Mina olin vist küll nende viimaste seas, kes uskus, et võiksin aasta pärast olla tagasi Soddos, Etioopias. Kuid nii see on läinud. Olen siin, ja seekord on see vägagi teistmoodi. Juba lennujaamast välja astudes, tundsin tuttavat lõhna, nägiv tuttavlikult naeratavaid nägusid, tervitasin sooja päikest. Tundsin, et olen paradiisis. Kui aga Soddosse jõudsin, läks kõik veelgi paremaks. Kohtumine vanade sõpradega on olnud südant soojendav. Otse loomulikult on hulgaliselt söödud kohalikke toite, osa saadud kohvitseremooniatest ja külastatud parimaid sõpru. Aeg on lausa lennanud.
Veelgi rõõmsamaks teeb aga siinse viibimise sõprade alaline lähedalolu. Meie eestlaste väike punt on lihtsalt vahva. Täna kolisime lõpuks hotellist ka oma elamisse, Etioopia tingimustega võrreldes lausa luksuslikku elamisse. Oleme terve päeva sebinud, et ennast mugavalt sisse seada ning nüüdseks on ühest toast saanud meie kontor-söögi-elutuba. Istume siin küünla ning taskulambi valges, Joosep mängib veidi eemal suupilli, õhtune vaikus ja mõnus jahedus hoogavad avatud uksest sisse. Kõik on ilus.
Täna käisime ka üle vaatamas kooli, kus kavatseme järgmiste nädalate jooksul natukene remonti teha. Tundub, et kõik on täis positiivset energiat ning teotahet siin endast maksimum anda. Oleme külalislahkuse, armastuse ning naeratustega tõeliselt üle külvatud. Tänavatel jalutades hüüvad lapsed tavapäraselt järgi, kui võimalik, tulevad ka tervitama, või kutsuvad meid lihtsalt „farants-iteks“.
Igal sammul on meile kõiges vastu tuldud ning loodame, et saame ka omalt poolt midagi vastu anda. Tundub, et me kõik oleme Etioopiasse ja nendesse inimestesse siin omamoodi armunud… no vähemalt… mina olen. Homme ootab aga ees tõsine filmimise päev.

ANDRES