Kell heliseb. Äratus. Kusagil lastakse kõlaritest kõva häälega
muusikat, väljas on juba valge, kõrvalt tubadest kostub ärkamise
hääli, tänavalt kuuleb saginat. Uus päev on alanud, temperatuur on 20
kraadi, päike tõuseb ning läheb aina palavamaks.
Iga päev selles riigis on toonud uusi elamusi, vaatamisväärsusi ning
näidanud meile seda kultuurilist ja vaimset erinevust rahvuste vahel.
Aja mõiste, täpsus asjaajamises, kiirus saavad siin hoopis uue
tähenduse. Neil inimestel ei ole kiiret, nad elavad päeva korraga ning
saavad meile müstilisel kombel siiski oma asjad tehtud. Meile on see
tempo harjumatu ning kibeleme kohe omi ettevõtmisi alustama ning
tehtud eesmärke täitma, kuid see saab olema siin raskem kui esmapilgul
tundub. Sõltume siiski kohalikest elanikest ning peame arvestama nende
soovide, vajaduste ning kommetega. Õnneks on siinsete inimeste
suhtumine meisse väga hea ning ajapikku laabuvad kõik probleemid ning
saame lõpuks kooli remondiga alustada.
Kool, mida remondime, asub väga vanades hoonetes. Klassiruumid on
pimedad ning väikesed, lauad vanad ja katkised. Seinad on tehtud
savist, mis on kohati ära pudenenud või kohe kohe pudenemas.
Paar
päeva tagasi saigi ette võetud ja kõik katkised kohad maha lõhutud
ning uus ümarast puidust karkass tugevduseks ehitatud. Täna hommikul
saime abiks kohaliku elaniku, kes aitas meil teha seina jaoks
vajalikku savisegu, mis koosneb lihtsast igal pool leiduvast savist
ning heinast, mida selle sisse segatakse. Vee lisamisel saavutatakse
mass, mida on võimalik seina mätsida. Hinna poolest on see väga odav
ning arvatavasti ka sellepärast siin nii levinud. Täna oli hea
töötada, kuna kohalikel oli püha ning lapsi polnud koolis. Jõudsime
peaaegu kõik seinad saviga tehtud ning augud parandatud. Suur tänu
selle juures ka kohalikele inimestele, kes on olnud väga abivalmid
ning aitavad meid kogu aeg nii nõu kui jõuga, ilma nendeta abita oleks
meie kooli remont arvatavasti võimatu. Tehnolooga, materjalid ja isegi
tööriistad on sedavõrd erinevad Euroopas kasutatavatest.
Kohati tundub selle vana asja korda tegemine üsna mõttetu, kuna
headest oludest jääb asi siiski väga kaugele. Ruumi ei saa me juurde
tekitada. Kuid kui vaadata õpilaste tahet õppida, nende aktiivsust,
suurt arenemise soovi, siis saab alles aru, et isegi natuke paremate
olude andmine neile lastele on suur asi. Kui saaks klassiruumid
värvitud, muutuksid need palju meeldivamaks ning heledad toonid
annaksid juurde valgust ning tekitaksid avarama tunde.
Koolid on siin väga tähtsal kohal. See on põhimõtteliselt ainuke
võimalus ennast sellest vaesusest välja aidata. Saada parem elu ja
eneseareng. Inimesed austavad väga haridus ning kõik lapsevanemad,
kellel on vähegi võimalik haridust oma lastele võimaldada, teevad
seda. Euroopas on meile tehtud asjad nii lihtsaks. Koolist on saanud
kohustus ning üsna sageli kuuleb virisemist ja hädaldamist lastelt, et
raske, väsitav jne. Siin mõistab alles hariduse tegelikku hinda ja
väärtust. Siin ei sunni keegi lapsi tagant, neil on endis soov saada
teadmisi, õppida, areneda.
Jalutan mööda kõrvaltänavat. Selja tagant jookseb pisike poisike,
seljas räbaldunud riided, üks plätu on ühest, teine teisest sordist.
Ninast jookseb tatti ja kärbsed tiirlevad ümber tema. Pesta pole see
laps vist saanud peale vihmaperioodi lõppu, sama kaua ka arvatavasti
tähelepanu. Laps jookseb, märkab mind, üllatub märgatavalt, valge
inimene on siin haruldus, ning jääb mind üksipilgu põrnitsema. Vaatan
teda ja lihtsalt hakkab kahju. Ma võiks anda talle raha söögi jaoks,
osta uued riided, kuid see ei lahendaks probleemi. See laps vajab
isiksust ning seda ta saaks ainult läbi hariduse.
muusikat, väljas on juba valge, kõrvalt tubadest kostub ärkamise
hääli, tänavalt kuuleb saginat. Uus päev on alanud, temperatuur on 20
kraadi, päike tõuseb ning läheb aina palavamaks.
Iga päev selles riigis on toonud uusi elamusi, vaatamisväärsusi ning
näidanud meile seda kultuurilist ja vaimset erinevust rahvuste vahel.
Aja mõiste, täpsus asjaajamises, kiirus saavad siin hoopis uue
tähenduse. Neil inimestel ei ole kiiret, nad elavad päeva korraga ning
saavad meile müstilisel kombel siiski oma asjad tehtud. Meile on see
tempo harjumatu ning kibeleme kohe omi ettevõtmisi alustama ning
tehtud eesmärke täitma, kuid see saab olema siin raskem kui esmapilgul
tundub. Sõltume siiski kohalikest elanikest ning peame arvestama nende
soovide, vajaduste ning kommetega. Õnneks on siinsete inimeste
suhtumine meisse väga hea ning ajapikku laabuvad kõik probleemid ning
saame lõpuks kooli remondiga alustada.
Kool, mida remondime, asub väga vanades hoonetes. Klassiruumid on
pimedad ning väikesed, lauad vanad ja katkised. Seinad on tehtud
savist, mis on kohati ära pudenenud või kohe kohe pudenemas.
Paar
päeva tagasi saigi ette võetud ja kõik katkised kohad maha lõhutud
ning uus ümarast puidust karkass tugevduseks ehitatud. Täna hommikul
saime abiks kohaliku elaniku, kes aitas meil teha seina jaoks
vajalikku savisegu, mis koosneb lihtsast igal pool leiduvast savist
ning heinast, mida selle sisse segatakse. Vee lisamisel saavutatakse
mass, mida on võimalik seina mätsida. Hinna poolest on see väga odav
ning arvatavasti ka sellepärast siin nii levinud. Täna oli hea
töötada, kuna kohalikel oli püha ning lapsi polnud koolis. Jõudsime
peaaegu kõik seinad saviga tehtud ning augud parandatud. Suur tänu
selle juures ka kohalikele inimestele, kes on olnud väga abivalmid
ning aitavad meid kogu aeg nii nõu kui jõuga, ilma nendeta abita oleks
meie kooli remont arvatavasti võimatu. Tehnolooga, materjalid ja isegi
tööriistad on sedavõrd erinevad Euroopas kasutatavatest.
Kohati tundub selle vana asja korda tegemine üsna mõttetu, kuna
headest oludest jääb asi siiski väga kaugele. Ruumi ei saa me juurde
tekitada. Kuid kui vaadata õpilaste tahet õppida, nende aktiivsust,
suurt arenemise soovi, siis saab alles aru, et isegi natuke paremate
olude andmine neile lastele on suur asi. Kui saaks klassiruumid
värvitud, muutuksid need palju meeldivamaks ning heledad toonid
annaksid juurde valgust ning tekitaksid avarama tunde.
Koolid on siin väga tähtsal kohal. See on põhimõtteliselt ainuke
võimalus ennast sellest vaesusest välja aidata. Saada parem elu ja
eneseareng. Inimesed austavad väga haridus ning kõik lapsevanemad,
kellel on vähegi võimalik haridust oma lastele võimaldada, teevad
seda. Euroopas on meile tehtud asjad nii lihtsaks. Koolist on saanud
kohustus ning üsna sageli kuuleb virisemist ja hädaldamist lastelt, et
raske, väsitav jne. Siin mõistab alles hariduse tegelikku hinda ja
väärtust. Siin ei sunni keegi lapsi tagant, neil on endis soov saada
teadmisi, õppida, areneda.
Jalutan mööda kõrvaltänavat. Selja tagant jookseb pisike poisike,
seljas räbaldunud riided, üks plätu on ühest, teine teisest sordist.
Ninast jookseb tatti ja kärbsed tiirlevad ümber tema. Pesta pole see
laps vist saanud peale vihmaperioodi lõppu, sama kaua ka arvatavasti
tähelepanu. Laps jookseb, märkab mind, üllatub märgatavalt, valge
inimene on siin haruldus, ning jääb mind üksipilgu põrnitsema. Vaatan
teda ja lihtsalt hakkab kahju. Ma võiks anda talle raha söögi jaoks,
osta uued riided, kuid see ei lahendaks probleemi. See laps vajab
isiksust ning seda ta saaks ainult läbi hariduse.
AHTI
