Eelnevate kordadega võrreldes oli sihtpunkti jõudmine väga valutu. Paigutasin oma kotid hotelli ja uudishimu ajas mind koheselt uurima uut laste söögikohta. Laste uue söögikoha korraldus käis Eestist neti teel, läbi mitme kohaliku inimese. Proovisin oma lauseid mitmel korral järjest lihtsamaks muuta, aga arusaamatused läksid järjest hullemaks. Ma ei oska siiani mõista, kuidas nii väikest korraldust, nagu on 35 lapsele söögi valmistamist ja toidu ostmist, on võimalik erinevalt mõista.

Olin viimase kuu jooksul koos Tallinna Juudi kooli toitlustusfirmaga koostanud menüü. Soovisime, et eelmisel aastal lastele pakutud ühekülgne toit võiks võimaluste piires vaheldusrikkamaks muutuda. Kirjas rõhutasin puhtust mitmekordselt. Mõtlesin endamisi, kuidas töökorraldus köögis võiks toimida ja hind toidule oleks reguleeritud. Vedasin Aafrikasse igasugust endaarust köögis vajaminevat atribuutikat, et söögivalmistaja tööaeg oleks võimalikult lühike ja töö efektiivne.

Kui kohale jõudsin, oli mul oma mõtete pärast häbi. Arvasin, et ainult nii toimib kõik õigesti, nagu meil. Unustasin, et lihtsus võib luua parimad tingimused just selles olukorras ja siin, kus ma olin.

Helekollaste seintega söögiruum oli puhas. Lastele olid istumiseks lihtsad puupingid. Naine, kes sai oma elu esimese töökoha, andis endast kõik, et lastele teha parim toit. Laste nägudest võis lugeda sellist tänulikkust, mida ma pole kunagi kohanud. Tänasel söögikorral oli kapsahautis kohaliku leiva enjeraga. Veetsin tunnikese ka söögi valmistamise juures. Juurviljahautis, mis koosnes õlist, porgandist, kapsast, kartulist, sibulast, ingverist ja küüslaugust, valmis sütel hautades 2 tundi. Potid oli uued ja puhtad.

Oma kahtlustavate mõtete juures olin unustanud, kes tegelikult nende laste eest hoolitseb! Tunnen iga päevaga rohkem, kuidas ma nakatun nende inimeste tänulikkusest Jumalale!

MERLE