Igal sammul üllatus

Päevad mööduvad nagu tunnid ja kogu elu on võtnud Aafrikale omapärase rutiini. Sellel sõnal on aga siiski teine tähendus. Lihtsalt kogu tegevus on kaootiline ja see ei tähenda seda, mida oleme harjunud rutiiniks pidama. Ühtki plaani pole võimalik järgmiseks päevaks teha, sest pesu pesemise takistuseks saab vesi, mis kaob alati ootamatult ja teadmata kui kauaks. Kas söögitegemise muutus on ilmne, kui vett napib ja peame oma päeva saatma õhtusse ootuses, et äkki täna saab pesta. See ootus võib kesta päevast kuni kolme, neljani.

Kaks nädalat on möödunud päevadest, mil toimetasin siin üksi kogu laste toidu korraldamisega. Nüüd oleme koos Normaniga turult kogu toidu koju tassinud.

Teisipäeval võttis söögivalmistamise ohjad enda kätte Norman. Hommikupooliku veetis ta köögis kartuleid koorides, kapsast, porgandit ja sibulat hakkides. Ühepajatoit oli täitsa Eesti, Etioopia seguse maitsega ja vägagi maitsev. Pealelõunal aga oli koolis pinkide ja laudade parandamine. See parandamine naela ja haamriga muutis Normani väga tõsiseks, sest tema ootus kruvidega parandustöid teha, võttis jällegi teise kuju. Siin võib sul olla kaasas nutikus või tahe aidata, aga isegi ka vahendid selleks on teised, kui oleme harjunud kasutama. Kõik on lihtsamast lihtsam. Isegi meie õhtusöögid, kus taldrikul veerevad soolaga keedetud kikerherned mõne tomatilõiguga. Vajadus millegi rohkema järele on täiesti kadunud.

Meie päevad on kujunenud selliseks:

Minul hommikusöögi valmistamine
Annikal ja Normanil kaevu- ja pesuvee vedamine lähedal asuvast jõest
Annika hommikused tunnid lastele
Normaniga kaubavedu turult
Normanil kooli inventari parandus
Õhtutunnid koos kohalike sõpradega või kohalikus keeles vaba aeg – „Chigirillo“.

Chigirillo on täis naeru ja arutlusi päeva sündmustest stiilis:

Läksin kohvikusse palusin kaks piimaga kohvi, kuid sain kaks piima. Sain kohalikus keeles esitatud palve peale ühe kohvi juurde, kuigi küsisin 2 tk, näidates samal ajal ja näppudega soovitud arvu kohvi. Kolmanda tellimuse peale saime ka kaks kohvi. Arve oli kolme piimaga 29 birri. Palusin arve muuta. Parandatud arve muutuski, aga mitte vähemaks vaid hoopis suuremaks. Vahel mõtlen, et miks mind see ikka veel üllatab?
Ostad 10 saia, maksma pead 12 eest. Täpsustades saiade arvu kahe käe sõrmedega mitmeid kordi, saad ikka vastuseks 12 saia hinna. Appi tõttab keegi kolmas kohalik. Hakkab saiade ülelugemine, kõiki saiu lugemisel katsudes. Selgub siiski et saiu on 10. Sellele järgneb vabandus, korduv alandlik pilk ja sorry! See pole juhus ega eksitus, vaid reegel, et igal liigutusel pead kontrollima kõiki matemaatilise tehteid ja kogu kokkuostetud kraami summat. Valgeid ei kontrolli keegi. Turul olles, ise kaalun, ise maksan ja lahkun. Keegi isegi ei vaevu raha üle lugema, sest usaldus on valge inimese suhtes täielik. Turule minnes ise ütlen ka hinnad, sest kui ma neid küsiksin siis see tekitab müüjale tunde, et ma ei teagi, mis kaup maksab ja mulle tuleb keevitada vähemalt 2 birri igale küsitavale kaubale lisaks. Seega astudes turule, teen automaatselt näo, et tean kõik hindu ja hakkan neid siis kõva häälega müüjale ütlema. Lahutades alati iga hinna juures kilo pealt paar birri maha. 95% minu kindla häälega pakutavatest hindadest vastab tõele ja saan omale sobiva kauba sobiva hinnaga. Kuid enne seda kogu tehingut oleks mõistlik kontrollida ka kaalu. Viibides nendes hetkedes, tekib päris tihti väsimus, kuid õhtuse chigirillo ajaks on kõik negatiivne muutunud naljaks ja tundub, et ise pole nagu juhtunus osalenudki.

MERLE