„Oota, kuhu me üldse täna läheme?“ küsis Martin hommikusöögilauas.

Järgnes üldine naerupahvak ja keegi lauasolijatest vastas: „Sinna, koskede juurde.“

Käisime laupäeval Ajora koskede juures. Sõita oli vaja Soddo linnast poolteist tundi põhja poole läbi Araka linna, kus ostsime kaasa vett ja banaane. Sealt edasi viis tee läbi külade, mille põhiline elatusallikas tundus olevat ingver. Külaelanikud on väidetavalt  võrdlemisi jõukad, kuna ingverijuur pole siin maal sugugi mitte odav lõbu (25 eurosenti kilo ;P). Lapsed käivad nendest küladest Soddos koolis. Oma miljoneid kohalikud siiski infrastruktuuri ilmselgelt ei ole viitsinud investeerida, sest eesistmest tuli kahe käega kinni hoida, et pead mitte lakke ära lüüa. Samal ajal tuli lehvitada kohalikele lastele, kes suure rõõmuga bussile järgi üritasid joosta, kuna nägid bussiaknast vilksamisi valget inimest.

Kosed pole veel „Lonely Planetisse“ jõudnud ja suureks turismiatraktsiooniks muutunud. See on ainult hea tundliku rahakotiga külastajale, kelle jaoks on hind veel taskukohane ning kohalikule loodusele, mis ei pea taluma aastast aastasse sealt läbimarssivaid horde valgeid külastajaid. Tegu on looduskaitse all oleva alaga.

Läbirääkimised pargivahtidega erinevate tasude kohta peetud, hakkasime üheskoos mäest alla marssima, sest kosed langevad orgu ning  selleks, et saada parim elamus, tuleb umbes 200 meetrit, mis on ka koskede umbmäärane kõrgus, laskuda. Nõlvad koosnesid nii üksikutest 2-5 meetristest vertikaalsetest kiviseinadest, mida pidi tuli alla ronida kas siis käsitsi või redeli abil, kuid ka veidi vähem järsemast serpentiin-keerutusest mööda lahtisi kive ja pinnast. Oru põhi on piisavalt niiske, et seal saaks kasvada laialehine taimestik ja olukorda sealset kirjeldaks kõige paremini sõna läbimatu džungel, mille keskel jookseb koskedest alguse saav kärestikuline mägijõgi.

Jõge pidi üles aitas meid navigeerida giid, kelleks oli kohalik laps. Radu ja jõe ületuskohti tunnevad nad seetõttu, et käivad ise all oru põhjas vett ja hagu toomas. Nad on peale üksikute turistide ainukesed külastajad, kuna kohalikel pole lihtsalt kombeks sellistes kohtades turnimas käia.

Kose jalamil oli tunne, et oleks justkui tormi käes, sest vee langemisest tekkiv õhu liikumine ja pritsmed tegid võimatuks kuivade riietega tagasimatka. Eriti pärast veejoale võimalikult lähedale turnimist, mis käis mööda libedaid ja mudaga kaetud kive. Kohustuslikud pildid tõestuseks, et sai ikka peaaegu langeva vee enda alla ära käidud, tehtud, hakkasime läbimärgadena tagasi üles liikuma. See läks võrdlemisi kiiresti, arvestades, kui keeruline oli kohati laskuda. Keskpäevase päikese käes ronimist ei saa siiski nimetada jalutuskäiguks pargis.

Kui olime tagasi üles jõudnud, tasusime pargivahtidele ja giididele ning hakkasime tagasi Soddo poole liikuma. Looduskaunis ja füüsiliselt hariv laupäev mööda saadetud, muljetasime õhtupoolikul omavahel, et tuleks siiski orgu veel külastada, käia läbi ka teise kose jalam, väidetavad kuumaveeallikad ja jõehobud ning kõik muu, mis giidide sõnul veel piki kanjonorgu allavoolu jäi.

VABA TAHTE VALTER