On reede, 29. detsember. Hetk tagasi oli maja kõrvalt kirikust veel selline kõrvulukustav halleluuja, et oma mõtteidki oli raske paberile panna. Pühapäeva hommikul algusega kell neli, mil õigeusu kirikumuusika kostub koduni natuke kaugemalt, annab vähemalt võimaluse  edasi tukkuda. Maja kõrval asuv kirikust tulev muusika aga vaikuses olla ei lase. Katkematute jumalateenistuste tõttu on vaikushetked väga haruldased ja tekitavad tunde elektrikatkestusest.

Kristliku muusika saatel proovin oma negatiivsed kogemused kuidagi naljaks pöörata, et siin oldud aeg ei näiks väga kurvameelne. Jäin ennelõunal ootama kohtumist, mis pidi toimuma hiljemalt 30 minuti pärast. Poolest tunnist ootamisest sai sujuvalt 3,5 tundi. Proovides viisakalt selgitada, et ootasin 3 tundi, ei ilmnenud hilineja näos ainsatki märki sellest, et midagi oleks valesti läinud. Ka kolmetunnise ootamise järel pole oodatud paberid ikkagi valmis. Jälle pean uue lootuse saama sõnas tomorrow! Jään uuele ootele ja usun tõemeeli, et homme saan vajalikud kauaoodatud paberid. Jumal on meiega väga kannatlik, miks mina ei võiks siis jällegi uut kannatust varuda: ainult homseni on vaja jälle oodata. Algus just selle ootusega, on oma kuuajane minevik.

Sõna tomorrow oskab etiooplane öelda sellise alandlikkusega, et mul ei jää muud üle kui noogutada ja homset päeva ootama jääda. Seda alati uue lootusega. Tihti küsides endalt kas võiks keegi mind kordki üllatada ettearvamatu käitumisega oma lubadust täites. Ootamatu on aga see, et valgelt oodatakse ka nende lubaduste täitmist, mida kunagi lubatud ei olegi.

Eelnevad kogemused on näidanud, et sõna homme ei tähenda siin sama, mis meil. Sõnale tomorrow  võiks anda sellise  tähenduse: „Proovime tülita mingi järgmise tähtaja panna, aga täna seda teemat pole vaja arutada!”

Selle sõna tähendus on korduv ja pöördumatu!

Pealelõunal pidin arvutikeskuses printima kümme lehte. Selgus, et elektrit pole ja elektri tagasisaabumiseks pole inimest, kes selle korraldaks. Jäin ootama! Ootasin 30 minutit: kedagi ei tulnud peale elektri. Küsisin täpsustuseks, et kas on ehk lootust täna. Sain vastuse, et jah. Sain veel ka lubaduse mulle kohe telefoniga märku anda, et ei peaks lihtsalt istudes ootama.

Kell hakkas saama juba üheksa õhtul, kui ikka veel polnud mulle keegi helistanud. Tänaval kohtasin ka endist koolidirektorit. Tema küsimused on alati meie kohtumistel, et  kaugel on kooli ehitus. Miks ta seda minult küsib, on mulle täiesti arusaamatu. Just paar nädalat tagasi olin samuti lubatud kõnet oodanud selle tänase hetkeni, kui kohtusime. Põhjuseks oli tema enda initsiatiiv meile abi pakkuda.  Kohtudes pole aga kunagi ühtki märki sellest, et midagi on jäänud nagu vahele või olemata.

Tänase ootamise ja uued lubadused tegi eriliselt meeldivaks raamat „Rohkem kui puusepp”. See aitas suhtuda sellesse päeva sarnaselt nagu etiooplased ise. Tsigirillo! God bless you!

Kannatusekooliks on Etioopia parim paik!

MERLE

Ootamine