Esimesel tööpäeval, kuulates oma töökaaslaste jutte nende puhkustest Londonis, Versailles ja mujal, tundus kõik nende jutt nii mõttetu. Ma mõtlesin, et me käime ja vaatame mingeid maju ja aedu ja kurdame selle üle, et Luksemburgi (minu elukoht) kaubavalik on palju väiksem kui Londonis, samas kui Etioopias tegelevad inimesed peamiselt ellujäämisega. Etioopia lapsed on õnnelikud, kui neil üldse mingi särk seljas on, olgu see kui suur tahes, või et neil üldse mingid jalanõud jalas on, kasvõi roosad plätud poisi jalas. Ja kui nad veel kusagilt mängimiseks palli saavad, siis on see juba ülim õnn. Esimesse maailma tagasitulek oli minu jaoks veel suurem šokk kui Etioopiasse minek. Aga see šokk läks kiiresti üle. Inimese aju kaldub vist elu ebameeldivamaid külgi unustama. Nüüdseks on jäänud vaid mälestus, et oli selline põnev koht, kus kõik on teistmoodi kui siin. Isegi, kui ma räägin teistele praegu neist ebameeldivatest kogemustest (pidev tülitamine, vargused, tolm, hirm musta toidu ees jm), siis ei teki minu sees enam sellist ebameeldivat tunnet, nagu oli sageli seal olles. Nüüdseks on sellest tundest saanud vaid sõnad. Ja ma tahan kunagi minna tagasi ja võtta kaasa ka oma lapsed, et neile näidata, et ka teistmoodi elu on võimalik. Ka tahaks ma ära näha need vaatamisväärsused, kuhu esimesel korral ei jõudnud.

LII

IMG_3837