Seekord tervitas Aafrika mind vihmasemalt kui tavaliselt, sest jõudsin siia vihmaperioodi lõpus. Vihmaperiood aga tähendab rohelisi mägesid ja orge, puid, lilli, vett jõgedes ja hingematvaid loodusvaateid.
Iga kord üllatab Aafrika ka oma kiire arenguga. Nagu seened peale vihma, kerkivad siia uued hooned, uued teed, uued süsteemid, ja üldine areng on silmaga nähtav. Paljud asjad on tänu mitmekordsele siinkäimisele natukene lihtsamaks muutunud ja ei üllata enam nii palju, kuigi võib öelda, et väike üllatus on igas päevas ja see teebki Aafrikas olemise ettearvamatuks. Paljud asjad ei ole iseenesestmõistetavad nagu Euroopas ja see õpetab olema tänulik.
Soddo linnake tundub juba lausa kodune, kuid üllatusi jagub siingi. Olen harjunud käima mööda teatavaid tänavaid, mis varem olid savised, kuid on tänaseks kaetud ilusa kivikattega. Poekesed ja putkad teede ääres on saanud kuidagi ilusama ilme ja suured värvilised sildid. Kaootilisusse on hakanud natukene korda tekkima.
Meie 100 last on just alustanud uut kooliaastat uues koolis. Uus kool on jagatud kolme asukoha vahel. Algklasse on kõige rohkem ja nii asuvad osad klassid, 1-4. ühes kohas ja teised klassid, 1-8. teises kohas ning keskkool veel kolmandas. Tegin oma esimesed ringid kahe koha vahel ja otsisin nägude järgi meie lapsed üles. Suur rõõm oli vastastikune. Kuid veel suurem oli minu üllatus, et peaaegu kõik lapsed olid ilusasti kohal ja kooliaastaks valmis. Veel suurem rõõm ja hämming aga täitis mind siis, kui olin jõudnud meie õmbleja juurde, kellele olin aprillis jätnud laste nimekirja, et lapsed ennast suve jooksul tema juures mõõtmas käiks, nii et kui kool algab siis saaksime kohe neile koolivormid teha. Meie 100-st lapsest oli end mõõtmas käinud 95! Ja õmblejal oli koolivormide materjal juba pealinnast tellitud ja laste suurused kategooriatesse jagatud. Ma seisin keset pisikest õmblustöökoda ja lihtsalt naeratasin.
Esimesed päevad möödusid laste olukorra ja vajaduste selgekstegemisega. Mul oli kaasas suur kohvritäis lasteriideid, sest koolivormide valmissaamisega läheb veel umbes kuu. Jagasin riided suuruste järgi, panin seljakotti ja läksin kooli. Riietele lisaks oli mul igale lapsele kerge koolikott ja pastakas ning tee pealt otsisin veel kaasa portsu vihikuid. Laotasin riided direktori kabinetti ja kutsusime lapsed ükshaaval oma asjadele järele. Suur oli nende rõõm ja veel suurem oli minu rõõm, kui ma nägin, et nii paljudel lastel olid vihikud juba olemas. Nad ise olid räbalates ja mõnel olid auklikuks kulunud kingad, aga vihikud olid neil säravad ja puhtad. Esimest korda oli näha ja tunda, et hariduse olulisus on nii vanematele kui ka lastele kohale jõudnud. Pärast kuulsin veel, et kõik erakoolid on täis ja järjekorrad ukse taga. Kohalikud on hariduse omandamist tõesti väga tähtsaks pidama hakanud!
Üks väga vaene tüdruk, Yiftu, kes alati tundub siiralt rõõmus, võttis mu käevarre ja suudles seda tänutäheks, kui olin talle andnud pikavarrukaga topi. See liigutus ehmatas mind ja käis jõnksuga läbi kogu mu keha ja puudutas mind selliselt, et pidin suure jõuga pisaraid tagasi hoidma ja kiirelt selja pöörama. Selline ootamatu lapse siirus ja tänu on just see, mis puudutab ja paneb edasi tegutsema. Järgmisel päeval jagasin suurematele tüdrukutele särke ja sealne tänu tuli sõnadega :“ Annika, I love you!“ ja nii üksteise järel. Ja minu vastus neile oli „I love you too!“ Kuid kõige rohkem rõõmu teeb mulle see, kui ma näen, et meie lapsed on koolis kohal!
ANNIKA