Soddo – Addis – Soddo

Kohalik transport

On neljapäev. Terve õigeusklik Etioopia valmistub pühadeks. See on Jeesuse ristimise püha, mis lõpeb esmaspäeval suure rongkäiguga.

Istun Bekele Mola hotelli ees asuvas kohvikus juba tund aega, et sõita väikebussiga pealinna. Kuna väikebussid on illegaalsed, kuid samas ühed regulaarsemad sõiduvahendid Addissi sõitmiseks, siis varun kannatust ka järgnevateks tundideks.

Möödas on kaks väsitavat nädalat, tiksun täies rahus. Peas pole ühtki mõtet. Pärast 2,5 tundi viipab keegi minu suunas käega. Liigun viipaja suunas ja samal ajal satub kiirelt minu kohver kellegi abipakkuja pea kohale. 200 meetri pärast jõuan nurgatagusele tänavale. Tänaval on sarnaseid ootajad, kes teeserval, valge paberitükk istmiku all, bussi ootavad, juba oma 13. Tundub, et just siin on busside väljumisterminal. Sätin end oma kohvri otsa istuma. See on viie aasta jooksul esimene kord, kui totaalne mölutamine ei tekita minus ühtki negatiivset mõtet.

Teadsin, et Addissi sõitmise algust teab üksi Jumal. Üldse hakkas Ta mulle kõrva sosistama, et Tal on mulle tänaseks parem plaan. Võtan asja siiski rahulikult ja istun oma kohvri otsas edasi, juues samal ajal pudelist vett. Edasised 2 tundi veedan sama vett juues, meeletu kaastunne just nende suhtes, kes ei teagi, et buss võib minutise täpsusega lubatud ajal liikuma hakata.

Äkitselt tuleb pähe uus mõte, et võib-olla on bussist mahajäämine hoopis tobedam, eriti veel siis, kui buss minutise täpsusega nina eest minema lipsab. Eestis juhtub seda üsna tihti. Olen viimased 2 tundi igasuguseid mõtteid mõlgutanud. Tundub, et sosin minu kõrvus õhtuse parema plaani tarvis on küps.

Helistan Matile ja Laurile, et ma pole mitte Addissis, vaid ikka veel Soddo teeserval, vesi otsas, kõht väga tühi. Kuna õhtu on kätte jõudnud, on ka teised näljased ja päev lõpeb suure eesti pere seltsis lambaliha süües. Minu järgmine võimalus pealinna minekuks on öösel kell üks.

 

Addis

Proovisin kõik eelarvamused unustada. Teadsin, et lõpuks jõuan ikka sihtpunkti.

Tõesti helises öösel telefon ja buss oli lubatud ajal hotelli ukse ees. Koht suurele kohvrile küll puudus, kuid see sokutati ikkagi bussi. Istusin parimale kohale, mis on juhi kõrval, ja ärkasin alles hommikul kell kuus, kui olime Addissi jõudnud. Bussist väljudes oli temperatuur +5 kraadi.

Olin jõudnud tsivilisatsiooni ehk Karini koju. Tundus, et nädalavahetusel ei liigu ma aiast, kus keegi ei kisa, ei arutle ja ei laula, kuskile. Kolm nädalat hetkegi vaikuses olemata oli minust teinud täieliku individualisti. Nautisin vaikust sellisel määral, et ainult tänasin ja tänasin ja tänasin.

 

Tagasi Soddosse

Terve esmaspäeva valmistuti pealinnas paraadiks. Juht, kes Soddosse sõitma pidi, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Korraldus käis läbi Soddo ja tõlgi abil. Jällegi oli vaja kiirelt minna “terminali”, mis asus juhuslikul tänaval, et riigivõimude eest peidus olles buss reisijaid täis korraldada.

Viimasest 4,5 tunnisest ootusajast veetsin tänaval ainult 3 tundi. Bussiga koos aeg-ajalt asukohta vahetades ja jällegi tänavakohvikutes või õllekate eest rahvast korjates. Kell oli taas õhtusse jõudnud, kui saime päris kiiresti sõitu alustada, sest pühade tõttu ei olnud tänavatel palju sõidukeid.

Olles 2,5 tundi sõitnud, algas 30-45minutiline lõuna, mis on alati samas linnas ja restoranis. Jalutasin mõnikümmend minutit bussi läheduses, kui bussijuht mul palus bussi istuda. Minu ja bussijuhi vahel istus aga noor kena naisterahvas, kes polnud veel bussi jõudnud. Olles ennast aga siiski istuma sättinud, oli kohal ka minu kaasreisija. Astusin jällegi bussist maha ja lasin tal oma koha sisse võtta. Kahe minuti jooksul kukkus mu kõrval olev naisterahvas kätega vehkima, suus vesi. Jällegi tahtsin kohalt lahkuda, mispeale tema vehkimisest oli näha, et mul oli vale mõte. Vaja oli avada ainult uks. Lugesin tema soove kehakeelest. Kogu suuloputusvesi sülitati üle minu. Sulgesin seejärel ukse ja ei teinud vähimatki nägu, et midagi oli valesti. Tundsin, kuidas keegi väljas mind jälgis. Üks meie reiskaaslane, kes soovis, et uuesti ukse avaksin. Tegin seda liigutust viimase 5 minuti jooksul juba neljas kord. Lootsin, et minuga ei soovi keegi mingil põhjusel vestelda. Koputaja aga oli mures minu pärast. Ta tahtis teada, kas minuga on kõik korras. Kuigi ma pingutasin, et olla üle kisast, suuloputusest ja paljust muust ebameeldivast, ei suutnud ma oma emotsioone piisavalt hästi varjata.

Hämasin, et kõik on korras. Sattusin kohakuti paremast esipeeglist oma morni näoga. Miks ma ei naera oma reisikaaslastega ja näen igal hetkel seda, mis minu harjumustest on nii teisiti? Miks ma pole rahul, et buss hakkas siiski juba pärast 3 tundi mölutamist liikuma?

Siis äkki kiskus keegi kogemata mu juukseid nii valusasti, et hetkeks tahtsid pisarad põsele valguda. Tundus, et olen oma ühiskonna rikutud produkt, kes iga ebamugavuse pärast kipub mossitama.

Toksin pimedas autos telefoni emotsioone, mis Soddosse jõudes kohe ununevad.

Kogu see möll bussis mulle vaevalt kunagi meenuks. Olen kõike seda korduvalt kogenud ja leian ennast ikka ja jälle siin, lõunas, kaugel “Tõest ja õigusest”.

MERLE

Bussi ootus

Bussi ootus