Istun igal hommikul meie hotelli kõrval. Kohas, kus pole lauda, vaid Hiina sinised taburetid ja laua asemel betoonile peale tõmmatud triibuline vakstu. Olnud kahe nädala jooksul siin-seal erinevat kohvi proovinud, leidsin siinse parima olevat.

Minust eemal, posti najal, seisis imearmas tüdruk, T-särk peas.Ta oli umbes 3-4 aastane. Tundus, et ta proovib oma mahaaetud juukseid varjata. Murdsin oma saia pooleks, et temaga seda jagada.

Üllatavalt sain vastuseks eitava näpuviibutuse ja amhaari keeles “Söö!” See on esmakordne, mil tänaval hulganisti kerjavate laste vahel, keeldub üks laps täiskasvanu pakutavast saiast.

Lapse teravas pilgus oli hoolimist ja kasvatuse viisakust.

Kutsusin ta enda kõrvale istuma. Küsisin, kas ta tahab teed ja lõpuks saingi oma kehvemat sorti hommikueinet jagada.

Kogu välimus rääkis väga vaesest lapsest, kuid aplust selles söömises polnud. Lisaks ei suutnud ma mõista, kuidas või kes oli teda õpetanud selliselt käituma.

Järgmisel hommikul võtsin kaasa kootud mütsi, et saaksin tüdruku peas oleva särgi mütsi vastu vahetada. Arvasin, et tal olid täid ja pea oli seetõttu paljaks aetud. Kutsusin ta enda kõrvale, et mütsi pähe aidata.

Ootamatud olukorrad on siin igapäevased. Selle lapse näost ei lugenud ma midagi, mis viitaks pildile, mida ma tolmust kolletunud särki eemaldades leidsin. Infektsioonist puretud nahka oli pealael vähe järgi ja puudu olid vaid tõugud, mis mäda ja lahtise haava, mustuse seest puudusid. Mütsi, mille ma hotellist olin kaasa võtnud, pähe panna polnud võimalik.

Kuigi see räpase särgi eemaldamine võttis korraks jalad nõrgaks, palusin siiski luba peast pilt teha. Selliseid olukordi on palju ja kindlasti polnud see elu-surma küsimus. Arsti juurde viia last ei saa, sest siis ilmub kliinikusse kogu Soddo tävanarahvas ja pole nõus sealt enne lahkuma kui tervis käes. Või blokeerivad minu liikumise tänaval. Igas ootamatus olukorras on vaja tõsiselt kaaluda sealse kultuuri keerdkäike, mis meile aga kohati nii jaburad tunduvad, et lihtsam oleks silmad kinni käia ja neid mitte näha.

Sain kohalikelt teada, et tüdruku ema töötab siinses söögikohas koristajana. Küsisin emalt, kas arsti juurde ei tahaks minna? Vastuseks sain – no power.

Vahepeal oli Hillevi haigestunud malaariasse. Olin seepärast mõned päevad oma kohvi joomise vahele jätnud. Etioopia kultuuris ei jäeta haiget kunagi üksi.

Istusin voodis tema kõrval ja vahtisin meie toa laual olevat 1,5 liitrist mahla. See mahl meenutas mulle seda tüdrukut.

Etioopiasse eksporditud mangomahl, mille hind on sama suur kui selle väikese tüdruku ema poole kuu palk. Mahla tõi kohalik arst, kes soovitas kohalikku mahla mitte juua. See mahl aga seisab laual, justkui mingi punane tuli, meenutamaks lugu sellest tüdrukust, kelle ema pole iial jõudnud osta oma lastele muna. Meile Hilleviga see mahl aga ei maitse 🙁

Järgmine päev oli Hillevi juba jalul. Küll mitte asjaajamiseks koolis, küll aga liikus. Kahe päevaga oli haigus ravitud ja taastumine ei kestnud üle kolme päeva.

Kõiges selles siin olemises on tohutu võlu just seeläbi, et olukorrad muutuvad ja seda pole vaja aastaid pikkisilmi oodata. Vestlusest tüdruku emaga sai lapse peanahk ka ilma suurema pingutuseta terveks. Tundus, et meie vestlus motiveeris lapse ema, erilise suure väljaminekuta sellega lihtsalt tegelema.

Ometi inimene harjub kõigega kiiresti ja on hämmastav, et olles pikalt selle puuduse ja haiguste keskel, ei märka me seda enam nii nagu algselt.

Valime nautida head sööki, kuigi tegelikult on see meile kahjuks. Kutsun koju oma armsaid sõpru, mitte neid, kellel puudus käes. Eestis elan ma just sellist elu. Unustades selle, kui vähe on vaja, et märgata. Unustame isegi paluda, et me saaksime olla muutusel väike sõrm, rääkimata käest.

Loen minagi ju iga päev Piiblist tarka õpetust. Soovin, et ma päriselt ei kaotaks nägemist ja lõpuni ei laseks paadutada oma südant, kuhu tegelikult mahuks tohutu kogus armastust, mida aina jagada.

Just nii, nagu meile on jagatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga