Tagasi Soddos

Soddost lahkumisest on möödas kaheksa päeva. Selleks korraks oli aeg Eglel, Hillevil ja Taanielil tagasi Eestisse sõita. Tiheda asustusega Soddost on hea vahelduseks sõita eemale, et kuulata enda mõtteid või lihtsalt omaette olla. Eestis oleme harjunud vaikusega ja oskame seda hinnata. Siinses kultuuris seda keegi ei mõista.

Meie tegemised Soddos on kõigepealt seotud õpilastega koolis. See ei välista, et ühel päeval võime sattuda olukorda, kus “meie endi tehtud head plaanid” tunduvad väga tühised ning sel hetkel on esmalt hoopis midagi uut, mis ootab lahendust. Nii sattus olema ka 4aastase Mesnanatiga, kes oma emaga igal päeval tööl kaasas oli, oodates aega, mil tal peanahk terveks saab ja haleda südamega valged nende perele riided ja kingad jagavad. Polnud lihtsalt võimlik sellest perekonnast mööda minna.

Tohutu hunnik näljaseid ja kaltsudes lapsi Soddo kraavides ei tekita muud tunnet, kui soovi lastele saia osta. Teha polegi midagi: ühiskond peab ootama aega, mil nähakse ligimese vajadusi. Sinnani tundub hetkel pikk tee.

Hommikul läksin kohe oma tavapärasesse kohvikohta. Mesnanet oli juba tänaval ootamas. Näis, et ta oli oodanud sellest päevast alates, mil me lahkusime. Jooksujalu tuli ta mu kõrvale istuma, kus harjumuspäraselt oma kohvi jõin. Kuna olime Soddost lahkudes emale jätnud koti meie kasutatud riietega, tuli ka ema meid tervitama.

Olin sel korral koos 10. klassi õpilase Johhannesega, kes aitas meid tüdruku emaga teineteisele arusaadavaks teha. Johhannes on keskkoolis üks parimatest õpialastest. Temagi oli isata ja teab seepärast olukorra tõsidust.

Tahtsin tüdruku majanduslikku olukorda oma silmaga näha ja seepärast palusin luba kodukülastuseks. Leppisime kohtumise kokku töö-ja koolipäeva lõpuks. Sõita tuli üsna kaugele, mistõttu läks Johhannes taksot kauplema. Valge inimese sõiduvahendi lähedusse jõudmisel kaob juhil tihti reaalsustaju ja tundub, et isegi küsitava tasu suurusest pole mõnel juhil aimu.

Sõiduks kulus umbes 15–20 minutit. Peatusime hetkeks poolel teel kooli läheduses, kus õpivad Mesnaneti kaks õde. Ema käib neil pärast tööd alati järel. Õed liitusid meie sõidukiga (bajaj on kolme rattaga Indias toodetud veok, kuhu mahub umbes viis inimest). Pikema otsa hind on 2 birri (8 eurosenti) ühele inimesele. Ema ei kasuta loomulikult kunagi sõiduvahendit ning jõuab oma hütini vahetult enne pimedat.

Selles peres on neli last. Väike 7aastane vend oli kuskil mängimas, teda me ei kohanud. See, mida nägin, ei üllatanud mind. Vajalik oli vaid kinnitus, et tegemist on perekonnaga, kes on kaotanud ühe vanematest ja elavad kehvades tingimustes.

Puidu karkassi ümbert oli vihmaperiood uhtunud ära savi. Ühel küljel olid seinast järel ainult toikad. Katuse all oli toigastest ja okstest ehitatud ase. Voodiks laotatud okstele oli kohati peale laotatud natuke pappi. Sellel magas kogu pere, sest katuse all oli ainult üks ruum ja rohkem polnud ka oksahunnikuid. Mul polnud isegi küsimusi, mida küsida.

Palusin emal järgmisel päeval tüdrukute koolist paberid tuua, et nad saaksid uuel veerandil alustada Chora koolis. Kooli vahetus annab lastele võimaluse edaspidi vähemalt töö saada. Juhul, kui senine õppimine on õppevahendite puudumisel olnud keerukas, oli üks mure perel nüüd vähem.

Olukord oli rõõmuks nii emale kui ka mulle, sest võrreldes eelmiste aastatega, oli sel õppeaastal väljakukkunuid rohkem. Meie kohtumine väikese Mesnaneti kaudu, muudab selle pere elu täielikult, sest kõik need jalanõud, kasutatud riided, koolivormid, kotid, vihikud, rääkimata õppemaksust, ületaksid mitmekordselt pere terve aasta eelarve.

Etioopia naiste haridus piirdub heal juhul viie-kuue klassiga. Riigikoolis omandatud algharidusega on naistel tööd leida väga keeruline. 20 aastat tagasi oli lugu aga veelgi komplitseeritum: enamik tüdrukuid ei jõudnudki kooli. Üksikemade olukorda on väga raske kirjeldada. Mehe surma järgsel jääb naine üsna tihti tänavale, sest ta ei oska oma pere toitmiseks midagi teha.

Õpilastel, kes elavad asendusperedes, tuleb magamisase tööga välja teenida. Keegi ei taha tegemata koolitöödest midagi kuulda. Heade tulemustega kuuendasse klassi jõudes on õpilasi, kes jagavad kahekesi 4-5 ruutmeetri suurust toakest, makstes 10 eurot kuus renti. Selleks aga on vaja pesta pesu või teha muud lihtsamat tööd. Koolis käimine jääb vahel siiski teisejärguliseks, sest tühja kõhuga pole ka õppimine võimalik.

Seitsme aasta tagused mured on asendunud uutega. Suuremates klassides jäävad sõelale vaid need, kel on vähemalt üks hooldaja, kellel on kodu, toitu ja küünla ostmiseks raha. Heade tulemusteni jõudmiseks ja nende hoidmiseks ei jagu ainult valgel ajal õppimisest. Mitmete õpilaste põlenud ripsmed küünlavalgel õppimisest on sellest kõige ehedam näide. Kohalikud teavad, et raskest olukorrast on võimalik välja tulla ainult läbi hariduse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga