Etioopiasse jõudmisest oli möödas neli päeva. Seljataga olid Etioopia õigeusu jõulud ja mõned päevad Awassas päikesega harjumiseks.

Kui hommikul kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud 🙂 Algkooli hoone oli meie hotellile kõige lähemal. Direktoriks härra Teshome, kes tuttav aastast 2011, kui lapsed Veel Oxnardis õppisid. Ta on väga soe ja lapsesõbralik inglise keele õpetaja, kes igaüht ka nimepidi teab. Motiveerib lapsi ja on igati hooliv. Lugesime lapsed üle ja tegime pildid. Palusime õmblejal ka koolivormide mõõdud võtta. Kuus kõige pisemat last said kohalikus teemajas oma läätsepiruka ja tee. Kõige selle korraldus võttis aega ainult kaks päeva. Edasi tuli sama tegevusega alustada peahoones ehk põhikoolis.

Lapsed on jagatud kolme koolihoone vahel: algkool, põhikool ja keskkool. Algkoolis möödus kõik kiirelt ja lihtsalt. Jäime ootama ainult koolivormide valmimist, et need nädala pärast lastele jagada.

Põhikoolis aga kõik nii lihtsalt ei läinud. Peadirektori laste nimekiri oli eelmisel õppeaastal kehtiv, mis ka sellel aastal oli kasutusele võetud. Tundub, et kui Etioopias mõne aasta vahele jätaksime, siis lapsed käiksid nimekirja järgi nendes klassides, kui siis, kui viimati lahkusime. Ka majandulikult on see ebamõsitlik, aga kuna keegi otsest lisaraha selle muutmise eest ei paku, on laste nimekiri selline, nagu valged lahkudes jätsid. Meie nimekirja järgi käis algkoolis 12 õpilast, koolis nimekirja järgi 32. Lihtsa loogika kohaselt iga õppeaasta algusega muutub ka algkooli õpilaste arv. Seal aga kehtib teine arusaam.

Alustasime koheselt uute nimekirjade koostamisega ja lahendasime eksituse 🙂 Peahoones ehk põhikoolis õpivad sel aastal enamik meie toetatud lastest. Seal oli asi keerukam kui arvata oskasime. Uue nimekirja alusel palusime lapsed klassist välja kutsuda. Vahetunni ajal 1300 õpilasega koolihoovis lastega vestelda pole võimlik. Seepärast sai lapsi lugeda ainult tundide ajal.

Õpilased rääkisid 2-3 minuti jooksul oma mured ja jagasime mõned julgustavad sõnad, et õppetulemused võiksid paraneda. Lugesime lapsi kolm nädalat. Alati oli keegi puudu ja asedirektori poolt mingi segane selgitus puuduvate laste kohta.

Ühegi küsimuse peale esimesel korral vastust ei saanud, ainult lubadusi ja süüdimatut naeratust „No probleem, hi will com tomorrow maybe“. Keegi meie pahameelt ei mõsitnud, kui proovisime selgitada olukorra tõsidust. Olime tulnud ju kaugelt, et lastele jagada koolivormid, särgid, jalanõud ja uurida nende vajadusi, takistusi kooliskäimisel. Direktorile oli arusaamatu, et mida veel, kui õppemaks makstud, peaks meil kooli asja olema. See pani kohalikud natuke piinlikku olukorda, sest oli vaja teha tööd, mille eest tundus, et ei saa valgetelt lisaraha. Ometi on kooli õppemaksule lisaks aastas ka iga lapse kohta makstud registreerimistasu. See võiks meie arusaamisel tagada vähemalt selle, et lapsed, kes koolis käivad, on nimekirjas, ja need, kes ei käi, kindlaks määratud. Ainus võimalus tegutsemiseks on silm kinni pigistada ja pidevalt korrata endale, et oleme Aafrikas ja asjad siin liiguvad teises taktis, arusaamine tööst on hoopis teine.

Sügisel teatati koolist 4 lapse puudumise kohta. Kohapeal selgus, et puuduolevaid lapsi on tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Põhjusi oli mitmeid: kellel on kodus vaja tööga oma magamisase välja teenida ja kes on saadetud jõukamasse perekonda kuskile kaugemale elama. Kui lapsed jõuavad õpingutega viiendasse, kuuendasse klassi, on perekonnal majapidamistöödes lastele suuremad kohustused. See takistab kodus õppimist. Laste “vaba aeg” selles ühiskonnas puudub. Kuna olukord koolis tundus esmakordselt sedasorti segane, otsustasin sellest rääkida juhtkonnaga pealinnas. Kohtusime tähtsate doktoritega, kes kogu kooli tegevuse eest vastutavad, ja tagasi Soddosse minnes oli olukord hoopis teine. Tundus, et sellest avaldusest, mida juhtukonnale kirjutasin – nüüd teadsid koolis kõik oma kohustusi ja iga lapse kohta oli ka vajalik vastus koheselt olemas.

Päevas jõudsime koju kahele lapsele, sest kuuest hakkab päike loojuma ja siis linnast välja minna ei ole mõistlik, sest tänavatel puudub elekter, tänavanimed ja ka majadel numbrid. Ka lapsed ise pimedas ei liigu, sest on ka seda seltskonda, kes jõuga vajavad just seda, mis teisel on. Mitmeid kordi on vaja läbida üht ja sama teekonda, et sarnaste lobudike vahel üldse orienteeruda. Ka linna sees on tänavad kõik sarnased. Mitmekorruselistel majadel esimene korrus juba ammu tegutseb, kui üleval alles eukalüptipuust tellingud püsti.

Kuigi algklassides alustatakse inglisekeele õppega siis suhtlemine inglise keeles käib ainult paremate tulemustega õpilaste abil. Tüdrukutel on ka suhtlemise kartus, sest Etioopia kultuuris on ebaviisakas naisel aktiivselt suhtlemine.

Oli lapsi, kes rääkisid meeleheitel oma vanemate lahutusest, ja neid, kellel asendusperes oli elu võimatuks muutunud. Kuus aastat tagasi oli siinses kultuuris lahutus nii harv, et kohalikud Soddos teadsid neid üksikuid juhuseid perekonnanimepidi. Lahutuse puhul on vaja ka emal töö leida. Kahjuks kujuneb naistel töö leidmine väga keerukaks, sest suurte perede puhul piirduvad naise oskused ainult majapidamistöödega. See aga tähendab puudust ja nälga kogu perele.

Meie abi on paljudes olukordades väga piiratud, küll aga palve muudab seda paremaks, kui arvata oskame.

Merle

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga