Kohalikus võrgus helistama hakkamine ei ole päris nii lihtne kui seda Läänest tulnu ette võiks kujutada. Püüdsime endale kohalikud SIM kaardid soetada juba esimesel päeval Addisesse jõudes. Alustasime lennujaamas uurimist, et kuidas see asi käib kuid kohalikud abivalmis koristajaprouad soovitasid seda asja ikka linnas ajada – siin lennujaamas pidavat SIM kaart maksma 10 dollarit kui linnast saab ühega. OK.

Proovimise siis uuesti bussijaamas mingis suvalises putkas. Selgus, et see ei ole nii lihtne, et tahad ja ostad. Selleks, et SIM kaart saada, tuleb minna kuhugi Telecomi peamajja ja ennast registreerida. AGA nagu sellistes riikides ikka, ilmus kusagilt ajalehehunniku alt välja karvajalg, kes pakkus, et mehed, ma saan teile asja ära korraldada. Kuna meil oli oma bussini veel umbes kaks tundi aega, siis istusime putka kõrvale kohvikusse maha ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Umbes 15 minuti pärast tuli kohvikusse kõõrdsilmne kant, kes ujus meie külje alla ja sositas, et kas meie tahtsime „diili“ teha. Noh umbes nii nagu Portugalis hašišit pakutakse. Ütlesime, et meie jah kuid juba varasemalt kohaliku kultuuri kohta kuulnuna tahtsime hinnas ette kokku leppida. Tema pakkumine oli 600 birri (see on umbes 20 eurot). Meie olime arvestanud umbes ühe euroga näost. Nägemist – seekord jäi diil katki (meie õnneks nagu hiljem teada saime, sest need SIMid poleks niikuinii töötanud).

Uus üritus meie poolt Awassas. Ja seekord koos kohaliku pansioni omaniku Asafiga – nüüd peaks kõik ometi libedalt minema. Nüüd juba targematena seadsime sammud Ethio Telecomi peamajja. Kõigepealt turvakontroll väravas (otsitakse relvi muide). Siis siseneme rahvast tulvil saali. Saaliteenindaja teatab, et enne meid on kümmekond kohalikku ootamas. Aga meie ei jäta jonni ja võtame järjekorda.

Ametnik nr 1 – tema on SIM kaartide väljastaja. Uuritakse viisat, passist tehakse foto, minust tehakse foto, võetakse elektrooniline allkiri ja voila mul on peos uhiuus SIM kaart. Aga see ei tööta veel. Ja pealegi ei mahu see minu telefoni, kuna see on vanakooli suur SIM. Mikro SIMe neil ei ole, vastus on, laske väiksemaks lõigata.

Ametnik nr 2 – tema on SIM kaardi aktiveerija. Uuesti uuritakse viisat, nõutakse minu käest passikoopiat ja laiutatakse käsi, kui ma ütlen, et eelmise ametniku juures mulle seda ei tehtud. Saadetakse siis keegi minu passist koopiat tegema ja umbes 30 sekundi pärast hakatakse mult mu passi nõudma – ametnik unustas vahepeal ära, et mu pass viidi ju koopia teemiseks kaasa. Edasi süvenetakse minu telefoni – registreerida on vaja minu telefoni IMEI kood (see on umbes nagu VIN kood autodel). Alguses suudab ametnik selle loomulikult valesti sisse trükkida ja juba kisa tõsta, et sellist IMEI koodi pole olemas ja mul on mingi häkitud telefon. Proovime siis koos uuesti ja näe imet tegelikult on mu IMEI kood ikka täiesti legaalne. Vahepeal jõuab tagasi ka mu pass ja passikoopia – selgitame siis ametnikuga, et kaua mu pass ikka kehtiv on ja muid toredaid nüansse. Uurin vahepeal ka, et kas oleks võimalik kahte SIMi saada, kuna mu sõbral kaasas kaks seadet: üks helistamiseks ja teine mobiilse interneti jaoks. Vastus on kategooriline ei – üks isikukood, üks telefon, üks SIM. Pursuisid siin ei sallita! Hea küll, kui üks siis üks. Ja ongi minu SIM kaart minu ühe telefoni jaoks registreeritud (ja see kaart töötab ainult selles telefonis). AGA endiselt on tegemist suure SIMiga ja siin majas seda loomulikult väiksemaks ei lõigata. Proovige tänaval, on vastus.

PS! SIM kaartide saamine läks kokku maksma 30 bir ehk 1 Eur – meenutuseks, et bussijaamas küsiti meilt 300 bir näost.

Poemüüja nr 1 – läheme Tecno Mobile (kohalik nutitelefonitootja) „esindusputkasse“ (poeks on seda plekist kuuti palju nimetada). Inglise keelt siin müüja ei räägi (kuigi kogu kooliharidus alates kuuendast klassist on siin maal inglise keelne). Teeme käte ja jalgadea selgeks, et vaja on SIM kaart väiksemaks teha. Siin poes loomulikult vajalikku aparatuuri ei ole, aga juba kutsutakse kõrvalpoest Poemüüja nr 2 (samuti inglise keelt ei räägi) ägeda spetsiaalse auguraualaadse asjaga, millega SIM õigesse mõõtu lõigata. WIN! Mahubki sisse ja ei läinudki protsessis katki nagu mina isiklikult kartsin. AGA selgub, et nendele SIMidele ei ole eelnevalt raha peale laaditud.

Peale mõningast žestikuleerimist organiseeritakse meile kusagilt kolmandast putkast kummalegi kaks 200 biri väärtusega kõneajalaadimise kaarti. Nüüd hakkab peale hull sebimine kõneaja laadimiseks – püüavad müüja 1 ja müüja 2 mis nad püüavad, aga Kristjani telefonis internet jooksma ei hakka. Küll küsib telefon, et kas tahad kasutada interneti päeval või öösel, küll muid naljakaid asju (küsimused on kohalikus keeles hamarikus, nii et tegelikult me ei tea, mida see telefon küsib). Lõpuks saabub keegi Härra nr 3, kes räägib inglise keelt! Mitte et ta rohkem teaks, mida ta teeb aga no vähemalt suhelda saab:) Teen ettepaneku, et prooviks minu telefoniga vahelduseks. Ja oh sa imet, saamegi neti jooksma. Konstanteerime fakti, et üks töötav telefon on parem kui mitte midagi ning kõigest 1,5h hiljem jalutame kahepeale ühe töötava internetiga linna peale teadmises, et homme hommikul tuleb Telecomi tagasi minna uurima, miks Kristjani SIM kaarti ikkagi aktiveerida ei õnnestunud. Tänaseks piisavalt.

Uus päev ja uuesti Telecomis. Püüame saada varasemalt kohatud Ametniku nr 2 jutule. Aga teda ennast ei ole ning tema laua taga on umbes kümnest inimesest koosnev järjekord. Kuna asi tundub lootusetu surume ennast suvalise Ametniku nr 3 laua taha ja kurdame muret Kristjani mittetöötava internetiga telefoni üle. Suurte vasikasilmadega vahib ta meid ja telefoni ning piidleb ümberringi, et kellelt „faranjadest“ (valged) lahti saamiseks abi paluda. Peale mõningast hämmingut suunab ta meid tagasi Ametniku nr 1 juurde, kes meile algselt SIM kaardid väljastas. Sellel kutil on kohe silmist näha, et ta jagab teistest veidi enam biiti. Veidi krõbistamist telefoni seadetes (a´la võrguoperaatori nimi kirjutada väikese tähe asemel suurea vms täiesti arusaamatu probleem) ja internet hakkab voolama. Kes seda oleks arvanud, et täna nii lihtsalt pääseme – lõunagi pole veel käes.

Ahjaa, Merle telefonis ei tööta ka internet. Aga kuna tal on iPhone siis sama stsenaarium olukorda ei päästa. Tuleb tagasi tulla 🙂

Jürgen Sarmet