Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastuse puhul läheme päeva jooksul kooli ja anname lapsele teada, et peale tundide lõppu suundume temaga koos koju. Tõenäoliselt vajame endaga kaasa tõlki. Kodukülastuse eesmärk on näiteks kohtuda vanematega, teada saada lapse koolitee pikkus ja kodune olukord ning vaadata üle õppimis- ja magamistingimused. Tundub ju lihtne ja konkreetne ülesanne, eks?

PÄEV 1
Esmaspäeva lõuna paiku tahame meie, kolm silmapaistvat valget, minna kooli ja öelda lastele, et oleme tulemas. Kooli jõudes selgub aga, et on lõunapaus, mistõttu otsustame ka ise lõunale minna, sest meid jälitab ja jõllitab vähemalt 50-liikmeline kamp ülemeelikuid
koolilapsi. Tõstame häält ja sammu, mille peale osa seltskonnast ei viitsi enam kaasa liikuda, mõni aga leiab eestlaste emotsioonidest hoopis innustust. Jätkame kramplikult seljakotte hoides kiiresammulist teekonda kultuurimaja söögikoha poole. Tee peal jõuame veel mitu korda käratada ja armsaid nägusid endast eemale peletada, sest niisuguse lapsekambaga liikumine ei ole turvaline: valge inimene on kohalikule kõndiv rahakott. Iga viie meetriga kaotame võib-olla ühe kambajõmmi, nii et saame veel üsna pikalt läbi linna jalutada koolivormides saatjaskonnaga.


 Kultuurimaja söögikoha sinised lauad


 Amanda sööb sinise laua taga.

Amsalech ja Tizita teavad, et peavad meid peale tundide lõppu ootama kooli peavärava juures, ning saame teada, et nende väike õde Mesnanet (ehk tüdruk mütsiga, nagu teda kutsutakse) on kodus haige. Meiega tuleb tõlgiks kaasa kooli kauaaegne õpetaja, kes nüüd
70-aastasena on laste klassiajaja: väikese vitsaga mees keset kooliõue. Ta oskab üllatavalt hästi inglise keelt ja ta meeldib meile kolmele väga, sest ta on kindlameelne, aga sõbralik. Vaatame kella: tundide lõpuni on jäänud rohkem kui tund aega, seega läheme ajaviiteks
lähedalasuvasse kohvikusse bunna’t (kohvi) ja ambo’t (mineraalvett) jooma.

Vaade mäe otsas asuvast kohvikust Soddo linnale.

Kella poole neljaks oleme tagasi kooliväravas, kuhu koguneb peale meie umbes 50 mootorrattaga meest, kes ootavad oma lapsi. Istuvad motikal ja vaatavad meid. Me vaatame vastu. Kui terve koolitäis lapsi valjuhäälselt värava poole tormab, taganeb isegi valvur kiiresti seina äärde. Saame oma kamba kokku ja asume teele. Selgub, et laste koolitee on umbes ühe tunni pikkune, üks ots allamäge ja tagasi linna ülesmäge. Pimedas õues olla ei tohi (enda turvalisuse huvides), seega tuleb kodukülastust kiirendada: võtame kohaliku takso bajaj, peame omajagu hinnaläbirääkimisi ja 25 minuti pärast oleme perekonna maja ees.

Meie tõlk ja huvitatud pealtvaatajad seisavad Solomonide maja ees.

Meid võtab vastu suure naeratusega ema. Kallistama tuleb ka kolm naist, kellest üks, nagu hiljem teada sain, on laste vanaema ja teised lihtsalt rõõmsad naabrinaised. Läheme kiirustades oma seltskonnaga mudaonni ning palume ukse enda järel kinni panna, sest meil on kaasas kolm seljakotti riiete ja jalanõudega, mille tahame anda perele, mitte liigselt uudistavatele silmapaaridele. Naabruskonnast tuuakse kokku kolm tooli, et valged ikkagi onnis istuda saaksid. Jagame laiali riided, vaatame üle majapidamise: kogu toiduvaru, mille tuvastame, on kolm väikest hoidisepurki. Plekk-katuses on palju auke. Seinad paistavad läbi. Vanaema, ema ja kolm tütart magavad mudapinnasel ühel kilel, aasta läbi. Just on lõppenud vihmaperiood, mis tähendab väga suurt sadu kolm kuud järjest, öösel on 12–15 °C. Märkan, et eelmine aasta ostetud sooja tekki enam ei ole. Proovime olla väga konkreetsed ja kiired, sest lähenev pimedus ei lase meil kaua aega viita. Muude küsimuste rahe sees uurin emalt väikese Mesnaneti tervise kohta. 7-aastasel lapsel on ilmselgelt valgete külaskäigu üle suurim heameel, kuid kui ta mul ettevaatlikult käest kinni võtab, siis ehmatan, sest ta käsi on soe, kuid silmad sätendavad haiguslikult. Saan aru, et olukord on tõsisem, kui tundus, samas on kell nii palju, et ise last kliinikusse viies me enam pimedas kojujõudmist vältida ei saaks: see oleks äärmiselt ohtlik. Anname emale 300 birri, palume homseks kõiki tšekke ning sõidame siis koos kliinikusse, kust edasi lähevad meie teed lahku.

Amanda onnis asju jaotamas


Kliinikusse sõitva bajaj tagaistmel on tõlk, ema koos Mesnanetiga ja Enno.

PÄEV 2
Oleme otsustanud, et Kaspar ja Enno lähevad Solomonide juurde koju ja parandavad katuse, ehitavad voodilavatsi ning viivad toitu. Haamri ja sae laename oma USA päritolu naabritelt. Naelu müüakse kilo järgi, võtame ühest poest poolteist kilo, järgmisest poest leiame silikooni. Turult ostame perekonnale kohaliku söögikultuuri põhikomponente: kolm kilo läätsi, herneid ja soola ning viis liitrit õli. Vaatasime eile, et emal oleks vaja aukudeta jalanõusid, seega ostame ka need. Rohkem korraga kätte ei mahtunud. Saadan mehed Solomonide kodu poole teele ja lähen ise meie MTÜ lapsi koolimajja üle lugema. Näen, kallistan ja pildistan kõiki meie lapsi ning saan lõpetades teada, et väike Mesnanet on täna ikkagi kooli saadetud. Teda nähes otsustan temaga kohe ise arstile minna. Palun ta suurema õe meiega kaasa. Võtan tulikuuma lapse sülle ja hakkame kiirel sammul otsima bajaj’d, kuid sellega läheb plaanitust kauem. Lapseke näitab tänutunnet nii, et surub oma pea vastu mu põske. Näen tüdruku juustes tihedat elu, seega ütlen vaikselt tänupalve, et endale hommikul väga tugevalt patsi punusin: nii on mul võimalus täidest pääseda. Liigume meie sõbra ja arsti Desta kliiniku poole, aga kirjutan talle enne, sest tahan lapsega järjekorrast ette saada. Kliinikusse jõudes võetakse meid kohe vastuvõtule. Mesnanet pannakse toolile istuma: iga kord, kui talle otsa vaatan, naeratab ta südamlikult ja armastavalt. Talle suunatakse kraadiklaas otsaette. 40,7. Ahhetan. Arst küsib, kas tahan, et talle tehakse kohe palavikku alandav süst, mille peale vastan hetkekski kõhklemata jaatavalt. Talle tehakse veel külmakompressi ja võetakse vereproov. Tuleb välja, et peale eelmisel päeval diagnoositud ja ravitud malaaria on Mesnaneti veres tugevad põletikunäitajad. Arst diagnoosib kopsupõletiku ja annab retsepti, kuid õigeid ravimeid peame terve linna apteekidest otsima. Kui mehed lõpuks tagasi linna jõuavad, otsustame Amsalechi ja Mesnaneti viia koju, kus meid võtab vastu väga rõõmus ja tänulik ema. Jõuame tagasi linna ja arutame, kuidas Solomonidele järgmisel päeval madratsid kohale toimetada. Täna koolis nimekirja üle vaadates nägin, et Melekude peres, kus on Solomonidega sarnane olukord, on ka üks vend kolmest haige. Plaanime järgmisena külastada nende peret.

PÄEV 3
Kolmandal päeval viime Solomonidele madratsid. Otsustame, et paari kuu pärast läheme uuesti ja vaatame, kuidas neil läheb. Siis viime ka plastlauad ja -toolid, et lapsed saaksid kuskil koolitööd teha.

Plaan A

Plaan A

Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Aitäh väga erilise koos olemise eest kõigile osalejatele nii Eestist kui Etioopiast. Tore meenutada kauget Etioopiat oma armsas väikses riigis ja jagada, mis väärib jagamist!Paar tundi hubast olemist parima Eesti kunsti keskel tasub ka tagantjärele vaatamist.
AITÄH KUNSTIRUUMILE, et saime kunsti keskel kohtuda!

Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.