Terapeza

Terapeza

Elame ühel suurel kirikule kuuluval territooriumil, mis kannab nime Terapeza. Kunagi kuulus see ala kohalikule suurele orjapidajale. Orjapidaja sai kristlaseks tänu valgele misjonärile, mille järel kinkis ta oma maavaldused kohalikule kirikule. Ta tahtis, et see ala oleks koduks välismaalt tulevatele misjonäridele ning et siin treenitaks kohalikke, kes kuulutaks Jumala sõna Etioopias.

Territooriumi ääres on 25 aastat tagasi siia kolinud USA misjonäride ehitatud kivimajad. Kõik misjonärid, kes siia kolisid, olid oma kodumaal pensionile jäänud arstid. Meie naabrid on praegu abielupaar dr Mary ja dr Gary, kes on ainukesed senimaani elus olevad ja siin elavad majaehitajad-misjonärid. Nad on üle 80 aasta vanad, Mary liigub vaevaliselt. Ometi on tal oma kool vaestele lastele, kes vajavad n-ö eluoskuste ja inglise keele lisaõpet. Mary ja Gary töötavad aktiivselt arstidena ja peavad maapiirkonnas kord nädalas esmaabikliinikut. Sellel territooriumil elas ka Adamsite perekond: nad olid samuti misjonärid, vabatahtlikud arstid ja õppisid ära kohalikule 2,5-miljonilisele hõimule kuuluva wolayta kirjakeele ning tõlkisid sellesse keelde Piibli.

Kirik proovib endiselt täita oma lubadust koolitada kohalikke. Praegune programm on mõeldud noortele naistele, kes peale väljaõpet on täiskohaga misjonärid Etioopia maapiirkondades. Programm kestab ühe õppeaasta, mille jooksul õpetatakse selgeks Piibel, selle lugemismeetodid, amhaari kirjakeel, inglise keel, arvuti kasutamine, n-ö eluoskused, tikkimine ja õmblemine.

Arvutiklassis ilutsevad kineskoopmonitoridega seitse umbes 20-aastast arvutit. Kuna pooled arvutitest ei lähe tööle, tuleb arvutioskuseid õppida teoreetiliselt. Neis arvutites, mis lähevad tööle, on nii vanad programmid, et seal ei saa teha midagi kasulikku. Õmblemisklassis on reas 20 Singeri õmblusmasinat pedaalidega. Mul tuli klassi astudes silme ette Nõmme sõõrikukohvik. Sellised õmblusmasinad on aga vastupidi vanadele arvutitele väga praktilised: vända ja pedaaliga masinad toimivad ääretult kõikuva elektrivarustuse juures alati, need on kasutusel kõikjal Etioopias. Minu poole pöörduti palvega korraldada naistele õmblemiskursus, kuid nähes varustust ja varasemaid juhendatud peeneid tikkimistöid, lõin põnnama. Lubasin õpetada ühe praktilise lihtsa lõikega seeliku õmblemist. Küsisin emalt, missugused on selle masina eripärad – tuli välja, et mu Kohila vanaemal oli samasugune masin.

Tänavuses programmis on 20 õpilast, ka inglise keelt paluti õpetada meil. Etioopialikult pakuti meile esialgu, et võiksime sellega tegeleda kaks kuud: iga tööpäeva hommikul ja mõni tund pealelõunal. Meie ostku õpikud, tehku programm ja toogu linnast paber paljundamiseks, nende poolt on koopiamasin (ja loomulikult mitte mingit kompenseerimist ega töötasu). Samuti öeldi, et peame saatma kirja oma riigi valitsusele, et nood saadaks klassitäie arvuteid ja tasuta õpetajaid. Pärast nädalaid kestvaid läbirääkimisi saime kokkuleppele, et õpetame kolm nädalat ja sel perioodil oma maja eest renti ei maksa. Rohkem aega ei tahtnud me oma MTÜ tegemiste kõrvalt neile loovutada. Panime sellele lepingule allkirja alla ega jaksanud enam paberi ja õpikute üle edasisi läbirääkimisi pidada. Ostsime endale paar kolmeeurost õpikut ja koostasime amhaari- ja ingliskeelsed materjalid, amhaari sõnadele kirjutasime ladina tähestikuga robustsed hääldused juurde. Eesmärgiks anti meile õpetada naistele kolme nädalaga inglise keelt nii palju, et nad saaksid välismaalastega suheldes hakkama.

Esimesel õpetamise päeval saime aru, et tase klassiruumis on kõikuv. Meil oli neli õpilast, kes oskasid nädalapäevi, tervitusi ja numbreid. Suur hulk oli neid, kes üritasid meie järgi hääldada numbreid. Umbes kolmandaks päevaks saime aru, et meie kätte on teiste seas usaldatud neli naist, kes ei mõista ka amhaari keelt, rääkimata põhioskustest inglise keeles. Samuti oskas pool klassi naisi amhaari keelt vaid suuliselt. Kokkuvõttes ei olnud paljudele õpilastele sellest tolku, et üritasime uute ingliskeelsete sõnade tähendusi püüdlikult hääldada amhaari keeles – paljud neist ei osanud isegi seda.

Võtsime ette lastele mõeldud töövihiku, kus saab tähestikku õppida lastelike piltidega – nii sai seostada pilti ja ingliskeelset sõna. A – apple (ingl õun) oli esimene. Õuna aga kasvatatakse Etioopias ainult ekspordiks, seega kohtab seda kohapeal ääretult harva, hinnaga 1–2 €/tk. Võrdluseks: 1,5 kohaga töötav valvur saab kuupalgaks 38 €, alustav magistrikraadiga õpetaja umbes 45 € ning pika karjääriredeli läbi teinud staažikas ülikooli õppejõud teenib 400 € kuus.

Vaestest maapiirkondadest pärit naised isegi ei teadnud, mida tähendab sõna, mille nad selgeks pidid õppima. Q – queen (ingl kuninganna), X – xylophone (ingl ksülofon) ja jojo mänguasi jäid neile samuti mõistatuseks.

Keeltest Etioopias

Etioopia on kireva ja rikka poliitilise ajalooga, mistõttu on seal praegu 86 kasutusel olevat keelt. Kõige suurema rääkijate arvuga keel on oromo keel, järgmine amhaari, siis somali, tigrinya, sidamo jne. Kokkuleppeliselt on ametlik riigikeel amhaari keel, mis tähendab, et selles keeles antakse välja seadused ning see on ametlik asjaajamiskeel. Siiski räägitakse igas piirkonnas emakeelena kohalikku keelt ning peamiselt õpetatakse koolides esimese võõrkeelena amhaari keelt. Kuid on ka piirkondi, kus amhaari keel on teine võõrkeel. Riigikoolides hakatakse riigikeelt õpetama kuuendas klassis: samal aastal tuleb õppekavasse ka inglise keel. Riigikool kestab õpilasele umbes neli tundi päevas ning ühes klassis võib olla kuni 100 õpilast. Enamik riigigümnaasiumi lõpetajatest üheski keeles lugeda ega kirjutada ei oska, rääkimata inglise keele oskusest. Erakoolides hakatakse alates eelkoolist õpetama kolme keelt: kohaliku piirkonna
keelt, inglise keelt ja amhaari keelt. Erakooli eelkool kestab kaks aastat ning selle lõpuks on lapsel olemas kolme keele baas.

Et suppi veel segasemaks keeta, ei piirdu etiooplased pelgalt n-ö maakonnakeeltega. Oma keeled on ka väiksematel piirkondadel (mitte nagu murded Eestis), mis mingil põhjusel on teistest veidi eraldatud. Nii on näiteks omaette keeled inimestel, kes elavad kõrgematel mägedel, selle jalamitel või kõrbelistel küladel, mis jäävad muust tsivilisatsioonist pikema jalutusteekonna kaugusele. Soddo linn asub Damota mäe külje all, mille tippu minnes tuleb linnast tõusta 1000 meetrit. Kuna Soddo asub Wolayta piirkonnas, on piirkonnakeel wolayta keel. Kui aga paluda Soddo linnast pärit sõber juhatama teed mäkke, võib kohalik teejuht mäe otsas elavate inimestega suheldes jääda samamoodi hätta nagu meie, välismaalased.

 

Etioopia Enno sõnadega

Etioopia Enno sõnadega

Igal aastal Etioopiasse minnes liitub meiega keegi, kes soovib oma aega jagada nendega, kes võtavad seda suure rõõmu ja tänuga vastu. Nii lihtne see ongi: jaga ja sinuga jagatakse! Vastu saab kindlasti rohkem.

Sel korral on Amandaga kaasas kaks eesti meest: tema abikaasa Kaspar ja Enno. Valgast pärit Enno on Ave abikaasa ja nelja lapse isa.

Kuidas satub suure pere isa oma pere juurest nii kaugele, et ehitada voodit, parandada katust ning jagada võõrastele lastele koolivahendeid ja riideid? Kevadest alates on Amanda, Kaspar ja Enno valmistanud ette Soddosse sõitu ja oma mõtetes juba Soddo laste onne kohendanud.

Etioopia Enno sõnadega

Ootasin põnevusega, mis hakkab juhtuma pärast kohvri pakkimist. Kaasa sai asju võtta hädapäraselt, lisaks mõni elektriku ja torulukksepa töövahend ning akutrell – ikka igaks juhuks, nagu eestlasele kohane. Lend oli tore, kuniks maandusime Addises. Pidime keset ööd maanduma ja peatuma Kairi (EU diplomaat Etioopias) kodus, sest poliitilise mässu pärast ei saanud keegi linnast välja. Kairi on hea südamega asjalik ja ilus inimene. Saanud korra piiluda ka tema tööellu, võin öelda, et ta suudab oma teadmistega teha Etioopia inimestele palju head.

Sissejuhatuseks saime koos Kaspariga Kairi kodus mõne asja ära parandada. Tundus, et meie koostöö sujus. Palusin ka Kairi turvamehe koos endaga hekki pügama: tema nokitses allpool, mina pikemana keskel ja ülal. Tunnikesega, mis hekile kulus, jõudsime üksteisele oma elulood rääkida. Turvamees kiitis Kairit kui ülemust.

Addis on suur linn: palju autosid ning rohkelt uusehitisi kontorite, korterite ja äripindade jaoks. Palju on ka Hiina investeerimist ja ehitajaid, hiinakeelseid plakateid näeb nii ehitusobjektidel kui ka kõrgetel kraanadel. Ühes väikses piirkonnas lugesin kokku kümme tornkraanat – põhimõtteliselt ehitatakse korraga üles pool Õismäed. Linn oleks nagu filmist: räpaseid, tolmuseid tänavaid ääristavad mõlemalt poolt autod, mis on 5–30 aastat vanad ja kohe kokku kukkumas, aga endiselt liikumisvõimelised. Vanadel taksodel ei olnud tihtipeale seespool aknalinke, mõnikord isegi ukselinke. Kuulsin kõrvaga ja tundsin tagumikuga igat lõtku, mis veermiku juures autol olla sai.

Meskeli väljakul sain ühe õpetliku kogemuse, mida tasuks uustulijatel kindlasti meeles pidada. Kui kõnnid tänaval, pead arvestama, et sind on arvatavasti juba mõnda aega jälgitud. Jälgijad teavad, millises taskus on su rahakott või telefon. Ühel hetkel ümbritses mind järsku kolm või neli poissi, ühed vehkisid papitüki või ajakirjaga ja lõid sellega vastu mu vasakut puusa, teised rääkisid läbisegi, et tähelepanu hajutada. Tahtsin veel olukorda päästa, ent olin poistest aeglasem ja jäin seetõttu telefonist ilma. Õnneks olin piisavalt kiire ja tabasin ära, mis toimub, ning päästsin oma rahakoti. Püüdsin ühe poistest kinni ja minu üllatuseks tuli ka kohalik autojuht appi varga taskuid puistama, aga telefon oli kellegi teise käes. Hiljem loivas politsei pika kutsumise peale kohale, vaatas, kuulas ja kõndis seejärel minema. Olin nüüd kogemuse võrra rikkam ja üks poistekamp sai minult rahalise toetuse, ainult et seekord määrasid nemad, millist abi nad vajavad.

Järgmisel päeval oli plaanis liikuda Soddosse, kus Amanda tegeles abisaajate laste nimekirjaga ning me Kaspariga tegime esimese kodukülastuse: viisime perekond Solomonile pisut riideid ja vaatasime, mida annaks majas parandada.

Esmaspäeval oli esimene kooli- ja kodukülastuse päev. Päev algas sellega, et kohalikud lõid meie kodukese läikima: välja viidi liigne kola ja toodi ka lõpuks vetsupotiharjad. Euroopas elementaarne on Etioopias veel kauge tulevik. Saime ka kõik oma katkised asjad üles lugeda: boiler („see valge ümar asi, mis seinal sooja vett teeb“ – neid oli seal üks miljoni inimese kohta), urisev ja soe külmkapp, mõni veeta kraan, puuduolevad pirnid ja lambid, pistikud seinast väljas … Aga muidu oli elu päris ilus. Toit oli puhas ja öko ning nii vähese lihakraamiga polnud ma elus vist pärast rinnapiimast toitumist hakkama saanud. Lõunasöögi sai ühe euroga, Coca Cola selle sees.

Põhikooli otsides selgus, et see on kolinud. Jalutasime, küsisime kohalikelt ja jälgisime, kust poolt tulevad koolivormides lapsed, ning leidsime kooli siiski üles. Valgeid nähes jooksid koolilapsed umbes 40-pealise karjaga meie juurde, küsiti käepatsu ja tervitati niisama. Lärm oli meeletu – kasvatajaid ma ei kadesta. Meid juhatati raudukse kaudu kooli, kusjuures kõik sealsed väravad on rauast, ülevalt ogadega ja minimaalselt kaks meetrit kõrged. Koolidirektor leidis perekond Solomoni kaks tüdrukut üles, andis ühe õpetaja tõlgiks ja sõit bajaj-ga võis alata. Bajaj on tegelikult India tuk-tuk, aga Etioopiasse müüakse seda teise brändi all. Seitsmekesi mahtusime väiksesse plekist kolmerattalisse vanni päris kenasti … Niiviisi võiks Eestis kalli kaasa seitsmekohaline Volvo vabalt kümme inimest mahutada.

Perekond Salomoni koduteel

Solomonide elamises oli kaks kõrvuti asetsevat maja, ühes elas ema koos kolme tütrega, teises vanaema. Vanaema jõukus paistis silma sellega, et sealt toodi Solomonide majja kolm tooli. Pole raske arvata, palju neil endil oli: null.

Majakese pindala oli umbes 2 x 3 meetrit, seinad puulattide ning savi, mulla ja heina seguga üle krohvitud. Maas mulla peal oli magamiseks suhkrukoti sarnane materjal, üks kohver vist riietega, mõni riideese ka kohvri peal hunnikus. Tüdrukute pesu kuivas vaheseinaks olevate puulattide okste küljes. Asju oli väga vähe: üks pott, tulease, paar kaussi ja nuga ning kuus kollast 5-liitrist plastkanistrit, millega vett tuua. Elektrit ei olnud, seega ei oleks neile mõtet jõuludeks nõudepesumasinat kinkida. Lõpetuseks andsime lastele kaks seljakotitäit riideid ja jalatseid, vanem tüdruk ja ema jäid tol korral jalatsitest ilma.

Salomoni tüdrukutele voodit ehitamas

Järgmisel päeval aga viisime asju juurde, sest pidime parandama läbitilkuvat katust: olime eelmisel päeval ostnud kasutatud katkist plekki. Kuna Kaspar on minust kaks korda kergem, ei hakanud me loosi tõmbama, kes läheb katusele. Hiljem plaanisime, et võiks naabrite metsast osta pisut puitu ja teha sellest neljale inimesele lattidest voodi. Ma polnud ümarpuidust vana Eesti moodi midagi teinud, seega ei osanud aimatagi, mis sellest tulla võiks.

Sel päeval linnas kõndides vahiti meid, valgeid, palju vähem – tegelikult hakkasime vist ise harjuma, et pidevalt hüüti varenzi, varenzi (valge, valge).

Enno sõnumit jagamas 

Pastoril külas

Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastuse puhul läheme päeva jooksul kooli ja anname lapsele teada, et peale tundide lõppu suundume temaga koos koju. Tõenäoliselt vajame endaga kaasa tõlki. Kodukülastuse eesmärk on näiteks kohtuda vanematega, teada saada lapse koolitee pikkus ja kodune olukord ning vaadata üle õppimis- ja magamistingimused. Tundub ju lihtne ja konkreetne ülesanne, eks?

PÄEV 1
Esmaspäeva lõuna paiku tahame meie, kolm silmapaistvat valget, minna kooli ja öelda lastele, et oleme tulemas. Kooli jõudes selgub aga, et on lõunapaus, mistõttu otsustame ka ise lõunale minna, sest meid jälitab ja jõllitab vähemalt 50-liikmeline kamp ülemeelikuid
koolilapsi. Tõstame häält ja sammu, mille peale osa seltskonnast ei viitsi enam kaasa liikuda, mõni aga leiab eestlaste emotsioonidest hoopis innustust. Jätkame kramplikult seljakotte hoides kiiresammulist teekonda kultuurimaja söögikoha poole. Tee peal jõuame veel mitu korda käratada ja armsaid nägusid endast eemale peletada, sest niisuguse lapsekambaga liikumine ei ole turvaline: valge inimene on kohalikule kõndiv rahakott. Iga viie meetriga kaotame võib-olla ühe kambajõmmi, nii et saame veel üsna pikalt läbi linna jalutada koolivormides saatjaskonnaga.


 Kultuurimaja söögikoha sinised lauad


 Amanda sööb sinise laua taga.

Amsalech ja Tizita teavad, et peavad meid peale tundide lõppu ootama kooli peavärava juures, ning saame teada, et nende väike õde Mesnanet (ehk tüdruk mütsiga, nagu teda kutsutakse) on kodus haige. Meiega tuleb tõlgiks kaasa kooli kauaaegne õpetaja, kes nüüd
70-aastasena on laste klassiajaja: väikese vitsaga mees keset kooliõue. Ta oskab üllatavalt hästi inglise keelt ja ta meeldib meile kolmele väga, sest ta on kindlameelne, aga sõbralik. Vaatame kella: tundide lõpuni on jäänud rohkem kui tund aega, seega läheme ajaviiteks
lähedalasuvasse kohvikusse bunna’t (kohvi) ja ambo’t (mineraalvett) jooma.

Vaade mäe otsas asuvast kohvikust Soddo linnale.

Kella poole neljaks oleme tagasi kooliväravas, kuhu koguneb peale meie umbes 50 mootorrattaga meest, kes ootavad oma lapsi. Istuvad motikal ja vaatavad meid. Me vaatame vastu. Kui terve koolitäis lapsi valjuhäälselt värava poole tormab, taganeb isegi valvur kiiresti seina äärde. Saame oma kamba kokku ja asume teele. Selgub, et laste koolitee on umbes ühe tunni pikkune, üks ots allamäge ja tagasi linna ülesmäge. Pimedas õues olla ei tohi (enda turvalisuse huvides), seega tuleb kodukülastust kiirendada: võtame kohaliku takso bajaj, peame omajagu hinnaläbirääkimisi ja 25 minuti pärast oleme perekonna maja ees.

Meie tõlk ja huvitatud pealtvaatajad seisavad Solomonide maja ees.

Meid võtab vastu suure naeratusega ema. Kallistama tuleb ka kolm naist, kellest üks, nagu hiljem teada sain, on laste vanaema ja teised lihtsalt rõõmsad naabrinaised. Läheme kiirustades oma seltskonnaga mudaonni ning palume ukse enda järel kinni panna, sest meil on kaasas kolm seljakotti riiete ja jalanõudega, mille tahame anda perele, mitte liigselt uudistavatele silmapaaridele. Naabruskonnast tuuakse kokku kolm tooli, et valged ikkagi onnis istuda saaksid. Jagame laiali riided, vaatame üle majapidamise: kogu toiduvaru, mille tuvastame, on kolm väikest hoidisepurki. Plekk-katuses on palju auke. Seinad paistavad läbi. Vanaema, ema ja kolm tütart magavad mudapinnasel ühel kilel, aasta läbi. Just on lõppenud vihmaperiood, mis tähendab väga suurt sadu kolm kuud järjest, öösel on 12–15 °C. Märkan, et eelmine aasta ostetud sooja tekki enam ei ole. Proovime olla väga konkreetsed ja kiired, sest lähenev pimedus ei lase meil kaua aega viita. Muude küsimuste rahe sees uurin emalt väikese Mesnaneti tervise kohta. 7-aastasel lapsel on ilmselgelt valgete külaskäigu üle suurim heameel, kuid kui ta mul ettevaatlikult käest kinni võtab, siis ehmatan, sest ta käsi on soe, kuid silmad sätendavad haiguslikult. Saan aru, et olukord on tõsisem, kui tundus, samas on kell nii palju, et ise last kliinikusse viies me enam pimedas kojujõudmist vältida ei saaks: see oleks äärmiselt ohtlik. Anname emale 300 birri, palume homseks kõiki tšekke ning sõidame siis koos kliinikusse, kust edasi lähevad meie teed lahku.

Amanda onnis asju jaotamas


Kliinikusse sõitva bajaj tagaistmel on tõlk, ema koos Mesnanetiga ja Enno.

PÄEV 2
Oleme otsustanud, et Kaspar ja Enno lähevad Solomonide juurde koju ja parandavad katuse, ehitavad voodilavatsi ning viivad toitu. Haamri ja sae laename oma USA päritolu naabritelt. Naelu müüakse kilo järgi, võtame ühest poest poolteist kilo, järgmisest poest leiame silikooni. Turult ostame perekonnale kohaliku söögikultuuri põhikomponente: kolm kilo läätsi, herneid ja soola ning viis liitrit õli. Vaatasime eile, et emal oleks vaja aukudeta jalanõusid, seega ostame ka need. Rohkem korraga kätte ei mahtunud. Saadan mehed Solomonide kodu poole teele ja lähen ise meie MTÜ lapsi koolimajja üle lugema. Näen, kallistan ja pildistan kõiki meie lapsi ning saan lõpetades teada, et väike Mesnanet on täna ikkagi kooli saadetud. Teda nähes otsustan temaga kohe ise arstile minna. Palun ta suurema õe meiega kaasa. Võtan tulikuuma lapse sülle ja hakkame kiirel sammul otsima bajaj’d, kuid sellega läheb plaanitust kauem. Lapseke näitab tänutunnet nii, et surub oma pea vastu mu põske. Näen tüdruku juustes tihedat elu, seega ütlen vaikselt tänupalve, et endale hommikul väga tugevalt patsi punusin: nii on mul võimalus täidest pääseda. Liigume meie sõbra ja arsti Desta kliiniku poole, aga kirjutan talle enne, sest tahan lapsega järjekorrast ette saada. Kliinikusse jõudes võetakse meid kohe vastuvõtule. Mesnanet pannakse toolile istuma: iga kord, kui talle otsa vaatan, naeratab ta südamlikult ja armastavalt. Talle suunatakse kraadiklaas otsaette. 40,7. Ahhetan. Arst küsib, kas tahan, et talle tehakse kohe palavikku alandav süst, mille peale vastan hetkekski kõhklemata jaatavalt. Talle tehakse veel külmakompressi ja võetakse vereproov. Tuleb välja, et peale eelmisel päeval diagnoositud ja ravitud malaaria on Mesnaneti veres tugevad põletikunäitajad. Arst diagnoosib kopsupõletiku ja annab retsepti, kuid õigeid ravimeid peame terve linna apteekidest otsima. Kui mehed lõpuks tagasi linna jõuavad, otsustame Amsalechi ja Mesnaneti viia koju, kus meid võtab vastu väga rõõmus ja tänulik ema. Jõuame tagasi linna ja arutame, kuidas Solomonidele järgmisel päeval madratsid kohale toimetada. Täna koolis nimekirja üle vaadates nägin, et Melekude peres, kus on Solomonidega sarnane olukord, on ka üks vend kolmest haige. Plaanime järgmisena külastada nende peret.

PÄEV 3
Kolmandal päeval viime Solomonidele madratsid. Otsustame, et paari kuu pärast läheme uuesti ja vaatame, kuidas neil läheb. Siis viime ka plastlauad ja -toolid, et lapsed saaksid kuskil koolitööd teha.

Plaan A

Plaan A

Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.