Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.

9 aastat Lõuna-Etioopias

9 aastat Lõuna-Etioopias

Üheksa aastat tagasi oli Soddos valge nahavärv suur haruldus. Palju oli teisiti kui täna. 

Vahemaade läbimiseks olid kohalikud bussid pilgeni rahvast täis. Busse täitsid lisaks reisijatele ka kanad ja katused olid täis laetud eluks vajaliku kraamiga: madratsid, tekid ja erineva sisuga toidupambud. Kui kanade kimpudest mõni lahti pääses, olid sulelised liikvel kogu bussi ulatuses ja nii 4-5 tundi kuni omaniku sihtkohani. Viimaste reisijate elus kanade kimbud seoti madratsite juurde katusele, jättes kanad peadpidi akna kohale rippuma. 

Mõnel oli süles vanadesse kaltsudesse mähitud imik, mõnel päevinäinud anumas õli või korvis munad. Reisitolmust kõvaks muutunud riietega vanurid ja raskete toidukoormatega naised, kel oli vajadus reisida lähimasse haiglasse või 100km kaugusele sugulase pulma või matustele. 

Nägudest võis selgelt märgata, et tegemist on eri rahvustest reisijatega. Need, kes amhaari keelt ei mõistnud, tegid ennast arusaadavaks kätega. 

40 aasta vanused vaevu liikuvad bussid mahutasid istekohtadel reisijate põlvedele aina uusi reisijaid. Kolmerealise pingi aknapoolne iste tundus nagu pääsemine mingist hullust keerisest. Uudishimust oleksin tahtnud seda korralagedust vaatama jäädagi, aga hirm, et kellegi anuv pilk võib minu omaga kohtuda, sundis pea paremale pöörama ja aknast välja vaatama. 

 Tavaliselt ei kahtle ma kunagi, et hoida kellegi last või võõrast kotti oma süles, kuid siin ei tulnud see mulle hetkekski pähe. Heli vasakult hoiatas, et tugevam jääb ellu ja sõidab bussiga sihtkohani. Pea paremale, akna suunas pöörata tundus sõitu alustades hea mõte, aga ainult seniks, kuni olime jõudnud järgmisesse külla. Reaalsust eraldas vaid klaas. Sajad anuvad, hullunud pilgud, kes valget nägu polnud kunagi kohanud, katsid terve klaasi. Ja nii igas peatuses. Vasakul korvid, kaltsud, emad, lapsed, kanad. Paremal kümned peopead vastu klaasi ja seniks, kuni buss on saavutanud kiiruse, mil uudistajad enam joosta ei suutnud. Siin kehtisid meile tundmatud seadused, mis näisid väga julmad. Selle olukorra analüüsimine oli võimalik alles mõned päevad hiljem, kui vabadus mitte bussis olla jõudis pärale või lihtsalt uued emotsioonid tulid peale. 

9 aastat tagasi läbis Sodot ainult üks tee, mis ühest linna otsast viis Arbaminchi ja teisest Awassasse. 150 km kaugusele sõitmiseks kulus 5 – 6 tundi. Kohati oli vaja ületada poolkuivanud jõge, millel puudus sild, sest lihtsate vahenditega ehitatud sillad viib suurvesi lihtsalt minema.

Tänane Etioopia on muutunud tundmatuseni. Aastal 2010 poleks keegi arvanud, et 9 aasta möödudes on pooled parlamendiiikmetest naised,  lisaks istuvad kahekümnest ministritoolist  pooltel samuti naised. See oleks tundunud kui ulmejutt, mis võis sündida vaid Etioopiast   tuhandete kilomeetrite kaugusel. 

Kuigi haridus on uue peaministri esimeseks prioriteediks, on kooliskäimine paljudele lastele kättesaamatu. Kooliharidus riigikoolis on tasuta, kuid ühes klassis on 90 – 100 õpilast ja ainult üks õpetaja. Klassid on suuremad just algkoolis, sest peale 4. – 5. klassi pannakse lapsed tööle. Pooltel lastest puuduvad vihikud ja ka pastakat jagatakse tihti kahepeale. Vihiku ja pastaka hind (1 kuni 2 eurot) on sama suur kui viieliikmelise pere 3 – 4 päeva toidu eelarve. Pere, kus toitjaks on jäänud kirjaoskamatu ema, saab parimal juhul leivaküpsetajana palka 8 kuni 10  eurot kuus. 

11. klassiga lõunasöök 2019

Miks on tänaseks Etioopias vabatahtlikuna olnud juba rohkem kui seitsekümmend inimest? Miks esimese korra järel tuleb teine ning sageli ka kolmas ja neljas kord.

Ootame oma heaoluühiskonnas sageli seda, et meie elul oleks tähendus. Tihti võtab tähenduse otsimine aega aastaid. Vahel aga juhtub nii, et vastused saabuvad kiirelt  ja  sellise hooga, et peatuda pole võimalik. See on nagu kellegi poolt ettevalmistatud valik, mille juhtimine pole meie käes.  

Nagu igatsus kassipojast, mis saab alguse hoole ja armastuse jagamise vajadusest. Kui loom on võetud, vajab ta aga hoolt igapäevaselt. Võrdlus võib tunduda kohatu, aga on siiski lihtne näide sellest, miks siia riiki valitud sõit saab aina korduma. 

Vahetud kogemused lastega koolis, koolivälisel ajal ja eriti nende kodudes pole meid kedagi külmaks jätnud. 

Nüüd, 9 aastat hiljem, võime selgelt näha selle järjepidevuse vilju. 

Rõõmustavatest faktidest niipalju, et toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on neist enamus osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsi-võimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele ja väga headele hinnetele, mis kinnitab, et kogutud toetused on läinud õigesse kohta. 

Täna saame keskkooliõpilastega arutada nende tulevikuplaane ja jagada neile ka vastustust.  Esmakordselt on kohaliku kultuurikeskuse toitlustusettevõtte lepingus kontaktisikuna meie endi õpilane.


Parimate õpilaste seas on just eestlaste toetusega keskkooli jõudnud lapsed, kes riigieksamite tulemuste põhjal kuuluvad tulevaste  meditsiini- ja juuratudengite hulka.

Õppetoetuse tingimuseks ei ole olnud ülikooliharidus, vaid omandada oskused elus edukalt toime tulla.  Haridus on ka üks eeldus selle ühiskonna puuduste likvideerimisel.

MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

Perioodil oktoober 2019 – märts 2020 pakub MTÜ Damota võimalust tulla Etioopiasse, Soddosse vabatahtlikuks.

Toimetused, millega sellel ajal plaanime tegeleda on näiteks:

  1. Laste kodukülastused, loe blogi: http://www.etioopia.ee/blog/2018/04/08/vaartushinnangud-ja-konteksti-tunnetus-kodukulastuste-naitel/)
  2. Beebipakkide pakkimine ja kohale viimine, loe blogi: http://www.etioopia.ee/?s=pakid
  3. Naiste tööhõive edendamises toetamine, ehk kohvikuga tegelemine. Lisaks eksisteerib veel hulk muidki MTÜ toimimisega seonduvaid igapäevatoimetusi – näiteks programmi lastele uute koolivormide organiseerimine või siis hoopis gaasiballoonide täitmine jms. Viimase kohta meil veel blogipostitust ei ole, aga kohe kindlasti selline “lihtne tegevus” Soddos vääriks meeleolukat kajastust, ehk tuled, proovid järgi ja kirjutad sellest? Ühiselt peame hommikupalvusi ning õhtuti vahendame üksteisele päeva ülevaid muljeid – äärmiselt vajalik osa! Lubada saame väga tugevaid emotsioone ning muutunud maailmapilti, kuid kuna me elektri- ning veevarustusega Soddos ei tegele, siis ei saa me garanteerida, et vahetevahel mõlemad päevaks või paariks linnast ära kaovad. Kui kaalud Soddosse tulemist, tutvu esmalt meie lehel olevate blogipostitustega – kui tunned põnevust ning armastust sealsete inimeste vastu, loe edasi. 

Vabatahtlike on vastu võtmas ja koordineerimas Amanda Eigi. 

Nagu blogipostitustest näha, siis Aafrikas käivad asjad hoopis teise tempo ja loogikaga, ning kuna sellega harjumine võtab üksjagu aega, siis oleme seadnud vabatahtlike lähetuste miinimumperioodiks poolteist kuud. Ükski kohapealne tegevus otseselt eriharidust ei vaja, aga kindlasti on enam, kui midagi muud, vaja kohanemisvõimet. Sind ootab palju võimalusi õppida kannatlikkust, kuid ka palju muud uut ja huvitavat. Kui tunned, et sooviksid olla eemal oma tavapärasest keskkonnast, siis Etioopias veedetud päevad täidavad eesmärki täiel määral.

Orienteeruv summa, millega peaksid Etioopiasse suundumisel arvestama on 1560 €/kaks kuud (inimese kohta)

Kui oled endiselt huvitatud, kirjuta meile endast ja sellest, mis sind motiveerib tulema ning eelistatud ajaperioodist aadressile ngodamota@gmail.com – võtame ühendust, saame kokku ning räägime põhjalikumalt sellest võimalusest.

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna, 24. jaanuaril tähistab maailm üleilmset hariduse päeva. Üleilmseid kui kohalikke probleeme saavad lahendada vaid haritud, aktiivsed ja hoolivad kodanikud.

Üheksa aastat Etioopia hariduse toetamist eestlaste poolt on näiliselt suure rahvaarvuga Etioopia jaoks vaid väga väike osa. Täna võime näha üle 20 õpilase jõudmist keskkooli.

Veetsime tänase lõunasöögi koos 10 klassi õpilastega, kes kindlasti oma panuse annavad Etioopia paremasse tulevikku. Näeme igal aastal enesekindlamaid ja julgemaid lapsi, kes koduse majandusliku olukorra tõttu oleks ühiskonnas tõrjutud Hariduse omandamine on muutnud nende elu silmnähtavalt. Haritud inimene oskab oma elu juhtida, ühiskonnaelu mõjutada ja otsustes kaasa rääkida.

Täname hoolimast!

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Möödunud aastal viibis Etioopias kaksteist vabatahtlikku. Neist neli Välisministeeriumi projekti “Puuetega naiste toimetuleku parandamine läbi tööhõive võimaluste” raames.  Vabatahtlikud korraldasid lastele uued koolivormid ja toitlustamise. Õpilastele jagati vajaduspõhiselt annetatud vabaajariided ning õppevahendid. Jätkuvalt teostati kodukülastusi, selgitamaks õpilaste täpset majanduslikku olukorda. MTÜ Damota ja Tartu Kliinikumi koostöös korraldati vähiravi koolitus, kus osales ka Dr. Desta Seba. Oktoober- november 2017 aitasid MTÜ Damota vabatahtlikud ja juhatus Soddo linna kolmel töötul naisel käivitada toitlustusettevõte. Puuetega naiste koja “Immanuel” liikmetel aidati rajada köök. Naistele õpetati toiduhügieeni ja toetati nende tegevust pliidi ja kööginõudega. Toetati ka veekonteineri soetamist. MTÜ Damota liikmed osalesid Eesti saadiku Sander Soone kutsel Addis Ababas aset leidnud paneelarutelul. Arutelu üheks osalejaks oli ka Eesti president Kersti Kaljulaid ja paneelarutelu teemaks oli Aafrika noorte IT-tööhõive võimluste arendamine.
Muutused on ka Etioopia poliitikas.

Sellel kevadel astus Etioopias ametisse uus peaminister,  kes vähendas ministritoole 28lt 20le. Kaheksa ministritooli kuulub naistele.  Sealhulgas on kaitseminister naine ja esmakordselt on ametis ka rahuminister, kes ka on naine. Lisaks on ka Etioopia president naine ja see on Etioopia ajaloos esmakordne. 

Miks sellised muutused toimuvad, saad kuulata Vikerraadio lingilt: https://vikerraadio.err.ee/866902/891922