Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna, 24. jaanuaril tähistab maailm üleilmset hariduse päeva. Üleilmseid kui kohalikke probleeme saavad lahendada vaid haritud, aktiivsed ja hoolivad kodanikud.

Üheksa aastat Etioopia hariduse toetamist eestlaste poolt on näiliselt suure rahvaarvuga Etioopia jaoks vaid väga väike osa. Täna võime näha üle 20 õpilase jõudmist keskkooli.

Veetsime tänase lõunasöögi koos 10 klassi õpilastega, kes kindlasti oma panuse annavad Etioopia paremasse tulevikku. Näeme igal aastal enesekindlamaid ja julgemaid lapsi, kes koduse majandusliku olukorra tõttu oleks ühiskonnas tõrjutud Hariduse omandamine on muutnud nende elu silmnähtavalt. Haritud inimene oskab oma elu juhtida, ühiskonnaelu mõjutada ja otsustes kaasa rääkida.

Täname hoolimast!

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Möödunud aastal viibis Etioopias kaksteist vabatahtlikku. Neist neli Välisministeeriumi projekti “Puuetega naiste toimetuleku parandamine läbi tööhõive võimaluste” raames.  Vabatahtlikud korraldasid lastele uued koolivormid ja toitlustamise. Õpilastele jagati vajaduspõhiselt annetatud vabaajariided ning õppevahendid. Jätkuvalt teostati kodukülastusi, selgitamaks õpilaste täpset majanduslikku olukorda. MTÜ Damota ja Tartu Kliinikumi koostöös korraldati vähiravi koolitus, kus osales ka Dr. Desta Seba. Oktoober- november 2017 aitasid MTÜ Damota vabatahtlikud ja juhatus Soddo linna kolmel töötul naisel käivitada toitlustusettevõte. Puuetega naiste koja “Immanuel” liikmetel aidati rajada köök. Naistele õpetati toiduhügieeni ja toetati nende tegevust pliidi ja kööginõudega. Toetati ka veekonteineri soetamist. MTÜ Damota liikmed osalesid Eesti saadiku Sander Soone kutsel Addis Ababas aset leidnud paneelarutelul. Arutelu üheks osalejaks oli ka Eesti president Kersti Kaljulaid ja paneelarutelu teemaks oli Aafrika noorte IT-tööhõive võimluste arendamine.
Muutused on ka Etioopia poliitikas.

Sellel kevadel astus Etioopias ametisse uus peaminister,  kes vähendas ministritoole 28lt 20le. Kaheksa ministritooli kuulub naistele.  Sealhulgas on kaitseminister naine ja esmakordselt on ametis ka rahuminister, kes ka on naine. Lisaks on ka Etioopia president naine ja see on Etioopia ajaloos esmakordne. 

Miks sellised muutused toimuvad, saad kuulata Vikerraadio lingilt: https://vikerraadio.err.ee/866902/891922

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Viimase kahe kuu jooksul oleme käinud mitmete laste kodudes vaatamas nende elamistingimusi. Sest pole ju võimalik normaalselt koolis käia, kui pole kohta kus magada, õppida või olla. Kirjeldades neid kodukülastusi aga oma kodustele olen eneselegi üllatuseks täheldanud, kui palju on selle aja jooksul muutunud minu kriitikameel või arusaam sellest, mida tähendavad „head“ või „halvad“ elutingimused või üldisemalt elamisväärne elu elu.

Viimati käisime väikese Amanueli kodus. See asub algklasside koolimajast ja ühtlasi oma regiooni pealinna kesktänavast umbes 20 minuti jalutusteekonna kaugusel ning sai minult hinnanguks „kohalikus kontekstis kõva kolm“ (viie palli skaalal). Hinnangu aluseks oli, et majas on olemas toolid ja laua (ning isegi üks kummuti moodi asi), põrand pühitud, on olemas voodi ning isegi elekter (ühe pisikese säästulambiga kogu majapidamise kohta), majal on aken ja akna ees on isegi mingi läbipaistev kile (tavaline on lihtsalt auk seinas). Köök on elutoast eraldi (st tuba ei ole kogu aeg suitsu täis, sest see et süüa tehakse lõkke peal on täiesti tavaline) ja maja taga on olemas isegi kuivkäimla (st ei käida nö „metsa all“); jõgi (antud aastaajal pigem solgioja), kust tuuakse eluks vajalik vesi , asub samuti vaid kiviviske kaugusel. Isegi veidi kõrgemale oleks hinnangut võinud kergitada asjaolu, et maja ees oli mõningast haljastust värviliste põõsaste näol ja maja taga kasvas kohvipuu (mis nagu hiljem välja tuli on perekonna ainus sissetulekuallikas).

Majas elasid umbes 10 aastane Amanuel (vanus on umbes, kuna laste tegelikku sünniaega siin riigis keegi ei registreeri ning dokumente pole enamikul elanikest), tema umbes 14 aastane õde, peale vaadates paari kuu vanune uus beebi ning nende ca 30-40ndates ema ja välimuse järgi 105 aastane vanaema. Vanaema oli sõna otseses mõttes kaks senti surmale võlgu – jalad kangreenist mustad ja silmad kaest läbipaistmatud. Siinviibimise esimsetel päevadel oleks selline pilt šokeerinud ja tekkinud küsimus, et kohe on vaja kiirabi. Nüüd kaks kuud hiljem konstanteerisin aga fakti, et ega teda ilmselt enam kauaks ei ole ja läksin maja ülevaatusega edasi. Vähemalt ei pea ta tänaval vedelema ja on olemas koht, kus rahus surra.

Nagu selgus, siis kõik lapsed majas on erinevate isade omad ning hetkel majas üldse meest ei leidu. Sotsiaalsüsteemist ei saa siin juttugi olla ning käte-jalgadega selgeks tehes saime aru, et pere sissetulek tuleb turul kohvi müümisest. Kuhu selleks ajaks paarikuune beebi pannakse, jäi segaseks, kuid eks ta ilmselt pambuna selga seotuna emaga turul kaasas käib. Ääremärkusena lisan, et kohv mida ema müüb maksab 3 birri ehk 0,01 eurot/tass. Õnneks ei pea nad vähemalt aga maja eest renti maksma, kuna see on keskmise lapse isa poolt kunagi perele välja ostetud. Ja vähemalt on nüüd ühe lapse koolilõuna meie poolt tagatud.

Et natuke eelnevat „hindamissüsteemi“ veelgi ilmestada toon näiteks väikese Amanueli vanema nimekaimu põhikoolist, kes elab umbes 40 minutise jalutuskäigu kaugusel. Isa on ühest silmast pime ja ema on veidi „lihtsapoolne“. Peres on kokku neli venda, kellest üks umbes aasta tagasi meile ootamatult ära anti – jah see on siin tavaline, et kui pere ei suuda end toita, jagatakse lapsed sugulastele laiali (üldjuhul tööga oma leiba välja teenima). Nende majas ei ole ei elektrit, vett ega pole ma näinud käimlat. Maja ise on kohe ümber vajumise ääre peal. Aknaid seal pole ja uks ei seisa hästi kinni. Laudu majas ei ole ning toolidest on kaks mustaks võidunud puupinki. Seest välja vaadates on seinad ja lagi auklikud nagu tähistaevas ja väiksem vend sai oma esimesed püksid jalga meie viimase kodukülastuse aegu, umbes 4 aastasena. Maja ainuke alumiiniumpott, milles pere süüa teeb, on samuti meie poolt paar aastat tagasi viidud. Pere ainukeseks sissetulekuallikaks on rendilammaste karjatamine, kes ööseks sängi kõrvale tuppa võetakse, et A) soojem oleks ja B) keegi neid ära ei varastaks.

Aga vähemalt on neil oma maja (mis siis, et ümberkukkumise äärel) ja mõlemad vanemad. Väikese lasteaias käiva Meznaneti (loe varasemat blogipostitust „Tüdruk mütsiga“) peres kasvatab üksikema kolme tüdrukut (kõik kolm on meie poolt kooli/lasteaeda pandud ning saavad meie poolt vähemalt oma päeva ainukese sooja söögi; isa suri raskesse haigusesse umbes aasta tagasi). Maja neil ei ole ja niimoodi kolivad nad teiste armust kuurist kuuri. Viimases peatuspaigas, kus neid külastasime, oli neli seina, prügihunnik ja suure auguga reformvoodi, mille alt vihmadega oja läbi voolas. Tegime mis suutsime: parandasime reformvoodi põhja, ostsime uue madratsi (mis maksis 2 eurot) , viisime puhtaid riideid ja reisikohvri, kus neid hoida. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende laste silmis näha aga lootust ja sihikindlust, mitte lootusetust, mis täidab meie laste silmi kui jõuludeks soovitud Star Warsi legokomplekti ei saa. Ja seetõttu ei ole ma kunagi kurb või masendunud, kui nende kodu külastan ja pigem rõõmustan selle üle, kui väike Meznanet parasjagu kõhuussidest priiks saades jälle naeratab või Tizital peas enam täisid pole või Amsalech mulle kirpe koju kaasa ei anna.

Kontektsi veelgi natuke avardades pean aga kirjeldama ka teist äärmust – võtame näiteks kohaliku üle linna tuntud ja tunnustatud eraarsti praksise omaniku kodu (õigemini on see küll tema poolt oma vanematele ehitatud maja – sest nii teeb iga endast lugupidav paremale järjele jõudev perepoeg – kus ta hetkel ise samuti elab). Valmis see 5-6 aastat tagasi ning on saanud viimastel kuudel värske uuenduskuuri peale doktorihärra Euroopa ja Eesti külastusvisiiti. Aga nii rahast kui maailmavaatest olenemata ei ole see kodu puhas ja õdus meie mõistes. Jah see on suur ja kivist, aga seinad ei ole sirged, maas ei ole vaipu, mööbel on kipakas hiina plastik või kõver kohalik puit, valgust on vähe ja kõik on võidunud ja must. Lihtsalt sellepärast, et nad ei pane kõigele sellele, mis meil teeb kodust kodu üldse rõhku. Nad ei hinda seda üldse.

Kõigest eelnevast lähtudes ei ole võimalik euroopalikust maailmavaatest lähtuvalt hinnata kodude pilte või kirjeldusi, ja otsustada selle baasil, kes elab siin hästi ja kes halvasti. Kõik tuleb panna kohalikku konteksti ja skaalasse. Veidi konkreetsem ja hoomatavam mõõdupuu on jah näiteks söögi olemasolu – kui seda ikka ei ole, siis kaua vastu ei pea. Vääna konteksti kuidas tahad, lauale panna see ei sünni. Head lähenevat verivorstirikast jõuluaega päikselisest Etioopiast 🙂

Jürgen

Kultuurilised eripärad

Kultuurilised eripärad

Mõned asjad lihtsalt jäävad silma. Mitte et need mind nii väga häiriksid või muul moel morjendaks, aga lihtsalt jäävad silma. Näiteks nii lihtne asi nagu kohvi valamine. Mina ei tea ole veel aru saanud, kas see on mingi eriline rituaal või on kohalikud „ettekandjad“ lihtsalt väga hooletud, kuid mina ei ole siinmaal veel kohvi niimoodi saanud, et alustass, laud või halvemal juhul mõlemad ei ujuks kohvist.

Variant A: kui kohvi tuuakse sulle tassi valatuna, siis suudab ettekandja sellest omajagu transportimise käigus üle tassiserva läigatada. Alustassi kuivatama või tassiservu puhastama nad muidugi ei vaevu.

Variant B: kui kohvi valatakse sulle kohaliku kombe kohaselt ümarapõhjalisest pika tilaga savikannust tassi otse laual, siis suudab valaja 95% tõenäosusega osa tassist mööda lauale valada. Ps. Tõenäosus suureneb, kui laual on rohkem kui üks tass. Laud jääb loomulikult peale operatsiooni lõppu nii nagu on – kuivaks pühitakse see heal juhul alles enne järgmise kliendi saabumist.

Variant C: kui eelnevad kaks varianti läksid õnneks ja sinu ees seisab tass kohvi puhtal laual, siis rakendub Murphy seadus ja sa suudad ise põlvega kipaka hiina plastiklaua vastu minna ning ikkagi on lõpptulemuseks mustast tökatkohvist lainetav laud. Kuna see näikse aga kohaliku kultuuri osa olevat, siis kehitad aga vaikselt õlgu, pühid näpud püksisäärtesse puhtaks ja naudid südamerahuga tõelist etioopia kohvi, ise samal ajal akrobaatikat tehes, et sõõmu võttes tassipõhjalt kohvi pükstele ei tilguks.

Samuti on silma jäänud kohalik lesimiskultuur. Kusjuures ma ei peagi siinkohal nii väga silmas tänavatel magavaid kerjuseid, kes ei viitsi isegi korralikult kätt välja sirutada ja paluda, vaid tõmbavad lihtsalt keset kõnniteed ennast kerra, lina üle pea ja magavad õndsat und kuni möödujate raha nende peale langeb (ja kusjuures täiesti kummalisel kombel neile raha ka visatakse ja eelkõige just kohalike, mitte turistide poolt). Pigem näiteks seda, et kui tänavakoristajal on lõuna siis viskab ta südame rahus tänavaserva pikali ja magab korraliku peatäie. Või siis maapiirkondadest läbi sõites on näha noortekampasid Viru keskuse asemel kobaras üksikute savannipuude all lesimas. Minu isiklikud lemmikud on aga üksikud mehepojad, kes täiesti suvalistes kohtades maanteekraavis keskpäevast und magavad, kui kummaski suunas pole kilomeetrite kaupa ühtegi hoonet ega asustust. Kas nad tõesti kõndisid lihtsalt 5 kilomeetrit linnast välja, et puu all magada?

Omaette ooper on kohalik poodlemine. Kes müüb küpsetuspulbrit, see ei müü jahu. Kes müüb jahu, see ei müü suhkrut. Kohas kus müüakse saiu … müüaksegi ainult saiu ja eelnevatest toodetest võid ainult und näha. Mune tuleb niikuinii minna turule otsime ja potte saab osta ainult viie kaupa korraga (serviis ikkagi). Teatud päevadel pole aga teatud tooteid üldse saada – näiteks neljapäeval liha ei saa … sest pole lihapäev ja looma ei tapeta. Või siis vahel saab lihtsalt kogu linnast suhkur otsa. Äkki järgmisel nädalal tuleb, mine sa tea. Iseenesest aitab selline elukorraldus siin muidugi kenasti päevi õhtusse veeretada – kohaliku kultuuriga mitte tuttavale kahvanäole võib poodlemine mitu täispäeva nädalast ära sisustada.

Elekter tuleb ja läheb siin, nii nagu ise tahab. Mingit loogikat ei ole mina selles veel täheldanud. Teinekord on tormiga elekter olemas, teinekord kaob puha selge taevaga ära. Ainuke muster, mis tundub olemas olevat on see, et üldjuhul kaob vool kõige närviajavamal hetkel. Näiteks jõuad linnast videvikus koju, näed kaugelt, et majaesised tuled põlevad ja astud üle ükseläve – kõmm vool läinud. Tore ju alates kella poole seitsmest, kui päike loojub, pimedas toas normaalset magamaminekuaega oodata. Või siis jõuad teevee keema panna ja kui see nibin-nabin leigeks on läinud, otsustab vool ära minna jne. Kohalikud ärimehed on voolu kõikumisest teinud aga oma liitlase. Tellisime kolm nädalat tagasi lastele koolivormid, mis pidid nädalaga valmis saama. Tänaseni neid ei ole, sest kangrud kurdavad kogu aeg „no light“ pidades silmas elektri puudumist … KASUTADES ISE MEHAANILISI ÕMBLUSMASINAID. Geniaalne vabandus, kas pole.

Üks kerge šhokiallikas on siinne liiklus. Jättes kõrvale asjaolu, et tugevamal on alati eesõigus ja et kunagi ei jäeta kasutamata võimalust seda demonstreerida, tahaksin ma korra peatuta siinsel „teekattemärgistusel“ (jutt siis hetkel suurematest asfalteeritud ja tiheda liiklusega teedest). Kui toimub tee ehitus või ehitatakse tee kõrval maja, siis ladustatakse liiv, killustik jms lihtsalt julmalt tee peale. Üldjuhul võtab ehitusmaterjali hunni ära ca 2/3 tee laiusest kuid nii ebaolulise asja jaoks ühtegi hoiatavat liiklusmärki välja ei panda – ilmselgelt on hunnikut ju niisamagi näha?! Kui teel on mingi muu takistus, mida ei pruugi kaugelt näha olla, siis selle „märgistamiseks“ veeretatakse tee peale sellised umbes jalgpalli suurused kivirahnud, mis tähistavad siis ümbersõitu. Tundub ju täitsa loogiline või mis? Kui teeservad üles freesitakse nt uue sõidusuuna ehitamisel, siis tähistatakse ohtliku teekatte serva kividega täidetud suhkrukottidega. Et kui sa äärest ala sõitmisega hakkama ei peaks saama, siis põrutad vähemalt vastu kivikotti. Lamava politseiniku „tähis“ on kummalgi pool künnise otsas teeserval madal mullakuhil (ilmselt jäänd künnise ehitamisest) ja umbes 5m enne künnist asfaldile maalitud valge kiri SLOW. Ja seda maanteel, kus võib sõita nii umbes 90-100km tunnis. Päris hea lennu saab siit. Linnades on aga ristmikel elusuuruses liikluspolitseiniku maketid, mis mõjuvad tegelikult päris distsiplineerivalt. Kitsedest, eeslitest, kanadest, lehmadest, lastest, naistest, vanuritest, kärudest ja kõigest muust mille vahel siin aga slaalomit sõita tuleb, võib kirjutada aga juba täitsa omaette loo.

Iga päev toob midagi uut ja paljud asjad, mis esmapilgul tundusid täiesti jaburad, on kolme nädalaga juba nii normaalseks muutunud, et hetkel ei tule meelde neid kirjagi panna. Erinevus rikastab 😛

Jürgen

Ethio Telecom

Ethio Telecom

Kohalikus võrgus helistama hakkamine ei ole päris nii lihtne kui seda Läänest tulnu ette võiks kujutada. Püüdsime endale kohalikud SIM kaardid soetada juba esimesel päeval Addisesse jõudes. Alustasime lennujaamas uurimist, et kuidas see asi käib kuid kohalikud abivalmis koristajaprouad soovitasid seda asja ikka linnas ajada – siin lennujaamas pidavat SIM kaart maksma 10 dollarit kui linnast saab ühega. OK.

Proovimise siis uuesti bussijaamas mingis suvalises putkas. Selgus, et see ei ole nii lihtne, et tahad ja ostad. Selleks, et SIM kaart saada, tuleb minna kuhugi Telecomi peamajja ja ennast registreerida. AGA nagu sellistes riikides ikka, ilmus kusagilt ajalehehunniku alt välja karvajalg, kes pakkus, et mehed, ma saan teile asja ära korraldada. Kuna meil oli oma bussini veel umbes kaks tundi aega, siis istusime putka kõrvale kohvikusse maha ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Umbes 15 minuti pärast tuli kohvikusse kõõrdsilmne kant, kes ujus meie külje alla ja sositas, et kas meie tahtsime „diili“ teha. Noh umbes nii nagu Portugalis hašišit pakutakse. Ütlesime, et meie jah kuid juba varasemalt kohaliku kultuuri kohta kuulnuna tahtsime hinnas ette kokku leppida. Tema pakkumine oli 600 birri (see on umbes 20 eurot). Meie olime arvestanud umbes ühe euroga näost. Nägemist – seekord jäi diil katki (meie õnneks nagu hiljem teada saime, sest need SIMid poleks niikuinii töötanud).

Uus üritus meie poolt Awassas. Ja seekord koos kohaliku pansioni omaniku Asafiga – nüüd peaks kõik ometi libedalt minema. Nüüd juba targematena seadsime sammud Ethio Telecomi peamajja. Kõigepealt turvakontroll väravas (otsitakse relvi muide). Siis siseneme rahvast tulvil saali. Saaliteenindaja teatab, et enne meid on kümmekond kohalikku ootamas. Aga meie ei jäta jonni ja võtame järjekorda.

Ametnik nr 1 – tema on SIM kaartide väljastaja. Uuritakse viisat, passist tehakse foto, minust tehakse foto, võetakse elektrooniline allkiri ja voila mul on peos uhiuus SIM kaart. Aga see ei tööta veel. Ja pealegi ei mahu see minu telefoni, kuna see on vanakooli suur SIM. Mikro SIMe neil ei ole, vastus on, laske väiksemaks lõigata.

Ametnik nr 2 – tema on SIM kaardi aktiveerija. Uuesti uuritakse viisat, nõutakse minu käest passikoopiat ja laiutatakse käsi, kui ma ütlen, et eelmise ametniku juures mulle seda ei tehtud. Saadetakse siis keegi minu passist koopiat tegema ja umbes 30 sekundi pärast hakatakse mult mu passi nõudma – ametnik unustas vahepeal ära, et mu pass viidi ju koopia teemiseks kaasa. Edasi süvenetakse minu telefoni – registreerida on vaja minu telefoni IMEI kood (see on umbes nagu VIN kood autodel). Alguses suudab ametnik selle loomulikult valesti sisse trükkida ja juba kisa tõsta, et sellist IMEI koodi pole olemas ja mul on mingi häkitud telefon. Proovime siis koos uuesti ja näe imet tegelikult on mu IMEI kood ikka täiesti legaalne. Vahepeal jõuab tagasi ka mu pass ja passikoopia – selgitame siis ametnikuga, et kaua mu pass ikka kehtiv on ja muid toredaid nüansse. Uurin vahepeal ka, et kas oleks võimalik kahte SIMi saada, kuna mu sõbral kaasas kaks seadet: üks helistamiseks ja teine mobiilse interneti jaoks. Vastus on kategooriline ei – üks isikukood, üks telefon, üks SIM. Pursuisid siin ei sallita! Hea küll, kui üks siis üks. Ja ongi minu SIM kaart minu ühe telefoni jaoks registreeritud (ja see kaart töötab ainult selles telefonis). AGA endiselt on tegemist suure SIMiga ja siin majas seda loomulikult väiksemaks ei lõigata. Proovige tänaval, on vastus.

PS! SIM kaartide saamine läks kokku maksma 30 bir ehk 1 Eur – meenutuseks, et bussijaamas küsiti meilt 300 bir näost.

Poemüüja nr 1 – läheme Tecno Mobile (kohalik nutitelefonitootja) „esindusputkasse“ (poeks on seda plekist kuuti palju nimetada). Inglise keelt siin müüja ei räägi (kuigi kogu kooliharidus alates kuuendast klassist on siin maal inglise keelne). Teeme käte ja jalgadea selgeks, et vaja on SIM kaart väiksemaks teha. Siin poes loomulikult vajalikku aparatuuri ei ole, aga juba kutsutakse kõrvalpoest Poemüüja nr 2 (samuti inglise keelt ei räägi) ägeda spetsiaalse auguraualaadse asjaga, millega SIM õigesse mõõtu lõigata. WIN! Mahubki sisse ja ei läinudki protsessis katki nagu mina isiklikult kartsin. AGA selgub, et nendele SIMidele ei ole eelnevalt raha peale laaditud.

Peale mõningast žestikuleerimist organiseeritakse meile kusagilt kolmandast putkast kummalegi kaks 200 biri väärtusega kõneajalaadimise kaarti. Nüüd hakkab peale hull sebimine kõneaja laadimiseks – püüavad müüja 1 ja müüja 2 mis nad püüavad, aga Kristjani telefonis internet jooksma ei hakka. Küll küsib telefon, et kas tahad kasutada interneti päeval või öösel, küll muid naljakaid asju (küsimused on kohalikus keeles hamarikus, nii et tegelikult me ei tea, mida see telefon küsib). Lõpuks saabub keegi Härra nr 3, kes räägib inglise keelt! Mitte et ta rohkem teaks, mida ta teeb aga no vähemalt suhelda saab:) Teen ettepaneku, et prooviks minu telefoniga vahelduseks. Ja oh sa imet, saamegi neti jooksma. Konstanteerime fakti, et üks töötav telefon on parem kui mitte midagi ning kõigest 1,5h hiljem jalutame kahepeale ühe töötava internetiga linna peale teadmises, et homme hommikul tuleb Telecomi tagasi minna uurima, miks Kristjani SIM kaarti ikkagi aktiveerida ei õnnestunud. Tänaseks piisavalt.

Uus päev ja uuesti Telecomis. Püüame saada varasemalt kohatud Ametniku nr 2 jutule. Aga teda ennast ei ole ning tema laua taga on umbes kümnest inimesest koosnev järjekord. Kuna asi tundub lootusetu surume ennast suvalise Ametniku nr 3 laua taha ja kurdame muret Kristjani mittetöötava internetiga telefoni üle. Suurte vasikasilmadega vahib ta meid ja telefoni ning piidleb ümberringi, et kellelt „faranjadest“ (valged) lahti saamiseks abi paluda. Peale mõningast hämmingut suunab ta meid tagasi Ametniku nr 1 juurde, kes meile algselt SIM kaardid väljastas. Sellel kutil on kohe silmist näha, et ta jagab teistest veidi enam biiti. Veidi krõbistamist telefoni seadetes (a´la võrguoperaatori nimi kirjutada väikese tähe asemel suurea vms täiesti arusaamatu probleem) ja internet hakkab voolama. Kes seda oleks arvanud, et täna nii lihtsalt pääseme – lõunagi pole veel käes.

Ahjaa, Merle telefonis ei tööta ka internet. Aga kuna tal on iPhone siis sama stsenaarium olukorda ei päästa. Tuleb tagasi tulla 🙂

Jürgen Sarmet