Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Viimase kahe kuu jooksul oleme käinud mitmete laste kodudes vaatamas nende elamistingimusi. Sest pole ju võimalik normaalselt koolis käia, kui pole kohta kus magada, õppida või olla. Kirjeldades neid kodukülastusi aga oma kodustele olen eneselegi üllatuseks täheldanud, kui palju on selle aja jooksul muutunud minu kriitikameel või arusaam sellest, mida tähendavad „head“ või „halvad“ elutingimused või üldisemalt elamisväärne elu elu.

Viimati käisime väikese Amanueli kodus. See asub algklasside koolimajast ja ühtlasi oma regiooni pealinna kesktänavast umbes 20 minuti jalutusteekonna kaugusel ning sai minult hinnanguks „kohalikus kontekstis kõva kolm“ (viie palli skaalal). Hinnangu aluseks oli, et majas on olemas toolid ja laua (ning isegi üks kummuti moodi asi), põrand pühitud, on olemas voodi ning isegi elekter (ühe pisikese säästulambiga kogu majapidamise kohta), majal on aken ja akna ees on isegi mingi läbipaistev kile (tavaline on lihtsalt auk seinas). Köök on elutoast eraldi (st tuba ei ole kogu aeg suitsu täis, sest see et süüa tehakse lõkke peal on täiesti tavaline) ja maja taga on olemas isegi kuivkäimla (st ei käida nö „metsa all“); jõgi (antud aastaajal pigem solgioja), kust tuuakse eluks vajalik vesi , asub samuti vaid kiviviske kaugusel. Isegi veidi kõrgemale oleks hinnangut võinud kergitada asjaolu, et maja ees oli mõningast haljastust värviliste põõsaste näol ja maja taga kasvas kohvipuu (mis nagu hiljem välja tuli on perekonna ainus sissetulekuallikas).

Majas elasid umbes 10 aastane Amanuel (vanus on umbes, kuna laste tegelikku sünniaega siin riigis keegi ei registreeri ning dokumente pole enamikul elanikest), tema umbes 14 aastane õde, peale vaadates paari kuu vanune uus beebi ning nende ca 30-40ndates ema ja välimuse järgi 105 aastane vanaema. Vanaema oli sõna otseses mõttes kaks senti surmale võlgu – jalad kangreenist mustad ja silmad kaest läbipaistmatud. Siinviibimise esimsetel päevadel oleks selline pilt šokeerinud ja tekkinud küsimus, et kohe on vaja kiirabi. Nüüd kaks kuud hiljem konstanteerisin aga fakti, et ega teda ilmselt enam kauaks ei ole ja läksin maja ülevaatusega edasi. Vähemalt ei pea ta tänaval vedelema ja on olemas koht, kus rahus surra.

Nagu selgus, siis kõik lapsed majas on erinevate isade omad ning hetkel majas üldse meest ei leidu. Sotsiaalsüsteemist ei saa siin juttugi olla ning käte-jalgadega selgeks tehes saime aru, et pere sissetulek tuleb turul kohvi müümisest. Kuhu selleks ajaks paarikuune beebi pannakse, jäi segaseks, kuid eks ta ilmselt pambuna selga seotuna emaga turul kaasas käib. Ääremärkusena lisan, et kohv mida ema müüb maksab 3 birri ehk 0,01 eurot/tass. Õnneks ei pea nad vähemalt aga maja eest renti maksma, kuna see on keskmise lapse isa poolt kunagi perele välja ostetud. Ja vähemalt on nüüd ühe lapse koolilõuna meie poolt tagatud.

Et natuke eelnevat „hindamissüsteemi“ veelgi ilmestada toon näiteks väikese Amanueli vanema nimekaimu põhikoolist, kes elab umbes 40 minutise jalutuskäigu kaugusel. Isa on ühest silmast pime ja ema on veidi „lihtsapoolne“. Peres on kokku neli venda, kellest üks umbes aasta tagasi meile ootamatult ära anti – jah see on siin tavaline, et kui pere ei suuda end toita, jagatakse lapsed sugulastele laiali (üldjuhul tööga oma leiba välja teenima). Nende majas ei ole ei elektrit, vett ega pole ma näinud käimlat. Maja ise on kohe ümber vajumise ääre peal. Aknaid seal pole ja uks ei seisa hästi kinni. Laudu majas ei ole ning toolidest on kaks mustaks võidunud puupinki. Seest välja vaadates on seinad ja lagi auklikud nagu tähistaevas ja väiksem vend sai oma esimesed püksid jalga meie viimase kodukülastuse aegu, umbes 4 aastasena. Maja ainuke alumiiniumpott, milles pere süüa teeb, on samuti meie poolt paar aastat tagasi viidud. Pere ainukeseks sissetulekuallikaks on rendilammaste karjatamine, kes ööseks sängi kõrvale tuppa võetakse, et A) soojem oleks ja B) keegi neid ära ei varastaks.

Aga vähemalt on neil oma maja (mis siis, et ümberkukkumise äärel) ja mõlemad vanemad. Väikese lasteaias käiva Meznaneti (loe varasemat blogipostitust „Tüdruk mütsiga“) peres kasvatab üksikema kolme tüdrukut (kõik kolm on meie poolt kooli/lasteaeda pandud ning saavad meie poolt vähemalt oma päeva ainukese sooja söögi; isa suri raskesse haigusesse umbes aasta tagasi). Maja neil ei ole ja niimoodi kolivad nad teiste armust kuurist kuuri. Viimases peatuspaigas, kus neid külastasime, oli neli seina, prügihunnik ja suure auguga reformvoodi, mille alt vihmadega oja läbi voolas. Tegime mis suutsime: parandasime reformvoodi põhja, ostsime uue madratsi (mis maksis 2 eurot) , viisime puhtaid riideid ja reisikohvri, kus neid hoida. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende laste silmis näha aga lootust ja sihikindlust, mitte lootusetust, mis täidab meie laste silmi kui jõuludeks soovitud Star Warsi legokomplekti ei saa. Ja seetõttu ei ole ma kunagi kurb või masendunud, kui nende kodu külastan ja pigem rõõmustan selle üle, kui väike Meznanet parasjagu kõhuussidest priiks saades jälle naeratab või Tizital peas enam täisid pole või Amsalech mulle kirpe koju kaasa ei anna.

Kontektsi veelgi natuke avardades pean aga kirjeldama ka teist äärmust – võtame näiteks kohaliku üle linna tuntud ja tunnustatud eraarsti praksise omaniku kodu (õigemini on see küll tema poolt oma vanematele ehitatud maja – sest nii teeb iga endast lugupidav paremale järjele jõudev perepoeg – kus ta hetkel ise samuti elab). Valmis see 5-6 aastat tagasi ning on saanud viimastel kuudel värske uuenduskuuri peale doktorihärra Euroopa ja Eesti külastusvisiiti. Aga nii rahast kui maailmavaatest olenemata ei ole see kodu puhas ja õdus meie mõistes. Jah see on suur ja kivist, aga seinad ei ole sirged, maas ei ole vaipu, mööbel on kipakas hiina plastik või kõver kohalik puit, valgust on vähe ja kõik on võidunud ja must. Lihtsalt sellepärast, et nad ei pane kõigele sellele, mis meil teeb kodust kodu üldse rõhku. Nad ei hinda seda üldse.

Kõigest eelnevast lähtudes ei ole võimalik euroopalikust maailmavaatest lähtuvalt hinnata kodude pilte või kirjeldusi, ja otsustada selle baasil, kes elab siin hästi ja kes halvasti. Kõik tuleb panna kohalikku konteksti ja skaalasse. Veidi konkreetsem ja hoomatavam mõõdupuu on jah näiteks söögi olemasolu – kui seda ikka ei ole, siis kaua vastu ei pea. Vääna konteksti kuidas tahad, lauale panna see ei sünni. Head lähenevat verivorstirikast jõuluaega päikselisest Etioopiast 🙂

Jürgen

Kultuurilised eripärad

Kultuurilised eripärad

Mõned asjad lihtsalt jäävad silma. Mitte et need mind nii väga häiriksid või muul moel morjendaks, aga lihtsalt jäävad silma. Näiteks nii lihtne asi nagu kohvi valamine. Mina ei tea ole veel aru saanud, kas see on mingi eriline rituaal või on kohalikud „ettekandjad“ lihtsalt väga hooletud, kuid mina ei ole siinmaal veel kohvi niimoodi saanud, et alustass, laud või halvemal juhul mõlemad ei ujuks kohvist.

Variant A: kui kohvi tuuakse sulle tassi valatuna, siis suudab ettekandja sellest omajagu transportimise käigus üle tassiserva läigatada. Alustassi kuivatama või tassiservu puhastama nad muidugi ei vaevu.

Variant B: kui kohvi valatakse sulle kohaliku kombe kohaselt ümarapõhjalisest pika tilaga savikannust tassi otse laual, siis suudab valaja 95% tõenäosusega osa tassist mööda lauale valada. Ps. Tõenäosus suureneb, kui laual on rohkem kui üks tass. Laud jääb loomulikult peale operatsiooni lõppu nii nagu on – kuivaks pühitakse see heal juhul alles enne järgmise kliendi saabumist.

Variant C: kui eelnevad kaks varianti läksid õnneks ja sinu ees seisab tass kohvi puhtal laual, siis rakendub Murphy seadus ja sa suudad ise põlvega kipaka hiina plastiklaua vastu minna ning ikkagi on lõpptulemuseks mustast tökatkohvist lainetav laud. Kuna see näikse aga kohaliku kultuuri osa olevat, siis kehitad aga vaikselt õlgu, pühid näpud püksisäärtesse puhtaks ja naudid südamerahuga tõelist etioopia kohvi, ise samal ajal akrobaatikat tehes, et sõõmu võttes tassipõhjalt kohvi pükstele ei tilguks.

Samuti on silma jäänud kohalik lesimiskultuur. Kusjuures ma ei peagi siinkohal nii väga silmas tänavatel magavaid kerjuseid, kes ei viitsi isegi korralikult kätt välja sirutada ja paluda, vaid tõmbavad lihtsalt keset kõnniteed ennast kerra, lina üle pea ja magavad õndsat und kuni möödujate raha nende peale langeb (ja kusjuures täiesti kummalisel kombel neile raha ka visatakse ja eelkõige just kohalike, mitte turistide poolt). Pigem näiteks seda, et kui tänavakoristajal on lõuna siis viskab ta südame rahus tänavaserva pikali ja magab korraliku peatäie. Või siis maapiirkondadest läbi sõites on näha noortekampasid Viru keskuse asemel kobaras üksikute savannipuude all lesimas. Minu isiklikud lemmikud on aga üksikud mehepojad, kes täiesti suvalistes kohtades maanteekraavis keskpäevast und magavad, kui kummaski suunas pole kilomeetrite kaupa ühtegi hoonet ega asustust. Kas nad tõesti kõndisid lihtsalt 5 kilomeetrit linnast välja, et puu all magada?

Omaette ooper on kohalik poodlemine. Kes müüb küpsetuspulbrit, see ei müü jahu. Kes müüb jahu, see ei müü suhkrut. Kohas kus müüakse saiu … müüaksegi ainult saiu ja eelnevatest toodetest võid ainult und näha. Mune tuleb niikuinii minna turule otsime ja potte saab osta ainult viie kaupa korraga (serviis ikkagi). Teatud päevadel pole aga teatud tooteid üldse saada – näiteks neljapäeval liha ei saa … sest pole lihapäev ja looma ei tapeta. Või siis vahel saab lihtsalt kogu linnast suhkur otsa. Äkki järgmisel nädalal tuleb, mine sa tea. Iseenesest aitab selline elukorraldus siin muidugi kenasti päevi õhtusse veeretada – kohaliku kultuuriga mitte tuttavale kahvanäole võib poodlemine mitu täispäeva nädalast ära sisustada.

Elekter tuleb ja läheb siin, nii nagu ise tahab. Mingit loogikat ei ole mina selles veel täheldanud. Teinekord on tormiga elekter olemas, teinekord kaob puha selge taevaga ära. Ainuke muster, mis tundub olemas olevat on see, et üldjuhul kaob vool kõige närviajavamal hetkel. Näiteks jõuad linnast videvikus koju, näed kaugelt, et majaesised tuled põlevad ja astud üle ükseläve – kõmm vool läinud. Tore ju alates kella poole seitsmest, kui päike loojub, pimedas toas normaalset magamaminekuaega oodata. Või siis jõuad teevee keema panna ja kui see nibin-nabin leigeks on läinud, otsustab vool ära minna jne. Kohalikud ärimehed on voolu kõikumisest teinud aga oma liitlase. Tellisime kolm nädalat tagasi lastele koolivormid, mis pidid nädalaga valmis saama. Tänaseni neid ei ole, sest kangrud kurdavad kogu aeg „no light“ pidades silmas elektri puudumist … KASUTADES ISE MEHAANILISI ÕMBLUSMASINAID. Geniaalne vabandus, kas pole.

Üks kerge šhokiallikas on siinne liiklus. Jättes kõrvale asjaolu, et tugevamal on alati eesõigus ja et kunagi ei jäeta kasutamata võimalust seda demonstreerida, tahaksin ma korra peatuta siinsel „teekattemärgistusel“ (jutt siis hetkel suurematest asfalteeritud ja tiheda liiklusega teedest). Kui toimub tee ehitus või ehitatakse tee kõrval maja, siis ladustatakse liiv, killustik jms lihtsalt julmalt tee peale. Üldjuhul võtab ehitusmaterjali hunni ära ca 2/3 tee laiusest kuid nii ebaolulise asja jaoks ühtegi hoiatavat liiklusmärki välja ei panda – ilmselgelt on hunnikut ju niisamagi näha?! Kui teel on mingi muu takistus, mida ei pruugi kaugelt näha olla, siis selle „märgistamiseks“ veeretatakse tee peale sellised umbes jalgpalli suurused kivirahnud, mis tähistavad siis ümbersõitu. Tundub ju täitsa loogiline või mis? Kui teeservad üles freesitakse nt uue sõidusuuna ehitamisel, siis tähistatakse ohtliku teekatte serva kividega täidetud suhkrukottidega. Et kui sa äärest ala sõitmisega hakkama ei peaks saama, siis põrutad vähemalt vastu kivikotti. Lamava politseiniku „tähis“ on kummalgi pool künnise otsas teeserval madal mullakuhil (ilmselt jäänd künnise ehitamisest) ja umbes 5m enne künnist asfaldile maalitud valge kiri SLOW. Ja seda maanteel, kus võib sõita nii umbes 90-100km tunnis. Päris hea lennu saab siit. Linnades on aga ristmikel elusuuruses liikluspolitseiniku maketid, mis mõjuvad tegelikult päris distsiplineerivalt. Kitsedest, eeslitest, kanadest, lehmadest, lastest, naistest, vanuritest, kärudest ja kõigest muust mille vahel siin aga slaalomit sõita tuleb, võib kirjutada aga juba täitsa omaette loo.

Iga päev toob midagi uut ja paljud asjad, mis esmapilgul tundusid täiesti jaburad, on kolme nädalaga juba nii normaalseks muutunud, et hetkel ei tule meelde neid kirjagi panna. Erinevus rikastab 😛

Jürgen

Ethio Telecom

Ethio Telecom

Kohalikus võrgus helistama hakkamine ei ole päris nii lihtne kui seda Läänest tulnu ette võiks kujutada. Püüdsime endale kohalikud SIM kaardid soetada juba esimesel päeval Addisesse jõudes. Alustasime lennujaamas uurimist, et kuidas see asi käib kuid kohalikud abivalmis koristajaprouad soovitasid seda asja ikka linnas ajada – siin lennujaamas pidavat SIM kaart maksma 10 dollarit kui linnast saab ühega. OK.

Proovimise siis uuesti bussijaamas mingis suvalises putkas. Selgus, et see ei ole nii lihtne, et tahad ja ostad. Selleks, et SIM kaart saada, tuleb minna kuhugi Telecomi peamajja ja ennast registreerida. AGA nagu sellistes riikides ikka, ilmus kusagilt ajalehehunniku alt välja karvajalg, kes pakkus, et mehed, ma saan teile asja ära korraldada. Kuna meil oli oma bussini veel umbes kaks tundi aega, siis istusime putka kõrvale kohvikusse maha ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Umbes 15 minuti pärast tuli kohvikusse kõõrdsilmne kant, kes ujus meie külje alla ja sositas, et kas meie tahtsime „diili“ teha. Noh umbes nii nagu Portugalis hašišit pakutakse. Ütlesime, et meie jah kuid juba varasemalt kohaliku kultuuri kohta kuulnuna tahtsime hinnas ette kokku leppida. Tema pakkumine oli 600 birri (see on umbes 20 eurot). Meie olime arvestanud umbes ühe euroga näost. Nägemist – seekord jäi diil katki (meie õnneks nagu hiljem teada saime, sest need SIMid poleks niikuinii töötanud).

Uus üritus meie poolt Awassas. Ja seekord koos kohaliku pansioni omaniku Asafiga – nüüd peaks kõik ometi libedalt minema. Nüüd juba targematena seadsime sammud Ethio Telecomi peamajja. Kõigepealt turvakontroll väravas (otsitakse relvi muide). Siis siseneme rahvast tulvil saali. Saaliteenindaja teatab, et enne meid on kümmekond kohalikku ootamas. Aga meie ei jäta jonni ja võtame järjekorda.

Ametnik nr 1 – tema on SIM kaartide väljastaja. Uuritakse viisat, passist tehakse foto, minust tehakse foto, võetakse elektrooniline allkiri ja voila mul on peos uhiuus SIM kaart. Aga see ei tööta veel. Ja pealegi ei mahu see minu telefoni, kuna see on vanakooli suur SIM. Mikro SIMe neil ei ole, vastus on, laske väiksemaks lõigata.

Ametnik nr 2 – tema on SIM kaardi aktiveerija. Uuesti uuritakse viisat, nõutakse minu käest passikoopiat ja laiutatakse käsi, kui ma ütlen, et eelmise ametniku juures mulle seda ei tehtud. Saadetakse siis keegi minu passist koopiat tegema ja umbes 30 sekundi pärast hakatakse mult mu passi nõudma – ametnik unustas vahepeal ära, et mu pass viidi ju koopia teemiseks kaasa. Edasi süvenetakse minu telefoni – registreerida on vaja minu telefoni IMEI kood (see on umbes nagu VIN kood autodel). Alguses suudab ametnik selle loomulikult valesti sisse trükkida ja juba kisa tõsta, et sellist IMEI koodi pole olemas ja mul on mingi häkitud telefon. Proovime siis koos uuesti ja näe imet tegelikult on mu IMEI kood ikka täiesti legaalne. Vahepeal jõuab tagasi ka mu pass ja passikoopia – selgitame siis ametnikuga, et kaua mu pass ikka kehtiv on ja muid toredaid nüansse. Uurin vahepeal ka, et kas oleks võimalik kahte SIMi saada, kuna mu sõbral kaasas kaks seadet: üks helistamiseks ja teine mobiilse interneti jaoks. Vastus on kategooriline ei – üks isikukood, üks telefon, üks SIM. Pursuisid siin ei sallita! Hea küll, kui üks siis üks. Ja ongi minu SIM kaart minu ühe telefoni jaoks registreeritud (ja see kaart töötab ainult selles telefonis). AGA endiselt on tegemist suure SIMiga ja siin majas seda loomulikult väiksemaks ei lõigata. Proovige tänaval, on vastus.

PS! SIM kaartide saamine läks kokku maksma 30 bir ehk 1 Eur – meenutuseks, et bussijaamas küsiti meilt 300 bir näost.

Poemüüja nr 1 – läheme Tecno Mobile (kohalik nutitelefonitootja) „esindusputkasse“ (poeks on seda plekist kuuti palju nimetada). Inglise keelt siin müüja ei räägi (kuigi kogu kooliharidus alates kuuendast klassist on siin maal inglise keelne). Teeme käte ja jalgadea selgeks, et vaja on SIM kaart väiksemaks teha. Siin poes loomulikult vajalikku aparatuuri ei ole, aga juba kutsutakse kõrvalpoest Poemüüja nr 2 (samuti inglise keelt ei räägi) ägeda spetsiaalse auguraualaadse asjaga, millega SIM õigesse mõõtu lõigata. WIN! Mahubki sisse ja ei läinudki protsessis katki nagu mina isiklikult kartsin. AGA selgub, et nendele SIMidele ei ole eelnevalt raha peale laaditud.

Peale mõningast žestikuleerimist organiseeritakse meile kusagilt kolmandast putkast kummalegi kaks 200 biri väärtusega kõneajalaadimise kaarti. Nüüd hakkab peale hull sebimine kõneaja laadimiseks – püüavad müüja 1 ja müüja 2 mis nad püüavad, aga Kristjani telefonis internet jooksma ei hakka. Küll küsib telefon, et kas tahad kasutada interneti päeval või öösel, küll muid naljakaid asju (küsimused on kohalikus keeles hamarikus, nii et tegelikult me ei tea, mida see telefon küsib). Lõpuks saabub keegi Härra nr 3, kes räägib inglise keelt! Mitte et ta rohkem teaks, mida ta teeb aga no vähemalt suhelda saab:) Teen ettepaneku, et prooviks minu telefoniga vahelduseks. Ja oh sa imet, saamegi neti jooksma. Konstanteerime fakti, et üks töötav telefon on parem kui mitte midagi ning kõigest 1,5h hiljem jalutame kahepeale ühe töötava internetiga linna peale teadmises, et homme hommikul tuleb Telecomi tagasi minna uurima, miks Kristjani SIM kaarti ikkagi aktiveerida ei õnnestunud. Tänaseks piisavalt.

Uus päev ja uuesti Telecomis. Püüame saada varasemalt kohatud Ametniku nr 2 jutule. Aga teda ennast ei ole ning tema laua taga on umbes kümnest inimesest koosnev järjekord. Kuna asi tundub lootusetu surume ennast suvalise Ametniku nr 3 laua taha ja kurdame muret Kristjani mittetöötava internetiga telefoni üle. Suurte vasikasilmadega vahib ta meid ja telefoni ning piidleb ümberringi, et kellelt „faranjadest“ (valged) lahti saamiseks abi paluda. Peale mõningast hämmingut suunab ta meid tagasi Ametniku nr 1 juurde, kes meile algselt SIM kaardid väljastas. Sellel kutil on kohe silmist näha, et ta jagab teistest veidi enam biiti. Veidi krõbistamist telefoni seadetes (a´la võrguoperaatori nimi kirjutada väikese tähe asemel suurea vms täiesti arusaamatu probleem) ja internet hakkab voolama. Kes seda oleks arvanud, et täna nii lihtsalt pääseme – lõunagi pole veel käes.

Ahjaa, Merle telefonis ei tööta ka internet. Aga kuna tal on iPhone siis sama stsenaarium olukorda ei päästa. Tuleb tagasi tulla 🙂

Jürgen Sarmet

Õppeaasta 2015/2016 vabatahtlikud

Õppeaasta 2015/2016 vabatahtlikud

Õppeaasta 2015/2016

MTÜ Damota tegevus Etioopias 2015/2016 õppeaastal

Eesti arengukoostöö projekt “Vabatahtliku töö Soddos Etioopias arengu- ja humanitaarprobleemide leevendamiseks ning Etioopia arenguprobleemide teadvustamine Eestis” on Eesti Välisministeeriumi ja MTÜ Damota ühisprojekt.

MTÜ Damota alustas tegevust Etioopias 2010. aastal. Esimesed kolm aastat panustasid eesti vabatahtlikud omaenda teadmisi, aega ja raha Etioopia hariduse edendamiseks. Viimasel kolmel aastal on MTÜ Damota tegevust toetanud ka Eesti Välisministeerium arengukoostöö raames.  Kuue aasta jooksul on vabatahtlikke Etioopias käinud üle 40, kes kõik on oma teadmiste ja oskustega kohalike laste hariduslikule arengule kaasa aidanud. Vähemtähtis ei ole ka hilisem Eestis tehtav teavitustöö Etioopia elu, kultuuri ja haridussüsteemi kohta.

Amanda Palmik  27.09-15.12.2015

Hillevi Miltop 29.12.2105-27.01.2016

Merle Voola 29.12.2015-16.02.2016

Bert Kasemaa 03.01-22.01.2016

Kristjan Juusu 22.01-11.02.2016

Annemai Jallai 22.01-11.02.2016

 

Lisaks on oma kuludega Soddo haridusprojekti kaasatud:

Eveli Torma 03.01-22.01.2016

Jon Kasemaa 03.01-22.01.2016

Allan Jallai 22.01-11.02.2016

Ahti Hirve 22.01-11.02.2016

 

Amanda Palmik

Amanda on  Tallinna Ülikooli psühholoogia üliõpilane. Amanda oli Soddos esimest korda 2015. aasta  jaanuaris, mil ta õpetas lastele õmblemist, sealhulgas koolivormi parandamist. 2015 aasta sügisel oli aga Amanda Etioopias üksinda ning tema vastutusel oli kogu koolilõuna korraldus, koolivormide tellimine ja koolis kohalkäivate ning puuduvate laste nimekirjade koostamine. Samuti uute laste kodukülastused, et teha kindlaks, kes õpilastest vajavad koolilõunat.

 

amanda

Annika Heimvell

Annika on Damota tegevusega Etioopias olnud seotud juba viis aastat. Tema  ülesandeks on ka sel aastal laste nimekirjade koostamine ja kooli juhtkonnaga suhtlemine, kinnitada kõik maksekorraldused ja saada ka koolilt vajalikud arved.

annika_etioopia

Hillevi Miltop

Hillevi on Multimargri tegevjuht ja MTÜ Toots juhatuse liige. Hillevi oli Etioopias  kolmandat korda. Ta on korraldanud noorte emade tarvis sadade mähkimislinade hankimise, mida Etioopias jagame kliinikutele vastsündinud beebide ja emade pakkidena. Samuti on Hillevi oma kohaloleku algusest peale aidanud korraldada (ja vajadusel ka valmistada)  laste koolilõunat.

hillu

 

Bert Kasemaa

Bert on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturient.  Ta on seni Etioopias käinutest noorim. Berdi sooviks on peale gümnaasiumi lõpetamist minna edasi õppima füüsikat ning seetõttu otsustas ta Etioopia laste hariduselu elavdada, viies nendega läbi erinevaid füüsika- ja keemialaseid katseid. Muuhulgas pööras ta tähelepanu ka hügieeniõpetusele, näitlikustades lihtsa katse abil, kuidas levivad pisikud kätlemisel ning kui kaua ning hoolsalt peab käsi pesema, et neist oma kätel vabaneda.

bert3.jpg

 

Annemai Jallai

Annemai töötab Tartu Ülikooli kliinikumis günekoloogina.  Etioopias on ta kolmandat  korda. 2011. aastal osales ta kümne eestlasega Oxsnard Youth Axademy renoveerimisel, parandamaks selles koolis õppivate laste õppimistingimusi.  Sellel aastal tegi Annemai lastele tervisekontrolli, teda abistasid Allan Jallai ning  Ahti Hirve.

 

annemai

 

Kristjan Juusu

On Etioopias esimest korda ja tema koostada on vabatahtlike tegevusest ja kohalike elust dokumentaalfilm. Kristjan on õppinud Tartu Kunstikoolis. Lisaks valmivale dokumentaalfilmile tegi Kristjan ka fotosid, mida peatselt saab näha erinevatel näitustel üle Eesti.

DSC_2397

Allan Jallai

Allan oli Etioopias esimest korda koos oma abikaasa Annemai Jallaiga. Allan abistas kõiges, mida jooksvalt teha tarvis oli. Aitas viia läbi tervisekontrolli lastele.

 

DSC_5622

 

Ahti Hirve

Ahti on Etioopias teist korda. Viis aastat tagasi sai  renoveeritud Oxnard Youth Axademy koolihoonet. Sel korral aitas Ahti kõiges ja tema oskused firma “Aiapiirded OÜ” omanikuna on erilse väärtusega.

Ahti

 Eveli Torma

Eveli Torma on õpetaja Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. Etioopias aitas Eveli kõiges, kus jooksvalt abi vaja. Lisaks oma kohalolekule olid temaga pojad Jon ja Bert Kasemaa Soddo lastega tegelemas. Jon joonistas vabadel tundidel lastega, et töödest Eestis näitust teha. Bert aga tegi lastega füüsikatunnis katseid.

 12735646_1281306918552168_1657073903_n

Jon Kasemaa

Jon on kunstihuviline 10 klassi õpilane ja joonistas Soddo lastega. Lisaks oli ka kaameramees, et jäädvustada koolilõunad ja venna Berti füüsikakatseid Eesti teavitustöö tarbeks.
jon

Merle Voola

Projektijuht “Vabatahtliku töö Soddos Etioopias arengu-ja humanitaarprobleemide leevendamiseks ning arenguprobleemide teadvustamine Eestis”

DSC_1464

 

arengukoostoo_est_mv_rgb

Vabatahtlikuna Etioopias – esteetika tunni õpetajad

Vabatahtlikuna Etioopias – esteetika tunni õpetajad

Jaanuari alguses saabusime taas suurema seltskonnaga Soddosse, et aidata kaasa koolis oma oskustega. Minu ja Maarja ülesandeks jäi muusikatundide läbiviimine. Kooli õppekavas vastavat tundi ei eksisteeri, vaid muusikaline harimine on ette nähtud esteetika tunni raames. See hõlmab lisaks veel kunstiõpetust ning liikumist, mis ei ole siiski meie mõistes kehaline kasvatus, vaid õpilased on lihtsalt kooli õuel, mängivad ja tunnevad end vabalt.

   Meie pakkumine lastega laulda võeti kooli juhtkonna poolt hästi vastu. Seda enam, et esteetika tunni õpetajal polnud muusikalist ettevalmistust ning siis sellega lihtsalt ei tegeletud. Selles campuses, kus me tunde tegime, asuvad klassid 1-4. Kuna inglise keel pole Etioopias ametlik riigikeel, siis loogiliselt võttes lapsed sellest ka palju aru ei saa. Õpetades lihtsaid inglisekeelseid lastelaule, otsustasime peagi loobuda ikkagi 1. ja 2. klassist, sest raske oli tunnis korda hoida ja ennast kehtestada keelebarjääri tõttu. Lohutasime end sellega, et jälgides ka teiste tunde nendes klassides, käis seal tihtipeale paras lärm – lapsed on lapsed! Peab märkima, et klassi suurused on ka mõnikord ehk 2x suuremad kui oleme harjunud.

   Lauludest õpetasime selliseid laule nagu „He’s got the whole world“, „Twinkle, twinkle“, „If you’re happy and you know it“, „This little light of mine“. Enne tunde kasutasime tihti Spotify teenuseid ja tõmbasime erinevaid näiteid lauludest ning lasime neid tundides ka lastele. Üldiselt tunni korralduses Maarja laulis ja mina saatsin teda meloodikal, sõnad kirjutasime tahvlile ja palusime need õpilastel ümber kirjutada. Iga uue laulu õpetamisel palusime ka meie sõbral, kooli juhatajal Temesgenil tulla ja laul ära tõlkida, seega oli lauludel ka inglise keele õpetamise eesmärk.

   Kuna Etioopia muusika on mõnikord meie jaoks päris eriskummaline, siis usun, et see tunne võib olla vastastikune. Igatahes on nende muusikastiil valdavalt ühehäälne ja esitus sisaldab parajal hulgal keerutusi ja veerandtoone (minu subjektiivne hinnang). Ühel päeval külastas ka Markus meie muusikatundi ja otsustas, et oleks õige aeg lastele mitmehäälsust õpetada. Kutsusime mõned tublimad lauljad klassi ette ning lõpuks õnnestuski nad kolmehäälselt kolmkõla saada laulma:)

   Niimoodi meie aeg Soddos möödus, korraldasime ühel hetkel ka lastevanemate koosoleku ning saime ka koos lastega vanematele esineda. Usun, et oli väga põnev ja meeldiv kogemus! Lisaks tundide andmisele külastasime ka laste kodusid-peresid, et saada aimu, mis tingimustes keegi elab. Meie standarditega ei saa seda loomulikult võrrelda, tuleb kohalikku konteksti arvestada nii hästi, kui me selleks üldse suutelised saame olla. Näiteks, kui kodus on elekter, siis seda on palju rohkem kui mõneski majapidamises.

   Loodan, et saime ka anda oma panuse kohaliku koolielu mitmekesistamises ja põnevamaks muutmises ning kes teab, ehk ühel päeval kohtume taas Soddos! 🙂

Lauri Lehtsaar

lastevanemate koosoleku järel

lastevanemate koosoleku järel

Maarja laseb on telefonist kuulamiseks õpitavat laulu

Maarja laseb on telefonist kuulamiseks õpitavat laulu

lauri

toreda kooli juhataja Temesgeniga

DSC_9130

esteetika tunni õpetajad

video 1 – õpetasime natuke ka eesti keelt 🙂

video 2 – esteetika tunnis laulu õpetamas