Vabatahtlikuna Etioopias – esteetika tunni õpetajad

Vabatahtlikuna Etioopias – esteetika tunni õpetajad

Jaanuari alguses saabusime taas suurema seltskonnaga Soddosse, et aidata kaasa koolis oma oskustega. Minu ja Maarja ülesandeks jäi muusikatundide läbiviimine. Kooli õppekavas vastavat tundi ei eksisteeri, vaid muusikaline harimine on ette nähtud esteetika tunni raames. See hõlmab lisaks veel kunstiõpetust ning liikumist, mis ei ole siiski meie mõistes kehaline kasvatus, vaid õpilased on lihtsalt kooli õuel, mängivad ja tunnevad end vabalt.

   Meie pakkumine lastega laulda võeti kooli juhtkonna poolt hästi vastu. Seda enam, et esteetika tunni õpetajal polnud muusikalist ettevalmistust ning siis sellega lihtsalt ei tegeletud. Selles campuses, kus me tunde tegime, asuvad klassid 1-4. Kuna inglise keel pole Etioopias ametlik riigikeel, siis loogiliselt võttes lapsed sellest ka palju aru ei saa. Õpetades lihtsaid inglisekeelseid lastelaule, otsustasime peagi loobuda ikkagi 1. ja 2. klassist, sest raske oli tunnis korda hoida ja ennast kehtestada keelebarjääri tõttu. Lohutasime end sellega, et jälgides ka teiste tunde nendes klassides, käis seal tihtipeale paras lärm – lapsed on lapsed! Peab märkima, et klassi suurused on ka mõnikord ehk 2x suuremad kui oleme harjunud.

   Lauludest õpetasime selliseid laule nagu „He’s got the whole world“, „Twinkle, twinkle“, „If you’re happy and you know it“, „This little light of mine“. Enne tunde kasutasime tihti Spotify teenuseid ja tõmbasime erinevaid näiteid lauludest ning lasime neid tundides ka lastele. Üldiselt tunni korralduses Maarja laulis ja mina saatsin teda meloodikal, sõnad kirjutasime tahvlile ja palusime need õpilastel ümber kirjutada. Iga uue laulu õpetamisel palusime ka meie sõbral, kooli juhatajal Temesgenil tulla ja laul ära tõlkida, seega oli lauludel ka inglise keele õpetamise eesmärk.

   Kuna Etioopia muusika on mõnikord meie jaoks päris eriskummaline, siis usun, et see tunne võib olla vastastikune. Igatahes on nende muusikastiil valdavalt ühehäälne ja esitus sisaldab parajal hulgal keerutusi ja veerandtoone (minu subjektiivne hinnang). Ühel päeval külastas ka Markus meie muusikatundi ja otsustas, et oleks õige aeg lastele mitmehäälsust õpetada. Kutsusime mõned tublimad lauljad klassi ette ning lõpuks õnnestuski nad kolmehäälselt kolmkõla saada laulma:)

   Niimoodi meie aeg Soddos möödus, korraldasime ühel hetkel ka lastevanemate koosoleku ning saime ka koos lastega vanematele esineda. Usun, et oli väga põnev ja meeldiv kogemus! Lisaks tundide andmisele külastasime ka laste kodusid-peresid, et saada aimu, mis tingimustes keegi elab. Meie standarditega ei saa seda loomulikult võrrelda, tuleb kohalikku konteksti arvestada nii hästi, kui me selleks üldse suutelised saame olla. Näiteks, kui kodus on elekter, siis seda on palju rohkem kui mõneski majapidamises.

   Loodan, et saime ka anda oma panuse kohaliku koolielu mitmekesistamises ja põnevamaks muutmises ning kes teab, ehk ühel päeval kohtume taas Soddos! 🙂

Lauri Lehtsaar

lastevanemate koosoleku järel

lastevanemate koosoleku järel

Maarja laseb on telefonist kuulamiseks õpitavat laulu

Maarja laseb on telefonist kuulamiseks õpitavat laulu

lauri

toreda kooli juhataja Temesgeniga

DSC_9130

esteetika tunni õpetajad

video 1 – õpetasime natuke ka eesti keelt 🙂

video 2 – esteetika tunnis laulu õpetamas

Soddo turul

Soddo turul

Oli õhtupoolik, kui jalutasime turule. Kaubavaliku järgi on juba eemalt näha, et ainsaks eksportijaks on Hiina. Kõige odavamast plastikust kingad, kööginõud ja kasutatud riided on mattunud kohaliku savitolmu alla. Siinsele tarbijale on see ikkagi kallis kaup. Suurte plastikkoormate kõrval on väikesel piiratud territooriumil ka kohalikku keraamikat ja kangastelgedel kootud puuvillaseid salle.

Keraamika põletamine käib terve pika päeva 7 kilomeetrit eemal asuvas heinakuhjas. Pakkumises on umbes 4-7 erinevat vormi. Kõik need kasutusel olevad vormid on muutumatud ja näevad sarnased välja juba viimased 25 aastat, kui mitte kauem. Kohvikann, kohviubade küpsetamise pann, lihagrillimisalus, kohaliku leiva injera küpsetamise pann ja kohvitseremoonial kasutuses olev puuvaigus viiruki alus – kõigil esemetel on oma kindel kuju, mida ilmselt ei peeta vajalikuks muuta.

Keegi on hoopis viimase paari aasta jooksul otsustanud, et tavalise nitrovärviga võiks savi värvida. Just siin turul, nõud hunnikus, potti kuhugi tõstmata, saavad ilusad savivärvi potsikud uue näo –helesinise, hõbedase, kuldse või valge. Arusaamatul põhjusel saab keraamikast kohapeal nitrovärviga mingi täiesti uus asi, millele on raske nimetust anda.

Turuplatsil kauplejatele on ka tihedalt teineteise kõrval kohvitelgid. Päikese eest annab varju tühi suhkrukott, mis on toigaste otsa kinnitatud. Istume ühe sellise koti alla ja kohe hakkab rõõmsameelne proua meid hooga teenindama. Kui kohvi kallamiseks läheb, valgub kohv üle ääre.

Seepeale haarab kostitaja mu tassi ja tõmbab sõõmu kohvi, et mulle tassist sülle ei loksuks. Olen väga üllatunud, kuid joon siiski mulle mõeldud kohvi edasi. Selle naise naeratus ei lubanud mul isegi mõelda, et jätaksin kohvi järele.

“Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.” Õp 15:15

MERLE

20150211_182527

Keraamika värvimine


20150211_181319

Turukohvik

20150211_182411

Kohvipotid

20150211_181915

Vastas lauas

20150211_182052-1

Puuvillased telgedel kootud sallid

Ellujäämise instinkt

Ellujäämise instinkt

Elades heaoluühiskonnas ei ole tihtilugu tajutav ellujäämisinstinkt.

Kõik eluks vajalik on käe-jala juures, supermarket on kaupa täis, kui midagi meelepärast just parasjagu poeriiulil pole, kipub nägu virilaks minema. Kui vähemalt toidu ja elukoha tarvis kuluv raha pangakontole laekub pole elul justkui viga midagi, sest ega kõik, mida ihaleme polegi ju vajalik.

Olles esimest korda mustal mandril, nimelt Etioopia Demokraatlikus Liitvabariigis, avanes järsku uus tasand inimeseks olemise valdkonnas. Jah, ma olen inimene siis, kui mul on enamvähem kõik eluks vajalik olemas, olen väärikas, ei tee ligimesele liiga, isegi aitan teda tehes telefoni teel mõned annetused jne. Olen valge inimene ja väärt kõike head, paremat – dušist tulevat sooja vett, elektrit ja stabiilset internetti ( kõik kolm on Etioopias väga kaootilised nähtused). Kui viimaseid pole trambin jalgu ja teen koledat kisa. Kaotan esimese ebamugavuse peale enesevalitsuse ja seega kogu õilsuse.

Etioopia lõunapiirkonna kodusid külastades olen avastanud ennast küsimuse ees seisvat, mida tähendab olla inimene. Teatavasti on Etioopia rahvas kannatanud aastaid näljahäda käes. Äärmuslikud tingimused on rahva alateadvusse jätnud ränga jälje, röövides nende väärikuse. Muidugi leidub siinse rahva seas väga väärikaid kodanikke – kenades elamistes, roosiliste diivanikatetega elutubades.

Samas elab väga suur osa elanikkonnast justkui tuhat või isegi rohkem aastat tagasi koopainimese kombel. Ei ole tema pilgust võimalik lugeda Schpenglerit ega Goethet, isegi mitte kirjaoskusest ei saa rääkida. Ta pole ehk kolm päeva söönud, seep ega vesi pole kaua tema ihu puutunud, istub urbses hurtsikus, tema ainsaks sooviks on midagi süüa. Lapsi on tal mitmeid ja tuleb aina juurde.

Sageli saadab oma lapsed tänavale hüüdma – üks birr, üks birr. Kõikjal kuhu lähed hüüab ikka keegi – hei valge, anna mulle raha! Ühtäkki selgines, ma ei saa teda hukka mõista, see on jõuline ellujäämisinstinkti esiletulek, mis on siinse rahva identiteedi üks lahutamatu osa. Isegi elujärje paranedes jääb viimane väga pikaks ajaks inimese alateadvusse, one birr, one birr – äkki näkkab.

LIANE ROHTMÄE

 

Kodu, mis sai korda 50 euroga. Seinad, madratsid, tekid ja söögitegemiseks vajalikud nõud. Allpool kodu seinad, vasakult ning paremalt pildistatud. Selle kodu lapsed ning kõige all Amanuel oma kodu ees.

Vasak külg
20150208_085031
20150208_083635
20150208_083628
Ammanuel ja tema kodu (vasakul)
Liikumise võlud Etioopias

Liikumise võlud Etioopias

Soddo – Addis – Soddo

Kohalik transport

On neljapäev. Terve õigeusklik Etioopia valmistub pühadeks. See on Jeesuse ristimise püha, mis lõpeb esmaspäeval suure rongkäiguga.

Istun Bekele Mola hotelli ees asuvas kohvikus juba tund aega, et sõita väikebussiga pealinna. Kuna väikebussid on illegaalsed, kuid samas ühed regulaarsemad sõiduvahendid Addissi sõitmiseks, siis varun kannatust ka järgnevateks tundideks.

Möödas on kaks väsitavat nädalat, tiksun täies rahus. Peas pole ühtki mõtet. Pärast 2,5 tundi viipab keegi minu suunas käega. Liigun viipaja suunas ja samal ajal satub kiirelt minu kohver kellegi abipakkuja pea kohale. 200 meetri pärast jõuan nurgatagusele tänavale. Tänaval on sarnaseid ootajad, kes teeserval, valge paberitükk istmiku all, bussi ootavad, juba oma 13. Tundub, et just siin on busside väljumisterminal. Sätin end oma kohvri otsa istuma. See on viie aasta jooksul esimene kord, kui totaalne mölutamine ei tekita minus ühtki negatiivset mõtet.

Teadsin, et Addissi sõitmise algust teab üksi Jumal. Üldse hakkas Ta mulle kõrva sosistama, et Tal on mulle tänaseks parem plaan. Võtan asja siiski rahulikult ja istun oma kohvri otsas edasi, juues samal ajal pudelist vett. Edasised 2 tundi veedan sama vett juues, meeletu kaastunne just nende suhtes, kes ei teagi, et buss võib minutise täpsusega lubatud ajal liikuma hakata.

Äkitselt tuleb pähe uus mõte, et võib-olla on bussist mahajäämine hoopis tobedam, eriti veel siis, kui buss minutise täpsusega nina eest minema lipsab. Eestis juhtub seda üsna tihti. Olen viimased 2 tundi igasuguseid mõtteid mõlgutanud. Tundub, et sosin minu kõrvus õhtuse parema plaani tarvis on küps.

Helistan Matile ja Laurile, et ma pole mitte Addissis, vaid ikka veel Soddo teeserval, vesi otsas, kõht väga tühi. Kuna õhtu on kätte jõudnud, on ka teised näljased ja päev lõpeb suure eesti pere seltsis lambaliha süües. Minu järgmine võimalus pealinna minekuks on öösel kell üks.

 

Addis

Proovisin kõik eelarvamused unustada. Teadsin, et lõpuks jõuan ikka sihtpunkti.

Tõesti helises öösel telefon ja buss oli lubatud ajal hotelli ukse ees. Koht suurele kohvrile küll puudus, kuid see sokutati ikkagi bussi. Istusin parimale kohale, mis on juhi kõrval, ja ärkasin alles hommikul kell kuus, kui olime Addissi jõudnud. Bussist väljudes oli temperatuur +5 kraadi.

Olin jõudnud tsivilisatsiooni ehk Karini koju. Tundus, et nädalavahetusel ei liigu ma aiast, kus keegi ei kisa, ei arutle ja ei laula, kuskile. Kolm nädalat hetkegi vaikuses olemata oli minust teinud täieliku individualisti. Nautisin vaikust sellisel määral, et ainult tänasin ja tänasin ja tänasin.

 

Tagasi Soddosse

Terve esmaspäeva valmistuti pealinnas paraadiks. Juht, kes Soddosse sõitma pidi, ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Korraldus käis läbi Soddo ja tõlgi abil. Jällegi oli vaja kiirelt minna “terminali”, mis asus juhuslikul tänaval, et riigivõimude eest peidus olles buss reisijaid täis korraldada.

Viimasest 4,5 tunnisest ootusajast veetsin tänaval ainult 3 tundi. Bussiga koos aeg-ajalt asukohta vahetades ja jällegi tänavakohvikutes või õllekate eest rahvast korjates. Kell oli taas õhtusse jõudnud, kui saime päris kiiresti sõitu alustada, sest pühade tõttu ei olnud tänavatel palju sõidukeid.

Olles 2,5 tundi sõitnud, algas 30-45minutiline lõuna, mis on alati samas linnas ja restoranis. Jalutasin mõnikümmend minutit bussi läheduses, kui bussijuht mul palus bussi istuda. Minu ja bussijuhi vahel istus aga noor kena naisterahvas, kes polnud veel bussi jõudnud. Olles ennast aga siiski istuma sättinud, oli kohal ka minu kaasreisija. Astusin jällegi bussist maha ja lasin tal oma koha sisse võtta. Kahe minuti jooksul kukkus mu kõrval olev naisterahvas kätega vehkima, suus vesi. Jällegi tahtsin kohalt lahkuda, mispeale tema vehkimisest oli näha, et mul oli vale mõte. Vaja oli avada ainult uks. Lugesin tema soove kehakeelest. Kogu suuloputusvesi sülitati üle minu. Sulgesin seejärel ukse ja ei teinud vähimatki nägu, et midagi oli valesti. Tundsin, kuidas keegi väljas mind jälgis. Üks meie reiskaaslane, kes soovis, et uuesti ukse avaksin. Tegin seda liigutust viimase 5 minuti jooksul juba neljas kord. Lootsin, et minuga ei soovi keegi mingil põhjusel vestelda. Koputaja aga oli mures minu pärast. Ta tahtis teada, kas minuga on kõik korras. Kuigi ma pingutasin, et olla üle kisast, suuloputusest ja paljust muust ebameeldivast, ei suutnud ma oma emotsioone piisavalt hästi varjata.

Hämasin, et kõik on korras. Sattusin kohakuti paremast esipeeglist oma morni näoga. Miks ma ei naera oma reisikaaslastega ja näen igal hetkel seda, mis minu harjumustest on nii teisiti? Miks ma pole rahul, et buss hakkas siiski juba pärast 3 tundi mölutamist liikuma?

Siis äkki kiskus keegi kogemata mu juukseid nii valusasti, et hetkeks tahtsid pisarad põsele valguda. Tundus, et olen oma ühiskonna rikutud produkt, kes iga ebamugavuse pärast kipub mossitama.

Toksin pimedas autos telefoni emotsioone, mis Soddosse jõudes kohe ununevad.

Kogu see möll bussis mulle vaevalt kunagi meenuks. Olen kõike seda korduvalt kogenud ja leian ennast ikka ja jälle siin, lõunas, kaugel “Tõest ja õigusest”.

MERLE

Bussi ootus

Bussi ootus

Humanitaarabi Eestist .-)

Humanitaarabi Eestist .-)

Nädal on möödas Etioopiasse jõudmisest, kaasasoleva 270 kilogrammise “väärtusliku” kaubaga. Eestis olles oleks raske olnud parema tahtmise juures kogu seda kraami kellelegi sokutada. Meie kaheksaliikmelise seltskonna juures vedasid mehed 40kilogrammiseid ja naised 30kiloseid kotte. Koti sisuks oli kõik see, mis oli aastatega meie kõigi majapidamisse kogunenud ja millest vabanemine oli suur kergendus. Aastate jooksul kokku korjatud kraamist on aga kirjeldamatult keeruline ja füüsiliselt väga raske vabaneda.

31.detsembriks jõudsime oma esimesse hotelli. Etioopias on aastavahetus 11. septembril ja seepärast jäi ka meile 2015. aasta tulek tavapäraseks päevaks. Esimese uue aasta päeva veetsime sooja basseini kõrval, mõtted eemal aastavahetuse melust.

Kogu selle hunniku vedamine läbi pealinna Soddosse oli vist selle reisi raskeim katsumus, sest me ei mahtunud kohvrite suuruse tõttu igasse bussi ja tasugi taheti tihti kottide eest rohkem, kui on inimese pileti hind.

Maarja ja Lauri on andnud oma neli esimest muusikatundi. Plaanis on koos lastega esineda lastevanematele. Eva, Liidia ja Amanda keerutasid terve eilse päeva erinevat värvi niiti ümber paberi ja jagasid nööpe pakkidesse valmis. Oleme teinud ka esimesed kodukülastused.

Iga päev on keegi kõhutõves või oksendab. Mis meid täpselt vaevab, on raske öelda, sest häda kestab tavaliselt peaaegu 12 tundi ja siis lahkub järgmise juurde. Tundub, et saame siinset kultuuri kogeda päris võrdselt. Homme, 7. jaanuaril, on Etioopia jõulud. Plaane me ei tee, vaid õpime kulgemist siinses kultuuris: iga päev on üllatus.

Mis meie rasketes kottides siis oli?

  • 70 kg riideid neile peredele, kellel tõesti söögi kõrvalt raha rohkemaks ei jagu;
  • 4 kg nööpe, niite ja nõelu riiete parandamiseks;
  • 150 kg ingliskeelseid õpikuid, mille annetasid eesti raamatukogud;
  • 20 kg beebidele kootud mütse ja mähkimislinu.
  • Lisaks ka mõned tekid, millega end jahedas viiekraadises öös katta.

MERLE

Humanitaarabi Eestist

Humanitaarabi Eestist

Yiftul külas

Yiftul külas

Yeneneshil külas

Yeneneshil külas

Mistrul külas

Mistrul külas

Mistru õed-vennad

Mistru õed-vennad

Lastega külatänaval

Lastega külatänaval