by merle | nov. 3, 2017 | Avaleht 3
Tavapärane Ethiopian Airi otselend Stockholmist jõuab Addis Abebasse hommikul kell kuus. Saabume lennujaama, mis ajas ei muutu: kõik on endiselt nagu Nõukogude Liidus.
Peale pikka lendu on enamik reisijatest rivistunud ainsa wc ukse taha, kus on ainult üks ilma prill-lauata pott. Etioopias, kus inimesi elab üle 100 miljoni, teenindab wc-s maale saabujaid kolm etiooplast. Nad on oma ämbritega ümber kraanikausi kogunenud ja end mugavalt sisse seadnud, et aeg-ajalt lappidega poti servast pritsmeid puhastada või lapi abil põrandat rohke veega kasta (kohalike arusaamine põrandapesust). Lisaks on veel ka “pealekallaja”, juhul kui selleks vajadus tekib. Üks neist oli eelnevatel aastatel ka paberikäristaja, kuid sel aastal see ametikoht tundub olevat koondatud. Seinal ilutseb rull, millest iga tarbija saab ise võtta. Lapi ja ämbritega seisavad kaks abilist, kes oma ametikohtadel rohkem liikumist takistavad, kui abiks on.
Kogu protsess wc elavjärjekorrast kuni passikontrollini võtab aega tunnikese. Selle aja peale on meie kohvrid lindilt juba nurka seisma tõstetud. Ilma sekeldusteta saame oma kotid kätte ja sammume otsima sobiva hinnaga taksot, et sõita pealinna Meskeli keskväljakule. Läheduses on mitmed piletikontorid. Korralikud kontorid kohalike luksbusside tarvis ei näi vajalikud. Bussifirma kontor ehk piletikassa on ehitatud kasutatud katuseplekist, see on kümne ruutmeetri suurune sara, kus on sees laud ja mõned toolid. Investeeritakse bussidesse, aga mitte kohta, kust pileteid osta. Bussid on uhked ja sõit kestab kiirteel Awassasse umbes viis tundi.
Viis tundi on jäänud ka meie Awassa bussi väljumiseni. Veedame sellest ajast poole lähedal olevas kohvikus, valvates oma kohvreid, ja poole ooteajast otse Meskeli väljakul. Lihtrahva jaoks käib tänavatel hiina termostega kohvinaine, kel kohv, tühjad tassid ja tassipesu vesi kaasas. Tassi hind on 0,12 euro senti.
Oleme sõidust nii väsinud, et bussisõit möödub sügavalt magades. Jõudes Awassas odavasse motelli (6.25 eurot öö kahele) antakse meile parim tuba. Toa uksel puudub link, soe vesi on lubaduses olemas, ja tõesti veidi seda niriseb, kui oskuslikult kraani timmida. Kotid tuppa tõstnud, läheme kohe kõrval olevasse Ethiopian Telecomi töölissööklasse. Neli aastat tagasi oli see linna suurim hoone, täna aga vaid üks paljude teiste kõrghoonete hulgast. Sööme riivitud peeti, hernekörti kohaliku leiva indžeeraga.
Hetkest, mil Tallinna lennujaamast oma reisi alustasime, on möödunud 24 tundi. Oleme tänulikud, et tervelt kohal, pestud ja kõht head toitu täis.
Magame kosutava öö odavas motellis. Hommikul peale ärkamist, on esimene asi, millele pilk langeb, meie uksest vaid kolme meetri kaugusel olev kokkuriisutud prügihunnik. Neli meetrit eemal on teine samasugune mägi mingit segast sodi, mis külastajate järel on hoovi pudenenud. Keegi selle äraviimisega ei kiirusta. Sel korral on kuidagi jälle ununenud see Aafrikale omane ükskõiksus ja mustus riivab eriliselt silma.
Tellime kolmerattalise takso nime kandva sõiduki, et oma tavaar lihtsamini bussijaama saada. Juht on kokkulepitud hinnaga rahul, sest sõita on 200m pikkune vahemaa. Kohvreid nähes aga hakkab ta koheselt hinda tingima. Teen sellist nägu, et ta saab ilma sõnadeta selgeks, et siit rohkem midagi juurde ei pressi. Jõuame bussijaama ajaks, mil Sodo bussile on jäänud kaks viimast vaba kohta. Buss väljub alati alles siis, kui kõik istekohad täis on. Kohvrite eest tasume lisaks ühe inimese pileti. Järgmised kolm tundi mööduvad bussis, mille väljalaskeaastat on raske määratleda. Piletid ostetakse ühekaupa, sest bussisaatja kahe pileti hinda kokku liita ei mõista. Kanad ja muud koduloomad enam inimestega koos bussis ei sõida, nagu see oli veel viie aasta eest. Istume kõige ees – bussi parimatel kohtadel – ja jällegi väga rahul.
Teisel päeval jõuame lõpuks Soddosse. Esialgu on meile siinseks koduks koht, kus voodis on närune madrats, aknal katteks kohaliku haigla voodilina, aga toas ilutseb kamin. Kamin, mis on väärt kõike seda kannatust, mis siiani on seljatatud. Meil pole sellist luksust eelnevalt Soddos elades kunagi olnud. Elame katoliku misjonäride külakeses. Piiratud aiaga alal, kus on wifi ja ka kohalik söögikoht. Seda on rohkem, kui oleme palunud ja osanud loota.
by merle | okt. 10, 2017 | Avaleht 1
Sellest on möödas seitse aastat, kui Sodo sotsiaalosakonnast anti meile esimeste laste nimekiri. Need olid lapsed, kelle vanemal või hooldajal polnud majanduslikult võimalik lapsi kooli saata.
Koolitee alustamiseks sai enamik neist oma elus esimesed jalanõud, püksid või seeliku. Igal lapsel oli seljas 3-4 numbrit suurem ja päevinäinud T-särk, mis rohkete aukude tõttu vanemate rõivaste mõõtu enam välja ei andnud. Õppemaks oli siis 55 eurot aastas.
Sellal peeti puudega inimesi perekonna pattude eest needuseks ja nad elasid akendeta tubades.
Oli ka julgeid erandeid nagu meie õpilane Tamiru, kes Eestist viidud proteesidega kooliteed jätkas.
Täna kaheksa aastat hiljem ei ole hüüdja hääl enam kõrbes.
Aasta poolteist tagasi loodi Etioopia ajaloos esimene puuetega inimeste ühing “Amanuel Workshop”. Siia kuulub 40 Sodos elavat invaliidi, kelle elupaigaks on mahajäetud angaar. Eluasemed on sisseseatud endise tualettruumi põrandale, kus madratsite vahel ilutsevad ajaloo jäljena eelmisel sajandil valgete paigaldatud WC-potid. Kõik on väga hoolitsetud. Elanike rõõm selle kodu eest aga on nii suur, et tõsist nägu neid külastades ei kohanud.
Sellest külaskäigust kasvas nagu iseenesest koostöö vajadus, mille põhjustas korraliku koolilõuna puudumine ja puuetega naiste vajadus alalise töö järele.
Mtü Damota ja Etioopia puuetega inimeste ühingu koostöö tulemusel, alustame Soddos vähekindlustatud laste toitlustamist. Etioopiasse sõidab Eestist kuus vabatahtlikku, kes oma oskusi jagades ja rakendades, veedavad Etioopias kaks kuud.
Sealseid ühiseid tegemisi hõlmab toiduvalmistamine ja retseptide mitmekesistamine, hügieeninõuete tutvustamine, finantskoolitus, ökonoomne majandamine, vajaliku inventari soetamine ning söögikoha ettevalmistamine. Ühtlasi on soov aidata muuta kohalike inimeste kuvandit puuetega inimestest.
Projekti toetab ka Eesti Välisministeerium.
Etioopiasse lähevad oktoobris
Hillevi Miltop
Merle Voola
Jürgen Sarmet
Kristjan Juusu
Anneli Tombak
Irja Tiri
by merle | okt. 10, 2017 | Avaleht 2
Miks Etioopia?
Väljunud heaoluühiskonnast, proovinud maha jätta kõik halvad mõtted, jõudsin järldusele, et tegelen poole oma ärkveloleku ajast mõttetustega. Lisaks söön sageli liiga palju, raiskan vett liiga tihti pestes, et seejärel ennast nahakuivuse tõttu kreemitada, oman liiga palju asju. Vaatamata sellele avastusele, ma kodusest mugavustsoonist kaugemale ei jõudnud, sest enamik inimesi ümberringi teeb ju sama ja see näib lausa normaalne. Tundub, et ka ühiskond on kaotanud enamjaolt kõige lihtsamad väärtused, mis inimese õnnetundele aluse panevad.
Eurooplasena ei ole kerge minna Aafrikasse ja elada lihtsalt niisama. Ikka lähen selleks, et lühikese aja jooksul ära teha suur hulk tegusid, mis enda sisemise heaolutunde nii kõrgele kruvivad, et see kipub nakatama sõpru ja kaasamõtlejaid kodumaal. Soovisin esialgu elada väheke koos sealsete inimestega, kelle vajadused on veidi väiksemad kui meil Eestis, ja osa saada etiooplaste rõõmust.
Aafrikas käinuna on keerukas vastata päris mitmele küsimustele. Miks me kiirustame? Miks me elame selleks, et korjata asju? Miks me toodame prügi? Miks meil on igatsus alati rohkema järele, kui nii vähe on vaja, et olla õnnelik?
Eestlaste abil kooli
Saabudes 2010. aasta kevadel Etioopiasse vabatahtlikuna külakooli ehitama polnud meil eelnevalt vähimatki ettekujutust kuhu me täpsemalt läheme. Meid oli kaks. Laura Kangur oli lõpetanud just keskkooli ja soovis enne õpingute jätkamist vabatahtlikuna kogemusi korjata. Mina läksin kaasa vahetult enne teoloogia õpingute lõputööd oma meeli värskendama.
Olime paar kuud kirjavahetust pidanud Ameerikas elava kooliomanikuga, kes juhuslikult oli samal ajal Etioopias. Lootus ja lubadus, et keegi meile pealinna Adis Ababasse vastu tuleb oli olemas. Läksime teadmatusse ja ilma eriliste ootusteta. Lennujaamas meid ka oodati.
Järgnes nagu halli värvi, kahenädalane sisseelamise tsükkel. Alustasime tundide andmisega paari nädala möödudes. Kasvatasime kannatlikkust, ootamise ja korduvate lubaduste suhtes. Andsime 90 õpilasele klassis kunstitunde, arvutiõpetust ja inglise keelt. Lisaks ka parimatele õpilastele värvidega maalimist.
Õigepea selgus, et sealse kooli hoonest pool on seetõttu kasutamata, et kohalike hulgas pole maalrieriala spetialiste. Meil aga tundus, et seinte värvimiseks on meil kvalifikatsioon piisav ja pahteldamisega olime ka enne kokku puutunud. Kuna enamus värvipurke oli kooli hoone ehituse algusaastatest kuuri roostetama jäänud, siis oli ka materjal olemas. Nädalavahetusel sõitsime 150 km kaugusele värvirulli ostma. Seda oli Awassa suurlinnas täpselt üks. Laura värvis laia pintsliga poste ja nurki, mina rulliga suuri pindu. Kahe päeva möödudes vaadati meid kui tõelisi spetsialiste ja isegi paar kooli valvurit tulid eriala omandama. Loomulikult oli neist ka palju abi ja kooli 300 m2 kastutamata pinda võeti kasutusse juba enne meie lahkumist.
Esmakordelt Etioopiasse minnes, polnud mul ka aimu, et iga naise kohta on keskmiselt kuus last ja ühes klassis on õpilasi kuni 90. Ka ei teadnud seda, millise innukusega nad õppida soovivad ja, et ühes peres kõigile lastele haridust anda pole võimalik. Üllatusin selle maa ilust, inimeste sõbralikkusest. Seal olles selgus väga kiiresti, et ka eestlastel on etiooplastelt väga palju õppida. Veendusin esimese kuuga, et parim viis pääseda oma olematutest muredest, on anda oma küllusest. Paari kuuga sai selgeks, et esimesel võimalusel tulen tagasi.
Võimalus saabus juba sama aasta oktoobris. Sellest käigust sai alguse suure hulga eesti sõprade aktiivne Etioopia laste hariduse edendamise projekt.
Kolmas kord saabusime Etioopiasse 2011. aasta jaanuaris, siis juba kaheksakesi.
Tegime suusõnaliselt mõned kokkulepped, et üksikisikutele meist keegi mingit abi ei anna, sest abi vajaksid kõik. Meie mõte oli anda ainult õng(haridust), et edaspidi elus hakkama saada. Ka oli selge, et täiskasvanutele juurutada uusi kombeid, mis meie kultuuris väga selgelt võiks toimetulekul abiks olla-seal aga ei kehti.
Juba järgmisel päeval selgus, et plaanide järgi Etioopias tegutseda on keerukas. Järgmisel päeval leidsime koolist poisi, kel põlvest saati jalgu polnud ja ühe jala otsas oli savist lillevaasi meenutav topsik, mis kaitses könti kahekilomeerisel kooliteel. Sellised olukorrad on sealses kultuuris väga tavalised. Aasta jooksul lahenes see olukord taganjärgi mõeldes nagu ime. Täna on Tamirul juba teised proteesid, millega ta suurepäraselt liigub. Aastatega on saanud ka Tamiru vanemad kogemused, kuidas last Etioopa oludes aidata.
Samalajal renoveerisime savist väikese 350 õpilasega algkooli. Selle kooli omanik oli saanud Soddo linnavalitsuselt parima noore haridusse investeeria tunnusmärgi. See oli aluseks koolivalikul. Meie 5 aastane koostöö oli väga sisukas, mis õpetas eestlastele kui ka etiooplastele väga palju kultuuri erinevusi ja üldist suhtumist kööstöösse.
Eestlaste hulgas oli erinevatest valdkondadest inimesi. Oskused midagi sealse hariduse parendamiseks teha olid meil kõigil olemas. See käib kõigi eestlaste kohta: tahe on see, mis olukorrad suurepäraselt lahendab. Seda kogeb Aafrikas igal sammul. Meie jaoks enesestmõistetavad, lihtsad oskused aitavad seal ellu jääda. Uppujale käe sirutamise tunnet võib kogeda igal päeval.
2011. aasta jaanuaris saime kohalikust sotsiaalosakonnast 65 lapse andmed, kellel kooliskäimine ilma toetuseta oleks võimatu. Enamikul neist oli ainult üks vanem. Kui nad kooli ilmusid, selgus, et neil pole ei riideid ega jalanõusid. Rääkimata sellest, et vähemalt üks päevane söögikord on vajalik selleks, et koolist nelja kuni kuue kilomeetri kauguselt koju jõuda. Kui laps on saanud võimaluse kooli minna, siis keegi kodus pudrukausiga teda pealelõunal ei oota. Põhjused on väga lihtsad: pole kaussi, pole midagi, millest putru keeta, ega tihti ka puid, et tuld teha. Kui on, siis süüakse, ja see, kes koolis on, peab ise hakkama saama.
Ka vahemaad koolini on pikad. Jalanõud puuduvad ja ka vihiku jaoks ei jagu raha emal, kes üksi lapsi kasvatab. Ilma pliiatsi ja vihikuta on isegi tasuta riigikoolis käimine võimatu. Ühes vihikus on tihti kõigi ainete materjalid. See teebki hariduse omandamise raskeks.
Laura-ja-väike-etiooplane
Meie-kodu-Sodos-2010-(märt,-aprill,-mai)
Laste koolilõuna
Tallinna Juudi Kooli toitlustusfirma Fremest OÜ koostas meie toitlustatavatele lastele koolilõuna menüü, arvestades sealseid tingimusi. Septembris, õppeaasta alguses, käis uue söögikoha korraldus Eestist neti teel. Oktoobris vedasime Aafrikasse enda arust köögis vajaminevat atribuutikat, et söögivalmistaja tööaeg oleks võimalikult lühike ja töö tõhus. Esimesel aastal valmis toit sütel ja kohale tassitud töövahendid jäid ootama paremaid aegu. Juurviljahautis, mis koosneb õlist, porgandist, kapsast, kartulist, sibulast, ingverist ja küüslaugust, valmib nüüd juba kolmandat aastat gaasipliidil. Siiani on ilma Eesti nõu ja jõuta keerukam tegevus gaasiballooni täitmine ja siis selle taas ühendamine.
Lõunale saabuvad lapsed ei rüsele ega tunne hirmu, et keegi toidust ilma jääb. Iga õpilane peseb oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Tihti pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Laste nägudest võib lugeda sellist tänulikkust, mida ma pole kunagi kohanud.
Toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on enamik neist osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsivõimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele või väga headele hinnetele, mis kinnitab, et toetused on läinud õigesse kohta.
Eestlased Etioopias
Mingil arusaamatul põhjusel kohtun alati Eestis inimestega, kes on saanud mingi erilise impulsi sealsetest tegemistest. Tundub, nagu tegemist oleks “Abessiinia pisiku” maaletoomisega. Olles valmis kogema selliseid pettumusi, mida meie kultuuris enam aastasadu ei ilmne, on siiski mingi sõnuseletamatu rahu selle lihtsuse keskel elades. Ilustamata sealset tegevust väga erineva kultuuri keskel, kus selleks, et ellu jääda, tuleb kohalikke tavasid ja käitumisi igal sammul arvesse võtta, on eestlastel huvi, et minna ja aidata. Nii saab alguse jällegi uus minemine ja uus soov ning sellelt ringilt mahaastumine on pea võimatu. Sealse tegevusega ja nende 110 õpilase kooliskäimisega kaasneb ka kohustus, mis lõpeb alles siis, kui õpilased teevad samme oma elu suuremate valikute suunas.
Väga kiiresti saab selgeks, et Aafrika reaalsus polegi väga imelik. Kuigi tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad teineteisest lõpuks ikkagi eristuma, ja tundub, et koledus polegi enam koledus. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma – kõigest neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Ei sega enam uksest sisse vaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita.
Kõik sealsed tegemised, mis meie kulgemise käigus teele jäävad, on ühtäkki kellegi võõra jaoks tohutu suure väärtusega ja muudavad nende inimeste elu täiesti. Oleksin nagu andnud soojuse vastu lõivuks kodust eemal olemise, pettumused, loobudes kõigest mulle väga tähtsast, kuid see lihtsus ja rikkumatus täidavad igal sammul ja loobumine ei tundugi loobumine. Kõik need hetked Aafrikas, mis igapäevaselt muudavad meid tänulikumaks on väärtus, mis tundub, et sunnib sinna jälle minema ja sealt kaasa tooma just seda, mis aitab meil õnnelik olla.
Merle Voola
by merle | mai 21, 2017 | Blog
Meil on rõõm teatada, et Maksu- ja Tolliamet on teinud otsuse lisada MTÜ Damota tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja. Antud otsus jõustub 01.07.2017 ja tänu sellele on võimalik käesoleval kalendriaastal MTÜ Damotale tehtud annetused arvata maha oma maksustatavast tulust. Tulumaksusoodustuse saamiseks ei ole vaja ise andmeid sisestada, vastav info kantakse automaatselt teie järgmisele eeltäidetud füüsilise isiku tuludeklaratsioonile.
by merle | apr. 8, 2017 | Koolielu
Etioopiasse jõudmisest oli möödas neli päeva. Seljataga olid Etioopia õigeusu jõulud ja mõned päevad Awassas päikesega harjumiseks.
Kui hommikul kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud 🙂 Algkooli hoone oli meie hotellile kõige lähemal. Direktoriks härra Teshome, kes tuttav aastast 2011, kui lapsed Veel Oxnardis õppisid. Ta on väga soe ja lapsesõbralik inglise keele õpetaja, kes igaüht ka nimepidi teab. Motiveerib lapsi ja on igati hooliv. Lugesime lapsed üle ja tegime pildid. Palusime õmblejal ka koolivormide mõõdud võtta. Kuus kõige pisemat last said kohalikus teemajas oma läätsepiruka ja tee. Kõige selle korraldus võttis aega ainult kaks päeva. Edasi tuli sama tegevusega alustada peahoones ehk põhikoolis.
Lapsed on jagatud kolme koolihoone vahel: algkool, põhikool ja keskkool. Algkoolis möödus kõik kiirelt ja lihtsalt. Jäime ootama ainult koolivormide valmimist, et need nädala pärast lastele jagada.
Põhikoolis aga kõik nii lihtsalt ei läinud. Peadirektori laste nimekiri oli eelmisel õppeaastal kehtiv, mis ka sellel aastal oli kasutusele võetud. Tundub, et kui Etioopias mõne aasta vahele jätaksime, siis lapsed käiksid nimekirja järgi nendes klassides, kui siis, kui viimati lahkusime. Ka majandulikult on see ebamõsitlik, aga kuna keegi otsest lisaraha selle muutmise eest ei paku, on laste nimekiri selline, nagu valged lahkudes jätsid. Meie nimekirja järgi käis algkoolis 12 õpilast, koolis nimekirja järgi 32. Lihtsa loogika kohaselt iga õppeaasta algusega muutub ka algkooli õpilaste arv. Seal aga kehtib teine arusaam.
Alustasime koheselt uute nimekirjade koostamisega ja lahendasime eksituse 🙂 Peahoones ehk põhikoolis õpivad sel aastal enamik meie toetatud lastest. Seal oli asi keerukam kui arvata oskasime. Uue nimekirja alusel palusime lapsed klassist välja kutsuda. Vahetunni ajal 1300 õpilasega koolihoovis lastega vestelda pole võimlik. Seepärast sai lapsi lugeda ainult tundide ajal.
Õpilased rääkisid 2-3 minuti jooksul oma mured ja jagasime mõned julgustavad sõnad, et õppetulemused võiksid paraneda. Lugesime lapsi kolm nädalat. Alati oli keegi puudu ja asedirektori poolt mingi segane selgitus puuduvate laste kohta.
Ühegi küsimuse peale esimesel korral vastust ei saanud, ainult lubadusi ja süüdimatut naeratust „No probleem, hi will com tomorrow maybe“. Keegi meie pahameelt ei mõsitnud, kui proovisime selgitada olukorra tõsidust. Olime tulnud ju kaugelt, et lastele jagada koolivormid, särgid, jalanõud ja uurida nende vajadusi, takistusi kooliskäimisel. Direktorile oli arusaamatu, et mida veel, kui õppemaks makstud, peaks meil kooli asja olema. See pani kohalikud natuke piinlikku olukorda, sest oli vaja teha tööd, mille eest tundus, et ei saa valgetelt lisaraha. Ometi on kooli õppemaksule lisaks aastas ka iga lapse kohta makstud registreerimistasu. See võiks meie arusaamisel tagada vähemalt selle, et lapsed, kes koolis käivad, on nimekirjas, ja need, kes ei käi, kindlaks määratud. Ainus võimalus tegutsemiseks on silm kinni pigistada ja pidevalt korrata endale, et oleme Aafrikas ja asjad siin liiguvad teises taktis, arusaamine tööst on hoopis teine.
Sügisel teatati koolist 4 lapse puudumise kohta. Kohapeal selgus, et puuduolevaid lapsi on tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Põhjusi oli mitmeid: kellel on kodus vaja tööga oma magamisase välja teenida ja kes on saadetud jõukamasse perekonda kuskile kaugemale elama. Kui lapsed jõuavad õpingutega viiendasse, kuuendasse klassi, on perekonnal majapidamistöödes lastele suuremad kohustused. See takistab kodus õppimist. Laste “vaba aeg” selles ühiskonnas puudub. Kuna olukord koolis tundus esmakordselt sedasorti segane, otsustasin sellest rääkida juhtkonnaga pealinnas. Kohtusime tähtsate doktoritega, kes kogu kooli tegevuse eest vastutavad, ja tagasi Soddosse minnes oli olukord hoopis teine. Tundus, et sellest avaldusest, mida juhtukonnale kirjutasin – nüüd teadsid koolis kõik oma kohustusi ja iga lapse kohta oli ka vajalik vastus koheselt olemas.
Päevas jõudsime koju kahele lapsele, sest kuuest hakkab päike loojuma ja siis linnast välja minna ei ole mõistlik, sest tänavatel puudub elekter, tänavanimed ja ka majadel numbrid. Ka lapsed ise pimedas ei liigu, sest on ka seda seltskonda, kes jõuga vajavad just seda, mis teisel on. Mitmeid kordi on vaja läbida üht ja sama teekonda, et sarnaste lobudike vahel üldse orienteeruda. Ka linna sees on tänavad kõik sarnased. Mitmekorruselistel majadel esimene korrus juba ammu tegutseb, kui üleval alles eukalüptipuust tellingud püsti.
Kuigi algklassides alustatakse inglisekeele õppega siis suhtlemine inglise keeles käib ainult paremate tulemustega õpilaste abil. Tüdrukutel on ka suhtlemise kartus, sest Etioopia kultuuris on ebaviisakas naisel aktiivselt suhtlemine.
Oli lapsi, kes rääkisid meeleheitel oma vanemate lahutusest, ja neid, kellel asendusperes oli elu võimatuks muutunud. Kuus aastat tagasi oli siinses kultuuris lahutus nii harv, et kohalikud Soddos teadsid neid üksikuid juhuseid perekonnanimepidi. Lahutuse puhul on vaja ka emal töö leida. Kahjuks kujuneb naistel töö leidmine väga keerukaks, sest suurte perede puhul piirduvad naise oskused ainult majapidamistöödega. See aga tähendab puudust ja nälga kogu perele.
Meie abi on paljudes olukordades väga piiratud, küll aga palve muudab seda paremaks, kui arvata oskame.
Merle
