Soddost lahkumisest on möödas kaheksa päeva. Selleks korraks oli aeg Eglel, Hillevil ja Taanielil tagasi Eestisse sõita. Tiheda asustusega Soddost on hea vahelduseks sõita eemale, et kuulata enda mõtteid või lihtsalt omaette olla. Eestis oleme harjunud vaikusega ja oskame seda hinnata. Siinses kultuuris seda keegi ei mõista.
Meie tegemised Soddos on kõigepealt seotud õpilastega koolis. See ei välista, et ühel päeval võime sattuda olukorda, kus “meie endi tehtud head plaanid” tunduvad väga tühised ning sel hetkel on esmalt hoopis midagi uut, mis ootab lahendust. Nii sattus olema ka 4aastase Mesnanatiga, kes oma emaga igal päeval tööl kaasas oli, oodates aega, mil tal peanahk terveks saab ja haleda südamega valged nende perele riided ja kingad jagavad. Polnud lihtsalt võimlik sellest perekonnast mööda minna.
Tohutu hunnik näljaseid ja kaltsudes lapsi Soddo kraavides ei tekita muud tunnet, kui soovi lastele saia osta. Teha polegi midagi: ühiskond peab ootama aega, mil nähakse ligimese vajadusi. Sinnani tundub hetkel pikk tee.
Hommikul läksin kohe oma tavapärasesse kohvikohta. Mesnanet oli juba tänaval ootamas. Näis, et ta oli oodanud sellest päevast alates, mil me lahkusime. Jooksujalu tuli ta mu kõrvale istuma, kus harjumuspäraselt oma kohvi jõin. Kuna olime Soddost lahkudes emale jätnud koti meie kasutatud riietega, tuli ka ema meid tervitama.
Olin sel korral koos 10. klassi õpilase Johhannesega, kes aitas meid tüdruku emaga teineteisele arusaadavaks teha. Johhannes on keskkoolis üks parimatest õpialastest. Temagi oli isata ja teab seepärast olukorra tõsidust.
Tahtsin tüdruku majanduslikku olukorda oma silmaga näha ja seepärast palusin luba kodukülastuseks. Leppisime kohtumise kokku töö-ja koolipäeva lõpuks. Sõita tuli üsna kaugele, mistõttu läks Johhannes taksot kauplema. Valge inimese sõiduvahendi lähedusse jõudmisel kaob juhil tihti reaalsustaju ja tundub, et isegi küsitava tasu suurusest pole mõnel juhil aimu.
Sõiduks kulus umbes 15–20 minutit. Peatusime hetkeks poolel teel kooli läheduses, kus õpivad Mesnaneti kaks õde. Ema käib neil pärast tööd alati järel. Õed liitusid meie sõidukiga (bajaj on kolme rattaga Indias toodetud veok, kuhu mahub umbes viis inimest). Pikema otsa hind on 2 birri (8 eurosenti) ühele inimesele. Ema ei kasuta loomulikult kunagi sõiduvahendit ning jõuab oma hütini vahetult enne pimedat.
Selles peres on neli last. Väike 7aastane vend oli kuskil mängimas, teda me ei kohanud. See, mida nägin, ei üllatanud mind. Vajalik oli vaid kinnitus, et tegemist on perekonnaga, kes on kaotanud ühe vanematest ja elavad kehvades tingimustes.
Puidu karkassi ümbert oli vihmaperiood uhtunud ära savi. Ühel küljel olid seinast järel ainult toikad. Katuse all oli toigastest ja okstest ehitatud ase. Voodiks laotatud okstele oli kohati peale laotatud natuke pappi. Sellel magas kogu pere, sest katuse all oli ainult üks ruum ja rohkem polnud ka oksahunnikuid. Mul polnud isegi küsimusi, mida küsida.
Palusin emal järgmisel päeval tüdrukute koolist paberid tuua, et nad saaksid uuel veerandil alustada Chora koolis. Kooli vahetus annab lastele võimaluse edaspidi vähemalt töö saada. Juhul, kui senine õppimine on õppevahendite puudumisel olnud keerukas, oli üks mure perel nüüd vähem.
Olukord oli rõõmuks nii emale kui ka mulle, sest võrreldes eelmiste aastatega, oli sel õppeaastal väljakukkunuid rohkem. Meie kohtumine väikese Mesnaneti kaudu, muudab selle pere elu täielikult, sest kõik need jalanõud, kasutatud riided, koolivormid, kotid, vihikud, rääkimata õppemaksust, ületaksid mitmekordselt pere terve aasta eelarve.
Etioopia naiste haridus piirdub heal juhul viie-kuue klassiga. Riigikoolis omandatud algharidusega on naistel tööd leida väga keeruline. 20 aastat tagasi oli lugu aga veelgi komplitseeritum: enamik tüdrukuid ei jõudnudki kooli. Üksikemade olukorda on väga raske kirjeldada. Mehe surma järgsel jääb naine üsna tihti tänavale, sest ta ei oska oma pere toitmiseks midagi teha.
Õpilastel, kes elavad asendusperedes, tuleb magamisase tööga välja teenida. Keegi ei taha tegemata koolitöödest midagi kuulda. Heade tulemustega kuuendasse klassi jõudes on õpilasi, kes jagavad kahekesi 4-5 ruutmeetri suurust toakest, makstes 10 eurot kuus renti. Selleks aga on vaja pesta pesu või teha muud lihtsamat tööd. Koolis käimine jääb vahel siiski teisejärguliseks, sest tühja kõhuga pole ka õppimine võimalik.
Seitsme aasta tagused mured on asendunud uutega. Suuremates klassides jäävad sõelale vaid need, kel on vähemalt üks hooldaja, kellel on kodu, toitu ja küünla ostmiseks raha. Heade tulemusteni jõudmiseks ja nende hoidmiseks ei jagu ainult valgel ajal õppimisest. Mitmete õpilaste põlenud ripsmed küünlavalgel õppimisest on sellest kõige ehedam näide. Kohalikud teavad, et raskest olukorrast on võimalik välja tulla ainult läbi hariduse.
Istun igal hommikul meie hotelli kõrval. Kohas, kus pole lauda, vaid Hiina sinised taburetid ja laua asemel betoonile peale tõmmatud triibuline vakstu. Olnud kahe nädala jooksul siin-seal erinevat kohvi proovinud, leidsin siinse parima olevat.
Minust eemal, posti najal, seisis imearmas tüdruk, T-särk peas.Ta oli umbes 3-4 aastane. Tundus, et ta proovib oma mahaaetud juukseid varjata. Murdsin oma saia pooleks, et temaga seda jagada.
Üllatavalt sain vastuseks eitava näpuviibutuse ja amhaari keeles “Söö!” See on esmakordne, mil tänaval hulganisti kerjavate laste vahel, keeldub üks laps täiskasvanu pakutavast saiast.
Lapse teravas pilgus oli hoolimist ja kasvatuse viisakust.
Kutsusin ta enda kõrvale istuma. Küsisin, kas ta tahab teed ja lõpuks saingi oma kehvemat sorti hommikueinet jagada.
Kogu välimus rääkis väga vaesest lapsest, kuid aplust selles söömises polnud. Lisaks ei suutnud ma mõista, kuidas või kes oli teda õpetanud selliselt käituma.
Järgmisel hommikul võtsin kaasa kootud mütsi, et saaksin tüdruku peas oleva särgi mütsi vastu vahetada. Arvasin, et tal olid täid ja pea oli seetõttu paljaks aetud. Kutsusin ta enda kõrvale, et mütsi pähe aidata.
Ootamatud olukorrad on siin igapäevased. Selle lapse näost ei lugenud ma midagi, mis viitaks pildile, mida ma tolmust kolletunud särki eemaldades leidsin. Infektsioonist puretud nahka oli pealael vähe järgi ja puudu olid vaid tõugud, mis mäda ja lahtise haava, mustuse seest puudusid. Mütsi, mille ma hotellist olin kaasa võtnud, pähe panna polnud võimalik.
Kuigi see räpase särgi eemaldamine võttis korraks jalad nõrgaks, palusin siiski luba peast pilt teha. Selliseid olukordi on palju ja kindlasti polnud see elu-surma küsimus. Arsti juurde viia last ei saa, sest siis ilmub kliinikusse kogu Soddo tävanarahvas ja pole nõus sealt enne lahkuma kui tervis käes. Või blokeerivad minu liikumise tänaval. Igas ootamatus olukorras on vaja tõsiselt kaaluda sealse kultuuri keerdkäike, mis meile aga kohati nii jaburad tunduvad, et lihtsam oleks silmad kinni käia ja neid mitte näha.
Sain kohalikelt teada, et tüdruku ema töötab siinses söögikohas koristajana. Küsisin emalt, kas arsti juurde ei tahaks minna? Vastuseks sain – no power.
Vahepeal oli Hillevi haigestunud malaariasse. Olin seepärast mõned päevad oma kohvi joomise vahele jätnud. Etioopia kultuuris ei jäeta haiget kunagi üksi.
Istusin voodis tema kõrval ja vahtisin meie toa laual olevat 1,5 liitrist mahla. See mahl meenutas mulle seda tüdrukut.
Etioopiasse eksporditud mangomahl, mille hind on sama suur kui selle väikese tüdruku ema poole kuu palk. Mahla tõi kohalik arst, kes soovitas kohalikku mahla mitte juua. See mahl aga seisab laual, justkui mingi punane tuli, meenutamaks lugu sellest tüdrukust, kelle ema pole iial jõudnud osta oma lastele muna. Meile Hilleviga see mahl aga ei maitse 🙁
Järgmine päev oli Hillevi juba jalul. Küll mitte asjaajamiseks koolis, küll aga liikus. Kahe päevaga oli haigus ravitud ja taastumine ei kestnud üle kolme päeva.
Kõiges selles siin olemises on tohutu võlu just seeläbi, et olukorrad muutuvad ja seda pole vaja aastaid pikkisilmi oodata. Vestlusest tüdruku emaga sai lapse peanahk ka ilma suurema pingutuseta terveks. Tundus, et meie vestlus motiveeris lapse ema, erilise suure väljaminekuta sellega lihtsalt tegelema.
Ometi inimene harjub kõigega kiiresti ja on hämmastav, et olles pikalt selle puuduse ja haiguste keskel, ei märka me seda enam nii nagu algselt.
Valime nautida head sööki, kuigi tegelikult on see meile kahjuks. Kutsun koju oma armsaid sõpru, mitte neid, kellel puudus käes. Eestis elan ma just sellist elu. Unustades selle, kui vähe on vaja, et märgata. Unustame isegi paluda, et me saaksime olla muutusel väike sõrm, rääkimata käest.
Loen minagi ju iga päev Piiblist tarka õpetust. Soovin, et ma päriselt ei kaotaks nägemist ja lõpuni ei laseks paadutada oma südant, kuhu tegelikult mahuks tohutu kogus armastust, mida aina jagada.
Melesse oli rõõmus poisike, kes sündis armastava pere keskele. Ta isa oli teistkordselt abielus ja ema esimest korda. Melesse armastas koduküla punase saviga kaetud tänavatel mängida kättesaadavast materjalist kokkuveeretatud jalgpalli nii et tolmupilved ülal ning võistelda naabripoistega osavusmängudes.
Ühel päeval jäi aga Melesse haigeks ja mitte lihtsalt, vaid lastehalvatusse. Selle tulemusel kaotas üks ta jalgadest liikumisvõime. Puuet peetakse Etioopias needuseks või karistuseks vanemate pattude eest. Seega puuetega inimesi häbenetakse ja sageli hoitakse neid kui loomi teiste inimeste eest varjul. Melesse ei tahtnud endale sellist saatust, ta teadis, et selleks, et liikuda, vajab ta karke, sest kohalikust materjalist tehtud murdusid kiirelt.
Poiss oli kuulnud, et Soddo Christian Hospidalis on talle vajalikud kargud olemas. Ta kauples end ühe sinnasõitva sõiduki katusele ja jõudiski õnnelikult haigla ukse taha. Aga sinna sisse saamine polnudki nii kerge, kui ta arvanud oli. Kuna ta oli sõidust räpane, ei nõustunud valvur teda haigla territooriumilegi laskma. Melesse oli aga sihikindel ja otsustas, et ei lähe enne kodukülla tagasi, kui on kargud saanud. Päeval korjas ta raha kerjates ja ikka ja jälle üritas ta sisse saada, kuid tulutult.
Siis ühel päeval nägi ta haigla hoovis valget inimest ja hüüdis väravavahi poole pöördumise asemel teda. Poiss kutsutigi sisse ja lisaks karkudele tehti talle ka operatsioon. Poisi pere oli ilmselt tundnud kergendust poisi lahkumisest ja ei tundnud tema vastu mingit huvi. Kuigi Etioopia traditsioonis on haiglas olevat inimest toetamas tavaliselt kogu pere, veetis poiss kolm kuud haiglas uhkes üksinduses. Kui operatsioonist taastumise aeg möödus, kauples ta end veel veidikeseks haiglasse, sest teadis, et kodus teda ei oodata. Lõpuks tuli siiski aeg koju minna. Kohalik arst ütles talle enne, kui ta lahkus: „Palveta, et leiaksin sulle töö, ja tule kolme kuu pärast kontrolli, loodame, et selleks ajaks on mul sulle midagi.“
Kui Melesse kolm kuud hiljem haiglasse naases, saigi ta tööd arstide inventari desinfitseerijana. Etioopias on 84 dialekti ja ühine keel amhara, arstid aga mõistsid vaid inglise keelt. Poiss otsustas endale helge tuleviku kindlustamiseks selle ära õppida. Tema esimesed konarlikud katsetused rääkida leidsid teiste kohalike töötajate halvakspanu. Öeldi, et ära sega arste, kui sa rääkida ei oska. Melesse teadis aga, et koos Jumalaga on ta tugev ning ta ütles: „Ma saan olema see, kes sulle kolme aasta pärast inglise keelt amhara keelde tõlgib.“ Talle anti tema usu kohaselt.
Tänaseks päevaks on Melessest saanud 27-aastane puuetega inimeste elujärje parandamise entusiast. Ta kogus enda juurde 30 tänavatel kerjamas ja kodudes loomana peetavaid puuetega inimest. Koos nendega läks ta Soddo linnavalitsusse, kust küsis neile tasuta ruumid elamiseks ja tegutsemiseks. Nad said kaks angaari: ühe meestele ja teise naistele. Mehed valmistavad karke, mida transporditakse ka Hawassasse ja teistesse linnadesse, renoveerivad mööblit, teevad punutisi ja parandavad ratastoole. Naised küpsetavad näkse ja valmistavad müügiks maitsestatud seemneid.
Nii innuga ja korralikult töötavaid inimesi kohtasime Soddos esmakordselt. Tavapildis tundub linna elu kulgevat aegluubis. Sealsete inimeste silmad aga säravad, käed käivad kiirelt ja suu on naerul. Meeste maja vajaks veepaaki, sest alt jõe äärest on puuetega inimestele vee tassimine väga vaevarikas, selle rajamiseks kuluks 300 eurot.
Puuetega naiste majas kohtasime ka puudega 2-aastase lapse ema, kelle laps lebas voodis valgete linade vahel ja oli ümbritsetud ikoonidest. Kohalikud keelduvad emale elamispinda üürimast, sest tal on puudega laps, seega elab ta lapsega seal. Lisaks on emal song, mille operatsiooniks tal raha pole, mille maksmus on aga 130 eurot. Melesse on oma tänaval veedetud päevi meelde tuletades endale adopteerinud tänavalt ka kaks poissi, kelledest üks on ülikoolis, teine põhikooli klassi parim. Üks neist sattus tänavale, kuna ema abiellus uuesti ja uus mees poissi ei soovinud, seega aeti ta kodust välja, kus Jumal Melesse temani juhatas.
Melesse eesmärk on kogu Etioopiasse rajada puuetega inimeste keskused, et nii võimaldada neile inimväärne elu ja võimalus ise enda eest hoolt kanda.
Melesset tabas haigus, aga see ei olnud tema jaoks mitte õnnetus, vaid Jumala poolt antud võimalus end ümbritsevat maailma paremaks muuta. Koos Jumala ja oma sihikindlusega on ta tegemas suuri tegusid.
Mis takistab Sind maailma paremaks muutmast …
Ärkasime Merle koputusest uksele, esmakordselt selle reisi jooksul, oli ta ärganud varem. Aasafi hosteli sisehoovis tervitas meid Eesti moodi jahe suvehommik, pakkisime kiirelt asjad, et 9.00 väljuvale bussile jõuda vältimaks nii loksumist lõunaleitsakus.
Kui välja arvata seik, et läksin juba kolmandat korda dussi all saamata tilkagi vett, möödus hommik vahejuhtumiteta ja plaanipäraselt, kui Etioopia puhul üldse mingist plaanipärasusest saab rääkida.
Jõudnud bussijaama kogesime taas, et abistajaid on rohkem kui rubla eest ning muidugi soovib igaüks, kes näpuotsagagi kohvrit puudutab või siis seda tõsta aitab oma osa – raha. Võiks öelda, et nad on märkajad – nad tabavad ülikiirelt hetke, kuidas meie vajadusest endale raha tekitada. Kuna Etioopia on korrupeerunud ja korralik sotsiaalsüsteem puudub, siis annetavad rikkad etiooplased heldelt oma vaesematele suguvendadele. Meie vaesete eurooplastena nii lahked pidevalt olla ei saa. Merle sõnutsi aga rikkusid etiooplased rahaga juba esimesed kristlased, kes tulid siia kirikuid rajama, kuna pakkusid teenistusetel osalemise eest raha, no ja küllap siis sealt kõik alguse saigi. Eks see ole ikka nii, et mida külvad, seda lõikad. Igatahes saime oma peamiselt lastele toodavaid särke ja muud tavaari täis kotid bussi piirkondadesse, kus neil oht pole teele pudeneda, paigutatud. Merle teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi olid bussis sees puupingid ja kanad kaagutasid nende all. Tänaseks sisaldas valge buss, millele oli kirjutatud, esimene tase vanadele nõukaaegsetele bussidele iseloomulikke toole, konditsioneeri asemel olid laes propellerid, mida küll ei käivitatud ja õhuvahetus toimus siiski vaid akende kaudu. Sõit oli lõbus, sest millest iganes nad oma teid ei ehita, siis tundub et nende alla peidetakse massiliselt lamavaid politseinikke, mida buss hooga ületab ja reisijatel on mõnus hüpelda nagu hernestel purgis. Oli Jumala juhtimine, et jõudsime bussile just siis, kui oli alles just meie grupile vajalik arv istekohti. Kui oleksime jõudnud situatsioonis, kus buss on pooltäitunud, oleksime pidanud ootama, kuni buss on täis ja alles siis väljuda saanud. Aeg on Etioopias suhteline mõiste ja võiks arvata, et Einstein oli just Etioopias kui relatiivsusteooria välja mõtles, paraku see siiski nii ei olnud.
Arhidektuur muutus Hawassa Soddo suunal sõites kaunimaks. Kui eelnevalt olid valdavaks ringikujulisi heinasaade meenutavad muldonnid, siis nüüd ilmusid nähtavale lihtsakoelised kahekorruselised savimajad, mille ees laiuvat murulappi ääristasid piimakaktuste hekid, üle millede banaanitaimed väärikalt päid kummardasid. Majade ümber näksisid lontkõrvalised lambad lustakalt muru.
Bussisõidu muutsid meitmekesiseks ka teel söövad hobused võis siis karjatavad veised, muulad, kitsed ja lambad. Ikka ja jälle leidis mõni loomadest end bussiga tõtt vaatamas ja buss sõitis kui slaalomit. Alla ajada loomi ei tohi, sest sel juhul tuleb looma omanikule kinni maksta ja kogu see asjatamine juhtumi ümber võib võtta tunde.
Soddo on mõnus rohelise Damota nõlvadel paiknev väikelinnake. Hotellis ootasime bambusmadratseid ja spartalikke tingimusi, kuid saime täiesti kena ja puhta dusiruumiga toa, kus muidugi vesi ja elekter tulevad ja lähevad nagu Mary Poppins idatuulega, aga nad on siiski olemas. Lähedal asuv minarett ei seisa stoilise ja aukartust äratavana nagu enamus euroopa katedraale, vaid hüüab pidevalt valjuhäälselt inimesi palvusele. Peab tunnistama, et kell neli öösel tuppa kanduv kisa paneb tõesti palvetama, kui mitte millegi muu, siis selle pärast, et see ruupor võiks ometi puruneda, sest tava eurooplasena on öösel 2h vaid sealseid palvusi kuulata liig mis liig.
Kotid kohvrid hotelli paigatatud asusime vallutama mäenõlva, sest sammud tuli seada ühe vaesema õpilase, Ammanueli, kodu poole. Punase saviliivaga parkunud tänavad meenutavad mudas püherdanud jõehobu nahka. Savionnidest välja piiluvad katkistes riietes särasilmsed lapsed mõjuvad lutsutatud shokolaadikommidena, kes võõraid nähes tänavatele veerevad, et tere öelda, ja emmata, raha õnneks nii intensiivselt ei küsita kui Hawassas. Osad lastest jäävad meid saatma ja Ammanueli maja lähedal on meid järgimas juba 15 liikmeline lastesalk. Tahes tahtmata liiguvad kõige selle keskel mõtted Jeesusele, kes liikus ringi rahvasumm paelja lingina taga, üle ja ümber. Tekkib ka parem ettekujutus, kui väsitav see kõik võis olla.
Viimaks jõuame mäenõlval veidi eraldi seisva vildaka savionni juurde, mille ees laiub jalgpalliväljak, millel sööb 4 kollast veekanistrit kandev pildiraamatu eesel. Kuna loom peaks kuuluma pildile, haaran telefoni järele, kuid millegipärast, tunneb keegi lastest kas armukadedust looma suhtes või on lihtsalt kiuslik, igatahes ajab ta looma jooksule, kuigi näeb, et tahan pildistada. Mingi kaadri ma siiski saan.
Savionni ees on lööbakil puust uks. Määrdunud riiete ja särava naeratusega pisike naine meenutab muinasjutust tuntud väikest nõida, kes lustakana kõigile head tegi. Ruumi tagaosast tuuakse meile püsti pandud pink, mis asetatakse muldpõradale kesk segaduses ruumi. Peame uurima poisi käekäiku, kui lihtne ülesanne osutub suhteliselt keeruliseks, kui selgub, et poiss jääb ka lihtsamatele küsimustele vastamisega hätta, vanemad muidugi inglise keelt üldse ei oska. Õnneks on onni libistanud end ka mõned kohalikud suuremad lapsed, kes abistavad tõlkimisega ja saame endale vajalikud vastused. Olles jaganud ka riideabi näitab perenaine tagatoas voodil oleva nutsaka sees veel aastast magavat last. Maja ainuke mööbliese ongi kaheinimese voodi, mille ees paikneb lõkkease, kus süüa tehakse. Hillevi räägib, et vanemad magavad väiksema lapsega voodis, samas kui kõik teised lapsed panevad suhkrukotid põrandale või vihmaperioodil, kui põrand on väga mudane, bambuskepid suhkrukottide alla ja magavad nii. Pole siis ime, et väikelaste suremus on nii suur. Kummaline on ka et Merle sõnutsi on ca 80 prossa elanikkonnast kuni kahekümnendates aastates inimesteni. Keskmine eluiga on 40 aasta ringis.
Edasi suundume rikkamasse perre, kes on aasta tagasi pereisa kaotanud. Etioopias on komme, et sellise sündmuse puhul annetavad kõik pere tuttavad perele raha. Antud juhul võimaldas see perel lõpetada pereisa alustatud külalistetubade väljaehitamise. Seega kõik tuleb kasuks nendele, kes Jumalat armastavad. Pöördume sinna perre vaid korraks, et tere öelda, kuid märkamatult saab korraks minekust 2 h, sest lahke perenaine pakub firfiri ja vestlus jätkub kohvi ja popcorni rituaali taustal.
Tagasiteel hotelli uurin, miks inimesed ei paranda oma riideid, sest aukudega riiete kandjaid on igal pool, stjuardessidest kuni ringi jooksvate lasteni. Merle sõnul viivad nad niidi ja nõelakomplekte ja õpetavad inimesi riideid parandama, sellest hoolimata ei pea inimesed, seda vajalikuks ja käivad ringi augud uhkelt riietel ilutsemas.
Saabudes Etioopia pealinna Addis Abebasse, mis kohalikus amhara keeles tähendab uut lille, olid esmamuljed üsna kõhedad. Ehk oli selles omajagu süüd ka eelarvamusel, mis tekkis kuuldud lugude põhjal sellest teistsugusest maailmast, millega ma kohe harjuma pidin.
Tundus, et liikluses ei kehti mitte ühtegi reeglit. Suur buss kihutas läbi külatänavate, pööramata vähimatki tähelepanu lastele ja eeslitele tee ääres. Igaüks pidi ise hakkama saama ning oma turvalisuse pärast vastutama. Nägin, kuidas korra sai üks uimane hobueesel bussi ette joostes obaduse. Õnneks jäi ellu. Sellised obadused aetakse isekeskis selgeks. Bussijuht peab rahakotti kergendama, aga seda ka alles pärast kohaliku kamba paaritunnist pealekäimist.
Bussisõit oli omaette elamus. Buss ei välju mitte kindla kellaaja ega graafiku järgi, vaid siis, kui kõik istekohad on välja müüdud. Peale selle väljub buss bussijaamas suvalise koha pealt. Piletimüüja, kui teda nii võib nimetada, karjub õues ja rahvas triivib kohale. Varasemalt oli lubatud inimestel seista ka vahekäikudes, nii palju, kui neid sinna mahtus. Nüüd kehtib aga reegel, et kõik reisijad peavad istuma. Lisaks pandi vahekäiku ka abistav taburet, et piletimüüja saaks istuda. Tegelikkuses müüdi välja ka taburetipilet.
Liikluses oli tavaline, et veoautode koormad ületasid mõistlikke mõõtmeid. Nägin pealt, kuidas veoauto, mis mäest üles sõitis ning puukoormat vedas, tasakaalu kaotas ning auto esiots tahtis õhku tõusta. Probleemi lahenduseks ronisid autojuhid koorma otsa ning hakkasid puid tee äärde loopima, et koormat veidi kergendada.
Mänguasjad
Mänguasjad tuleb Etioopia lastel ise teha. Selles piirkonnas, kus meie käisime, ma ühtegi mänguasja müügil ei näinud. Mänguasju meisterdatakse väga erinevatest vahenditest. Peaaegu kõigest, mis tänavatelt kätte juhtub. Autod olid tehtud traadist, ratasteks all pudelikorgid. Autod ehiti sulgede või muu säärasega, mis leiti sulgedest uhkem olevat.
Iga Etioopias poisi unistus ja uhkus on jalgpall. Pallid olid enamasti vanadest kaltsudest kokku õmmeldud. Jalgpalli mängitakse paljajalu ja plätudega ning seda teevad igas vanuses etiooplased. Jalgpalliplatsi kõrval seisis kohalik külatüdruk, kes januste mängijate jaoks joogiveekanistrit valvas.
Jalgpalliga seoses meenub ka üks lugu: küla vahel ringi kõndides hüüdsid paljud poisid meile „Messi, Messi!“. Lõpuks taipasime, et üks meie kaaslastest võis tõepoolest veidi Messit meenutada, mistõttu ka selline eriline tähelepanu. Sarnane lugu juhtus ka ühe hotelli vastuvõtul, aga naljapärast sai mainitud, et tegemist pole Messiga, vaid tema vennaga.
Külalapsed
Valged on Etioopias ikka veel haruldus, mistõttu olime lemmikobjektideks kõikjal, kuhu me sattusime. Eriti armastasid meid lapsed, kes kõndisid meiega teinekord mitmeid kilomeetreid kaasa. Tundus, et mitte keegi neid ei valvanud. Kolmeaastased poisid või plikad koos teiste lastega ja ilma täiskasvanuta oli üsna tavaline nähtus.
Lapsed järgisid ustavalt meid mitmeid tunde ning nende suust kõlas „One birr, one birr“. Vaatamata sellele, et nad samal ajal oma armsate pruunide silmadega vaatasid, ei tohtinud me neile raha anda. Kui ühest lapsest ka süda härdaks läheks ning talle raha annaks, siis tähendaks see kogu küla laste kokku jooksmist ning siis juba enam nii lihtsalt nende käest ei pääse.
Ehitus
Majad, kus kohalikud pered elasid, meenutasid meie mõistes pigem onne. Maja karkass ehitati sitkest eukalüptipuust ning mätsiti seest ja väljast saviga üle. Majad olid eri suurusega, tihti pidid neli last, vanemad ja koduloomad ära mahtuma vaid mõnele ruutmeetrile. Linnas käis kõva ehitus, märk Etioopia majanduskasvust. Kõrged hooned, eukalüptipuust tellingud. Tellingutel võis mitmekümne meetri kõrgusel näha ka ehitusmehi, mõistagi ilma kiivri ja julgestuseta. Ka keevitustööd tehti, päikeseprillid ees, paljaste kätega.
Kool
Etioopia reis sai alguse tänu heale sõbrale Merlele, kes on käinud järjestikku seitse aastat. Etioopias lapsi aitamas. Vähekindlustatud perede lapsed, kes muidu mitte mingil juhul ei oleks saanud võimalust koolis õppida, on saanud tänu eestlaste toetusele haridust omandada erakoolis. Haridus tundubki olevat sellele rahvale ainuke lahendus.
Igal aastal käivad Merle ning teised vabatahtlikud Etioopias, teevad kodukülastusi, tervisekontrolle, vestlevad kooli juhtkonnaga, selgitavad välja laste vajadusi. Ühe lapse haridus maksab keskmiselt 80 eurot aastas. Majanduskasvuga koos on tõusnud veidi ka koolivormi, õpikute ja töövahendite hinnad. Haridus tähendab Etioopia lapsele kõike.
Riigikoolis on keskmiselt sada last klassis, mistõttu võib jääda märkamata laste areng ning õppimisvõime. Vaesemate perede lapsed käivad heal juhul riigikoolis, tihti juhtub aga ka seda, et laps jääb koolist ära, et võimalikult vara tööle minna ning oma perele leiba teenida. Seetõttu on töö, mida MTÜ Damota Merle juhtmisel teeb, eriti tänuväärne. Juba praegu on näha esimesi tulemusi laste pealt, kes on saanud aastaid tänu toetusele koolis käia. Muutus saab alguse mõttemaailmast ning enesekindlus kasvab. Etioopia lapsed väärtustavad väga haridust ja teavad juba üsna noorest peast, kelleks tahavad saada. Seepärast nad õpivad ka suure innuga.
Kui mina Etioopiasse jõudsin, algas lastel vaheaeg. Enne seda sain näha eksameid. Panin tähele, et õpetajad olid palju rangemad ning tundub, et igas koolis oli palgal ka kohalik vitsamees, kes korda hoidis.
Lapsed olid väga avatud, rõõmsameelsed ning toredad. Enamasti olid kõik ka väga julged ja tulid kohe sõprust looma, endassetõmbunud üksinda istujaid ma ei märganud. Lärm, rõõmsad kilked ja naerupahvakud saatsid meid kõikjal.
Tegime lastele ka tervisekontrolli. Meiega oli kaasas arst ja tema abilised. Kontrollitud said silmad, hambad, pikkus ja kaal. Väga sage probleem oli peatäid. Tundus, et igal kolmandal lapsel olid täid ja tingud. Ega me neile muud soovitada saanudki kui vaid tihedat pesu ja kammimist.
Vesi
Vesi on Etioopias hinnas. Käidi maha mitmeid kilomeetreid, et kanistritäis vett endale majja saada. Peamisteks veekandjateks olid naised ja lapsed. Väga tihti võis näha väikseid lapsi raskeid veekanistreid tassimas.
Oli lõppenud kaheaastane põuaperiood, mis tähendas puudust ja nälga. Miljonid inimesed kas haigestusid või surid pika põua ajal. Vesi tähendab seal elu.
Kirik
Usk paistis olevat etiooplaste jaoks oluline. Kirikuid oli palju ja seal käisid koos tuhanded inimesed. Üht kirikut külastades nägin ka suuremat vihikut, mis oli riste täis kritseldatud: nii märgiti ära noorte kohalkäimisi ja annetusi.
Amanueli perekond
Viibisin paar päeva hästi vaeses peres, jälgides kõrvalt nende igapäevaseid toimetusi. Viieliikmeline pere elas kuueruutmeetrises onnis: ema, isa ja kolm last, peale nende ka kaks lammast. Lambad polnud nende omad, vaid antud neile kasvatada.
Kuulsin, et varem elasid nad seal seitsmekesi, aga hiljuti oli kaks selle pere last jõukamatele sugulastele abitööjõuks antud. Ikka selleks, et ellu jääda. See oli üsna tavaline, et vaesematest peredest lapsed pidid juba üsna noores eas rikkamate perede sulasteks minema. Vastutasuks said nad kõhud täis ja aseme, kus magada.
Onnis tehti süüa elava tule peal. Seetõttu oli tuba sinist suitsu täis ja lapsed uimased nagu porikärbsed. Vaatamata sellele, et pereisa ise oli sutsuvingu tõttu ühest silmast pimedaks jäänud, kehtis ikka uskumus, et suits aitab sääsed toast eemale peletada ning teeb maja tugevaks. Sääski ma sel perioodil, kui käisin, väga ei märganud.
Meie lihtne nõuanne teha süüa õues tundus kehtivat vaid ainult meie juuresolekul. Pere oli vaene seetõttu, et pereisa oli nõrk, ei jaksanud tööl käia ja lapsed, kes riburadapidi sündisid, jäid peamiselt ema kantseldada.
Vahel juhtus, et pere ainukeseks toiduks oli koolilõuna, mille Amanuel koju kaasa tõi. Amanuel saab koolis käia tänu eestlaste toetusele ja seda juba mitmendat aastat
Kunstitund
Mul oli võimalus koolilastele läbi viia kunstitund. Tavapäraselt see nende tunniplaani ei kuulunud. Õlipastellid ja värvid on seal suureks harulduseks ja lapsed nautisid joonistamist väga.
Mul olid kaasas Eesti tuntud kunstniku, kahjuks nüüdseks juba lahkunud Andrus Kasemaa poolikud tööd. Mõte oligi, et kunstnik joonistab piirjooned ja Etioopia lapsed värvivad. Nii need kunstiteosed ka tehtud said.
Eestlased
Kohtusime Etioopias ka teise eestlastega. Eesti arstid olid tulnud projekti raames haiglasse kohalikke opereerima. Kõike seda dokumenteeris Ilmar Raag. Tutvustasime talle kohalikku elu ja ka kooli elu, sellest kõiges saab lähemalt lugeda Ilmar Raagi blogist. Kõigest, mida Etioopias kogesin, jääb kõige enam meelde siiski rõõm, mis nii nakatavalt lastest välja pulbitses. Lapsed on ikka lapsed, vaatamata sellele, kus või kellena nad sündinud on. Hüüded „Varanjo, varanjo“, mis nende keeles tähendavad valget, jäävad kauaks mu kõrvu kõlama.
Viibisin paar päeva hästi vaeses peres, jälgides kõrvalt nende igapäevaseid toimetusi. Viieliikmeline pere elas kuueruutmeetrises onnis: ema, isa ja kolm last, peale nende ka kaks lammast. Lambad polnud nende omad, vaid antud neile kasvatada.