Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastus Solomonide pere näitel

Kodukülastuse puhul läheme päeva jooksul kooli ja anname lapsele teada, et peale tundide lõppu suundume temaga koos koju. Tõenäoliselt vajame endaga kaasa tõlki. Kodukülastuse eesmärk on näiteks kohtuda vanematega, teada saada lapse koolitee pikkus ja kodune olukord ning vaadata üle õppimis- ja magamistingimused. Tundub ju lihtne ja konkreetne ülesanne, eks?

PÄEV 1
Esmaspäeva lõuna paiku tahame meie, kolm silmapaistvat valget, minna kooli ja öelda lastele, et oleme tulemas. Kooli jõudes selgub aga, et on lõunapaus, mistõttu otsustame ka ise lõunale minna, sest meid jälitab ja jõllitab vähemalt 50-liikmeline kamp ülemeelikuid
koolilapsi. Tõstame häält ja sammu, mille peale osa seltskonnast ei viitsi enam kaasa liikuda, mõni aga leiab eestlaste emotsioonidest hoopis innustust. Jätkame kramplikult seljakotte hoides kiiresammulist teekonda kultuurimaja söögikoha poole. Tee peal jõuame veel mitu korda käratada ja armsaid nägusid endast eemale peletada, sest niisuguse lapsekambaga liikumine ei ole turvaline: valge inimene on kohalikule kõndiv rahakott. Iga viie meetriga kaotame võib-olla ühe kambajõmmi, nii et saame veel üsna pikalt läbi linna jalutada koolivormides saatjaskonnaga.


 Kultuurimaja söögikoha sinised lauad


 Amanda sööb sinise laua taga.

Amsalech ja Tizita teavad, et peavad meid peale tundide lõppu ootama kooli peavärava juures, ning saame teada, et nende väike õde Mesnanet (ehk tüdruk mütsiga, nagu teda kutsutakse) on kodus haige. Meiega tuleb tõlgiks kaasa kooli kauaaegne õpetaja, kes nüüd
70-aastasena on laste klassiajaja: väikese vitsaga mees keset kooliõue. Ta oskab üllatavalt hästi inglise keelt ja ta meeldib meile kolmele väga, sest ta on kindlameelne, aga sõbralik. Vaatame kella: tundide lõpuni on jäänud rohkem kui tund aega, seega läheme ajaviiteks
lähedalasuvasse kohvikusse bunna’t (kohvi) ja ambo’t (mineraalvett) jooma.

Vaade mäe otsas asuvast kohvikust Soddo linnale.

Kella poole neljaks oleme tagasi kooliväravas, kuhu koguneb peale meie umbes 50 mootorrattaga meest, kes ootavad oma lapsi. Istuvad motikal ja vaatavad meid. Me vaatame vastu. Kui terve koolitäis lapsi valjuhäälselt värava poole tormab, taganeb isegi valvur kiiresti seina äärde. Saame oma kamba kokku ja asume teele. Selgub, et laste koolitee on umbes ühe tunni pikkune, üks ots allamäge ja tagasi linna ülesmäge. Pimedas õues olla ei tohi (enda turvalisuse huvides), seega tuleb kodukülastust kiirendada: võtame kohaliku takso bajaj, peame omajagu hinnaläbirääkimisi ja 25 minuti pärast oleme perekonna maja ees.

Meie tõlk ja huvitatud pealtvaatajad seisavad Solomonide maja ees.

Meid võtab vastu suure naeratusega ema. Kallistama tuleb ka kolm naist, kellest üks, nagu hiljem teada sain, on laste vanaema ja teised lihtsalt rõõmsad naabrinaised. Läheme kiirustades oma seltskonnaga mudaonni ning palume ukse enda järel kinni panna, sest meil on kaasas kolm seljakotti riiete ja jalanõudega, mille tahame anda perele, mitte liigselt uudistavatele silmapaaridele. Naabruskonnast tuuakse kokku kolm tooli, et valged ikkagi onnis istuda saaksid. Jagame laiali riided, vaatame üle majapidamise: kogu toiduvaru, mille tuvastame, on kolm väikest hoidisepurki. Plekk-katuses on palju auke. Seinad paistavad läbi. Vanaema, ema ja kolm tütart magavad mudapinnasel ühel kilel, aasta läbi. Just on lõppenud vihmaperiood, mis tähendab väga suurt sadu kolm kuud järjest, öösel on 12–15 °C. Märkan, et eelmine aasta ostetud sooja tekki enam ei ole. Proovime olla väga konkreetsed ja kiired, sest lähenev pimedus ei lase meil kaua aega viita. Muude küsimuste rahe sees uurin emalt väikese Mesnaneti tervise kohta. 7-aastasel lapsel on ilmselgelt valgete külaskäigu üle suurim heameel, kuid kui ta mul ettevaatlikult käest kinni võtab, siis ehmatan, sest ta käsi on soe, kuid silmad sätendavad haiguslikult. Saan aru, et olukord on tõsisem, kui tundus, samas on kell nii palju, et ise last kliinikusse viies me enam pimedas kojujõudmist vältida ei saaks: see oleks äärmiselt ohtlik. Anname emale 300 birri, palume homseks kõiki tšekke ning sõidame siis koos kliinikusse, kust edasi lähevad meie teed lahku.

Amanda onnis asju jaotamas


Kliinikusse sõitva bajaj tagaistmel on tõlk, ema koos Mesnanetiga ja Enno.

PÄEV 2
Oleme otsustanud, et Kaspar ja Enno lähevad Solomonide juurde koju ja parandavad katuse, ehitavad voodilavatsi ning viivad toitu. Haamri ja sae laename oma USA päritolu naabritelt. Naelu müüakse kilo järgi, võtame ühest poest poolteist kilo, järgmisest poest leiame silikooni. Turult ostame perekonnale kohaliku söögikultuuri põhikomponente: kolm kilo läätsi, herneid ja soola ning viis liitrit õli. Vaatasime eile, et emal oleks vaja aukudeta jalanõusid, seega ostame ka need. Rohkem korraga kätte ei mahtunud. Saadan mehed Solomonide kodu poole teele ja lähen ise meie MTÜ lapsi koolimajja üle lugema. Näen, kallistan ja pildistan kõiki meie lapsi ning saan lõpetades teada, et väike Mesnanet on täna ikkagi kooli saadetud. Teda nähes otsustan temaga kohe ise arstile minna. Palun ta suurema õe meiega kaasa. Võtan tulikuuma lapse sülle ja hakkame kiirel sammul otsima bajaj’d, kuid sellega läheb plaanitust kauem. Lapseke näitab tänutunnet nii, et surub oma pea vastu mu põske. Näen tüdruku juustes tihedat elu, seega ütlen vaikselt tänupalve, et endale hommikul väga tugevalt patsi punusin: nii on mul võimalus täidest pääseda. Liigume meie sõbra ja arsti Desta kliiniku poole, aga kirjutan talle enne, sest tahan lapsega järjekorrast ette saada. Kliinikusse jõudes võetakse meid kohe vastuvõtule. Mesnanet pannakse toolile istuma: iga kord, kui talle otsa vaatan, naeratab ta südamlikult ja armastavalt. Talle suunatakse kraadiklaas otsaette. 40,7. Ahhetan. Arst küsib, kas tahan, et talle tehakse kohe palavikku alandav süst, mille peale vastan hetkekski kõhklemata jaatavalt. Talle tehakse veel külmakompressi ja võetakse vereproov. Tuleb välja, et peale eelmisel päeval diagnoositud ja ravitud malaaria on Mesnaneti veres tugevad põletikunäitajad. Arst diagnoosib kopsupõletiku ja annab retsepti, kuid õigeid ravimeid peame terve linna apteekidest otsima. Kui mehed lõpuks tagasi linna jõuavad, otsustame Amsalechi ja Mesnaneti viia koju, kus meid võtab vastu väga rõõmus ja tänulik ema. Jõuame tagasi linna ja arutame, kuidas Solomonidele järgmisel päeval madratsid kohale toimetada. Täna koolis nimekirja üle vaadates nägin, et Melekude peres, kus on Solomonidega sarnane olukord, on ka üks vend kolmest haige. Plaanime järgmisena külastada nende peret.

PÄEV 3
Kolmandal päeval viime Solomonidele madratsid. Otsustame, et paari kuu pärast läheme uuesti ja vaatame, kuidas neil läheb. Siis viime ka plastlauad ja -toolid, et lapsed saaksid kuskil koolitööd teha.

Plaan A

Plaan A

Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.

MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

Perioodil oktoober 2019 – märts 2020 pakub MTÜ Damota võimalust tulla Etioopiasse, Soddosse vabatahtlikuks.

Toimetused, millega sellel ajal plaanime tegeleda on näiteks:

  1. Laste kodukülastused, loe blogi: http://www.etioopia.ee/blog/2018/04/08/vaartushinnangud-ja-konteksti-tunnetus-kodukulastuste-naitel/)
  2. Beebipakkide pakkimine ja kohale viimine, loe blogi: http://www.etioopia.ee/?s=pakid
  3. Naiste tööhõive edendamises toetamine, ehk kohvikuga tegelemine. Lisaks eksisteerib veel hulk muidki MTÜ toimimisega seonduvaid igapäevatoimetusi – näiteks programmi lastele uute koolivormide organiseerimine või siis hoopis gaasiballoonide täitmine jms. Viimase kohta meil veel blogipostitust ei ole, aga kohe kindlasti selline “lihtne tegevus” Soddos vääriks meeleolukat kajastust, ehk tuled, proovid järgi ja kirjutad sellest? Ühiselt peame hommikupalvusi ning õhtuti vahendame üksteisele päeva ülevaid muljeid – äärmiselt vajalik osa! Lubada saame väga tugevaid emotsioone ning muutunud maailmapilti, kuid kuna me elektri- ning veevarustusega Soddos ei tegele, siis ei saa me garanteerida, et vahetevahel mõlemad päevaks või paariks linnast ära kaovad. Kui kaalud Soddosse tulemist, tutvu esmalt meie lehel olevate blogipostitustega – kui tunned põnevust ning armastust sealsete inimeste vastu, loe edasi. 

Vabatahtlike on vastu võtmas ja koordineerimas Amanda Eigi. 

Nagu blogipostitustest näha, siis Aafrikas käivad asjad hoopis teise tempo ja loogikaga, ning kuna sellega harjumine võtab üksjagu aega, siis oleme seadnud vabatahtlike lähetuste miinimumperioodiks poolteist kuud. Ükski kohapealne tegevus otseselt eriharidust ei vaja, aga kindlasti on enam, kui midagi muud, vaja kohanemisvõimet. Sind ootab palju võimalusi õppida kannatlikkust, kuid ka palju muud uut ja huvitavat. Kui tunned, et sooviksid olla eemal oma tavapärasest keskkonnast, siis Etioopias veedetud päevad täidavad eesmärki täiel määral.

Orienteeruv summa, millega peaksid Etioopiasse suundumisel arvestama on 1560 €/kaks kuud (inimese kohta)

Kui oled endiselt huvitatud, kirjuta meile endast ja sellest, mis sind motiveerib tulema ning eelistatud ajaperioodist aadressile ngodamota@gmail.com – võtame ühendust, saame kokku ning räägime põhjalikumalt sellest võimalusest.

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna, 24. jaanuaril tähistab maailm üleilmset hariduse päeva. Üleilmseid kui kohalikke probleeme saavad lahendada vaid haritud, aktiivsed ja hoolivad kodanikud.

Üheksa aastat Etioopia hariduse toetamist eestlaste poolt on näiliselt suure rahvaarvuga Etioopia jaoks vaid väga väike osa. Täna võime näha üle 20 õpilase jõudmist keskkooli.

Veetsime tänase lõunasöögi koos 10 klassi õpilastega, kes kindlasti oma panuse annavad Etioopia paremasse tulevikku. Näeme igal aastal enesekindlamaid ja julgemaid lapsi, kes koduse majandusliku olukorra tõttu oleks ühiskonnas tõrjutud Hariduse omandamine on muutnud nende elu silmnähtavalt. Haritud inimene oskab oma elu juhtida, ühiskonnaelu mõjutada ja otsustes kaasa rääkida.

Täname hoolimast!

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Möödunud aastal viibis Etioopias kaksteist vabatahtlikku. Neist neli Välisministeeriumi projekti “Puuetega naiste toimetuleku parandamine läbi tööhõive võimaluste” raames.  Vabatahtlikud korraldasid lastele uued koolivormid ja toitlustamise. Õpilastele jagati vajaduspõhiselt annetatud vabaajariided ning õppevahendid. Jätkuvalt teostati kodukülastusi, selgitamaks õpilaste täpset majanduslikku olukorda. MTÜ Damota ja Tartu Kliinikumi koostöös korraldati vähiravi koolitus, kus osales ka Dr. Desta Seba. Oktoober- november 2017 aitasid MTÜ Damota vabatahtlikud ja juhatus Soddo linna kolmel töötul naisel käivitada toitlustusettevõte. Puuetega naiste koja “Immanuel” liikmetel aidati rajada köök. Naistele õpetati toiduhügieeni ja toetati nende tegevust pliidi ja kööginõudega. Toetati ka veekonteineri soetamist. MTÜ Damota liikmed osalesid Eesti saadiku Sander Soone kutsel Addis Ababas aset leidnud paneelarutelul. Arutelu üheks osalejaks oli ka Eesti president Kersti Kaljulaid ja paneelarutelu teemaks oli Aafrika noorte IT-tööhõive võimluste arendamine.
Muutused on ka Etioopia poliitikas.

Sellel kevadel astus Etioopias ametisse uus peaminister,  kes vähendas ministritoole 28lt 20le. Kaheksa ministritooli kuulub naistele.  Sealhulgas on kaitseminister naine ja esmakordselt on ametis ka rahuminister, kes ka on naine. Lisaks on ka Etioopia president naine ja see on Etioopia ajaloos esmakordne. 

Miks sellised muutused toimuvad, saad kuulata Vikerraadio lingilt: https://vikerraadio.err.ee/866902/891922

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Viimase kahe kuu jooksul oleme käinud mitmete laste kodudes vaatamas nende elamistingimusi. Sest pole ju võimalik normaalselt koolis käia, kui pole kohta kus magada, õppida või olla. Kirjeldades neid kodukülastusi aga oma kodustele olen eneselegi üllatuseks täheldanud, kui palju on selle aja jooksul muutunud minu kriitikameel või arusaam sellest, mida tähendavad „head“ või „halvad“ elutingimused või üldisemalt elamisväärne elu elu.

Viimati käisime väikese Amanueli kodus. See asub algklasside koolimajast ja ühtlasi oma regiooni pealinna kesktänavast umbes 20 minuti jalutusteekonna kaugusel ning sai minult hinnanguks „kohalikus kontekstis kõva kolm“ (viie palli skaalal). Hinnangu aluseks oli, et majas on olemas toolid ja laua (ning isegi üks kummuti moodi asi), põrand pühitud, on olemas voodi ning isegi elekter (ühe pisikese säästulambiga kogu majapidamise kohta), majal on aken ja akna ees on isegi mingi läbipaistev kile (tavaline on lihtsalt auk seinas). Köök on elutoast eraldi (st tuba ei ole kogu aeg suitsu täis, sest see et süüa tehakse lõkke peal on täiesti tavaline) ja maja taga on olemas isegi kuivkäimla (st ei käida nö „metsa all“); jõgi (antud aastaajal pigem solgioja), kust tuuakse eluks vajalik vesi , asub samuti vaid kiviviske kaugusel. Isegi veidi kõrgemale oleks hinnangut võinud kergitada asjaolu, et maja ees oli mõningast haljastust värviliste põõsaste näol ja maja taga kasvas kohvipuu (mis nagu hiljem välja tuli on perekonna ainus sissetulekuallikas).

Majas elasid umbes 10 aastane Amanuel (vanus on umbes, kuna laste tegelikku sünniaega siin riigis keegi ei registreeri ning dokumente pole enamikul elanikest), tema umbes 14 aastane õde, peale vaadates paari kuu vanune uus beebi ning nende ca 30-40ndates ema ja välimuse järgi 105 aastane vanaema. Vanaema oli sõna otseses mõttes kaks senti surmale võlgu – jalad kangreenist mustad ja silmad kaest läbipaistmatud. Siinviibimise esimsetel päevadel oleks selline pilt šokeerinud ja tekkinud küsimus, et kohe on vaja kiirabi. Nüüd kaks kuud hiljem konstanteerisin aga fakti, et ega teda ilmselt enam kauaks ei ole ja läksin maja ülevaatusega edasi. Vähemalt ei pea ta tänaval vedelema ja on olemas koht, kus rahus surra.

Nagu selgus, siis kõik lapsed majas on erinevate isade omad ning hetkel majas üldse meest ei leidu. Sotsiaalsüsteemist ei saa siin juttugi olla ning käte-jalgadega selgeks tehes saime aru, et pere sissetulek tuleb turul kohvi müümisest. Kuhu selleks ajaks paarikuune beebi pannakse, jäi segaseks, kuid eks ta ilmselt pambuna selga seotuna emaga turul kaasas käib. Ääremärkusena lisan, et kohv mida ema müüb maksab 3 birri ehk 0,01 eurot/tass. Õnneks ei pea nad vähemalt aga maja eest renti maksma, kuna see on keskmise lapse isa poolt kunagi perele välja ostetud. Ja vähemalt on nüüd ühe lapse koolilõuna meie poolt tagatud.

Et natuke eelnevat „hindamissüsteemi“ veelgi ilmestada toon näiteks väikese Amanueli vanema nimekaimu põhikoolist, kes elab umbes 40 minutise jalutuskäigu kaugusel. Isa on ühest silmast pime ja ema on veidi „lihtsapoolne“. Peres on kokku neli venda, kellest üks umbes aasta tagasi meile ootamatult ära anti – jah see on siin tavaline, et kui pere ei suuda end toita, jagatakse lapsed sugulastele laiali (üldjuhul tööga oma leiba välja teenima). Nende majas ei ole ei elektrit, vett ega pole ma näinud käimlat. Maja ise on kohe ümber vajumise ääre peal. Aknaid seal pole ja uks ei seisa hästi kinni. Laudu majas ei ole ning toolidest on kaks mustaks võidunud puupinki. Seest välja vaadates on seinad ja lagi auklikud nagu tähistaevas ja väiksem vend sai oma esimesed püksid jalga meie viimase kodukülastuse aegu, umbes 4 aastasena. Maja ainuke alumiiniumpott, milles pere süüa teeb, on samuti meie poolt paar aastat tagasi viidud. Pere ainukeseks sissetulekuallikaks on rendilammaste karjatamine, kes ööseks sängi kõrvale tuppa võetakse, et A) soojem oleks ja B) keegi neid ära ei varastaks.

Aga vähemalt on neil oma maja (mis siis, et ümberkukkumise äärel) ja mõlemad vanemad. Väikese lasteaias käiva Meznaneti (loe varasemat blogipostitust „Tüdruk mütsiga“) peres kasvatab üksikema kolme tüdrukut (kõik kolm on meie poolt kooli/lasteaeda pandud ning saavad meie poolt vähemalt oma päeva ainukese sooja söögi; isa suri raskesse haigusesse umbes aasta tagasi). Maja neil ei ole ja niimoodi kolivad nad teiste armust kuurist kuuri. Viimases peatuspaigas, kus neid külastasime, oli neli seina, prügihunnik ja suure auguga reformvoodi, mille alt vihmadega oja läbi voolas. Tegime mis suutsime: parandasime reformvoodi põhja, ostsime uue madratsi (mis maksis 2 eurot) , viisime puhtaid riideid ja reisikohvri, kus neid hoida. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende laste silmis näha aga lootust ja sihikindlust, mitte lootusetust, mis täidab meie laste silmi kui jõuludeks soovitud Star Warsi legokomplekti ei saa. Ja seetõttu ei ole ma kunagi kurb või masendunud, kui nende kodu külastan ja pigem rõõmustan selle üle, kui väike Meznanet parasjagu kõhuussidest priiks saades jälle naeratab või Tizital peas enam täisid pole või Amsalech mulle kirpe koju kaasa ei anna.

Kontektsi veelgi natuke avardades pean aga kirjeldama ka teist äärmust – võtame näiteks kohaliku üle linna tuntud ja tunnustatud eraarsti praksise omaniku kodu (õigemini on see küll tema poolt oma vanematele ehitatud maja – sest nii teeb iga endast lugupidav paremale järjele jõudev perepoeg – kus ta hetkel ise samuti elab). Valmis see 5-6 aastat tagasi ning on saanud viimastel kuudel värske uuenduskuuri peale doktorihärra Euroopa ja Eesti külastusvisiiti. Aga nii rahast kui maailmavaatest olenemata ei ole see kodu puhas ja õdus meie mõistes. Jah see on suur ja kivist, aga seinad ei ole sirged, maas ei ole vaipu, mööbel on kipakas hiina plastik või kõver kohalik puit, valgust on vähe ja kõik on võidunud ja must. Lihtsalt sellepärast, et nad ei pane kõigele sellele, mis meil teeb kodust kodu üldse rõhku. Nad ei hinda seda üldse.

Kõigest eelnevast lähtudes ei ole võimalik euroopalikust maailmavaatest lähtuvalt hinnata kodude pilte või kirjeldusi, ja otsustada selle baasil, kes elab siin hästi ja kes halvasti. Kõik tuleb panna kohalikku konteksti ja skaalasse. Veidi konkreetsem ja hoomatavam mõõdupuu on jah näiteks söögi olemasolu – kui seda ikka ei ole, siis kaua vastu ei pea. Vääna konteksti kuidas tahad, lauale panna see ei sünni. Head lähenevat verivorstirikast jõuluaega päikselisest Etioopiast 🙂

Jürgen