MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

MTÜ Damota võtab vastu vabatahtlikke

Perioodil oktoober 2019 – märts 2020 pakub MTÜ Damota võimalust tulla Etioopiasse, Soddosse vabatahtlikuks.

Toimetused, millega sellel ajal plaanime tegeleda on näiteks:

  1. Laste kodukülastused, loe blogi: http://www.etioopia.ee/blog/2018/04/08/vaartushinnangud-ja-konteksti-tunnetus-kodukulastuste-naitel/)
  2. Beebipakkide pakkimine ja kohale viimine, loe blogi: http://www.etioopia.ee/?s=pakid
  3. Naiste tööhõive edendamises toetamine, ehk kohvikuga tegelemine. Lisaks eksisteerib veel hulk muidki MTÜ toimimisega seonduvaid igapäevatoimetusi – näiteks programmi lastele uute koolivormide organiseerimine või siis hoopis gaasiballoonide täitmine jms. Viimase kohta meil veel blogipostitust ei ole, aga kohe kindlasti selline “lihtne tegevus” Soddos vääriks meeleolukat kajastust, ehk tuled, proovid järgi ja kirjutad sellest? Ühiselt peame hommikupalvusi ning õhtuti vahendame üksteisele päeva ülevaid muljeid – äärmiselt vajalik osa! Lubada saame väga tugevaid emotsioone ning muutunud maailmapilti, kuid kuna me elektri- ning veevarustusega Soddos ei tegele, siis ei saa me garanteerida, et vahetevahel mõlemad päevaks või paariks linnast ära kaovad. Kui kaalud Soddosse tulemist, tutvu esmalt meie lehel olevate blogipostitustega – kui tunned põnevust ning armastust sealsete inimeste vastu, loe edasi. 

Vabatahtlike on vastu võtmas ja koordineerimas Amanda Eigi. 

Nagu blogipostitustest näha, siis Aafrikas käivad asjad hoopis teise tempo ja loogikaga, ning kuna sellega harjumine võtab üksjagu aega, siis oleme seadnud vabatahtlike lähetuste miinimumperioodiks poolteist kuud. Ükski kohapealne tegevus otseselt eriharidust ei vaja, aga kindlasti on enam, kui midagi muud, vaja kohanemisvõimet. Sind ootab palju võimalusi õppida kannatlikkust, kuid ka palju muud uut ja huvitavat. Kui tunned, et sooviksid olla eemal oma tavapärasest keskkonnast, siis Etioopias veedetud päevad täidavad eesmärki täiel määral.

Orienteeruv summa, millega peaksid Etioopiasse suundumisel arvestama on 1560 €/kaks kuud (inimese kohta)

Kui oled endiselt huvitatud, kirjuta meile endast ja sellest, mis sind motiveerib tulema ning eelistatud ajaperioodist aadressile ngodamota@gmail.com – võtame ühendust, saame kokku ning räägime põhjalikumalt sellest võimalusest.

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna on rahvusvaheline hariduse päev

Täna, 24. jaanuaril tähistab maailm üleilmset hariduse päeva. Üleilmseid kui kohalikke probleeme saavad lahendada vaid haritud, aktiivsed ja hoolivad kodanikud.

Üheksa aastat Etioopia hariduse toetamist eestlaste poolt on näiliselt suure rahvaarvuga Etioopia jaoks vaid väga väike osa. Täna võime näha üle 20 õpilase jõudmist keskkooli.

Veetsime tänase lõunasöögi koos 10 klassi õpilastega, kes kindlasti oma panuse annavad Etioopia paremasse tulevikku. Näeme igal aastal enesekindlamaid ja julgemaid lapsi, kes koduse majandusliku olukorra tõttu oleks ühiskonnas tõrjutud Hariduse omandamine on muutnud nende elu silmnähtavalt. Haritud inimene oskab oma elu juhtida, ühiskonnaelu mõjutada ja otsustes kaasa rääkida.

Täname hoolimast!

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Mis toimus Etioopias möödunud aastal?

Möödunud aastal viibis Etioopias kaksteist vabatahtlikku. Neist neli Välisministeeriumi projekti “Puuetega naiste toimetuleku parandamine läbi tööhõive võimaluste” raames.  Vabatahtlikud korraldasid lastele uued koolivormid ja toitlustamise. Õpilastele jagati vajaduspõhiselt annetatud vabaajariided ning õppevahendid. Jätkuvalt teostati kodukülastusi, selgitamaks õpilaste täpset majanduslikku olukorda. MTÜ Damota ja Tartu Kliinikumi koostöös korraldati vähiravi koolitus, kus osales ka Dr. Desta Seba. Oktoober- november 2017 aitasid MTÜ Damota vabatahtlikud ja juhatus Soddo linna kolmel töötul naisel käivitada toitlustusettevõte. Puuetega naiste koja “Immanuel” liikmetel aidati rajada köök. Naistele õpetati toiduhügieeni ja toetati nende tegevust pliidi ja kööginõudega. Toetati ka veekonteineri soetamist. MTÜ Damota liikmed osalesid Eesti saadiku Sander Soone kutsel Addis Ababas aset leidnud paneelarutelul. Arutelu üheks osalejaks oli ka Eesti president Kersti Kaljulaid ja paneelarutelu teemaks oli Aafrika noorte IT-tööhõive võimluste arendamine.
Muutused on ka Etioopia poliitikas.

Sellel kevadel astus Etioopias ametisse uus peaminister,  kes vähendas ministritoole 28lt 20le. Kaheksa ministritooli kuulub naistele.  Sealhulgas on kaitseminister naine ja esmakordselt on ametis ka rahuminister, kes ka on naine. Lisaks on ka Etioopia president naine ja see on Etioopia ajaloos esmakordne. 

Miks sellised muutused toimuvad, saad kuulata Vikerraadio lingilt: https://vikerraadio.err.ee/866902/891922

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Väärtushinnangud ja konteksti tunnetus – kodukülastuste näitel

Viimase kahe kuu jooksul oleme käinud mitmete laste kodudes vaatamas nende elamistingimusi. Sest pole ju võimalik normaalselt koolis käia, kui pole kohta kus magada, õppida või olla. Kirjeldades neid kodukülastusi aga oma kodustele olen eneselegi üllatuseks täheldanud, kui palju on selle aja jooksul muutunud minu kriitikameel või arusaam sellest, mida tähendavad „head“ või „halvad“ elutingimused või üldisemalt elamisväärne elu elu.

Viimati käisime väikese Amanueli kodus. See asub algklasside koolimajast ja ühtlasi oma regiooni pealinna kesktänavast umbes 20 minuti jalutusteekonna kaugusel ning sai minult hinnanguks „kohalikus kontekstis kõva kolm“ (viie palli skaalal). Hinnangu aluseks oli, et majas on olemas toolid ja laua (ning isegi üks kummuti moodi asi), põrand pühitud, on olemas voodi ning isegi elekter (ühe pisikese säästulambiga kogu majapidamise kohta), majal on aken ja akna ees on isegi mingi läbipaistev kile (tavaline on lihtsalt auk seinas). Köök on elutoast eraldi (st tuba ei ole kogu aeg suitsu täis, sest see et süüa tehakse lõkke peal on täiesti tavaline) ja maja taga on olemas isegi kuivkäimla (st ei käida nö „metsa all“); jõgi (antud aastaajal pigem solgioja), kust tuuakse eluks vajalik vesi , asub samuti vaid kiviviske kaugusel. Isegi veidi kõrgemale oleks hinnangut võinud kergitada asjaolu, et maja ees oli mõningast haljastust värviliste põõsaste näol ja maja taga kasvas kohvipuu (mis nagu hiljem välja tuli on perekonna ainus sissetulekuallikas).

Majas elasid umbes 10 aastane Amanuel (vanus on umbes, kuna laste tegelikku sünniaega siin riigis keegi ei registreeri ning dokumente pole enamikul elanikest), tema umbes 14 aastane õde, peale vaadates paari kuu vanune uus beebi ning nende ca 30-40ndates ema ja välimuse järgi 105 aastane vanaema. Vanaema oli sõna otseses mõttes kaks senti surmale võlgu – jalad kangreenist mustad ja silmad kaest läbipaistmatud. Siinviibimise esimsetel päevadel oleks selline pilt šokeerinud ja tekkinud küsimus, et kohe on vaja kiirabi. Nüüd kaks kuud hiljem konstanteerisin aga fakti, et ega teda ilmselt enam kauaks ei ole ja läksin maja ülevaatusega edasi. Vähemalt ei pea ta tänaval vedelema ja on olemas koht, kus rahus surra.

Nagu selgus, siis kõik lapsed majas on erinevate isade omad ning hetkel majas üldse meest ei leidu. Sotsiaalsüsteemist ei saa siin juttugi olla ning käte-jalgadega selgeks tehes saime aru, et pere sissetulek tuleb turul kohvi müümisest. Kuhu selleks ajaks paarikuune beebi pannakse, jäi segaseks, kuid eks ta ilmselt pambuna selga seotuna emaga turul kaasas käib. Ääremärkusena lisan, et kohv mida ema müüb maksab 3 birri ehk 0,01 eurot/tass. Õnneks ei pea nad vähemalt aga maja eest renti maksma, kuna see on keskmise lapse isa poolt kunagi perele välja ostetud. Ja vähemalt on nüüd ühe lapse koolilõuna meie poolt tagatud.

Et natuke eelnevat „hindamissüsteemi“ veelgi ilmestada toon näiteks väikese Amanueli vanema nimekaimu põhikoolist, kes elab umbes 40 minutise jalutuskäigu kaugusel. Isa on ühest silmast pime ja ema on veidi „lihtsapoolne“. Peres on kokku neli venda, kellest üks umbes aasta tagasi meile ootamatult ära anti – jah see on siin tavaline, et kui pere ei suuda end toita, jagatakse lapsed sugulastele laiali (üldjuhul tööga oma leiba välja teenima). Nende majas ei ole ei elektrit, vett ega pole ma näinud käimlat. Maja ise on kohe ümber vajumise ääre peal. Aknaid seal pole ja uks ei seisa hästi kinni. Laudu majas ei ole ning toolidest on kaks mustaks võidunud puupinki. Seest välja vaadates on seinad ja lagi auklikud nagu tähistaevas ja väiksem vend sai oma esimesed püksid jalga meie viimase kodukülastuse aegu, umbes 4 aastasena. Maja ainuke alumiiniumpott, milles pere süüa teeb, on samuti meie poolt paar aastat tagasi viidud. Pere ainukeseks sissetulekuallikaks on rendilammaste karjatamine, kes ööseks sängi kõrvale tuppa võetakse, et A) soojem oleks ja B) keegi neid ära ei varastaks.

Aga vähemalt on neil oma maja (mis siis, et ümberkukkumise äärel) ja mõlemad vanemad. Väikese lasteaias käiva Meznaneti (loe varasemat blogipostitust „Tüdruk mütsiga“) peres kasvatab üksikema kolme tüdrukut (kõik kolm on meie poolt kooli/lasteaeda pandud ning saavad meie poolt vähemalt oma päeva ainukese sooja söögi; isa suri raskesse haigusesse umbes aasta tagasi). Maja neil ei ole ja niimoodi kolivad nad teiste armust kuurist kuuri. Viimases peatuspaigas, kus neid külastasime, oli neli seina, prügihunnik ja suure auguga reformvoodi, mille alt vihmadega oja läbi voolas. Tegime mis suutsime: parandasime reformvoodi põhja, ostsime uue madratsi (mis maksis 2 eurot) , viisime puhtaid riideid ja reisikohvri, kus neid hoida. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende laste silmis näha aga lootust ja sihikindlust, mitte lootusetust, mis täidab meie laste silmi kui jõuludeks soovitud Star Warsi legokomplekti ei saa. Ja seetõttu ei ole ma kunagi kurb või masendunud, kui nende kodu külastan ja pigem rõõmustan selle üle, kui väike Meznanet parasjagu kõhuussidest priiks saades jälle naeratab või Tizital peas enam täisid pole või Amsalech mulle kirpe koju kaasa ei anna.

Kontektsi veelgi natuke avardades pean aga kirjeldama ka teist äärmust – võtame näiteks kohaliku üle linna tuntud ja tunnustatud eraarsti praksise omaniku kodu (õigemini on see küll tema poolt oma vanematele ehitatud maja – sest nii teeb iga endast lugupidav paremale järjele jõudev perepoeg – kus ta hetkel ise samuti elab). Valmis see 5-6 aastat tagasi ning on saanud viimastel kuudel värske uuenduskuuri peale doktorihärra Euroopa ja Eesti külastusvisiiti. Aga nii rahast kui maailmavaatest olenemata ei ole see kodu puhas ja õdus meie mõistes. Jah see on suur ja kivist, aga seinad ei ole sirged, maas ei ole vaipu, mööbel on kipakas hiina plastik või kõver kohalik puit, valgust on vähe ja kõik on võidunud ja must. Lihtsalt sellepärast, et nad ei pane kõigele sellele, mis meil teeb kodust kodu üldse rõhku. Nad ei hinda seda üldse.

Kõigest eelnevast lähtudes ei ole võimalik euroopalikust maailmavaatest lähtuvalt hinnata kodude pilte või kirjeldusi, ja otsustada selle baasil, kes elab siin hästi ja kes halvasti. Kõik tuleb panna kohalikku konteksti ja skaalasse. Veidi konkreetsem ja hoomatavam mõõdupuu on jah näiteks söögi olemasolu – kui seda ikka ei ole, siis kaua vastu ei pea. Vääna konteksti kuidas tahad, lauale panna see ei sünni. Head lähenevat verivorstirikast jõuluaega päikselisest Etioopiast 🙂

Jürgen

Lühifilm Amanueli teekond

Lühifilm Amanueli teekond

2015 ja 2017 sügisel said filmitud kaadrid Amanueli kodust, perekonnast ja kooliteest.
Isegi nendes oludes, mustuses, haigustes ja puuduses muutub see teekond lootusrikkaks.
Sarnastes tingimustes elab meie lastest umbes 20.

Vabatahtlikud 2017 sügis

Vabatahtlikud 2017 sügis

Sellest on möödas seitse aastat, kui Sodo sotsiaalosakonnast anti meile esimeste laste nimekiri. Need olid lapsed, kelle vanemal või hooldajal polnud majanduslikult võimalik lapsi kooli saata.

Koolitee alustamiseks sai enamik neist oma elus esimesed jalanõud, püksid või seeliku. Igal lapsel oli seljas 3-4 numbrit suurem ja päevinäinud T-särk, mis rohkete aukude tõttu vanemate rõivaste mõõtu enam välja ei andnud. Õppemaks oli siis 55 eurot aastas.

Sellal peeti puudega inimesi perekonna pattude eest needuseks ja nad elasid akendeta tubades.

Oli ka julgeid erandeid nagu meie õpilane Tamiru, kes Eestist viidud proteesidega kooliteed jätkas.

Täna kaheksa aastat hiljem ei ole hüüdja hääl enam kõrbes.

Aasta poolteist tagasi loodi Etioopia ajaloos esimene puuetega inimeste ühing “Amanuel Workshop”. Siia kuulub 40 Sodos elavat invaliidi, kelle elupaigaks on mahajäetud angaar. Eluasemed on sisseseatud endise tualettruumi põrandale, kus madratsite vahel ilutsevad ajaloo jäljena eelmisel sajandil valgete paigaldatud WC-potid. Kõik on väga hoolitsetud. Elanike rõõm selle kodu eest aga on nii suur, et tõsist nägu neid külastades ei kohanud.

Sellest külaskäigust kasvas nagu iseenesest koostöö vajadus, mille põhjustas korraliku koolilõuna puudumine ja puuetega naiste vajadus alalise töö järele.

Mtü Damota ja Etioopia puuetega inimeste ühingu koostöö tulemusel, alustame Soddos vähekindlustatud laste toitlustamist. Etioopiasse sõidab Eestist kuus vabatahtlikku, kes oma oskusi jagades ja rakendades, veedavad Etioopias kaks kuud.

Sealseid ühiseid tegemisi hõlmab toiduvalmistamine ja retseptide mitmekesistamine, hügieeninõuete tutvustamine, finantskoolitus, ökonoomne majandamine, vajaliku inventari soetamine ning söögikoha ettevalmistamine. Ühtlasi on soov aidata muuta kohalike inimeste kuvandit puuetega inimestest.

Projekti toetab ka Eesti Välisministeerium.

Etioopiasse lähevad oktoobris

Hillevi Miltop

Merle Voola

Jürgen Sarmet

Kristjan Juusu

Anneli Tombak

Irja Tiri