Ethio Telecom

Ethio Telecom

Kohalikus võrgus helistama hakkamine ei ole päris nii lihtne kui seda Läänest tulnu ette võiks kujutada. Püüdsime endale kohalikud SIM kaardid soetada juba esimesel päeval Addisesse jõudes. Alustasime lennujaamas uurimist, et kuidas see asi käib kuid kohalikud abivalmis koristajaprouad soovitasid seda asja ikka linnas ajada – siin lennujaamas pidavat SIM kaart maksma 10 dollarit kui linnast saab ühega. OK.

Proovimise siis uuesti bussijaamas mingis suvalises putkas. Selgus, et see ei ole nii lihtne, et tahad ja ostad. Selleks, et SIM kaart saada, tuleb minna kuhugi Telecomi peamajja ja ennast registreerida. AGA nagu sellistes riikides ikka, ilmus kusagilt ajalehehunniku alt välja karvajalg, kes pakkus, et mehed, ma saan teile asja ära korraldada. Kuna meil oli oma bussini veel umbes kaks tundi aega, siis istusime putka kõrvale kohvikusse maha ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Umbes 15 minuti pärast tuli kohvikusse kõõrdsilmne kant, kes ujus meie külje alla ja sositas, et kas meie tahtsime „diili“ teha. Noh umbes nii nagu Portugalis hašišit pakutakse. Ütlesime, et meie jah kuid juba varasemalt kohaliku kultuuri kohta kuulnuna tahtsime hinnas ette kokku leppida. Tema pakkumine oli 600 birri (see on umbes 20 eurot). Meie olime arvestanud umbes ühe euroga näost. Nägemist – seekord jäi diil katki (meie õnneks nagu hiljem teada saime, sest need SIMid poleks niikuinii töötanud).

Uus üritus meie poolt Awassas. Ja seekord koos kohaliku pansioni omaniku Asafiga – nüüd peaks kõik ometi libedalt minema. Nüüd juba targematena seadsime sammud Ethio Telecomi peamajja. Kõigepealt turvakontroll väravas (otsitakse relvi muide). Siis siseneme rahvast tulvil saali. Saaliteenindaja teatab, et enne meid on kümmekond kohalikku ootamas. Aga meie ei jäta jonni ja võtame järjekorda.

Ametnik nr 1 – tema on SIM kaartide väljastaja. Uuritakse viisat, passist tehakse foto, minust tehakse foto, võetakse elektrooniline allkiri ja voila mul on peos uhiuus SIM kaart. Aga see ei tööta veel. Ja pealegi ei mahu see minu telefoni, kuna see on vanakooli suur SIM. Mikro SIMe neil ei ole, vastus on, laske väiksemaks lõigata.

Ametnik nr 2 – tema on SIM kaardi aktiveerija. Uuesti uuritakse viisat, nõutakse minu käest passikoopiat ja laiutatakse käsi, kui ma ütlen, et eelmise ametniku juures mulle seda ei tehtud. Saadetakse siis keegi minu passist koopiat tegema ja umbes 30 sekundi pärast hakatakse mult mu passi nõudma – ametnik unustas vahepeal ära, et mu pass viidi ju koopia teemiseks kaasa. Edasi süvenetakse minu telefoni – registreerida on vaja minu telefoni IMEI kood (see on umbes nagu VIN kood autodel). Alguses suudab ametnik selle loomulikult valesti sisse trükkida ja juba kisa tõsta, et sellist IMEI koodi pole olemas ja mul on mingi häkitud telefon. Proovime siis koos uuesti ja näe imet tegelikult on mu IMEI kood ikka täiesti legaalne. Vahepeal jõuab tagasi ka mu pass ja passikoopia – selgitame siis ametnikuga, et kaua mu pass ikka kehtiv on ja muid toredaid nüansse. Uurin vahepeal ka, et kas oleks võimalik kahte SIMi saada, kuna mu sõbral kaasas kaks seadet: üks helistamiseks ja teine mobiilse interneti jaoks. Vastus on kategooriline ei – üks isikukood, üks telefon, üks SIM. Pursuisid siin ei sallita! Hea küll, kui üks siis üks. Ja ongi minu SIM kaart minu ühe telefoni jaoks registreeritud (ja see kaart töötab ainult selles telefonis). AGA endiselt on tegemist suure SIMiga ja siin majas seda loomulikult väiksemaks ei lõigata. Proovige tänaval, on vastus.

PS! SIM kaartide saamine läks kokku maksma 30 bir ehk 1 Eur – meenutuseks, et bussijaamas küsiti meilt 300 bir näost.

Poemüüja nr 1 – läheme Tecno Mobile (kohalik nutitelefonitootja) „esindusputkasse“ (poeks on seda plekist kuuti palju nimetada). Inglise keelt siin müüja ei räägi (kuigi kogu kooliharidus alates kuuendast klassist on siin maal inglise keelne). Teeme käte ja jalgadea selgeks, et vaja on SIM kaart väiksemaks teha. Siin poes loomulikult vajalikku aparatuuri ei ole, aga juba kutsutakse kõrvalpoest Poemüüja nr 2 (samuti inglise keelt ei räägi) ägeda spetsiaalse auguraualaadse asjaga, millega SIM õigesse mõõtu lõigata. WIN! Mahubki sisse ja ei läinudki protsessis katki nagu mina isiklikult kartsin. AGA selgub, et nendele SIMidele ei ole eelnevalt raha peale laaditud.

Peale mõningast žestikuleerimist organiseeritakse meile kusagilt kolmandast putkast kummalegi kaks 200 biri väärtusega kõneajalaadimise kaarti. Nüüd hakkab peale hull sebimine kõneaja laadimiseks – püüavad müüja 1 ja müüja 2 mis nad püüavad, aga Kristjani telefonis internet jooksma ei hakka. Küll küsib telefon, et kas tahad kasutada interneti päeval või öösel, küll muid naljakaid asju (küsimused on kohalikus keeles hamarikus, nii et tegelikult me ei tea, mida see telefon küsib). Lõpuks saabub keegi Härra nr 3, kes räägib inglise keelt! Mitte et ta rohkem teaks, mida ta teeb aga no vähemalt suhelda saab:) Teen ettepaneku, et prooviks minu telefoniga vahelduseks. Ja oh sa imet, saamegi neti jooksma. Konstanteerime fakti, et üks töötav telefon on parem kui mitte midagi ning kõigest 1,5h hiljem jalutame kahepeale ühe töötava internetiga linna peale teadmises, et homme hommikul tuleb Telecomi tagasi minna uurima, miks Kristjani SIM kaarti ikkagi aktiveerida ei õnnestunud. Tänaseks piisavalt.

Uus päev ja uuesti Telecomis. Püüame saada varasemalt kohatud Ametniku nr 2 jutule. Aga teda ennast ei ole ning tema laua taga on umbes kümnest inimesest koosnev järjekord. Kuna asi tundub lootusetu surume ennast suvalise Ametniku nr 3 laua taha ja kurdame muret Kristjani mittetöötava internetiga telefoni üle. Suurte vasikasilmadega vahib ta meid ja telefoni ning piidleb ümberringi, et kellelt „faranjadest“ (valged) lahti saamiseks abi paluda. Peale mõningast hämmingut suunab ta meid tagasi Ametniku nr 1 juurde, kes meile algselt SIM kaardid väljastas. Sellel kutil on kohe silmist näha, et ta jagab teistest veidi enam biiti. Veidi krõbistamist telefoni seadetes (a´la võrguoperaatori nimi kirjutada väikese tähe asemel suurea vms täiesti arusaamatu probleem) ja internet hakkab voolama. Kes seda oleks arvanud, et täna nii lihtsalt pääseme – lõunagi pole veel käes.

Ahjaa, Merle telefonis ei tööta ka internet. Aga kuna tal on iPhone siis sama stsenaarium olukorda ei päästa. Tuleb tagasi tulla 🙂

Jürgen Sarmet

Tegemised koolis, Etioopia

Tegemised koolis, Etioopia

Etioopiasse jõudmisest oli möödas neli päeva. Seljataga olid Etioopia õigeusu jõulud ja mõned päevad Awassas päikesega harjumiseks.

Kui hommikul kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud 🙂 Algkooli hoone oli meie hotellile kõige lähemal. Direktoriks härra Teshome, kes tuttav aastast 2011, kui lapsed Veel Oxnardis õppisid. Ta on väga soe ja lapsesõbralik inglise keele õpetaja, kes igaüht ka nimepidi teab. Motiveerib lapsi ja on igati hooliv. Lugesime lapsed üle ja tegime pildid. Palusime õmblejal ka koolivormide mõõdud võtta. Kuus kõige pisemat last said kohalikus teemajas oma läätsepiruka ja tee. Kõige selle korraldus võttis aega ainult kaks päeva. Edasi tuli sama tegevusega alustada peahoones ehk põhikoolis.

Lapsed on jagatud kolme koolihoone vahel: algkool, põhikool ja keskkool. Algkoolis möödus kõik kiirelt ja lihtsalt. Jäime ootama ainult koolivormide valmimist, et need nädala pärast lastele jagada.

Põhikoolis aga kõik nii lihtsalt ei läinud. Peadirektori laste nimekiri oli eelmisel õppeaastal kehtiv, mis ka sellel aastal oli kasutusele võetud. Tundub, et kui Etioopias mõne aasta vahele jätaksime, siis lapsed käiksid nimekirja järgi nendes klassides, kui siis, kui viimati lahkusime. Ka majandulikult on see ebamõsitlik, aga kuna keegi otsest lisaraha selle muutmise eest ei paku, on laste nimekiri selline, nagu valged lahkudes jätsid. Meie nimekirja järgi käis algkoolis 12 õpilast, koolis nimekirja järgi 32. Lihtsa loogika kohaselt iga õppeaasta algusega muutub ka algkooli õpilaste arv. Seal aga kehtib teine arusaam.

Alustasime koheselt uute nimekirjade koostamisega ja lahendasime eksituse 🙂 Peahoones ehk põhikoolis õpivad sel aastal enamik meie toetatud lastest. Seal oli asi keerukam kui arvata oskasime. Uue nimekirja alusel palusime lapsed klassist välja kutsuda. Vahetunni ajal 1300 õpilasega koolihoovis lastega vestelda pole võimlik. Seepärast sai lapsi lugeda ainult tundide ajal.

Õpilased rääkisid 2-3 minuti jooksul oma mured ja jagasime mõned julgustavad sõnad, et õppetulemused võiksid paraneda. Lugesime lapsi kolm nädalat. Alati oli keegi puudu ja asedirektori poolt mingi segane selgitus puuduvate laste kohta.

Ühegi küsimuse peale esimesel korral vastust ei saanud, ainult lubadusi ja süüdimatut naeratust „No probleem, hi will com tomorrow maybe“. Keegi meie pahameelt ei mõsitnud, kui proovisime selgitada olukorra tõsidust. Olime tulnud ju kaugelt, et lastele jagada koolivormid, särgid, jalanõud ja uurida nende vajadusi, takistusi kooliskäimisel. Direktorile oli arusaamatu, et mida veel, kui õppemaks makstud, peaks meil kooli asja olema. See pani kohalikud natuke piinlikku olukorda, sest oli vaja teha tööd, mille eest tundus, et ei saa valgetelt lisaraha. Ometi on kooli õppemaksule lisaks aastas ka iga lapse kohta makstud registreerimistasu. See võiks meie arusaamisel tagada vähemalt selle, et lapsed, kes koolis käivad, on nimekirjas, ja need, kes ei käi, kindlaks määratud. Ainus võimalus tegutsemiseks on silm kinni pigistada ja pidevalt korrata endale, et oleme Aafrikas ja asjad siin liiguvad teises taktis, arusaamine tööst on hoopis teine.

Sügisel teatati koolist 4 lapse puudumise kohta. Kohapeal selgus, et puuduolevaid lapsi on tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Põhjusi oli mitmeid: kellel on kodus vaja tööga oma magamisase välja teenida ja kes on saadetud jõukamasse perekonda kuskile kaugemale elama. Kui lapsed jõuavad õpingutega viiendasse, kuuendasse klassi, on perekonnal majapidamistöödes lastele suuremad kohustused. See takistab kodus õppimist. Laste “vaba aeg” selles ühiskonnas puudub. Kuna olukord koolis tundus esmakordselt sedasorti segane, otsustasin sellest rääkida juhtkonnaga pealinnas. Kohtusime tähtsate doktoritega, kes kogu kooli tegevuse eest vastutavad, ja tagasi Soddosse minnes oli olukord hoopis teine. Tundus, et sellest avaldusest, mida juhtukonnale kirjutasin – nüüd teadsid koolis kõik oma kohustusi ja iga lapse kohta oli ka vajalik vastus koheselt olemas.

Päevas jõudsime koju kahele lapsele, sest kuuest hakkab päike loojuma ja siis linnast välja minna ei ole mõistlik, sest tänavatel puudub elekter, tänavanimed ja ka majadel numbrid. Ka lapsed ise pimedas ei liigu, sest on ka seda seltskonda, kes jõuga vajavad just seda, mis teisel on. Mitmeid kordi on vaja läbida üht ja sama teekonda, et sarnaste lobudike vahel üldse orienteeruda. Ka linna sees on tänavad kõik sarnased. Mitmekorruselistel majadel esimene korrus juba ammu tegutseb, kui üleval alles eukalüptipuust tellingud püsti.

Kuigi algklassides alustatakse inglisekeele õppega siis suhtlemine inglise keeles käib ainult paremate tulemustega õpilaste abil. Tüdrukutel on ka suhtlemise kartus, sest Etioopia kultuuris on ebaviisakas naisel aktiivselt suhtlemine.

Oli lapsi, kes rääkisid meeleheitel oma vanemate lahutusest, ja neid, kellel asendusperes oli elu võimatuks muutunud. Kuus aastat tagasi oli siinses kultuuris lahutus nii harv, et kohalikud Soddos teadsid neid üksikuid juhuseid perekonnanimepidi. Lahutuse puhul on vaja ka emal töö leida. Kahjuks kujuneb naistel töö leidmine väga keerukaks, sest suurte perede puhul piirduvad naise oskused ainult majapidamistöödega. See aga tähendab puudust ja nälga kogu perele.

Meie abi on paljudes olukordades väga piiratud, küll aga palve muudab seda paremaks, kui arvata oskame.

Merle

Melesse

Melesse

Melesse

Melesse oli rõõmus poisike, kes sündis armastava pere keskele. Ta isa oli teistkordselt abielus ja ema esimest korda. Melesse armastas koduküla punase saviga kaetud tänavatel mängida kättesaadavast materjalist kokkuveeretatud jalgpalli nii et tolmupilved ülal ning võistelda naabripoistega osavusmängudes.
Ühel päeval jäi aga Melesse haigeks ja mitte lihtsalt, vaid lastehalvatusse. Selle tulemusel kaotas üks ta jalgadest liikumisvõime. Puuet peetakse Etioopias needuseks või karistuseks vanemate pattude eest. Seega puuetega inimesi häbenetakse ja sageli hoitakse neid kui loomi teiste inimeste eest varjul. Melesse ei tahtnud endale sellist saatust, ta teadis, et selleks, et liikuda, vajab ta karke, sest kohalikust materjalist tehtud murdusid kiirelt.

Poiss oli kuulnud, et Soddo Christian Hospidalis on talle vajalikud kargud olemas. Ta kauples end ühe sinnasõitva sõiduki katusele ja jõudiski õnnelikult haigla ukse taha. Aga sinna sisse saamine polnudki nii kerge, kui ta arvanud oli. Kuna ta oli sõidust räpane, ei nõustunud valvur teda haigla territooriumilegi laskma. Melesse oli aga sihikindel ja otsustas, et ei lähe enne kodukülla tagasi, kui on kargud saanud. Päeval korjas ta raha kerjates ja ikka ja jälle üritas ta sisse saada, kuid tulutult.

Siis ühel päeval nägi ta haigla hoovis valget inimest ja hüüdis väravavahi poole pöördumise asemel teda. Poiss kutsutigi sisse ja lisaks karkudele tehti talle ka operatsioon. Poisi pere oli ilmselt tundnud kergendust poisi lahkumisest ja ei tundnud tema vastu mingit huvi. Kuigi Etioopia traditsioonis on haiglas olevat inimest toetamas tavaliselt kogu pere, veetis poiss kolm kuud haiglas uhkes üksinduses. Kui operatsioonist taastumise aeg möödus, kauples ta end veel veidikeseks haiglasse, sest teadis, et kodus teda ei oodata. Lõpuks tuli siiski aeg koju minna. Kohalik arst ütles talle enne, kui ta lahkus: „Palveta, et leiaksin sulle töö, ja tule kolme kuu pärast kontrolli, loodame, et selleks ajaks on mul sulle midagi.“

Kui Melesse kolm kuud hiljem haiglasse naases, saigi ta tööd arstide inventari desinfitseerijana. Etioopias on 84 dialekti ja ühine keel amhara, arstid aga mõistsid vaid inglise keelt. Poiss otsustas endale helge tuleviku kindlustamiseks selle ära õppida. Tema esimesed konarlikud katsetused rääkida leidsid teiste kohalike töötajate halvakspanu. Öeldi, et ära sega arste, kui sa rääkida ei oska. Melesse teadis aga, et koos Jumalaga on ta tugev ning ta ütles: „Ma saan olema see, kes sulle kolme aasta pärast inglise keelt amhara keelde tõlgib.“ Talle anti tema usu kohaselt.

Tänaseks päevaks on Melessest saanud 27-aastane puuetega inimeste elujärje parandamise entusiast. Ta kogus enda juurde 30 tänavatel kerjamas ja kodudes loomana peetavaid puuetega inimest. Koos nendega läks ta Soddo linnavalitsusse, kust küsis neile tasuta ruumid elamiseks ja tegutsemiseks. Nad said kaks angaari: ühe meestele ja teise naistele. Mehed valmistavad karke, mida transporditakse ka Hawassasse ja teistesse linnadesse, renoveerivad mööblit, teevad punutisi ja parandavad ratastoole. Naised küpsetavad näkse ja valmistavad müügiks maitsestatud seemneid.

Nii innuga ja korralikult töötavaid inimesi kohtasime Soddos esmakordselt. Tavapildis tundub linna elu kulgevat aegluubis. Sealsete inimeste silmad aga säravad, käed käivad kiirelt ja suu on naerul. Meeste maja vajaks veepaaki, sest alt jõe äärest on puuetega inimestele vee tassimine väga vaevarikas, selle rajamiseks kuluks 300 eurot.

Puuetega naiste majas kohtasime ka puudega 2-aastase lapse ema, kelle laps lebas voodis valgete linade vahel ja oli ümbritsetud ikoonidest. Kohalikud keelduvad emale elamispinda üürimast, sest tal on puudega laps, seega elab ta lapsega seal. Lisaks on emal song, mille operatsiooniks tal raha pole, mille maksmus on aga 130 eurot. Melesse on oma tänaval veedetud päevi meelde tuletades endale adopteerinud tänavalt ka kaks poissi, kelledest üks on ülikoolis, teine põhikooli klassi parim. Üks neist sattus tänavale, kuna ema abiellus uuesti ja uus mees poissi ei soovinud, seega aeti ta kodust välja, kus Jumal Melesse temani juhatas.

Melesse eesmärk on kogu Etioopiasse rajada puuetega inimeste keskused, et nii võimaldada neile inimväärne elu ja võimalus ise enda eest hoolt kanda.

Melesset tabas haigus, aga see ei olnud tema jaoks mitte õnnetus, vaid Jumala poolt antud võimalus end ümbritsevat maailma paremaks muuta. Koos Jumala ja oma sihikindlusega on ta tegemas suuri tegusid.
Mis takistab Sind maailma paremaks muutmast …

Tervis ja turvalisus

Tervis ja turvalisus

Võimalik, et nii mõnelegi teist on viimaste nädalate uudistest silma jäänud ärevad sõnumid Etioopiast – juba pikalt kestnud rahulolematus võimu jagamise suhtes on viinud meeleavalduste ning ka protestijate ning politsei vaheliste kokkupõrgeteni nii Lõuna-Etioopia Oromo provintsis ning ka pealinnas Addis Abebas, mis päädis pühapäeval väljakuulutatud riikliku eriolukorraga. Soddos on õnneks olukord rahulik ning õpilaste jaoks on uus õppeaasta alanud igati turvaliselt.

Siiski ilmestavad sellised sündmused arenevates riikides eksisteerivaid ohte. Sellelaadsed ootamatult tekkivad konfliktid võivad mõjutada tuhandete või isegi miljonite inimeste elusid. Kindlasti on Etioopia üldine olukord kordades stabiilsem kui näiteks Süürias või ka naaberriigis Lõuna-Sudaanis, ning võibolla on sealne tajutav terrorismioht isegi madalam kui Euroopas, kuid nagu viimased nädalad on näidanud võivad olukorrad väga kiiresti muutuda. Loodetavasti kannab Etioopias kehtestatud eriolukord vilja ning tekkinud pinged suudetakse lahendada diplomaatiliselt, kuid selliste sündmuste kordumise tõenäosust vähendab üksnes ühiskonna üldine areng, milles mängib võtmerolli justnimelt see uus kasvav põlvkond, kes mõned nädalad tagasi koolipinki siirdus.

Lisaks potentsiaalsetele ühiskondlikele ebastabiilsusele ohustavad sealsete koolilaste turvalisust oluliselt enam ka erinevad terviseriskid. Kliimast tulenevalt eksisteerib pidev malaariaoht, kuid nakkused levivad ka näiteks puhta joogivee nappuse tõttu. Lapsed on enam haavatavad ka krooniliste haiguste poolest, kuna puudub regulaarne meditsiiniline kontroll ning arsti poole pöördutakse pigem tõsisemate vaeguste korral.

MTÜ Damota on juba mitme aasta vältel korraldanud toetatavatele õpilastele regulaarset tervisekontrolli, et suurendada nende kooliskäimist ning tõsta õppimise kvaliteeti. Järgnev video kajastabki kevadel läbiviidud kontrolli ning peamisi vaegusi, mis õpilastel ilmneb.

2015-2016 õppeaasta tulemuste tabel

2015-2016 õppeaasta tulemuste tabel

 

Etioopia kalendriaasta  algab 11. septembril.  Peaaegu samal ajal algab Etioopias ka õppeaasta. Õppeaasta koosneb kahest semestrist, mõlemad semestrid lõppevad eksamitega. Esimese semestri ekamid on meie kalendri järgi jaanuari lõpus, teine semester algab veebruaris ja lõppeb juuni lõpus. Sügis- ja kevadsemestri vahele jääb kahenädalane koolivaheaeg, suvevaheaeg kestab pea kaks kuud.

Etioopia suvevaheaeg on vihmane ja külm. Soddos langeb öösel temperatuur 4-5 kraadini, mägedes isegi nulli ligi. Päeval on sooja 15-23 kraadi. Vihma võib sadada pea iga päev.

Tunnistused saavad lapsed juuli esimesel nädalal ja alustavad oma uut kooliaastat septembris.

Etioopia_laste tulemused

Eelmise õppeaasta tulemusi näeb siit

Noore õpetajana Etioopias

Noore õpetajana Etioopias

Viibisin 02.-21. jaanuaril aastal 2016 Lõuna-Etioopias Soddo linnas. Muuhulgas andsin sealsetele õpilastele loodusainete tunde. Mineku peamiseks ajendiks oli soov kogeda teistsugust kultuuriruumi ning vabatahtlikuks olemine näis olevat parim viis Etioopiast eheda kogemuse ja adekvaatse pildi saamiseks.

Tundide läbiviimiseks vajalike ideede hankimiseks külastasin VHK kevadlaata, kus tehti teadusteatrit. Samuti vaatasin üle ka põhikooli keemia, füüsika ja bioloogia õpikud ning enda konspektid. Surfasin internetis ja külastasin Olustveres asuvat tähetorni Orion ning selle ehitajat ja kuraatorit, füüsikaõpetaja Oskar Kõivu.

Kuna Chora koolis, kus pidin tunde läbi viima, on keskmiselt 60 õpilast klassis, siis nende katsete arv, milles kõik õpilased saaksid osaleda ning milleks vajalikud katsevahendid on Eestist võimalik kaasa võtta, kujunes üpris ahtraks. Võttes arvesse teadmatust eesootava olukorra suhtes ja piiranguid kaasavõetavatele materjalidele otsustasin valida enamus katsetest sellised, mida on võimalik samade katsevahenditega korrata ja mis sobivad erinevatele vanusegruppidele.

Esimese katse eesmärgiks oli aidata lastel paremini mõista staatilise elektri olemust ja üldisemalt mateeria ehitust. Rääkisime elementaarosakestest ja elektrilaengutest ning toetasime teooriat katsega. Lasin õpilastel anda plastiktorule hõõrdumise teel elektrilaengu ning seejärel vaadata, mis juhtub, kui see viia pipraterade kohale. Seejärel panime toru kohale plastikniidist palmiku. Arutasime miks üks materjal tõmbub plastiktoru poole ning teine üritas hoida distantsi. Lasin õpilastel joonistada mis nende materjalidega aatomi tasandil toimub. Tegevust ja elevust jagus ilusti 45 minutiks ja mõni õpilane sai targemaks ka.

Teises tunnis õpetasin mikroskoobi tööpõhimõtet ja selle kasutamist. Alustasime tundi rääkides mikroskoobi leiutamisest. Võrdlesime valgusmikroskoopi, elektronmikroskoopi ja skaneerivat tunnelmikroskoopi ning nende tööpõhimõtteid. Seejärel õppisime kasutama valgusmikroskoopi ja vaatasime sellega õpilaste valitud esemeid. Kuna üks mikroskoop 60 õpilase peale on liiga vähe ei jõudnud kõik ühe tunni jooksul vaadelda. Positiivne on see, et kui tulevikus avaneb õpilastel võimalus kasutada mikroskoopi ei määri nad näppudega ära valgust suunavat peeglit ja mikroskoobi läätsesid.

Kolmandat tundi alustasin rääkides üldiselt mikroobidest. Selgitasin õpilastele, et sädelev pulber simuleerib mikroobe. Palusin neil jaguneda kuuesteks gruppideks ning puistasin ühele õpilasele igast grupist seda natukene peopesale. Seejärel surus ta teistega kätt, puutus erinevaid objekte ning tegi muid igapäevaseid tegevusi klassiruumis. Istusime maha ja vaatasime kuskohast võis leida sädelevat pulbrit. Selgitasin, et samamoodi võib leida mikroobe mis algul ainult kellegi kätel olid. Õpilastel oli põnev visuaalselt näha kuidas mikroobid levivad ja mis juhtub nendega pesemisel.

Gallium on mitte-mürgine metall mille sulamistemperatuur on umbes kolmekümne kraadi juures. Kuna idee vedelast metallist oli mulle väga paeluv, siis otsustasin seda natukene internetist osta. Etioopias rääkisin klassis üldiselt galliumist ja lasin selle klassis ringi käima. Seejärel kasutasime sulamise kiirendamiseks sooja vett. Saatsin sulanud metalli klassis uuesti ringi käima. Mulle tundus, et osadele õpilastele gallium väga meeldis, sest minuni tagasi jõudes oli pool sellest kuhugi kadunud. Hiljem ilmus see sama salapäraselt välja. Kuigi katsest akadeemilisi teadmisi ei saa, aitab vedela metalli nägemine ja katsumine paremini aru saada ainete agregaatolekust.

Kui tulevikus avaneks uus võimalus Etioopias sarnaseid tunde anda, siis võtaks kindlasti Eestist ise kaasa kõik vajaminevad vahendid, näiteks seebi, kausid ja muud anumad. Teiseks viiks ma tunni läbi väiksema arvu õpilastega, näiteks 10-15 asjast huvitatud õpilasega korraga, mis aitaks vältida kaose tekkimist. Mõtlesin küll läbi kuidas mingit katset teha, aga mitte seda, kuidas kõiki õpilasi kaasata. Esimeses tunnis tegutsesime õpetaja ja paari aktiivsema õpilasega ümber laua, ülejäänud klass tegi aga mida ise tahtis. Viimaseks pean mainima, et palju tagasilööke tekkis oskamatusest kohalikke olusid arvestada, näiteks ei saanud ma lastega kavatsetud hiigelseebimulle teha, kuna kõik vajaminevad komponente ei olnud võimalik koha pealt hankida.

Sain reaalse õpetajatöö kogemuse. Õppisin, et heaks õpetajaks ei saa vaid oma ainet hästi ja sügavuti tundes. Väga olulist rolli mängib inimestega töötamise ning nende juhtimise oskus, samuti enda isikuomadused. Nägin mida teevad vabatahtlikud organisatsioonid ning kuidas oma toimetusi toetajatele esitavad. Mõistsin ka sellise tegevuse vajalikkust ja tagamaid. Sain teada, et see mida inimesed kaugelt ette kujutavad ei vasta enamikus tegelikkusele. Ilma kohaloleku kogemuseta, on tegelikku elu raske mõista. Mis on arenenud maades väärtuslik ja elementaarne ei pruugi arengumaades üldse olla, ja vastupidi. Minu maailmapilt avardus selle kogemuse tõttu märgatavalt. Nii mõnedki prioriteedid hindasin ümber. Mõistsin, et maailm on mitmepalgelisem, kui seni olin arvanud.

Praktilist lõputööd saab näha SIIT