Terapeza

Terapeza

Elame ühel suurel kirikule kuuluval territooriumil, mis kannab nime Terapeza. Kunagi kuulus see ala kohalikule suurele orjapidajale. Orjapidaja sai kristlaseks tänu valgele misjonärile, mille järel kinkis ta oma maavaldused kohalikule kirikule. Ta tahtis, et see ala oleks koduks välismaalt tulevatele misjonäridele ning et siin treenitaks kohalikke, kes kuulutaks Jumala sõna Etioopias.

Territooriumi ääres on 25 aastat tagasi siia kolinud USA misjonäride ehitatud kivimajad. Kõik misjonärid, kes siia kolisid, olid oma kodumaal pensionile jäänud arstid. Meie naabrid on praegu abielupaar dr Mary ja dr Gary, kes on ainukesed senimaani elus olevad ja siin elavad majaehitajad-misjonärid. Nad on üle 80 aasta vanad, Mary liigub vaevaliselt. Ometi on tal oma kool vaestele lastele, kes vajavad n-ö eluoskuste ja inglise keele lisaõpet. Mary ja Gary töötavad aktiivselt arstidena ja peavad maapiirkonnas kord nädalas esmaabikliinikut. Sellel territooriumil elas ka Adamsite perekond: nad olid samuti misjonärid, vabatahtlikud arstid ja õppisid ära kohalikule 2,5-miljonilisele hõimule kuuluva wolayta kirjakeele ning tõlkisid sellesse keelde Piibli.

Kirik proovib endiselt täita oma lubadust koolitada kohalikke. Praegune programm on mõeldud noortele naistele, kes peale väljaõpet on täiskohaga misjonärid Etioopia maapiirkondades. Programm kestab ühe õppeaasta, mille jooksul õpetatakse selgeks Piibel, selle lugemismeetodid, amhaari kirjakeel, inglise keel, arvuti kasutamine, n-ö eluoskused, tikkimine ja õmblemine.

Arvutiklassis ilutsevad kineskoopmonitoridega seitse umbes 20-aastast arvutit. Kuna pooled arvutitest ei lähe tööle, tuleb arvutioskuseid õppida teoreetiliselt. Neis arvutites, mis lähevad tööle, on nii vanad programmid, et seal ei saa teha midagi kasulikku. Õmblemisklassis on reas 20 Singeri õmblusmasinat pedaalidega. Mul tuli klassi astudes silme ette Nõmme sõõrikukohvik. Sellised õmblusmasinad on aga vastupidi vanadele arvutitele väga praktilised: vända ja pedaaliga masinad toimivad ääretult kõikuva elektrivarustuse juures alati, need on kasutusel kõikjal Etioopias. Minu poole pöörduti palvega korraldada naistele õmblemiskursus, kuid nähes varustust ja varasemaid juhendatud peeneid tikkimistöid, lõin põnnama. Lubasin õpetada ühe praktilise lihtsa lõikega seeliku õmblemist. Küsisin emalt, missugused on selle masina eripärad – tuli välja, et mu Kohila vanaemal oli samasugune masin.

Tänavuses programmis on 20 õpilast, ka inglise keelt paluti õpetada meil. Etioopialikult pakuti meile esialgu, et võiksime sellega tegeleda kaks kuud: iga tööpäeva hommikul ja mõni tund pealelõunal. Meie ostku õpikud, tehku programm ja toogu linnast paber paljundamiseks, nende poolt on koopiamasin (ja loomulikult mitte mingit kompenseerimist ega töötasu). Samuti öeldi, et peame saatma kirja oma riigi valitsusele, et nood saadaks klassitäie arvuteid ja tasuta õpetajaid. Pärast nädalaid kestvaid läbirääkimisi saime kokkuleppele, et õpetame kolm nädalat ja sel perioodil oma maja eest renti ei maksa. Rohkem aega ei tahtnud me oma MTÜ tegemiste kõrvalt neile loovutada. Panime sellele lepingule allkirja alla ega jaksanud enam paberi ja õpikute üle edasisi läbirääkimisi pidada. Ostsime endale paar kolmeeurost õpikut ja koostasime amhaari- ja ingliskeelsed materjalid, amhaari sõnadele kirjutasime ladina tähestikuga robustsed hääldused juurde. Eesmärgiks anti meile õpetada naistele kolme nädalaga inglise keelt nii palju, et nad saaksid välismaalastega suheldes hakkama.

Esimesel õpetamise päeval saime aru, et tase klassiruumis on kõikuv. Meil oli neli õpilast, kes oskasid nädalapäevi, tervitusi ja numbreid. Suur hulk oli neid, kes üritasid meie järgi hääldada numbreid. Umbes kolmandaks päevaks saime aru, et meie kätte on teiste seas usaldatud neli naist, kes ei mõista ka amhaari keelt, rääkimata põhioskustest inglise keeles. Samuti oskas pool klassi naisi amhaari keelt vaid suuliselt. Kokkuvõttes ei olnud paljudele õpilastele sellest tolku, et üritasime uute ingliskeelsete sõnade tähendusi püüdlikult hääldada amhaari keeles – paljud neist ei osanud isegi seda.

Võtsime ette lastele mõeldud töövihiku, kus saab tähestikku õppida lastelike piltidega – nii sai seostada pilti ja ingliskeelset sõna. A – apple (ingl õun) oli esimene. Õuna aga kasvatatakse Etioopias ainult ekspordiks, seega kohtab seda kohapeal ääretult harva, hinnaga 1–2 €/tk. Võrdluseks: 1,5 kohaga töötav valvur saab kuupalgaks 38 €, alustav magistrikraadiga õpetaja umbes 45 € ning pika karjääriredeli läbi teinud staažikas ülikooli õppejõud teenib 400 € kuus.

Vaestest maapiirkondadest pärit naised isegi ei teadnud, mida tähendab sõna, mille nad selgeks pidid õppima. Q – queen (ingl kuninganna), X – xylophone (ingl ksülofon) ja jojo mänguasi jäid neile samuti mõistatuseks.

Keeltest Etioopias

Etioopia on kireva ja rikka poliitilise ajalooga, mistõttu on seal praegu 86 kasutusel olevat keelt. Kõige suurema rääkijate arvuga keel on oromo keel, järgmine amhaari, siis somali, tigrinya, sidamo jne. Kokkuleppeliselt on ametlik riigikeel amhaari keel, mis tähendab, et selles keeles antakse välja seadused ning see on ametlik asjaajamiskeel. Siiski räägitakse igas piirkonnas emakeelena kohalikku keelt ning peamiselt õpetatakse koolides esimese võõrkeelena amhaari keelt. Kuid on ka piirkondi, kus amhaari keel on teine võõrkeel. Riigikoolides hakatakse riigikeelt õpetama kuuendas klassis: samal aastal tuleb õppekavasse ka inglise keel. Riigikool kestab õpilasele umbes neli tundi päevas ning ühes klassis võib olla kuni 100 õpilast. Enamik riigigümnaasiumi lõpetajatest üheski keeles lugeda ega kirjutada ei oska, rääkimata inglise keele oskusest. Erakoolides hakatakse alates eelkoolist õpetama kolme keelt: kohaliku piirkonna
keelt, inglise keelt ja amhaari keelt. Erakooli eelkool kestab kaks aastat ning selle lõpuks on lapsel olemas kolme keele baas.

Et suppi veel segasemaks keeta, ei piirdu etiooplased pelgalt n-ö maakonnakeeltega. Oma keeled on ka väiksematel piirkondadel (mitte nagu murded Eestis), mis mingil põhjusel on teistest veidi eraldatud. Nii on näiteks omaette keeled inimestel, kes elavad kõrgematel mägedel, selle jalamitel või kõrbelistel küladel, mis jäävad muust tsivilisatsioonist pikema jalutusteekonna kaugusele. Soddo linn asub Damota mäe külje all, mille tippu minnes tuleb linnast tõusta 1000 meetrit. Kuna Soddo asub Wolayta piirkonnas, on piirkonnakeel wolayta keel. Kui aga paluda Soddo linnast pärit sõber juhatama teed mäkke, võib kohalik teejuht mäe otsas elavate inimestega suheldes jääda samamoodi hätta nagu meie, välismaalased.

 

Ethio Telecom

Ethio Telecom

Kohalikus võrgus helistama hakkamine ei ole päris nii lihtne kui seda Läänest tulnu ette võiks kujutada. Püüdsime endale kohalikud SIM kaardid soetada juba esimesel päeval Addisesse jõudes. Alustasime lennujaamas uurimist, et kuidas see asi käib kuid kohalikud abivalmis koristajaprouad soovitasid seda asja ikka linnas ajada – siin lennujaamas pidavat SIM kaart maksma 10 dollarit kui linnast saab ühega. OK.

Proovimise siis uuesti bussijaamas mingis suvalises putkas. Selgus, et see ei ole nii lihtne, et tahad ja ostad. Selleks, et SIM kaart saada, tuleb minna kuhugi Telecomi peamajja ja ennast registreerida. AGA nagu sellistes riikides ikka, ilmus kusagilt ajalehehunniku alt välja karvajalg, kes pakkus, et mehed, ma saan teile asja ära korraldada. Kuna meil oli oma bussini veel umbes kaks tundi aega, siis istusime putka kõrvale kohvikusse maha ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Umbes 15 minuti pärast tuli kohvikusse kõõrdsilmne kant, kes ujus meie külje alla ja sositas, et kas meie tahtsime „diili“ teha. Noh umbes nii nagu Portugalis hašišit pakutakse. Ütlesime, et meie jah kuid juba varasemalt kohaliku kultuuri kohta kuulnuna tahtsime hinnas ette kokku leppida. Tema pakkumine oli 600 birri (see on umbes 20 eurot). Meie olime arvestanud umbes ühe euroga näost. Nägemist – seekord jäi diil katki (meie õnneks nagu hiljem teada saime, sest need SIMid poleks niikuinii töötanud).

Uus üritus meie poolt Awassas. Ja seekord koos kohaliku pansioni omaniku Asafiga – nüüd peaks kõik ometi libedalt minema. Nüüd juba targematena seadsime sammud Ethio Telecomi peamajja. Kõigepealt turvakontroll väravas (otsitakse relvi muide). Siis siseneme rahvast tulvil saali. Saaliteenindaja teatab, et enne meid on kümmekond kohalikku ootamas. Aga meie ei jäta jonni ja võtame järjekorda.

Ametnik nr 1 – tema on SIM kaartide väljastaja. Uuritakse viisat, passist tehakse foto, minust tehakse foto, võetakse elektrooniline allkiri ja voila mul on peos uhiuus SIM kaart. Aga see ei tööta veel. Ja pealegi ei mahu see minu telefoni, kuna see on vanakooli suur SIM. Mikro SIMe neil ei ole, vastus on, laske väiksemaks lõigata.

Ametnik nr 2 – tema on SIM kaardi aktiveerija. Uuesti uuritakse viisat, nõutakse minu käest passikoopiat ja laiutatakse käsi, kui ma ütlen, et eelmise ametniku juures mulle seda ei tehtud. Saadetakse siis keegi minu passist koopiat tegema ja umbes 30 sekundi pärast hakatakse mult mu passi nõudma – ametnik unustas vahepeal ära, et mu pass viidi ju koopia teemiseks kaasa. Edasi süvenetakse minu telefoni – registreerida on vaja minu telefoni IMEI kood (see on umbes nagu VIN kood autodel). Alguses suudab ametnik selle loomulikult valesti sisse trükkida ja juba kisa tõsta, et sellist IMEI koodi pole olemas ja mul on mingi häkitud telefon. Proovime siis koos uuesti ja näe imet tegelikult on mu IMEI kood ikka täiesti legaalne. Vahepeal jõuab tagasi ka mu pass ja passikoopia – selgitame siis ametnikuga, et kaua mu pass ikka kehtiv on ja muid toredaid nüansse. Uurin vahepeal ka, et kas oleks võimalik kahte SIMi saada, kuna mu sõbral kaasas kaks seadet: üks helistamiseks ja teine mobiilse interneti jaoks. Vastus on kategooriline ei – üks isikukood, üks telefon, üks SIM. Pursuisid siin ei sallita! Hea küll, kui üks siis üks. Ja ongi minu SIM kaart minu ühe telefoni jaoks registreeritud (ja see kaart töötab ainult selles telefonis). AGA endiselt on tegemist suure SIMiga ja siin majas seda loomulikult väiksemaks ei lõigata. Proovige tänaval, on vastus.

PS! SIM kaartide saamine läks kokku maksma 30 bir ehk 1 Eur – meenutuseks, et bussijaamas küsiti meilt 300 bir näost.

Poemüüja nr 1 – läheme Tecno Mobile (kohalik nutitelefonitootja) „esindusputkasse“ (poeks on seda plekist kuuti palju nimetada). Inglise keelt siin müüja ei räägi (kuigi kogu kooliharidus alates kuuendast klassist on siin maal inglise keelne). Teeme käte ja jalgadea selgeks, et vaja on SIM kaart väiksemaks teha. Siin poes loomulikult vajalikku aparatuuri ei ole, aga juba kutsutakse kõrvalpoest Poemüüja nr 2 (samuti inglise keelt ei räägi) ägeda spetsiaalse auguraualaadse asjaga, millega SIM õigesse mõõtu lõigata. WIN! Mahubki sisse ja ei läinudki protsessis katki nagu mina isiklikult kartsin. AGA selgub, et nendele SIMidele ei ole eelnevalt raha peale laaditud.

Peale mõningast žestikuleerimist organiseeritakse meile kusagilt kolmandast putkast kummalegi kaks 200 biri väärtusega kõneajalaadimise kaarti. Nüüd hakkab peale hull sebimine kõneaja laadimiseks – püüavad müüja 1 ja müüja 2 mis nad püüavad, aga Kristjani telefonis internet jooksma ei hakka. Küll küsib telefon, et kas tahad kasutada interneti päeval või öösel, küll muid naljakaid asju (küsimused on kohalikus keeles hamarikus, nii et tegelikult me ei tea, mida see telefon küsib). Lõpuks saabub keegi Härra nr 3, kes räägib inglise keelt! Mitte et ta rohkem teaks, mida ta teeb aga no vähemalt suhelda saab:) Teen ettepaneku, et prooviks minu telefoniga vahelduseks. Ja oh sa imet, saamegi neti jooksma. Konstanteerime fakti, et üks töötav telefon on parem kui mitte midagi ning kõigest 1,5h hiljem jalutame kahepeale ühe töötava internetiga linna peale teadmises, et homme hommikul tuleb Telecomi tagasi minna uurima, miks Kristjani SIM kaarti ikkagi aktiveerida ei õnnestunud. Tänaseks piisavalt.

Uus päev ja uuesti Telecomis. Püüame saada varasemalt kohatud Ametniku nr 2 jutule. Aga teda ennast ei ole ning tema laua taga on umbes kümnest inimesest koosnev järjekord. Kuna asi tundub lootusetu surume ennast suvalise Ametniku nr 3 laua taha ja kurdame muret Kristjani mittetöötava internetiga telefoni üle. Suurte vasikasilmadega vahib ta meid ja telefoni ning piidleb ümberringi, et kellelt „faranjadest“ (valged) lahti saamiseks abi paluda. Peale mõningast hämmingut suunab ta meid tagasi Ametniku nr 1 juurde, kes meile algselt SIM kaardid väljastas. Sellel kutil on kohe silmist näha, et ta jagab teistest veidi enam biiti. Veidi krõbistamist telefoni seadetes (a´la võrguoperaatori nimi kirjutada väikese tähe asemel suurea vms täiesti arusaamatu probleem) ja internet hakkab voolama. Kes seda oleks arvanud, et täna nii lihtsalt pääseme – lõunagi pole veel käes.

Ahjaa, Merle telefonis ei tööta ka internet. Aga kuna tal on iPhone siis sama stsenaarium olukorda ei päästa. Tuleb tagasi tulla 🙂

Jürgen Sarmet

Tegemised koolis, Etioopia

Tegemised koolis, Etioopia

Etioopiasse jõudmisest oli möödas neli päeva. Seljataga olid Etioopia õigeusu jõulud ja mõned päevad Awassas päikesega harjumiseks.

Kui hommikul kooli jõudsime, olid tunnid juba alanud 🙂 Algkooli hoone oli meie hotellile kõige lähemal. Direktoriks härra Teshome, kes tuttav aastast 2011, kui lapsed Veel Oxnardis õppisid. Ta on väga soe ja lapsesõbralik inglise keele õpetaja, kes igaüht ka nimepidi teab. Motiveerib lapsi ja on igati hooliv. Lugesime lapsed üle ja tegime pildid. Palusime õmblejal ka koolivormide mõõdud võtta. Kuus kõige pisemat last said kohalikus teemajas oma läätsepiruka ja tee. Kõige selle korraldus võttis aega ainult kaks päeva. Edasi tuli sama tegevusega alustada peahoones ehk põhikoolis.

Lapsed on jagatud kolme koolihoone vahel: algkool, põhikool ja keskkool. Algkoolis möödus kõik kiirelt ja lihtsalt. Jäime ootama ainult koolivormide valmimist, et need nädala pärast lastele jagada.

Põhikoolis aga kõik nii lihtsalt ei läinud. Peadirektori laste nimekiri oli eelmisel õppeaastal kehtiv, mis ka sellel aastal oli kasutusele võetud. Tundub, et kui Etioopias mõne aasta vahele jätaksime, siis lapsed käiksid nimekirja järgi nendes klassides, kui siis, kui viimati lahkusime. Ka majandulikult on see ebamõsitlik, aga kuna keegi otsest lisaraha selle muutmise eest ei paku, on laste nimekiri selline, nagu valged lahkudes jätsid. Meie nimekirja järgi käis algkoolis 12 õpilast, koolis nimekirja järgi 32. Lihtsa loogika kohaselt iga õppeaasta algusega muutub ka algkooli õpilaste arv. Seal aga kehtib teine arusaam.

Alustasime koheselt uute nimekirjade koostamisega ja lahendasime eksituse 🙂 Peahoones ehk põhikoolis õpivad sel aastal enamik meie toetatud lastest. Seal oli asi keerukam kui arvata oskasime. Uue nimekirja alusel palusime lapsed klassist välja kutsuda. Vahetunni ajal 1300 õpilasega koolihoovis lastega vestelda pole võimlik. Seepärast sai lapsi lugeda ainult tundide ajal.

Õpilased rääkisid 2-3 minuti jooksul oma mured ja jagasime mõned julgustavad sõnad, et õppetulemused võiksid paraneda. Lugesime lapsi kolm nädalat. Alati oli keegi puudu ja asedirektori poolt mingi segane selgitus puuduvate laste kohta.

Ühegi küsimuse peale esimesel korral vastust ei saanud, ainult lubadusi ja süüdimatut naeratust „No probleem, hi will com tomorrow maybe“. Keegi meie pahameelt ei mõsitnud, kui proovisime selgitada olukorra tõsidust. Olime tulnud ju kaugelt, et lastele jagada koolivormid, särgid, jalanõud ja uurida nende vajadusi, takistusi kooliskäimisel. Direktorile oli arusaamatu, et mida veel, kui õppemaks makstud, peaks meil kooli asja olema. See pani kohalikud natuke piinlikku olukorda, sest oli vaja teha tööd, mille eest tundus, et ei saa valgetelt lisaraha. Ometi on kooli õppemaksule lisaks aastas ka iga lapse kohta makstud registreerimistasu. See võiks meie arusaamisel tagada vähemalt selle, et lapsed, kes koolis käivad, on nimekirjas, ja need, kes ei käi, kindlaks määratud. Ainus võimalus tegutsemiseks on silm kinni pigistada ja pidevalt korrata endale, et oleme Aafrikas ja asjad siin liiguvad teises taktis, arusaamine tööst on hoopis teine.

Sügisel teatati koolist 4 lapse puudumise kohta. Kohapeal selgus, et puuduolevaid lapsi on tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel. Põhjusi oli mitmeid: kellel on kodus vaja tööga oma magamisase välja teenida ja kes on saadetud jõukamasse perekonda kuskile kaugemale elama. Kui lapsed jõuavad õpingutega viiendasse, kuuendasse klassi, on perekonnal majapidamistöödes lastele suuremad kohustused. See takistab kodus õppimist. Laste “vaba aeg” selles ühiskonnas puudub. Kuna olukord koolis tundus esmakordselt sedasorti segane, otsustasin sellest rääkida juhtkonnaga pealinnas. Kohtusime tähtsate doktoritega, kes kogu kooli tegevuse eest vastutavad, ja tagasi Soddosse minnes oli olukord hoopis teine. Tundus, et sellest avaldusest, mida juhtukonnale kirjutasin – nüüd teadsid koolis kõik oma kohustusi ja iga lapse kohta oli ka vajalik vastus koheselt olemas.

Päevas jõudsime koju kahele lapsele, sest kuuest hakkab päike loojuma ja siis linnast välja minna ei ole mõistlik, sest tänavatel puudub elekter, tänavanimed ja ka majadel numbrid. Ka lapsed ise pimedas ei liigu, sest on ka seda seltskonda, kes jõuga vajavad just seda, mis teisel on. Mitmeid kordi on vaja läbida üht ja sama teekonda, et sarnaste lobudike vahel üldse orienteeruda. Ka linna sees on tänavad kõik sarnased. Mitmekorruselistel majadel esimene korrus juba ammu tegutseb, kui üleval alles eukalüptipuust tellingud püsti.

Kuigi algklassides alustatakse inglisekeele õppega siis suhtlemine inglise keeles käib ainult paremate tulemustega õpilaste abil. Tüdrukutel on ka suhtlemise kartus, sest Etioopia kultuuris on ebaviisakas naisel aktiivselt suhtlemine.

Oli lapsi, kes rääkisid meeleheitel oma vanemate lahutusest, ja neid, kellel asendusperes oli elu võimatuks muutunud. Kuus aastat tagasi oli siinses kultuuris lahutus nii harv, et kohalikud Soddos teadsid neid üksikuid juhuseid perekonnanimepidi. Lahutuse puhul on vaja ka emal töö leida. Kahjuks kujuneb naistel töö leidmine väga keerukaks, sest suurte perede puhul piirduvad naise oskused ainult majapidamistöödega. See aga tähendab puudust ja nälga kogu perele.

Meie abi on paljudes olukordades väga piiratud, küll aga palve muudab seda paremaks, kui arvata oskame.

Merle

Melesse

Melesse

Melesse

Melesse oli rõõmus poisike, kes sündis armastava pere keskele. Ta isa oli teistkordselt abielus ja ema esimest korda. Melesse armastas koduküla punase saviga kaetud tänavatel mängida kättesaadavast materjalist kokkuveeretatud jalgpalli nii et tolmupilved ülal ning võistelda naabripoistega osavusmängudes.
Ühel päeval jäi aga Melesse haigeks ja mitte lihtsalt, vaid lastehalvatusse. Selle tulemusel kaotas üks ta jalgadest liikumisvõime. Puuet peetakse Etioopias needuseks või karistuseks vanemate pattude eest. Seega puuetega inimesi häbenetakse ja sageli hoitakse neid kui loomi teiste inimeste eest varjul. Melesse ei tahtnud endale sellist saatust, ta teadis, et selleks, et liikuda, vajab ta karke, sest kohalikust materjalist tehtud murdusid kiirelt.

Poiss oli kuulnud, et Soddo Christian Hospidalis on talle vajalikud kargud olemas. Ta kauples end ühe sinnasõitva sõiduki katusele ja jõudiski õnnelikult haigla ukse taha. Aga sinna sisse saamine polnudki nii kerge, kui ta arvanud oli. Kuna ta oli sõidust räpane, ei nõustunud valvur teda haigla territooriumilegi laskma. Melesse oli aga sihikindel ja otsustas, et ei lähe enne kodukülla tagasi, kui on kargud saanud. Päeval korjas ta raha kerjates ja ikka ja jälle üritas ta sisse saada, kuid tulutult.

Siis ühel päeval nägi ta haigla hoovis valget inimest ja hüüdis väravavahi poole pöördumise asemel teda. Poiss kutsutigi sisse ja lisaks karkudele tehti talle ka operatsioon. Poisi pere oli ilmselt tundnud kergendust poisi lahkumisest ja ei tundnud tema vastu mingit huvi. Kuigi Etioopia traditsioonis on haiglas olevat inimest toetamas tavaliselt kogu pere, veetis poiss kolm kuud haiglas uhkes üksinduses. Kui operatsioonist taastumise aeg möödus, kauples ta end veel veidikeseks haiglasse, sest teadis, et kodus teda ei oodata. Lõpuks tuli siiski aeg koju minna. Kohalik arst ütles talle enne, kui ta lahkus: „Palveta, et leiaksin sulle töö, ja tule kolme kuu pärast kontrolli, loodame, et selleks ajaks on mul sulle midagi.“

Kui Melesse kolm kuud hiljem haiglasse naases, saigi ta tööd arstide inventari desinfitseerijana. Etioopias on 84 dialekti ja ühine keel amhara, arstid aga mõistsid vaid inglise keelt. Poiss otsustas endale helge tuleviku kindlustamiseks selle ära õppida. Tema esimesed konarlikud katsetused rääkida leidsid teiste kohalike töötajate halvakspanu. Öeldi, et ära sega arste, kui sa rääkida ei oska. Melesse teadis aga, et koos Jumalaga on ta tugev ning ta ütles: „Ma saan olema see, kes sulle kolme aasta pärast inglise keelt amhara keelde tõlgib.“ Talle anti tema usu kohaselt.

Tänaseks päevaks on Melessest saanud 27-aastane puuetega inimeste elujärje parandamise entusiast. Ta kogus enda juurde 30 tänavatel kerjamas ja kodudes loomana peetavaid puuetega inimest. Koos nendega läks ta Soddo linnavalitsusse, kust küsis neile tasuta ruumid elamiseks ja tegutsemiseks. Nad said kaks angaari: ühe meestele ja teise naistele. Mehed valmistavad karke, mida transporditakse ka Hawassasse ja teistesse linnadesse, renoveerivad mööblit, teevad punutisi ja parandavad ratastoole. Naised küpsetavad näkse ja valmistavad müügiks maitsestatud seemneid.

Nii innuga ja korralikult töötavaid inimesi kohtasime Soddos esmakordselt. Tavapildis tundub linna elu kulgevat aegluubis. Sealsete inimeste silmad aga säravad, käed käivad kiirelt ja suu on naerul. Meeste maja vajaks veepaaki, sest alt jõe äärest on puuetega inimestele vee tassimine väga vaevarikas, selle rajamiseks kuluks 300 eurot.

Puuetega naiste majas kohtasime ka puudega 2-aastase lapse ema, kelle laps lebas voodis valgete linade vahel ja oli ümbritsetud ikoonidest. Kohalikud keelduvad emale elamispinda üürimast, sest tal on puudega laps, seega elab ta lapsega seal. Lisaks on emal song, mille operatsiooniks tal raha pole, mille maksmus on aga 130 eurot. Melesse on oma tänaval veedetud päevi meelde tuletades endale adopteerinud tänavalt ka kaks poissi, kelledest üks on ülikoolis, teine põhikooli klassi parim. Üks neist sattus tänavale, kuna ema abiellus uuesti ja uus mees poissi ei soovinud, seega aeti ta kodust välja, kus Jumal Melesse temani juhatas.

Melesse eesmärk on kogu Etioopiasse rajada puuetega inimeste keskused, et nii võimaldada neile inimväärne elu ja võimalus ise enda eest hoolt kanda.

Melesset tabas haigus, aga see ei olnud tema jaoks mitte õnnetus, vaid Jumala poolt antud võimalus end ümbritsevat maailma paremaks muuta. Koos Jumala ja oma sihikindlusega on ta tegemas suuri tegusid.
Mis takistab Sind maailma paremaks muutmast …

Tervis ja turvalisus

Tervis ja turvalisus

Võimalik, et nii mõnelegi teist on viimaste nädalate uudistest silma jäänud ärevad sõnumid Etioopiast – juba pikalt kestnud rahulolematus võimu jagamise suhtes on viinud meeleavalduste ning ka protestijate ning politsei vaheliste kokkupõrgeteni nii Lõuna-Etioopia Oromo provintsis ning ka pealinnas Addis Abebas, mis päädis pühapäeval väljakuulutatud riikliku eriolukorraga. Soddos on õnneks olukord rahulik ning õpilaste jaoks on uus õppeaasta alanud igati turvaliselt.

Siiski ilmestavad sellised sündmused arenevates riikides eksisteerivaid ohte. Sellelaadsed ootamatult tekkivad konfliktid võivad mõjutada tuhandete või isegi miljonite inimeste elusid. Kindlasti on Etioopia üldine olukord kordades stabiilsem kui näiteks Süürias või ka naaberriigis Lõuna-Sudaanis, ning võibolla on sealne tajutav terrorismioht isegi madalam kui Euroopas, kuid nagu viimased nädalad on näidanud võivad olukorrad väga kiiresti muutuda. Loodetavasti kannab Etioopias kehtestatud eriolukord vilja ning tekkinud pinged suudetakse lahendada diplomaatiliselt, kuid selliste sündmuste kordumise tõenäosust vähendab üksnes ühiskonna üldine areng, milles mängib võtmerolli justnimelt see uus kasvav põlvkond, kes mõned nädalad tagasi koolipinki siirdus.

Lisaks potentsiaalsetele ühiskondlikele ebastabiilsusele ohustavad sealsete koolilaste turvalisust oluliselt enam ka erinevad terviseriskid. Kliimast tulenevalt eksisteerib pidev malaariaoht, kuid nakkused levivad ka näiteks puhta joogivee nappuse tõttu. Lapsed on enam haavatavad ka krooniliste haiguste poolest, kuna puudub regulaarne meditsiiniline kontroll ning arsti poole pöördutakse pigem tõsisemate vaeguste korral.

MTÜ Damota on juba mitme aasta vältel korraldanud toetatavatele õpilastele regulaarset tervisekontrolli, et suurendada nende kooliskäimist ning tõsta õppimise kvaliteeti. Järgnev video kajastabki kevadel läbiviidud kontrolli ning peamisi vaegusi, mis õpilastel ilmneb.

2015-2016 õppeaasta tulemuste tabel

2015-2016 õppeaasta tulemuste tabel

 

Etioopia kalendriaasta  algab 11. septembril.  Peaaegu samal ajal algab Etioopias ka õppeaasta. Õppeaasta koosneb kahest semestrist, mõlemad semestrid lõppevad eksamitega. Esimese semestri ekamid on meie kalendri järgi jaanuari lõpus, teine semester algab veebruaris ja lõppeb juuni lõpus. Sügis- ja kevadsemestri vahele jääb kahenädalane koolivaheaeg, suvevaheaeg kestab pea kaks kuud.

Etioopia suvevaheaeg on vihmane ja külm. Soddos langeb öösel temperatuur 4-5 kraadini, mägedes isegi nulli ligi. Päeval on sooja 15-23 kraadi. Vihma võib sadada pea iga päev.

Tunnistused saavad lapsed juuli esimesel nädalal ja alustavad oma uut kooliaastat septembris.

Etioopia_laste tulemused

Eelmise õppeaasta tulemusi näeb siit