Teekond Addissi läbi Jimma

Teekond Addissi läbi Jimma

Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Oxnardi teise kampuse 3. – 6. klassi õpilastele suulise inglise keele eksami, mille nad kõik läbisid. Rõõmustasin, sest suurem osa õpilastest oli end testiks tublisti ette valmistanud. Loomulikult leidus lapsi, kes olid nädalavahetusel õppimise asemel tööd teinud või kellel lihtsalt võtab materjali selgeks saamiseks rohkem aega. Ometi nägin, et nemadki pingutasid. Kolmapäevaks olid minu “Spokeni” tunnid läbi saanud ning siis sain võimaluse kolme Oxnardi esimese kampuse õpilase kodus käia. Olgugi, et ükski kolmest lapsest ei elanud oma ema või isaga, olid neil vähemalt magamiseks ja koduseks õppimiseks normaalsed tingimused.
Lastel algas koolivaheaeg ja mina pidin hakkama Eestisse tagasi liikuma. Otsustasime Merlega Addissi läbi Jimma minna. Pärast 15-minutilist vale võtmega logistamist meie magamistoa ukselukus, saime lõpuks Annelilt, kes oli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma läinud, õige võtme tagasi. Reisikotid lukustatud toast kätte saadud, jäi veel oodata tellitud bajajit, mis pidi juba kümme minutit tagasi kohal olema. Meile aga tundus, et hakkame bussile hiljaks jääma. Nii helistaski maja perenaine oma pojale, kes oli nõus meid bussijaama sõidutama. Kohe pärast seda, kui olime autosse istunud, saabus ka oodatud bajaj. Olime 40 minutit hilinenud taksojuhi peale veidi pahased ning ütlesime perepojale, et tahame ikkagi temaga bussijaama saada. Teel seletas Jossua, et see ongi Etioopia ning me ei tohiks siin eurooplastele omaseid plaane teha: niikuinii läheb siin kõik nii, nagu minema peab, mida kinnitas veelgi meie bussi peale jõudmine.
Siiani olin Etioopias sõitnud vaid asfaltteedel. Nüüd oli aga aeg klassikalise aafrikaliku kruusatee nautimiseks. Jõudsime ju bussi peaaegu et viimastena, mistõttu saime ka endale kohad viimasesse ja kõige “paremasse” ritta. Auklik kruusatee, amortideta ja avatud akendega buss ning viimase rea istmekoht andsid kokku unustamatu elamuse. Kui Jimma teekonna poole peale ehk Tarch’a jõudsime, valutas pea, sest see oli viis tundi vastu lage käinud, sisikond oli viimase soolikani läbi raputatud ja ninast, mis sai lõplikult alles täna puhtaks, õnnestus nokkida vaid süsimusti kolle.
Toredas ja tolmuses Tarch’as ööbisime Hildana ema õetütre majas. Meile eraldati elutoas diivanite ja uhke teleri vahel kaheinimese voodi, millel olid pestud ja lumivalged linad. Õhtu saabudes pandi voodi kohale ka värskelt ostetud baldahiin, mis oli sääski peletava mürgiga kokku määritud. Pärast raputavat bussisõitu ja ekskursiooni väikelinnas pugesimegi väsinuna linade ja võrgu alla. Arvan, et olin umbes kakskümmend minutit maganud, kui tundsin, et keegi jalutab minu etioopialike patsikeste vahel. Panin tule põlema ja asusingi hüsteeriliselt prussakaid valgete linade vahelt minema lööma. Merle püüdis mind rahustada öeldes, et sääsevõrgul olev mürk on see, mis tarakane voodisse meie kõrvale meelitab.
Närviline öö lõppes hommikul kell viis, kui hiilisime läbi 16-liikmelise lehmakarja väravast välja, et taas bussi peale jõuda. Senimaani olin aru saanud, et buss hakkab liikuma, kui kõik istekohad on hõivatud, kuid hommikuses Jimma bussis see nii ei olnud. Jimmasse hakkasime sõitma alles siis, kui ka vahekäigud olid abešasid täis. Vähemalt saime seekord endale istekohad eespoolt lugedes kolmandasse ritta. Kohver jalgade all ja seljakott süles, olin mõttes valmis eelmisel päeval pooleli jäänud teekonda Jimmasse jätkama. Kohe, kui Tarch’ast välja jõudsime, avastas bussijuht endas rallimehe oskused. Nii kihutasimegi rahvast pungil bussiga päikese tõusu ajal silma järgi 100-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kruusateed loodetava sihtkoha poole. Palavasse ja tolmusesse Jimmasse jõudes oli tunne, nagu oleksin ühe raskeima tuleproovi läbinud, sest rotid, kes saabuval ööl hotellitoa lae ja katuse vahel jooksid, ei tundunudki enam nii ebamugavad.

MARTIINA

Tarchas

Tarchas

Tarcha

Tarcha

Jimma

Jimma

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kaamelikarjad ja kõrbetaimede külge haakunud sinised kilekotid ääristavad teekonda Etioopia piirist Somaalimaa pealinna Hargeisasse.  Etioopia viisat antakse uue seaduse järgi ainult kolmeks kuuks. Lihtsaim võimalus viisa pikendamiskes oli võtta ette sõit naaberriiki.

Pikk ja väsitav sõit viis lõpuks unustamatult kauni Aadeni laheni, linna nimega Berbera. 3, 5 miljoni elanikuga Somaalimaa, mille naabriteks on Etioopia, Somaalia ja Djibouti,  on pindalalt  kolm korda suurem kui Eesti. Kogu linna ulatuses on varemetesse pommitatud hooned, mis vahelduvad riideribalatest vooderdatud katusetaoliste varjualustega. Pommitatud majade esimesed korrused on käepärasemate võimalustega muudetud uuteks nn kodudeks. Raske on uskuda, et sellest õudusest, mis siin on toimunud, on möödas üle kahekümne aasta. Kui rusude vahel ei kostuks äärmiselt sõbralikke hüüdeid „Hello, where do you come from?“ ja kõikjal jalutavaid lambaid ja kitsi, oleks raske uskuda, et rahu on siin kestnud juba üle kahekümne aasta. Kodumaale tagasi pöördunud sõjapõgenikud Euroopast on endaga ühes toonud valgete mentaliteedi, et kerjamisega ei muutu kellegi elu paremaks. Seaduste puudumise tõttu on ka raha teenimise võimalused võrreldes Etioopiaga palju lihtsamad. Tänavatel on rahahunnikud valuutavahetuseks.

Vastupidiselt Etioopiale, kus valgelt inimeselt ainult raha oodatakse ja ühestki kokkuleppest kinni ei peeta, on nädala jooksul siin kogetud täiesti vastupidine.

Vaheldust, mida siia sõites ootasime, oli meile antud kolmekordselt. Kohvi selles riigis ei jooda. Igal sammul on kohvi asemel Somaalimaa tee kaamelipiimaga. Ka näritakse chat-i (värsked võrsed, mis sisaldavad ergutavat ainet) terve päev läbi,  vahepeal suud kaamelipiima teega loputades. Kõvemad chat-i varred visatakse loomulikult tänavale.  See on koos maas vedelevate pappkarpidega kitsede ainus toit. Tõesti esmakordne vaatepilt, kui kitsed söövad pappi. Seda kraami vedeles liivastel tänavatel väga ohtralt. Vabalt ringi jalutavate kaamelite privileeg oli aga süüa puude alumisi oksi.

Kuna riigil puudub valitsus, siis puuduvad ka linnadevahelised teed. Loodus on  tuule, liiva ja inimese abiga midagi tee sarnast keset kõrbe korraldanud. Kui Etioopias võib liikuda naine katmata peaga, siis siin olime ennast ettevalmistanud vastavalt uue kultuuri vajadustele. Tegu on 100% moslemiriigiga ja iga valge on siin veelgi haruldasem kui meie ajutises kodus Soddos, Eitoopias. Mis oli aga suurim üllatus, siis väga paljud, kellega vestlesime, teadsid Eestit ja isegi meie pealinna. Eks põhjuseks oli ikka sarnane ajalugu. Olime kõikjal väga teretulnud ja rõõmustasime kõige üle, mis oli teisiti kui Etioopias.

Söönud neli kuud Etioopias injerat, tundus kogu siinne toit eriliselt maitsev. Köök on segu Araabia, Türgi, Vahemere köögist. Igal tänavanurgal on suurtes pottides keemas kaameli kondid, pasta ja riis. Hommikuti õlis keenud lambaliha pirukad, õhtuti mais, läätsed koos kuuma keedetud kaamelipiimaga. Kas see kohalik menüü ka vahetub, on kahtlane. Kõike saime proovitud juba kolme päevaga. Paaril korral tuli keedupotile lähenedes kiire sammuga edasi liikuda, et söögiisu paariks päevaks ei kaoks.

Viisa käes, tervis korras ja täiesti uue kultuuri tundmise võrra rikkamad, alustasime rahulolevatena oma teekonda taas Etioopiasse.

MERLE

Öö kahe aasta vahel

Öö kahe aasta vahel

Mööda saadetud juba kahed kodused Eesti ja Etioopia jõulud, otsustasime aastavahetuse veeta looduses. See oli autoga 15 minutit linnapiirist ja 3km pikkune matk koobaste suunas Damota mägedes. Tahtsime veeta „omaette aastavahetuse”.

Nagu alati siin, oli ka seekord plaani tegemine liiast. Jõudes peaaegu plaanitud sihtkohta, oli 2 nädalat tagasi koobaste sissepääs muudetud tasuliseks. See summa oli aga meie turvamehe poole kuu palk. Otsustasime üksmeelselt raha jätta targemate kulutuste jaoks ja marssisime edasi. Lähenev kiire pimedus tegi meie otsingud natuke närviliseks. Kogu loodus oli aga sõnuseletamatult ilus.  Meiega olid liitunud kogu ümbruskonna lapsed ja terve hulk väga tähtsate nägudega mäeelanikke. Mõni nendest oli vist ka koopapileti kontrolör.

Kuna ümbrus oli imeline, siis plõksutasin kaamerat, kuniks valgus kadus. Aeg ilusat kohta leida hakkas otsa saama.  Kaks meie seltskonnast olid ees kiire sammuga edasi liikunud.  Annika ja Hildana olid samuti läinud oma suunda, lootes leida mõni varjuline asukoht aasta möödasaatmiseks. Mõne aja möödudes kuulsime  hõiskeid. „Parem koht veel kui koopad!” Karjudes tundus nende asukoht orus. Ronisime järsust kallakust nende häälte suunas. Loomulikult ei jäänud soovimatu saatjaskond meist sammugi maha. Tundus, et meie plaan veeta aastavahetus omaette oli täielikult läbikukkunud. Lõpuks meenus siiski etiooplaste külalislahkus ja võtsin kotist peeneks jahvatatud  kohvi. Palusin sellest meile kohvi valmistada ja andsin allesjäänud koopapiletitest väikese veerandi selle valmistamise tasuks. Kohe olimegi Annika ja Hildana avastatud laagriplatsil. See paik oli nagu „õhtu ime!” Oja mis mäenõlvalt alla voolas, moodustus väikeseks tiigi taoliseks supluskohaks. Veesilma ümbrus oli lamedast kivist laud meie aastavahetuse toidu tarvis. Tegime omale mõnusad istumised ja hakkasime tundmatuid külalisi  üle lugema, kes istusid meist 20 m kaugusel. Neid oli oma 12 ja samapalju ka külalapsi. Väljas oli juba pime ja fotole jäädvustamiseks oli see keerukas. Naljatasime ja ootasime oma seltskonnast lahkunud Olavit ja Normanit. Olime neile ka taskulambid teejuhiks kaasa andnud aga meiega taaskohtumine enne päikesetõusu tundus väga kahtlane. Kiire pimeduse saabumine andis märku, et lõkkeks oleks vaja ka materjali. Ümberringi olev mets ei tähenda kaugeltki seda, et peale kuivanud lehtede oleks võimalik millestki tuld teha.

Meile tundmatute turvameeste seltskond aga hajus kuhugi. Ainult kaks valgetes pearätikutes olevat kuju jäid rumalaid valgeid metsalisi valvama. 10 minuti pärast oli äkki meie ees kuhi kuivanud lõkkematerjaliga ja 12-13 aastane neiu, kes hakkas kiirete liigutustega tuleaset tegema. Tõelise Etioopia kombe kohaselt sai sellest neiust terveks õhtuks meie tulehoidja. Mehed aga istusid eemal ja olid lõpuni meie „omaette aastavahetuse!” seltskonnaks.

Oli möödunud umbes tund kui saabus oodatud kohvi. Olin unustanud öelda kohvikeetjale kõige tähtsama. Mitte soolaga!!!!!!!! Kuna meie seltskonnast keegi suhkrut ei tarvita siis ununes see kõige olulisem märkimata. Mägedes tarvitatakse suhkru asemel soola, sest soola hind on 15 korda väiksem. Õnneks olime ka teed palunud ja seda soolaga ei jooda. Vähemalt said head kohvi juua meie kutsumata külalised ja Laur, kes soolaga kohvi joogikõlblikuks pidas. Kuna meie õhtuseltskond oi tunduvalt kasvanud, tekkis meil siiski mure. Kuidas oleks võimalik kogu valmistatud toit selliselt jagada, et ikka meie endi kõht ka tühjaks ei jääks. Meie kotid olid täis keedetud muna, liha, peeti ja küpsisetort. Selline äbarik aastavahetuse toiduvalik oli kella 21-ks juba meie meeltes nagu parim praad!!!

Laotasime oma toidu  enjeradele ja saatsime ühe kandiku oma külalistele. Siis aga kuulsime hääli, mis andsid märku, et kuskil läheduses olid Olavi ja Norman. Kogu taevas oli hetkel veel kottpime ja liikumine käis taskulambi ja hääle järgi. Olime jällegi koos oma suure eesti perega (lisaks 12 tundmatut külalist), et aasta viimased tunnid omaette metsas kaks paugutajat õhku lasta. Bisrat oli need kuskilt kaasa haaranud et saaksime harjumusepäraselt aastavahetuse lärmi teha.  Suur toru, palju sodi aga ilutulestikku ei kuskil. Tundus, et Aafrikas on paugutamise juures olulisem sealt välja tulev läikiv plastikust sodi, mitte ilutulestik ise. Kuna koju tagasi oli oma 8 km pikkune teekond siis otsustasime ka vaikselt liikuma hakata. Seni kuni lõke meie ümbrust valgustas olime näinud küll tohutul hulgas tähti, kuid märkamatuks oli jäänud kuu. Esmakordselt olime äkki ilma ühegi saatjata ja kogu meie teekond oli täielikult valgustatud. Valgusest jagus meile teejuhiks ja kodutee ilu salvestus meie mõttesse. Fotode jaoks jäi valgusest natuke väheks.

See oli meile kõigile üks meeldejäävaim öö kahe aasta vahel.

MERLE

Ajora

Ajora

„Oota, kuhu me üldse täna läheme?“ küsis Martin hommikusöögilauas.

Järgnes üldine naerupahvak ja keegi lauasolijatest vastas: „Sinna, koskede juurde.“

Käisime laupäeval Ajora koskede juures. Sõita oli vaja Soddo linnast poolteist tundi põhja poole läbi Araka linna, kus ostsime kaasa vett ja banaane. Sealt edasi viis tee läbi külade, mille põhiline elatusallikas tundus olevat ingver. Külaelanikud on väidetavalt  võrdlemisi jõukad, kuna ingverijuur pole siin maal sugugi mitte odav lõbu (25 eurosenti kilo ;P). Lapsed käivad nendest küladest Soddos koolis. Oma miljoneid kohalikud siiski infrastruktuuri ilmselgelt ei ole viitsinud investeerida, sest eesistmest tuli kahe käega kinni hoida, et pead mitte lakke ära lüüa. Samal ajal tuli lehvitada kohalikele lastele, kes suure rõõmuga bussile järgi üritasid joosta, kuna nägid bussiaknast vilksamisi valget inimest.

Kosed pole veel „Lonely Planetisse“ jõudnud ja suureks turismiatraktsiooniks muutunud. See on ainult hea tundliku rahakotiga külastajale, kelle jaoks on hind veel taskukohane ning kohalikule loodusele, mis ei pea taluma aastast aastasse sealt läbimarssivaid horde valgeid külastajaid. Tegu on looduskaitse all oleva alaga.

Läbirääkimised pargivahtidega erinevate tasude kohta peetud, hakkasime üheskoos mäest alla marssima, sest kosed langevad orgu ning  selleks, et saada parim elamus, tuleb umbes 200 meetrit, mis on ka koskede umbmäärane kõrgus, laskuda. Nõlvad koosnesid nii üksikutest 2-5 meetristest vertikaalsetest kiviseinadest, mida pidi tuli alla ronida kas siis käsitsi või redeli abil, kuid ka veidi vähem järsemast serpentiin-keerutusest mööda lahtisi kive ja pinnast. Oru põhi on piisavalt niiske, et seal saaks kasvada laialehine taimestik ja olukorda sealset kirjeldaks kõige paremini sõna läbimatu džungel, mille keskel jookseb koskedest alguse saav kärestikuline mägijõgi.

Jõge pidi üles aitas meid navigeerida giid, kelleks oli kohalik laps. Radu ja jõe ületuskohti tunnevad nad seetõttu, et käivad ise all oru põhjas vett ja hagu toomas. Nad on peale üksikute turistide ainukesed külastajad, kuna kohalikel pole lihtsalt kombeks sellistes kohtades turnimas käia.

Kose jalamil oli tunne, et oleks justkui tormi käes, sest vee langemisest tekkiv õhu liikumine ja pritsmed tegid võimatuks kuivade riietega tagasimatka. Eriti pärast veejoale võimalikult lähedale turnimist, mis käis mööda libedaid ja mudaga kaetud kive. Kohustuslikud pildid tõestuseks, et sai ikka peaaegu langeva vee enda alla ära käidud, tehtud, hakkasime läbimärgadena tagasi üles liikuma. See läks võrdlemisi kiiresti, arvestades, kui keeruline oli kohati laskuda. Keskpäevase päikese käes ronimist ei saa siiski nimetada jalutuskäiguks pargis.

Kui olime tagasi üles jõudnud, tasusime pargivahtidele ja giididele ning hakkasime tagasi Soddo poole liikuma. Looduskaunis ja füüsiliselt hariv laupäev mööda saadetud, muljetasime õhtupoolikul omavahel, et tuleks siiski orgu veel külastada, käia läbi ka teise kose jalam, väidetavad kuumaveeallikad ja jõehobud ning kõik muu, mis giidide sõnul veel piki kanjonorgu allavoolu jäi.

VABA TAHTE VALTER

 

Häälega Lõuna-Aafrikast Soddoni

Häälega Lõuna-Aafrikast Soddoni

Rännanud umbes kaks ja pool kuud oma kamraadi Lauri Lehtsaarega mööda Aafrikat, saabusime 9. detsembril 2012 (ehk vist 30.03.2005 kohaliku aja järgi?) räsitute ja rokastena oma reisi sihtpunkti: Soddo, Wolaita, Etioopia. See on paik, millega usin lugeja on arvatavasti juba hästi tuttav. Esimesed muljed: nagu koju oleks jõudnud. Bussi pealt maha astudes ümbritses meid otsekohe kari uudishimulikke lapsi. Ja juba oligi kosta mootorratta mürinat: Laur ja Bisrat tulid meid tervitama.

Ja nii algaski meie kommuunielu Etioopias. Tulime suure hurraaga kooli ehitama, aga ehitusplats oli alles metsa all. Polnud hullu, sest leidsime kiiresti ka muud rakendust. Ja eestlasi lendas siia maakera nurka sisse uksest ja aknast: kohe esimesel päeval püüdsime Soddo tänavatelt kinni Eesti Aafrika ekspeditsiooni, kes maasturitel mööda Musta Mandrit kimasid. Õige pea liitus meiega võttemeeskond, kes asus järgmise sügise teletäht Vaba Tahte Valterit videolindile jäädvustama. Ei saanudki enam hästi aru, kas tegu on suveräänse riigi või Maarjamaa kolooniaga…

Mis siis toimus nende paari nädala jooksul? Aitasime koolis kaasa, kus oskasime: tegime lastele tunde, arendasime nende inglise keele oskust ja püüdsime kaasa aidata uue konkurentsivõimelise põlvkonna harimisele. Tegevusi oli seinast seina: laulsime, voltisime, vestlesime ja tegime teadust. (Siinkohal oleks üks omaalgatuslik üleskutse: pidades oluliseks loodusteadusi, jäi mind häirima kohalike õppevahendite vähesus. Neile oleks vaja hankida mikroskoope, kolbe, igasuguseid muid katseseadmeid – lastele kuluks ära küll. Peab mainima, et õpilased on siin väga teadmishimulised, asjaolu, mida raisku lasta oleks kurjast.) J

Minule vast kõige südamelähedasemad olid ikkagi järeltunnid. Nimelt, kuna meid, eestlasi, nii-öelda õpetajaid, oli palju, jaotasime nõrgemad õpilased väikesteks mõneliikmelisteks rühmadeks ja nii saigi igaüks keskenduda paari-kolme lapse inglise keele arendamisele. Mitte olles väga suur laste sõber, võin siiski öelda, et veetsin minu kätte usaldatud paari tüdrukutirtsu ja värviraamatu hulgas ühed reisi südamlikumad hetked.

Nojah, ja nüüd ongi aeg edasi liikuda: Lauri sõidab varsti koju ja mina vaatan, mida see manner mulle veel pakkuda suudab. Kool jäi küll ehitamata, aga võib-olla siis ongi põhjust teinekord tagasi tulla. Meelde jäävad ühised õhtud, mis on täis naeru ja nalja, tänaval kätt pihku suruvad marakratid ja unustamatu Etioopia köök.

MARTIN KUUSK

Füüsikatunnis