2020 märts Soddos

2020 märts Soddos

Märtsi keskpaigas, kui maailma tabas Covid-19, lendasime Addis Abebasse. Siia saabudes ei olnud Etioopias veel ühtki märki epideemiast, aga lennujaamas kraaditakse kõigi saabujate kehatemperatuuri ja ka kätepesu on kohustuslik. Tundus üsna turvaline saabumine. Juba mõni päev hiljem ei soovitata reisida. Meist jäid maha kolm kaaslast, kelle lennupiletid olid 18. märtsiks. Oleme pisarateni tänulikud, et jõudsime kohale.

Etioopiale omasest rahulikust asjaajamisest on saanud paari päeva jooksul nagu ulmefilm. Oleme jäänud justkui pealtvaatajateks, osalt aga tundub, nagu oleksime küberruumi kaudu rebitud filmi. Kümned hirmutavad kõned Eestist ja hoiatused on muutunud päeva osaks. Soovitused Eestist vahetuvad korraldusteks iga paari tunni järel. Sotsiaalmeedia paanikahäired ja telefonikõned on täis enneolematut hirmu.

Plaanitud Metodisti Teoloogilise Seminari praktika saab natuke teise nime. Põhikooli õpilastele mõeldud toimetuleku koolituse korraldame Riina, Amanda ja Kaspariga. Madratsi õmblemisest võtavad osa poisid, kes vajavad oskusi oma pere toimetulekuks. Kolmepäevases välikäimla ehituses osaleb lisaks meie 9.–11. klassi õpilastele palju kohalikke külapoisse.

 

 

 

Amanda ja Kaspar on viis kuud oma aega veetnud kohalike Soddo lastega ning neljapäeviti sõitnud 1,5 tunni kaugusele Anjorasse, et jagada meditsiiniabi. See on piirkond, kus inimestel pole majanduslikult võimalik ka tõsisema haiguse korral oma elukohast 50 km kaugusele haiglasse sõita. Neljapäevase kohaliku välikliiniku korraldajad on kohalik Hollandist pärit kaheksakümnendates arst Mary ja tema abikaasa Gary. Juba viisteist aastat on Anjora inimesed end igal neljapäeva hommikul päevakuumuses üles rivistanud, et Mary saaks käsivarre jämeduse järgi määrata maksuvõimekuse. Tasuta arstiabi saavad need, kelle käsivarre ümber ulatuvad Mary pöial ja keskmine sõrm. Tõsisema haiglaravi saamiseks on päeva lõppedes Mary autos koht ainult kahele abivajajale. Ootajaid on sadu. Arstiabi saavad järjekorras ka need, kellel ei ole alatoitluse sümptomeid, aga ravimid on ainult raha eest. Alatoidetud emade beebid elavad sageli ainult mõne kuu.

Mary ja Gary kodu on Soddos. Neil on ainult üks soov: et Jumal saadaks kellegi nende asemele.

Iga päeva lõpuks on meie südames suurem rahu kui eelmisel päeval. See pole ükskõiksus ega hoolimatus. See pole vastutustundetult kodunt minek. Sõbrad ja lähedased toetasid meid. Meil on usaldus kõige vastu, mis on meie ümber. „Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste, sest Temalt tuleb, mida ma ootan.“ Ps 62..2,6

 

Plaan A

Plaan A

Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Aitäh väga erilise koos olemise eest kõigile osalejatele nii Eestist kui Etioopiast. Tore meenutada kauget Etioopiat oma armsas väikses riigis ja jagada, mis väärib jagamist!Paar tundi hubast olemist parima Eesti kunsti keskel tasub ka tagantjärele vaatamist.
AITÄH KUNSTIRUUMILE, et saime kunsti keskel kohtuda!

Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.

9 aastat Lõuna-Etioopias

9 aastat Lõuna-Etioopias

Üheksa aastat tagasi oli Soddos valge nahavärv suur haruldus. Palju oli teisiti kui täna. 

Vahemaade läbimiseks olid kohalikud bussid pilgeni rahvast täis. Busse täitsid lisaks reisijatele ka kanad ja katused olid täis laetud eluks vajaliku kraamiga: madratsid, tekid ja erineva sisuga toidupambud. Kui kanade kimpudest mõni lahti pääses, olid sulelised liikvel kogu bussi ulatuses ja nii 4-5 tundi kuni omaniku sihtkohani. Viimaste reisijate elus kanade kimbud seoti madratsite juurde katusele, jättes kanad peadpidi akna kohale rippuma. 

Mõnel oli süles vanadesse kaltsudesse mähitud imik, mõnel päevinäinud anumas õli või korvis munad. Reisitolmust kõvaks muutunud riietega vanurid ja raskete toidukoormatega naised, kel oli vajadus reisida lähimasse haiglasse või 100km kaugusele sugulase pulma või matustele. 

Nägudest võis selgelt märgata, et tegemist on eri rahvustest reisijatega. Need, kes amhaari keelt ei mõistnud, tegid ennast arusaadavaks kätega. 

40 aasta vanused vaevu liikuvad bussid mahutasid istekohtadel reisijate põlvedele aina uusi reisijaid. Kolmerealise pingi aknapoolne iste tundus nagu pääsemine mingist hullust keerisest. Uudishimust oleksin tahtnud seda korralagedust vaatama jäädagi, aga hirm, et kellegi anuv pilk võib minu omaga kohtuda, sundis pea paremale pöörama ja aknast välja vaatama. 

 Tavaliselt ei kahtle ma kunagi, et hoida kellegi last või võõrast kotti oma süles, kuid siin ei tulnud see mulle hetkekski pähe. Heli vasakult hoiatas, et tugevam jääb ellu ja sõidab bussiga sihtkohani. Pea paremale, akna suunas pöörata tundus sõitu alustades hea mõte, aga ainult seniks, kuni olime jõudnud järgmisesse külla. Reaalsust eraldas vaid klaas. Sajad anuvad, hullunud pilgud, kes valget nägu polnud kunagi kohanud, katsid terve klaasi. Ja nii igas peatuses. Vasakul korvid, kaltsud, emad, lapsed, kanad. Paremal kümned peopead vastu klaasi ja seniks, kuni buss on saavutanud kiiruse, mil uudistajad enam joosta ei suutnud. Siin kehtisid meile tundmatud seadused, mis näisid väga julmad. Selle olukorra analüüsimine oli võimalik alles mõned päevad hiljem, kui vabadus mitte bussis olla jõudis pärale või lihtsalt uued emotsioonid tulid peale. 

9 aastat tagasi läbis Sodot ainult üks tee, mis ühest linna otsast viis Arbaminchi ja teisest Awassasse. 150 km kaugusele sõitmiseks kulus 5 – 6 tundi. Kohati oli vaja ületada poolkuivanud jõge, millel puudus sild, sest lihtsate vahenditega ehitatud sillad viib suurvesi lihtsalt minema.

Tänane Etioopia on muutunud tundmatuseni. Aastal 2010 poleks keegi arvanud, et 9 aasta möödudes on pooled parlamendiiikmetest naised,  lisaks istuvad kahekümnest ministritoolist  pooltel samuti naised. See oleks tundunud kui ulmejutt, mis võis sündida vaid Etioopiast   tuhandete kilomeetrite kaugusel. 

Kuigi haridus on uue peaministri esimeseks prioriteediks, on kooliskäimine paljudele lastele kättesaamatu. Kooliharidus riigikoolis on tasuta, kuid ühes klassis on 90 – 100 õpilast ja ainult üks õpetaja. Klassid on suuremad just algkoolis, sest peale 4. – 5. klassi pannakse lapsed tööle. Pooltel lastest puuduvad vihikud ja ka pastakat jagatakse tihti kahepeale. Vihiku ja pastaka hind (1 kuni 2 eurot) on sama suur kui viieliikmelise pere 3 – 4 päeva toidu eelarve. Pere, kus toitjaks on jäänud kirjaoskamatu ema, saab parimal juhul leivaküpsetajana palka 8 kuni 10  eurot kuus. 

11. klassiga lõunasöök 2019

Miks on tänaseks Etioopias vabatahtlikuna olnud juba rohkem kui seitsekümmend inimest? Miks esimese korra järel tuleb teine ning sageli ka kolmas ja neljas kord.

Ootame oma heaoluühiskonnas sageli seda, et meie elul oleks tähendus. Tihti võtab tähenduse otsimine aega aastaid. Vahel aga juhtub nii, et vastused saabuvad kiirelt  ja  sellise hooga, et peatuda pole võimalik. See on nagu kellegi poolt ettevalmistatud valik, mille juhtimine pole meie käes.  

Nagu igatsus kassipojast, mis saab alguse hoole ja armastuse jagamise vajadusest. Kui loom on võetud, vajab ta aga hoolt igapäevaselt. Võrdlus võib tunduda kohatu, aga on siiski lihtne näide sellest, miks siia riiki valitud sõit saab aina korduma. 

Vahetud kogemused lastega koolis, koolivälisel ajal ja eriti nende kodudes pole meid kedagi külmaks jätnud. 

Nüüd, 9 aastat hiljem, võime selgelt näha selle järjepidevuse vilju. 

Rõõmustavatest faktidest niipalju, et toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on neist enamus osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsi-võimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele ja väga headele hinnetele, mis kinnitab, et kogutud toetused on läinud õigesse kohta. 

Täna saame keskkooliõpilastega arutada nende tulevikuplaane ja jagada neile ka vastustust.  Esmakordselt on kohaliku kultuurikeskuse toitlustusettevõtte lepingus kontaktisikuna meie endi õpilane.


Parimate õpilaste seas on just eestlaste toetusega keskkooli jõudnud lapsed, kes riigieksamite tulemuste põhjal kuuluvad tulevaste  meditsiini- ja juuratudengite hulka.

Õppetoetuse tingimuseks ei ole olnud ülikooliharidus, vaid omandada oskused elus edukalt toime tulla.  Haridus on ka üks eeldus selle ühiskonna puuduste likvideerimisel.