Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

  1. aasta kevadel toimuma pidanud reis, mis jäi pandeemia tõttu ära, oli nüüd veebruaris 2021. Saabusin Etioopiasse 30. jaanuaril. Eestisse jäi maha külm talv, Addis Abebas aga astusin lennukist maha sooja pealinna. Tegelesime Sodo linna õpilastega kaks nädalat, millega saab elust-olust üldise pildi. Inimeste elu on lihtne, eesmärk tundub olevat elada korraga üks päev.

Tuleb pingutada, et mitte lasta hukkamõistul võitu saada, kuid paljut on raske mõista. Kõik need kaks nädalat järgnesid tänaval hüüded „ferenge-ferenge“ ja tuldi küsima raha, justkui valge oleks jalutav rahakott. Kõige kurvem on näha 2–5-aastaseid lapsi, keda emad lausa julgustavad püsti tõusma ja minema valgete juurde väljasirutatud käsivarrega. Raha andmine aga ei aita … Või kui talle on oluline ainult tänane päev, et täna saaks süüa, siis võibolla aitab ka? Probleemi see ei lahenda, sest laps ei peaks tänaval raha kerjama, ammugi mitte ema õhutusel.

Noored mehed kõlgutavad kõnniteeäärel istudes päise päeva ajal jalgu. Kuhu on kadunud tahe midagi saavutada, ennast teostada, kasutada seda, mida sulle on antud? Kas jälle olen lääneliku maailmavaatega nii harjunud, et on raske mõista sellist olekut?

Samas on Sodo väga ilus koht. Olime Damota mäe jalamil, ilusas Sodo linnas. Rõdult avanes vaade otse Damota mäele. Loodus on võrratult ilus, tänaval aga jäävad silma prügihunnikud ühel ja teisel pool teed. Ilm on eestlase jaoks paras, keskpäeval veidi soojem kui meie suvel, hommikul ja õhtul langeb temperatuur umbes 16 kraadi peale.  Esimesel nädalal Etioopias ei osanud ma veel täpselt kirjeldada, mis tunded mind valdasid. Ühelt poolt tundsin end turvaliselt, justkui oleks juba mitmes kord Etioopias, kuigi see oli mu esimene. Õpilased, keda MTÜ Damota toetab, tegid sealse viibimise meeldivaks, nad võitsid lausa mu südame! Nende armsus ja innukus õppida ei saa külmaks jätta.

 

Hommikuti andsin ühele 10. klassi õpilasele inglise keele tunde, et teda järele aidata. Ta tegi ära kõik kodused tööd ja näitas vaikselt edusamme grammatikas. Tihedamalt suhtlesin 11. ja 12. klassi õpilastega. Kõik need poisid olid oma peres ainukesed, kes käivad erakoolis, ja nad pingutasid, et saada oma unistuste ametile. Kes tahab saada arstiks, kes IT-spetsialistiks, kes lektoriks ülikoolis.

Miks on meie kooliõpilased Eestis hariduse suhtes nii ükskõikselt meelestatud? Muidugi on ka neid, kes rõõmuga õpivad, kuid siiski näitavad uuringud uuesti ja uuesti, et Eesti õpilane ei lähe rõõmuga kooli. Kas meil on kõik liiga kergesti kättesaadav? Etioopias peab võitlema, et ellu jääda. Et muuta oma pere olukorda, on hariduse omandamine ja seejärel ameti õppimine möödapääsmatu.

Koroonakevade tõttu toimusid 8. klassi eksamid hiljem, mistõttu saabusid hiljem ka tulemused, mis tähendas, et pool 9. klassi läks lihtsalt kaduma, sest ilma nendeta ei saanud jätkata. Tulemused saabusid meie sealoleku ajal. Kogusime oma õpilased kokku, et arutada võimalikust variandist 9. klassi alustada hoopis sügisel: kuna paljudel õpilastel olid üsna halvad punktid, tundus parem neile tagada võimalus õppida kogu 9. klassi materjal. See oleks aga tähendanud, et nad ei tule kooli ka sel kevadel. Tüdrukute näoilme seda kuuldes rääkis enda eest: nad hakkasid peaaegu nutma, et ei saa kooli minna. Nad lubasid olla sel kevadel väga innukad õppijad, et ikkagi 9. klass ära lõpetada ja minna sügisel edasi 10. klassi.

  1. klassi õpilane Abenezer võttis selle kokku nii: „Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!“

 

2020 märts Soddos

2020 märts Soddos

Märtsi keskpaigas, kui maailma tabas Covid-19, lendasime Addis Abebasse. Siia saabudes ei olnud Etioopias veel ühtki märki epideemiast, aga lennujaamas kraaditakse kõigi saabujate kehatemperatuuri ja ka kätepesu on kohustuslik. Tundus üsna turvaline saabumine. Juba mõni päev hiljem ei soovitata reisida. Meist jäid maha kolm kaaslast, kelle lennupiletid olid 18. märtsiks. Oleme pisarateni tänulikud, et jõudsime kohale.

Etioopiale omasest rahulikust asjaajamisest on saanud paari päeva jooksul nagu ulmefilm. Oleme jäänud justkui pealtvaatajateks, osalt aga tundub, nagu oleksime küberruumi kaudu rebitud filmi. Kümned hirmutavad kõned Eestist ja hoiatused on muutunud päeva osaks. Soovitused Eestist vahetuvad korraldusteks iga paari tunni järel. Sotsiaalmeedia paanikahäired ja telefonikõned on täis enneolematut hirmu.

Plaanitud Metodisti Teoloogilise Seminari praktika saab natuke teise nime. Põhikooli õpilastele mõeldud toimetuleku koolituse korraldame Riina, Amanda ja Kaspariga. Madratsi õmblemisest võtavad osa poisid, kes vajavad oskusi oma pere toimetulekuks. Kolmepäevases välikäimla ehituses osaleb lisaks meie 9.–11. klassi õpilastele palju kohalikke külapoisse.

 

 

 

Amanda ja Kaspar on viis kuud oma aega veetnud kohalike Soddo lastega ning neljapäeviti sõitnud 1,5 tunni kaugusele Anjorasse, et jagada meditsiiniabi. See on piirkond, kus inimestel pole majanduslikult võimalik ka tõsisema haiguse korral oma elukohast 50 km kaugusele haiglasse sõita. Neljapäevase kohaliku välikliiniku korraldajad on kohalik Hollandist pärit kaheksakümnendates arst Mary ja tema abikaasa Gary. Juba viisteist aastat on Anjora inimesed end igal neljapäeva hommikul päevakuumuses üles rivistanud, et Mary saaks käsivarre jämeduse järgi määrata maksuvõimekuse. Tasuta arstiabi saavad need, kelle käsivarre ümber ulatuvad Mary pöial ja keskmine sõrm. Tõsisema haiglaravi saamiseks on päeva lõppedes Mary autos koht ainult kahele abivajajale. Ootajaid on sadu. Arstiabi saavad järjekorras ka need, kellel ei ole alatoitluse sümptomeid, aga ravimid on ainult raha eest. Alatoidetud emade beebid elavad sageli ainult mõne kuu.

Mary ja Gary kodu on Soddos. Neil on ainult üks soov: et Jumal saadaks kellegi nende asemele.

Iga päeva lõpuks on meie südames suurem rahu kui eelmisel päeval. See pole ükskõiksus ega hoolimatus. See pole vastutustundetult kodunt minek. Sõbrad ja lähedased toetasid meid. Meil on usaldus kõige vastu, mis on meie ümber. „Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste, sest Temalt tuleb, mida ma ootan.“ Ps 62..2,6

 

Plaan A

Plaan A

Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Etioopia aastavahetuse tähistamine Kunstiruumis

Aitäh väga erilise koos olemise eest kõigile osalejatele nii Eestist kui Etioopiast. Tore meenutada kauget Etioopiat oma armsas väikses riigis ja jagada, mis väärib jagamist!Paar tundi hubast olemist parima Eesti kunsti keskel tasub ka tagantjärele vaatamist.
AITÄH KUNSTIRUUMILE, et saime kunsti keskel kohtuda!

Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.