Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.

9 aastat Lõuna-Etioopias

9 aastat Lõuna-Etioopias

Üheksa aastat tagasi oli Soddos valge nahavärv suur haruldus. Palju oli teisiti kui täna. 

Vahemaade läbimiseks olid kohalikud bussid pilgeni rahvast täis. Busse täitsid lisaks reisijatele ka kanad ja katused olid täis laetud eluks vajaliku kraamiga: madratsid, tekid ja erineva sisuga toidupambud. Kui kanade kimpudest mõni lahti pääses, olid sulelised liikvel kogu bussi ulatuses ja nii 4-5 tundi kuni omaniku sihtkohani. Viimaste reisijate elus kanade kimbud seoti madratsite juurde katusele, jättes kanad peadpidi akna kohale rippuma. 

Mõnel oli süles vanadesse kaltsudesse mähitud imik, mõnel päevinäinud anumas õli või korvis munad. Reisitolmust kõvaks muutunud riietega vanurid ja raskete toidukoormatega naised, kel oli vajadus reisida lähimasse haiglasse või 100km kaugusele sugulase pulma või matustele. 

Nägudest võis selgelt märgata, et tegemist on eri rahvustest reisijatega. Need, kes amhaari keelt ei mõistnud, tegid ennast arusaadavaks kätega. 

40 aasta vanused vaevu liikuvad bussid mahutasid istekohtadel reisijate põlvedele aina uusi reisijaid. Kolmerealise pingi aknapoolne iste tundus nagu pääsemine mingist hullust keerisest. Uudishimust oleksin tahtnud seda korralagedust vaatama jäädagi, aga hirm, et kellegi anuv pilk võib minu omaga kohtuda, sundis pea paremale pöörama ja aknast välja vaatama. 

 Tavaliselt ei kahtle ma kunagi, et hoida kellegi last või võõrast kotti oma süles, kuid siin ei tulnud see mulle hetkekski pähe. Heli vasakult hoiatas, et tugevam jääb ellu ja sõidab bussiga sihtkohani. Pea paremale, akna suunas pöörata tundus sõitu alustades hea mõte, aga ainult seniks, kuni olime jõudnud järgmisesse külla. Reaalsust eraldas vaid klaas. Sajad anuvad, hullunud pilgud, kes valget nägu polnud kunagi kohanud, katsid terve klaasi. Ja nii igas peatuses. Vasakul korvid, kaltsud, emad, lapsed, kanad. Paremal kümned peopead vastu klaasi ja seniks, kuni buss on saavutanud kiiruse, mil uudistajad enam joosta ei suutnud. Siin kehtisid meile tundmatud seadused, mis näisid väga julmad. Selle olukorra analüüsimine oli võimalik alles mõned päevad hiljem, kui vabadus mitte bussis olla jõudis pärale või lihtsalt uued emotsioonid tulid peale. 

9 aastat tagasi läbis Sodot ainult üks tee, mis ühest linna otsast viis Arbaminchi ja teisest Awassasse. 150 km kaugusele sõitmiseks kulus 5 – 6 tundi. Kohati oli vaja ületada poolkuivanud jõge, millel puudus sild, sest lihtsate vahenditega ehitatud sillad viib suurvesi lihtsalt minema.

Tänane Etioopia on muutunud tundmatuseni. Aastal 2010 poleks keegi arvanud, et 9 aasta möödudes on pooled parlamendiiikmetest naised,  lisaks istuvad kahekümnest ministritoolist  pooltel samuti naised. See oleks tundunud kui ulmejutt, mis võis sündida vaid Etioopiast   tuhandete kilomeetrite kaugusel. 

Kuigi haridus on uue peaministri esimeseks prioriteediks, on kooliskäimine paljudele lastele kättesaamatu. Kooliharidus riigikoolis on tasuta, kuid ühes klassis on 90 – 100 õpilast ja ainult üks õpetaja. Klassid on suuremad just algkoolis, sest peale 4. – 5. klassi pannakse lapsed tööle. Pooltel lastest puuduvad vihikud ja ka pastakat jagatakse tihti kahepeale. Vihiku ja pastaka hind (1 kuni 2 eurot) on sama suur kui viieliikmelise pere 3 – 4 päeva toidu eelarve. Pere, kus toitjaks on jäänud kirjaoskamatu ema, saab parimal juhul leivaküpsetajana palka 8 kuni 10  eurot kuus. 

11. klassiga lõunasöök 2019

Miks on tänaseks Etioopias vabatahtlikuna olnud juba rohkem kui seitsekümmend inimest? Miks esimese korra järel tuleb teine ning sageli ka kolmas ja neljas kord.

Ootame oma heaoluühiskonnas sageli seda, et meie elul oleks tähendus. Tihti võtab tähenduse otsimine aega aastaid. Vahel aga juhtub nii, et vastused saabuvad kiirelt  ja  sellise hooga, et peatuda pole võimalik. See on nagu kellegi poolt ettevalmistatud valik, mille juhtimine pole meie käes.  

Nagu igatsus kassipojast, mis saab alguse hoole ja armastuse jagamise vajadusest. Kui loom on võetud, vajab ta aga hoolt igapäevaselt. Võrdlus võib tunduda kohatu, aga on siiski lihtne näide sellest, miks siia riiki valitud sõit saab aina korduma. 

Vahetud kogemused lastega koolis, koolivälisel ajal ja eriti nende kodudes pole meid kedagi külmaks jätnud. 

Nüüd, 9 aastat hiljem, võime selgelt näha selle järjepidevuse vilju. 

Rõõmustavatest faktidest niipalju, et toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on neist enamus osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsi-võimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele ja väga headele hinnetele, mis kinnitab, et kogutud toetused on läinud õigesse kohta. 

Täna saame keskkooliõpilastega arutada nende tulevikuplaane ja jagada neile ka vastustust.  Esmakordselt on kohaliku kultuurikeskuse toitlustusettevõtte lepingus kontaktisikuna meie endi õpilane.


Parimate õpilaste seas on just eestlaste toetusega keskkooli jõudnud lapsed, kes riigieksamite tulemuste põhjal kuuluvad tulevaste  meditsiini- ja juuratudengite hulka.

Õppetoetuse tingimuseks ei ole olnud ülikooliharidus, vaid omandada oskused elus edukalt toime tulla.  Haridus on ka üks eeldus selle ühiskonna puuduste likvideerimisel.

Liigume Soddosse

Liigume Soddosse

Ärkasime Merle koputusest uksele, esmakordselt selle reisi jooksul, oli ta ärganud varem. Aasafi hosteli sisehoovis tervitas meid Eesti moodi jahe suvehommik, pakkisime kiirelt asjad, et 9.00 väljuvale bussile jõuda vältimaks nii loksumist lõunaleitsakus.

Kui välja arvata seik, et läksin juba kolmandat korda dussi all saamata tilkagi vett, möödus hommik vahejuhtumiteta ja plaanipäraselt, kui Etioopia puhul üldse mingist plaanipärasusest saab rääkida.

Jõudnud bussijaama kogesime taas, et abistajaid on rohkem kui rubla eest ning muidugi soovib igaüks, kes näpuotsagagi kohvrit puudutab või siis seda tõsta aitab oma osa – raha. Võiks öelda, et nad on märkajad – nad tabavad ülikiirelt hetke, kuidas meie vajadusest endale raha tekitada. Kuna Etioopia on korrupeerunud ja korralik sotsiaalsüsteem puudub, siis annetavad rikkad etiooplased heldelt oma vaesematele suguvendadele. Meie vaesete eurooplastena nii lahked pidevalt olla ei saa. Merle sõnutsi aga rikkusid etiooplased rahaga juba esimesed kristlased, kes tulid siia kirikuid rajama, kuna pakkusid teenistusetel osalemise eest raha, no ja küllap siis sealt kõik alguse saigi. Eks see ole ikka nii, et mida külvad, seda lõikad. Igatahes saime oma peamiselt lastele toodavaid särke ja muud tavaari täis kotid bussi piirkondadesse, kus neil oht pole teele pudeneda, paigutatud. Merle teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi olid bussis sees puupingid ja kanad kaagutasid nende all. Tänaseks sisaldas valge buss, millele oli kirjutatud, esimene tase vanadele nõukaaegsetele bussidele iseloomulikke toole, konditsioneeri asemel olid laes propellerid, mida küll ei käivitatud ja õhuvahetus toimus siiski vaid akende kaudu. Sõit oli lõbus, sest millest iganes nad oma teid ei ehita, siis tundub et nende alla peidetakse massiliselt lamavaid politseinikke, mida buss hooga ületab ja reisijatel on mõnus hüpelda nagu hernestel purgis. Oli Jumala juhtimine, et jõudsime bussile just siis, kui oli alles just meie grupile vajalik arv istekohti. Kui oleksime jõudnud situatsioonis, kus buss on pooltäitunud, oleksime pidanud ootama, kuni buss on täis ja alles siis väljuda saanud. Aeg on Etioopias suhteline mõiste ja võiks arvata, et Einstein oli just Etioopias kui relatiivsusteooria välja mõtles, paraku see siiski nii ei olnud.

Arhidektuur muutus Hawassa Soddo suunal sõites kaunimaks. Kui eelnevalt olid valdavaks ringikujulisi heinasaade meenutavad muldonnid, siis nüüd ilmusid nähtavale lihtsakoelised kahekorruselised savimajad, mille ees laiuvat murulappi ääristasid piimakaktuste hekid, üle millede banaanitaimed väärikalt päid kummardasid. Majade ümber näksisid lontkõrvalised lambad lustakalt muru.

Bussisõidu muutsid meitmekesiseks ka teel söövad hobused võis siis karjatavad veised, muulad, kitsed ja lambad. Ikka ja jälle leidis mõni loomadest end bussiga tõtt vaatamas ja buss sõitis kui slaalomit. Alla ajada loomi ei tohi, sest sel juhul tuleb looma omanikule kinni maksta ja kogu see asjatamine juhtumi ümber võib võtta tunde.

Soddo on mõnus rohelise Damota nõlvadel paiknev väikelinnake. Hotellis ootasime bambusmadratseid ja spartalikke tingimusi, kuid saime täiesti kena ja puhta dusiruumiga toa, kus muidugi vesi ja elekter tulevad ja lähevad nagu Mary Poppins idatuulega, aga nad on siiski olemas. Lähedal asuv minarett ei seisa stoilise ja aukartust äratavana nagu enamus euroopa katedraale, vaid hüüab pidevalt valjuhäälselt inimesi palvusele. Peab tunnistama, et kell neli öösel tuppa kanduv kisa paneb tõesti palvetama, kui mitte millegi muu, siis selle pärast, et see ruupor võiks ometi puruneda, sest tava eurooplasena on öösel 2h vaid sealseid palvusi kuulata liig mis liig.

Kotid kohvrid hotelli paigatatud asusime vallutama mäenõlva, sest sammud tuli seada ühe vaesema õpilase, Ammanueli, kodu poole. Punase saviliivaga parkunud tänavad meenutavad mudas püherdanud jõehobu nahka. Savionnidest välja piiluvad katkistes riietes särasilmsed lapsed mõjuvad lutsutatud shokolaadikommidena, kes võõraid nähes tänavatele veerevad, et tere öelda, ja emmata, raha õnneks nii intensiivselt ei küsita kui Hawassas. Osad lastest jäävad meid saatma ja Ammanueli maja lähedal on meid järgimas juba 15 liikmeline lastesalk. Tahes tahtmata liiguvad kõige selle keskel mõtted Jeesusele, kes liikus ringi rahvasumm paelja lingina taga, üle ja ümber. Tekkib ka parem ettekujutus, kui väsitav see kõik võis olla.

Viimaks jõuame mäenõlval veidi eraldi seisva vildaka savionni juurde, mille ees laiub jalgpalliväljak, millel sööb 4 kollast veekanistrit kandev pildiraamatu eesel. Kuna loom peaks kuuluma pildile, haaran telefoni järele, kuid millegipärast, tunneb keegi lastest kas armukadedust looma suhtes või on lihtsalt kiuslik, igatahes ajab ta looma jooksule, kuigi näeb, et tahan pildistada. Mingi kaadri ma siiski saan.

Savionni ees on lööbakil puust uks. Määrdunud riiete ja särava naeratusega pisike naine meenutab muinasjutust tuntud väikest nõida, kes lustakana kõigile head tegi. Ruumi tagaosast tuuakse meile püsti pandud pink, mis asetatakse muldpõradale kesk segaduses ruumi. Peame uurima poisi käekäiku, kui lihtne ülesanne osutub suhteliselt keeruliseks, kui selgub, et poiss jääb ka lihtsamatele küsimustele vastamisega hätta, vanemad muidugi inglise keelt üldse ei oska. Õnneks on onni libistanud end ka mõned kohalikud suuremad lapsed, kes abistavad tõlkimisega ja saame endale vajalikud vastused. Olles jaganud ka riideabi näitab perenaine tagatoas voodil oleva nutsaka sees veel aastast magavat last. Maja ainuke mööbliese ongi kaheinimese voodi, mille ees paikneb lõkkease, kus süüa tehakse. Hillevi räägib, et vanemad magavad väiksema lapsega voodis, samas kui kõik teised lapsed panevad suhkrukotid põrandale või vihmaperioodil, kui põrand on väga mudane, bambuskepid suhkrukottide alla ja magavad nii. Pole siis ime, et väikelaste suremus on nii suur. Kummaline on ka et Merle sõnutsi on ca 80 prossa elanikkonnast kuni kahekümnendates aastates inimesteni. Keskmine eluiga on 40 aasta ringis.

Edasi suundume rikkamasse perre, kes on aasta tagasi pereisa kaotanud. Etioopias on komme, et sellise sündmuse puhul annetavad kõik pere tuttavad perele raha. Antud juhul võimaldas see perel lõpetada pereisa alustatud külalistetubade väljaehitamise. Seega kõik tuleb kasuks nendele, kes Jumalat armastavad. Pöördume sinna perre vaid korraks, et tere öelda, kuid märkamatult saab korraks minekust 2 h, sest lahke perenaine pakub firfiri ja vestlus jätkub kohvi ja popcorni rituaali taustal.

Tagasiteel hotelli uurin, miks inimesed ei paranda oma riideid, sest aukudega riiete kandjaid on igal pool, stjuardessidest kuni ringi jooksvate lasteni. Merle sõnul viivad nad niidi ja nõelakomplekte ja õpetavad inimesi riideid parandama, sellest hoolimata ei pea inimesed, seda vajalikuks ja käivad ringi augud uhkelt riietel ilutsemas.

Egle

Kümme killukest Etioopiast

Kümme killukest Etioopiast

Kümme killukest Etioopiast

Saabudes Etioopia pealinna Addis Abebasse, mis kohalikus amhara keeles tähendab uut lille, olid esmamuljed üsna kõhedad. Ehk oli selles omajagu süüd ka eelarvamusel, mis tekkis kuuldud lugude põhjal sellest teistsugusest maailmast, millega ma kohe harjuma pidin.

Tundus, et liikluses ei kehti mitte ühtegi reeglit. Suur buss kihutas läbi külatänavate, pööramata vähimatki tähelepanu lastele ja eeslitele tee ääres. Igaüks pidi ise hakkama saama ning oma turvalisuse pärast vastutama. Nägin, kuidas korra sai üks uimane hobueesel bussi ette joostes obaduse. Õnneks jäi ellu. Sellised obadused aetakse isekeskis selgeks. Bussijuht peab rahakotti kergendama, aga seda ka alles pärast kohaliku kamba paaritunnist pealekäimist.

 

Bussisõit oli omaette elamus. Buss ei välju mitte kindla kellaaja ega graafiku järgi, vaid siis, kui kõik istekohad on välja müüdud. Peale selle väljub buss bussijaamas suvalise koha pealt. Piletimüüja, kui teda nii võib nimetada, karjub õues ja rahvas triivib kohale. Varasemalt oli lubatud inimestel seista ka vahekäikudes, nii palju, kui neid sinna mahtus. Nüüd kehtib aga reegel, et kõik reisijad peavad istuma. Lisaks pandi vahekäiku ka abistav taburet, et piletimüüja saaks istuda. Tegelikkuses müüdi välja ka taburetipilet.

Liikluses oli tavaline, et veoautode koormad ületasid mõistlikke mõõtmeid. Nägin pealt, kuidas veoauto, mis mäest üles sõitis ning puukoormat vedas, tasakaalu kaotas ning auto esiots tahtis õhku tõusta. Probleemi lahenduseks ronisid autojuhid koorma otsa ning hakkasid puid tee äärde loopima, et koormat veidi kergendada.

Mänguasjad

Mänguasjad tuleb Etioopia lastel ise teha. Selles piirkonnas, kus meie käisime, ma ühtegi mänguasja müügil ei näinud. Mänguasju meisterdatakse väga erinevatest vahenditest. Peaaegu kõigest, mis tänavatelt kätte juhtub. Autod olid tehtud traadist, ratasteks all pudelikorgid. Autod ehiti sulgede või muu säärasega, mis leiti sulgedest uhkem olevat.

Iga Etioopias poisi unistus ja uhkus on jalgpall. Pallid olid enamasti vanadest kaltsudest kokku õmmeldud. Jalgpalli mängitakse paljajalu ja plätudega ning seda teevad igas vanuses etiooplased. Jalgpalliplatsi kõrval seisis kohalik külatüdruk, kes januste mängijate jaoks joogiveekanistrit valvas.

Jalgpalliga seoses meenub ka üks lugu: küla vahel ringi kõndides hüüdsid paljud poisid meile „Messi, Messi!“. Lõpuks taipasime, et üks meie kaaslastest võis tõepoolest veidi Messit meenutada, mistõttu ka selline eriline tähelepanu. Sarnane lugu juhtus ka ühe hotelli vastuvõtul, aga naljapärast sai mainitud, et tegemist pole Messiga, vaid tema vennaga.

Külalapsed

Valged on Etioopias ikka veel haruldus, mistõttu olime lemmikobjektideks kõikjal, kuhu me sattusime. Eriti armastasid meid lapsed, kes kõndisid meiega teinekord mitmeid kilomeetreid kaasa. Tundus, et mitte keegi neid ei valvanud. Kolmeaastased poisid või plikad koos teiste lastega ja ilma täiskasvanuta oli üsna tavaline nähtus.

Lapsed järgisid ustavalt meid mitmeid tunde ning nende suust kõlas „One birr, one birr“. Vaatamata sellele, et nad samal ajal oma armsate pruunide silmadega vaatasid, ei tohtinud me neile raha anda. Kui ühest lapsest ka süda härdaks läheks ning talle raha annaks, siis tähendaks see kogu küla laste kokku jooksmist ning siis juba enam nii lihtsalt nende käest ei pääse.

Ehitus

Majad, kus kohalikud pered elasid, meenutasid meie mõistes pigem onne. Maja karkass ehitati sitkest eukalüptipuust ning mätsiti seest ja väljast saviga üle. Majad olid eri suurusega, tihti pidid neli last, vanemad ja koduloomad ära mahtuma vaid mõnele ruutmeetrile. Linnas käis kõva ehitus, märk Etioopia majanduskasvust. Kõrged hooned, eukalüptipuust tellingud. Tellingutel võis mitmekümne meetri kõrgusel näha ka ehitusmehi, mõistagi ilma kiivri ja julgestuseta. Ka keevitustööd tehti, päikeseprillid ees, paljaste kätega.

Kool

Etioopia reis sai alguse tänu heale sõbrale Merlele, kes on käinud järjestikku seitse aastat. Etioopias lapsi aitamas. Vähekindlustatud perede lapsed, kes muidu mitte mingil juhul ei oleks saanud võimalust koolis õppida, on saanud tänu eestlaste toetusele haridust omandada erakoolis. Haridus tundubki olevat sellele rahvale ainuke lahendus.

Igal aastal käivad Merle ning teised vabatahtlikud Etioopias, teevad kodukülastusi, tervisekontrolle, vestlevad kooli juhtkonnaga, selgitavad välja laste vajadusi. Ühe lapse haridus maksab keskmiselt 80 eurot aastas. Majanduskasvuga koos on tõusnud veidi ka koolivormi, õpikute ja töövahendite hinnad. Haridus tähendab Etioopia lapsele kõike.

Riigikoolis on keskmiselt sada last klassis, mistõttu võib jääda märkamata laste areng ning õppimisvõime. Vaesemate perede lapsed käivad heal juhul riigikoolis, tihti juhtub aga ka seda, et laps jääb koolist ära, et võimalikult vara tööle minna ning oma perele leiba teenida. Seetõttu on töö, mida MTÜ Damota Merle juhtmisel teeb, eriti tänuväärne. Juba praegu on näha esimesi tulemusi laste pealt, kes on saanud aastaid tänu toetusele koolis käia. Muutus saab alguse mõttemaailmast ning enesekindlus kasvab. Etioopia lapsed väärtustavad väga haridust ja teavad juba üsna noorest peast, kelleks tahavad saada. Seepärast nad õpivad ka suure innuga.

Kui mina Etioopiasse jõudsin, algas lastel vaheaeg. Enne seda sain näha eksameid. Panin tähele, et õpetajad olid palju rangemad ning tundub, et igas koolis oli palgal ka kohalik vitsamees, kes korda hoidis.

Lapsed olid väga avatud, rõõmsameelsed ning toredad. Enamasti olid kõik ka väga julged ja tulid kohe sõprust looma, endassetõmbunud üksinda istujaid ma ei märganud. Lärm, rõõmsad kilked ja naerupahvakud saatsid meid kõikjal.

Tegime lastele ka tervisekontrolli. Meiega oli kaasas arst ja tema abilised. Kontrollitud said silmad, hambad, pikkus ja kaal. Väga sage probleem oli peatäid. Tundus, et igal kolmandal lapsel olid täid ja tingud. Ega me neile muud soovitada saanudki kui vaid tihedat pesu ja kammimist.

Vesi

Vesi on Etioopias hinnas. Käidi maha mitmeid kilomeetreid, et kanistritäis vett endale majja saada. Peamisteks veekandjateks olid naised ja lapsed. Väga tihti võis näha väikseid lapsi raskeid veekanistreid tassimas.

Oli lõppenud kaheaastane põuaperiood, mis tähendas puudust ja nälga. Miljonid inimesed kas haigestusid või surid pika põua ajal. Vesi tähendab seal elu.

Kirik

Usk paistis olevat etiooplaste jaoks oluline. Kirikuid oli palju ja seal käisid koos tuhanded inimesed. Üht kirikut külastades nägin ka suuremat vihikut, mis oli riste täis kritseldatud: nii märgiti ära noorte kohalkäimisi ja annetusi.

Amanueli perekond

 

Viibisin paar päeva hästi vaeses peres, jälgides kõrvalt nende igapäevaseid toimetusi. Viieliikmeline pere elas kuueruutmeetrises onnis: ema, isa ja kolm last, peale nende ka kaks lammast. Lambad polnud nende omad, vaid antud neile kasvatada.

Kuulsin, et varem elasid nad seal seitsmekesi, aga hiljuti oli kaks selle pere last jõukamatele sugulastele abitööjõuks antud. Ikka selleks, et ellu jääda. See oli üsna tavaline, et vaesematest peredest lapsed pidid juba üsna noores eas rikkamate perede sulasteks minema. Vastutasuks said nad kõhud täis ja aseme, kus magada.

Onnis tehti süüa elava tule peal. Seetõttu oli tuba sinist suitsu täis ja lapsed uimased nagu porikärbsed. Vaatamata sellele, et pereisa ise oli sutsuvingu tõttu ühest silmast pimedaks jäänud, kehtis ikka uskumus, et suits aitab sääsed toast eemale peletada ning teeb maja tugevaks. Sääski ma sel perioodil, kui käisin, väga ei märganud.

Meie lihtne nõuanne teha süüa õues tundus kehtivat vaid ainult meie juuresolekul. Pere oli vaene seetõttu, et pereisa oli nõrk, ei jaksanud tööl käia ja lapsed, kes riburadapidi sündisid, jäid peamiselt ema kantseldada.

Vahel juhtus, et pere ainukeseks toiduks oli koolilõuna, mille Amanuel koju kaasa tõi. Amanuel saab koolis käia tänu eestlaste toetusele ja seda juba mitmendat aastat

Kunstitund

Mul oli võimalus koolilastele läbi viia kunstitund. Tavapäraselt see nende tunniplaani ei kuulunud. Õlipastellid ja värvid on seal suureks harulduseks ja lapsed nautisid joonistamist väga.

Mul olid kaasas Eesti tuntud kunstniku, kahjuks nüüdseks juba lahkunud Andrus Kasemaa poolikud tööd. Mõte oligi, et kunstnik joonistab piirjooned ja Etioopia lapsed värvivad. Nii need kunstiteosed ka tehtud said.

Eestlased

Kohtusime Etioopias ka teise eestlastega. Eesti arstid olid tulnud projekti raames haiglasse kohalikke opereerima. Kõike seda dokumenteeris Ilmar Raag. Tutvustasime talle kohalikku elu ja ka kooli elu, sellest kõiges saab lähemalt lugeda Ilmar Raagi blogist. Kõigest, mida Etioopias kogesin, jääb kõige enam meelde siiski rõõm, mis nii nakatavalt lastest välja pulbitses. Lapsed on ikka lapsed, vaatamata sellele, kus või kellena nad sündinud on. Hüüded „Varanjo, varanjo“, mis nende keeles tähendavad valget, jäävad kauaks mu kõrvu kõlama.

Kristjan Juusu

Ellujäämise instinkt

Ellujäämise instinkt

Elades heaoluühiskonnas ei ole tihtilugu tajutav ellujäämisinstinkt.

Kõik eluks vajalik on käe-jala juures, supermarket on kaupa täis, kui midagi meelepärast just parasjagu poeriiulil pole, kipub nägu virilaks minema. Kui vähemalt toidu ja elukoha tarvis kuluv raha pangakontole laekub pole elul justkui viga midagi, sest ega kõik, mida ihaleme polegi ju vajalik.

Olles esimest korda mustal mandril, nimelt Etioopia Demokraatlikus Liitvabariigis, avanes järsku uus tasand inimeseks olemise valdkonnas. Jah, ma olen inimene siis, kui mul on enamvähem kõik eluks vajalik olemas, olen väärikas, ei tee ligimesele liiga, isegi aitan teda tehes telefoni teel mõned annetused jne. Olen valge inimene ja väärt kõike head, paremat – dušist tulevat sooja vett, elektrit ja stabiilset internetti ( kõik kolm on Etioopias väga kaootilised nähtused). Kui viimaseid pole trambin jalgu ja teen koledat kisa. Kaotan esimese ebamugavuse peale enesevalitsuse ja seega kogu õilsuse.

Etioopia lõunapiirkonna kodusid külastades olen avastanud ennast küsimuse ees seisvat, mida tähendab olla inimene. Teatavasti on Etioopia rahvas kannatanud aastaid näljahäda käes. Äärmuslikud tingimused on rahva alateadvusse jätnud ränga jälje, röövides nende väärikuse. Muidugi leidub siinse rahva seas väga väärikaid kodanikke – kenades elamistes, roosiliste diivanikatetega elutubades.

Samas elab väga suur osa elanikkonnast justkui tuhat või isegi rohkem aastat tagasi koopainimese kombel. Ei ole tema pilgust võimalik lugeda Schpenglerit ega Goethet, isegi mitte kirjaoskusest ei saa rääkida. Ta pole ehk kolm päeva söönud, seep ega vesi pole kaua tema ihu puutunud, istub urbses hurtsikus, tema ainsaks sooviks on midagi süüa. Lapsi on tal mitmeid ja tuleb aina juurde.

Sageli saadab oma lapsed tänavale hüüdma – üks birr, üks birr. Kõikjal kuhu lähed hüüab ikka keegi – hei valge, anna mulle raha! Ühtäkki selgines, ma ei saa teda hukka mõista, see on jõuline ellujäämisinstinkti esiletulek, mis on siinse rahva identiteedi üks lahutamatu osa. Isegi elujärje paranedes jääb viimane väga pikaks ajaks inimese alateadvusse, one birr, one birr – äkki näkkab.

LIANE ROHTMÄE

 

Kodu, mis sai korda 50 euroga. Seinad, madratsid, tekid ja söögitegemiseks vajalikud nõud. Allpool kodu seinad, vasakult ning paremalt pildistatud. Selle kodu lapsed ning kõige all Amanuel oma kodu ees.

Vasak külg
20150208_085031
20150208_083635
20150208_083628
Ammanuel ja tema kodu (vasakul)
Humanitaarabi Eestist .-)

Humanitaarabi Eestist .-)

Nädal on möödas Etioopiasse jõudmisest, kaasasoleva 270 kilogrammise “väärtusliku” kaubaga. Eestis olles oleks raske olnud parema tahtmise juures kogu seda kraami kellelegi sokutada. Meie kaheksaliikmelise seltskonna juures vedasid mehed 40kilogrammiseid ja naised 30kiloseid kotte. Koti sisuks oli kõik see, mis oli aastatega meie kõigi majapidamisse kogunenud ja millest vabanemine oli suur kergendus. Aastate jooksul kokku korjatud kraamist on aga kirjeldamatult keeruline ja füüsiliselt väga raske vabaneda.

31.detsembriks jõudsime oma esimesse hotelli. Etioopias on aastavahetus 11. septembril ja seepärast jäi ka meile 2015. aasta tulek tavapäraseks päevaks. Esimese uue aasta päeva veetsime sooja basseini kõrval, mõtted eemal aastavahetuse melust.

Kogu selle hunniku vedamine läbi pealinna Soddosse oli vist selle reisi raskeim katsumus, sest me ei mahtunud kohvrite suuruse tõttu igasse bussi ja tasugi taheti tihti kottide eest rohkem, kui on inimese pileti hind.

Maarja ja Lauri on andnud oma neli esimest muusikatundi. Plaanis on koos lastega esineda lastevanematele. Eva, Liidia ja Amanda keerutasid terve eilse päeva erinevat värvi niiti ümber paberi ja jagasid nööpe pakkidesse valmis. Oleme teinud ka esimesed kodukülastused.

Iga päev on keegi kõhutõves või oksendab. Mis meid täpselt vaevab, on raske öelda, sest häda kestab tavaliselt peaaegu 12 tundi ja siis lahkub järgmise juurde. Tundub, et saame siinset kultuuri kogeda päris võrdselt. Homme, 7. jaanuaril, on Etioopia jõulud. Plaane me ei tee, vaid õpime kulgemist siinses kultuuris: iga päev on üllatus.

Mis meie rasketes kottides siis oli?

  • 70 kg riideid neile peredele, kellel tõesti söögi kõrvalt raha rohkemaks ei jagu;
  • 4 kg nööpe, niite ja nõelu riiete parandamiseks;
  • 150 kg ingliskeelseid õpikuid, mille annetasid eesti raamatukogud;
  • 20 kg beebidele kootud mütse ja mähkimislinu.
  • Lisaks ka mõned tekid, millega end jahedas viiekraadises öös katta.

MERLE

Humanitaarabi Eestist

Humanitaarabi Eestist

Yiftul külas

Yiftul külas

Yeneneshil külas

Yeneneshil külas

Mistrul külas

Mistrul külas

Mistru õed-vennad

Mistru õed-vennad

Lastega külatänaval

Lastega külatänaval