Jälle tagasi oma mugavas kodus

Jälle tagasi oma mugavas kodus

Esimesel tööpäeval, kuulates oma töökaaslaste jutte nende puhkustest Londonis, Versailles ja mujal, tundus kõik nende jutt nii mõttetu. Ma mõtlesin, et me käime ja vaatame mingeid maju ja aedu ja kurdame selle üle, et Luksemburgi (minu elukoht) kaubavalik on palju väiksem kui Londonis, samas kui Etioopias tegelevad inimesed peamiselt ellujäämisega. Etioopia lapsed on õnnelikud, kui neil üldse mingi särk seljas on, olgu see kui suur tahes, või et neil üldse mingid jalanõud jalas on, kasvõi roosad plätud poisi jalas. Ja kui nad veel kusagilt mängimiseks palli saavad, siis on see juba ülim õnn. Esimesse maailma tagasitulek oli minu jaoks veel suurem šokk kui Etioopiasse minek. Aga see šokk läks kiiresti üle. Inimese aju kaldub vist elu ebameeldivamaid külgi unustama. Nüüdseks on jäänud vaid mälestus, et oli selline põnev koht, kus kõik on teistmoodi kui siin. Isegi, kui ma räägin teistele praegu neist ebameeldivatest kogemustest (pidev tülitamine, vargused, tolm, hirm musta toidu ees jm), siis ei teki minu sees enam sellist ebameeldivat tunnet, nagu oli sageli seal olles. Nüüdseks on sellest tundest saanud vaid sõnad. Ja ma tahan kunagi minna tagasi ja võtta kaasa ka oma lapsed, et neile näidata, et ka teistmoodi elu on võimalik. Ka tahaks ma ära näha need vaatamisväärsused, kuhu esimesel korral ei jõudnud.

LII

IMG_3837

Minu esimesed muljed Aafrikas

Minu esimesed muljed Aafrikas

Pühapäeva hommikul 6. aprillil Addis Abeba lennujaamast välja astudes olid esimesed muljed väga positiivsed. Oli veel varajane hommik, aga väljas oli SOE! Lennujaama ümbruses õitses mitmesuguseid põõsaid ja jalutasid mingid kurelised. Hiljem sain teada, et need olid iibised. Ümbrus nägi välja selline nagu lõunamaal ikka. Varsti saabus ka Annika ja me sõitsime liinitaksoga kesklinna sööma ja oma bussi ootama. Pärast paaritunnist linnas viibimist avastasin äkitselt, et seal pole mite midagi ilusat. Polnud põõsaid, hekke, lillepeenraid, ega isegi mitte ilusaid maju. See avastus rabas mind täiega. Selleks ajaks olin ka juba jõudnud näha esimesi kerjuseid ja avastanud, et minu ettekujutuses olnud kirjusid aafrika kleite polnud ka kusagil näha. Ilusate kirjude aafrika kleitide asemel oli inimestel seljas räbalakskulunud hiina toodang.

Varsti läks lahti sõit lõuna poole Hawassasse. See oli esimene ja viimane kord, kui ma sõitsin etteostetud piletiga ja kella peale väljuvas bussis. Kõik edaspidised sõidud väljusid siis, kui buss sai rahvast täis. Tavaliselt kulus selleks umbes tund, aga viimasel sõidul Addissi tagasi lausa kolm tundi.

Sellel esimesel sõidul aknast välja vaadates oli ka näha, et etiooplased on palju sotsiaalsem rahvas kui eestlased. Kusagil ei olnud näha üksikut inimest kuhugi kõndimas, alati ikka mitmekesi, ja samuti tehti suuremaid töid ühiselt.

Juba esimesel õhtul läks tarvis kaasavõetud taskulampi. Etioopias on pidevalt elektrikatkestused. Väljas on kottpime juba kell 7 õhtul, aga tänavad on siis alles inimesi täis. Meiegi läksime sel ajal alles sööma ja tänu taskulambile õnnestus tervena kõigist tänaval olevatest sügavatest vihmaveerentslitest ja muudest kummalistest kraavidest ja raudlattidest ja lahtistest kivimürakatest üle saada. Kui parajasti ei saja, siis kasutavad tänavalapsed neid kraave magamiseks.

Nii Hawassas kui ka Sodos on paljud tänavad ääristatud pisikeste putkade ja söögikohtadega. Paljud söögikohad näevad välja nii parajalt räämas, et lääneliku puhtusega harjunut need küll sisse astuma ei meelita. Kui poleks olnud Annikat, kes teadis, millisest söögikohast sobivat toitu leida, siis poleks mina vist ühtegi neist sisse julgenud minna.

Sodos nägin Etioopias valitsevat vaesust ja viletsust täies hiilguses. Terve esimese nädala kummitas mu peas ainult üks sõna – MASENDAV! Ja kogu aeg küsisin endalt, mis mõtet on meil neid 105 last koolitada, kui terves riigis on 95 miljonit inimest ja suur osa neist on vaesed, näljas ja harimata? Vastusena oma küsimusele meenus mulle lugu sellest, kuidas mees loopis rannas liivale uhutud meritähti merre tagasi. Seal oli vist miljoneid meritähti kuivale jäänud ja temalt küsiti samamoodi, et mis mõtet on neid tagasi loopida, kui neid nii palju nagunii hukka saab? Mees vastas selle peale: „Aga see üks, kelle ma vette tagasi viskan, on päästetud.“ Ja ega olegi paremat vastust ka minu küsimusele. Vähemalt need lapsed, keda meie toetame, saavad korraliku hariduse.

Etiooplased on üldiselt heatahtlikud, kuigi nad püüavad valgelt alati mitu korda suuremat hinda välja pressida. Tänaval liikudes kuuleb pidevalt hõikeid: „How are you?“, „Where are you go?“ ja „Faranje!“ (loe: farandž – valge) ning „Money“ või „Birr“. Valge inimene on nende jaoks lihtsalt kõndiv rahakott.

Kahe nädala sisse mahtus mitmeid kordi koolivahet käimist, et lapsi mõõta, pildistada, jagada neile koolivormi jaoks nööpe, jagada ära mõned kaasavõetud riided, käia paari lapsega haiglas ja lasta õmblejal mõne lapse riided ära parandada ja lausa üks uus seelik õmmelda. Iga laps, kes sai mõne uue riideeseme, oli üliõnnelik. Meenub üks väiksem poiss, Amanuel, kellele meie toodud püksid osutusid liiga väikeseks. Püksid ei läinud eest isegi kinni, aga sellest hoolimata korrutas poiss õnneliku näoga: “Is good! Is good!” Lõpuks õnnestus meil talle ühe teise poisi abil selgeks teha, et neid pükse ta siiski ei saa, vaid toome talle järgmisel päeval veidi suuremad püksid.

Lisaks koolis lastega tegelemisele külastasime ka üsna mitmeid kodusid. Üks tüdruk elas umbes 3 x 3 meetri suuruses hütis, kus oligi ainult üks magamisruum. Hüti ees oli väike eeskoda, kus ta ema pidas pudi-padi poodi ja pakkus kohvi. Midagi tualeti moodi kohta ei olnud kusagil näha, rääkimata normaalsetest pesemisvõimalustest. Saime näha ka üht äärelinna natuke kobedamat väikest elamist, kus elati ka üsna kitsalt – kolm teismelist venda magasid ühes kitsukeses toas, kõige vanem voodis ja kaks nooremat põrandal mattidel. Aia taga otsisid nende pere kolm lehma endale tänavaäärtest söögipoolist. Neil oli siiski olemas köök ja tualett. Veel käisime ühe õpetaja kodus, kes elas uuemas kortermajas. Huvitav oli see, et isegi korteris elades valmistavad nad kohvi traditsioonilisel moel väikese söeahjuga. Veel külastasime kahe Etioopia Apostelliku Kiriku pastori kodu. Üks neist elab Sodos ja tema elamine täiesti võrreldav eesti keskklassi eramajaga. Maja oli üsna suur ja selles oli arvukalt tube. Ka olid nende elamises teenijad – maalt kutsutud sugulased, kes tegid söögi ja eluaseme eest ära kõik majapidamistööd. Pastori pere aga maksis kinni selle sugulaste poja koolikulud. Teine pastor elab Addis Abebas ja tema elamine oli tagasihoidlikum, kuid ka seal olid teenijad.

LII

IMG_3530 - Version 2 (1)IMG_3631 - Version 2IMG_4537IMG_3770IMG_4077IMG_4479

Teekond Addissi läbi Jimma

Teekond Addissi läbi Jimma

Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Oxnardi teise kampuse 3. – 6. klassi õpilastele suulise inglise keele eksami, mille nad kõik läbisid. Rõõmustasin, sest suurem osa õpilastest oli end testiks tublisti ette valmistanud. Loomulikult leidus lapsi, kes olid nädalavahetusel õppimise asemel tööd teinud või kellel lihtsalt võtab materjali selgeks saamiseks rohkem aega. Ometi nägin, et nemadki pingutasid. Kolmapäevaks olid minu “Spokeni” tunnid läbi saanud ning siis sain võimaluse kolme Oxnardi esimese kampuse õpilase kodus käia. Olgugi, et ükski kolmest lapsest ei elanud oma ema või isaga, olid neil vähemalt magamiseks ja koduseks õppimiseks normaalsed tingimused.
Lastel algas koolivaheaeg ja mina pidin hakkama Eestisse tagasi liikuma. Otsustasime Merlega Addissi läbi Jimma minna. Pärast 15-minutilist vale võtmega logistamist meie magamistoa ukselukus, saime lõpuks Annelilt, kes oli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma läinud, õige võtme tagasi. Reisikotid lukustatud toast kätte saadud, jäi veel oodata tellitud bajajit, mis pidi juba kümme minutit tagasi kohal olema. Meile aga tundus, et hakkame bussile hiljaks jääma. Nii helistaski maja perenaine oma pojale, kes oli nõus meid bussijaama sõidutama. Kohe pärast seda, kui olime autosse istunud, saabus ka oodatud bajaj. Olime 40 minutit hilinenud taksojuhi peale veidi pahased ning ütlesime perepojale, et tahame ikkagi temaga bussijaama saada. Teel seletas Jossua, et see ongi Etioopia ning me ei tohiks siin eurooplastele omaseid plaane teha: niikuinii läheb siin kõik nii, nagu minema peab, mida kinnitas veelgi meie bussi peale jõudmine.
Siiani olin Etioopias sõitnud vaid asfaltteedel. Nüüd oli aga aeg klassikalise aafrikaliku kruusatee nautimiseks. Jõudsime ju bussi peaaegu et viimastena, mistõttu saime ka endale kohad viimasesse ja kõige “paremasse” ritta. Auklik kruusatee, amortideta ja avatud akendega buss ning viimase rea istmekoht andsid kokku unustamatu elamuse. Kui Jimma teekonna poole peale ehk Tarch’a jõudsime, valutas pea, sest see oli viis tundi vastu lage käinud, sisikond oli viimase soolikani läbi raputatud ja ninast, mis sai lõplikult alles täna puhtaks, õnnestus nokkida vaid süsimusti kolle.
Toredas ja tolmuses Tarch’as ööbisime Hildana ema õetütre majas. Meile eraldati elutoas diivanite ja uhke teleri vahel kaheinimese voodi, millel olid pestud ja lumivalged linad. Õhtu saabudes pandi voodi kohale ka värskelt ostetud baldahiin, mis oli sääski peletava mürgiga kokku määritud. Pärast raputavat bussisõitu ja ekskursiooni väikelinnas pugesimegi väsinuna linade ja võrgu alla. Arvan, et olin umbes kakskümmend minutit maganud, kui tundsin, et keegi jalutab minu etioopialike patsikeste vahel. Panin tule põlema ja asusingi hüsteeriliselt prussakaid valgete linade vahelt minema lööma. Merle püüdis mind rahustada öeldes, et sääsevõrgul olev mürk on see, mis tarakane voodisse meie kõrvale meelitab.
Närviline öö lõppes hommikul kell viis, kui hiilisime läbi 16-liikmelise lehmakarja väravast välja, et taas bussi peale jõuda. Senimaani olin aru saanud, et buss hakkab liikuma, kui kõik istekohad on hõivatud, kuid hommikuses Jimma bussis see nii ei olnud. Jimmasse hakkasime sõitma alles siis, kui ka vahekäigud olid abešasid täis. Vähemalt saime seekord endale istekohad eespoolt lugedes kolmandasse ritta. Kohver jalgade all ja seljakott süles, olin mõttes valmis eelmisel päeval pooleli jäänud teekonda Jimmasse jätkama. Kohe, kui Tarch’ast välja jõudsime, avastas bussijuht endas rallimehe oskused. Nii kihutasimegi rahvast pungil bussiga päikese tõusu ajal silma järgi 100-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kruusateed loodetava sihtkoha poole. Palavasse ja tolmusesse Jimmasse jõudes oli tunne, nagu oleksin ühe raskeima tuleproovi läbinud, sest rotid, kes saabuval ööl hotellitoa lae ja katuse vahel jooksid, ei tundunudki enam nii ebamugavad.

MARTIINA

Tarchas

Tarchas

Tarcha

Tarcha

Jimma

Jimma

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Valteri esimene nädalavahetus tagasi Soddos

Valteri esimene nädalavahetus tagasi Soddos

Ühed jõulud ja aastavahetus kodus veedetud, saabusin Etioopiasse kogemata täpselt päev enne kohalikke jõule. Kui Eestis peetakse ühte jõululaupäeva ja ühel õhtul süüakse korralik kõhutäis, siis siin toimub sööming kaks päeva jutti ja nii kolm korda päevas. Olen viimase paari nädala vältel peaaegu iga päev ühe söögikorra vahele jätnud ning mõned täispikad „veepäevad“ teinud. Hakkangi juba normaalsesse kaalu vaikselt tagasi jõudma.

Elamine on mul seekord samuti ühes hoovipealses majakeses, kuid nüüd ei asusta suurt maja mitte eestlased, vaid ühe kohaliku kiriku pastor ja tema pere. Kolmel esimesel päeval vestlesin paar tundi jutti mehega, kes on olnud 38 aastat Etioopia Apostelliku Kiriku pastor. Tänu temale tean täpselt, millest koosneb püha kolmainsus, kes on Jeesus, kuidas saab hing inimese sisse, mis saab hingest pärast surma, mis ootab ees neid, kes järgivad piiblit nii, nagu nemad seda teevad ning mis ootab ees maailma üleüldiselt, vaadatuna religioossest vaatepunktist.

Hoovi peal on kaks Pontut – must Pontu ja redeliga Pontu. Redeliga tähendab, et kui mõlemad on päeval ketis, siis ööseks lastakse nad hoovi peale lahti, kuid ühele neist seotakse redel sleppi. Mine sa tea, mispärast, aga võib-olla seepärast ta üle aia ei hüppaks ja plehku ei paneks. Nii lohistabki ta öösiti redelit edasi-tagasi enda järel üle hoovi otse minu akna alt läbi. Hoov on muide betoonist. Jah, ajab küll une ära! Ma ei julgenud esimestel öödel kõrvatroppe ka kasutada, kartuses, et ehk ei kuule äratuskella ja magan sisse.

Koolis andsin iga päev viis tundi ehk igale klassile ühe tunni. Nii aga ainult ühe nädala, sest muudel nädalatel oli teisi olulisi asjatoimetusi, islamistlikke pühasid ja vaheeksameid, mil tunde polnud. Lapsed on täpselt samasugused nagu eelmisel aastal, kuigi sutsu rohkem valge õpetajaga harjunud, sest neil juba mitmendat aastat mõni meist pidevalt siin. Esimene klass aga ei ole valge õpetajaga harjunud ja seepärast pean vahel mõne kohaliku õpetaja või direktrissi appi kutsuma, et nad kohalikus keeles korra jälle majja lööksid.

Pastori poeg oli just paar päeva vangis, sest pärast pikka kauplemist nõustus ta ühe vanema naise enda auto peale võtma ja linna sõidutama, sest oli ise sinnapoole teel. Naine polnud aga kunagi autos istunud ja seetõttu ei teadnud, et autost võib väljuda alles siis, kui masin on peatunud. Nii ta hüppaski sõidu pealt välja ning suri hiljem haiglas aju verejooksu. Mulle tundus kogu lugu totter, Martiina sai lausa pahaseks, aga praeguseks on perepoeg taas vabaduses ja kadunukese omaksed mõistavad, et autojuht polnud milleski süüdi. Sarnane lugu oli juhtunud ühe kohaliku tuttavaga, kelle džiipi lapsed sõidu ajal kividega loopisid. Lapsed olid arvanud, et auto on nagu eesel, kes tagant utsitades kiiremini liikuma hakkab.

Kõht pole kordagi veel lahti olnud, mis on minu isiklik rekord. Ehk veab nii isegi lõpuni välja. Siiani pole end sooja veega ka pesta saanud. Terve nädala pole tegelikult kraanist vett üldsegi tulnud. Eile pesin end üle mitme päeva esimest korda ja mul kulus selleks vaid viis liitrit ehk kannutäit vett.

VALTER

Valter ja shennete bet ehk Euroopa Liidu rahadega ehitatud kemps

Valter ja shennete bet ehk Euroopa Liidu rahadega ehitatud kemps

Doro watiks läinud kukk ja must Pontu

Doro watiks läinud kukk ja must Pontu

 

 

Maja naabertänavas

Maja naabertänavas

Tüdruk koduväravas

Tüdruk koduväravas

Esimene hommik Soddos

Esimene hommik Soddos

Olen oma reisikaaslase Hilleviga neli ööd Etioopias veetnud. Saabudes pealinna Addis Ababasse, läks meie sõit nelja tunni pärast edasi Awasasse. Bussireis möödus öisest lennusõidust puhates ja jälgides aknast Aafrikale ainuomaseid maastikke. Sihtpunkti jõudsime pimeduses, peatudes juba tuttavas hotellis. Magamata öö lennukis tegi une eriti magusaks ja taastas meid täielikult järgnevateks katsumusteks. Nädalavahetus tuttavas pansionis osutust kõigeks muuks peale rahuliku magamispaiga, sest ööklubi muusika ei andnud võimalust magada tunnikestki. Seega oli esimene otsus hommikul otsida uus hotell, et puhata enne Soddosse liikumist.

Saabudes Soddo bussilt kahe hiigelkohvri (üks 26 kg) ja seljakottidega, kinnitas kohalik taksojuht, et kohalike suhtumine kohvritega valgesse pole muutunud. Meie sõidu eest küsiti kolmekordset hinda. Pidin endise kaitsepositsiooniga võitlusse asuma, et mitte paari päevaga oma kahenädalast vahetusraha kohalikele ära jagada.

Siin pole näha majanduslangust. Ehitised kerkivad igal tänaval ja linna piirides kaduvad eukalüpti salud muudavad ümbruse täielikult. Kolme aasta eest tundus kahe sõidutee ristmik üks uhkemaid muutusi. Täna aga on Soddos juba mitu lilledega kaunistatud ringteed.

Oma kohvritest vabanenud, läksime kooli, et näha ka sealseid muutusi. Oxnardist oli saanud kool, kus käivad ainult vähekindlustatud perede õpilased. Kooli territooriumil oli varem 2 omanikku, kellest üks lõpetas rendilepingu. Koolile on jäänud vaid pool endisest pindalast ja ruumidest.

Etioopia kalendri aastavahetus on septembri keskel. Õpilased on suveks linnast oma vanemate juurde saadetud ning tagasi linna jõutakse oktoobriks. Sattusime just ajal, mil rätsep oli laste vormide jaoks mõõte võtmas. Õpilased tervitatud, jäime kooliomanikult kuulama huviga muutusi kooli korralduses.

MERLE

Taaskohtumine Hildana Dawitiga

Taaskohtumine Hildana Dawitiga

Hillevi

Hillevi

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kaamelikarjad ja kõrbetaimede külge haakunud sinised kilekotid ääristavad teekonda Etioopia piirist Somaalimaa pealinna Hargeisasse.  Etioopia viisat antakse uue seaduse järgi ainult kolmeks kuuks. Lihtsaim võimalus viisa pikendamiskes oli võtta ette sõit naaberriiki.

Pikk ja väsitav sõit viis lõpuks unustamatult kauni Aadeni laheni, linna nimega Berbera. 3, 5 miljoni elanikuga Somaalimaa, mille naabriteks on Etioopia, Somaalia ja Djibouti,  on pindalalt  kolm korda suurem kui Eesti. Kogu linna ulatuses on varemetesse pommitatud hooned, mis vahelduvad riideribalatest vooderdatud katusetaoliste varjualustega. Pommitatud majade esimesed korrused on käepärasemate võimalustega muudetud uuteks nn kodudeks. Raske on uskuda, et sellest õudusest, mis siin on toimunud, on möödas üle kahekümne aasta. Kui rusude vahel ei kostuks äärmiselt sõbralikke hüüdeid „Hello, where do you come from?“ ja kõikjal jalutavaid lambaid ja kitsi, oleks raske uskuda, et rahu on siin kestnud juba üle kahekümne aasta. Kodumaale tagasi pöördunud sõjapõgenikud Euroopast on endaga ühes toonud valgete mentaliteedi, et kerjamisega ei muutu kellegi elu paremaks. Seaduste puudumise tõttu on ka raha teenimise võimalused võrreldes Etioopiaga palju lihtsamad. Tänavatel on rahahunnikud valuutavahetuseks.

Vastupidiselt Etioopiale, kus valgelt inimeselt ainult raha oodatakse ja ühestki kokkuleppest kinni ei peeta, on nädala jooksul siin kogetud täiesti vastupidine.

Vaheldust, mida siia sõites ootasime, oli meile antud kolmekordselt. Kohvi selles riigis ei jooda. Igal sammul on kohvi asemel Somaalimaa tee kaamelipiimaga. Ka näritakse chat-i (värsked võrsed, mis sisaldavad ergutavat ainet) terve päev läbi,  vahepeal suud kaamelipiima teega loputades. Kõvemad chat-i varred visatakse loomulikult tänavale.  See on koos maas vedelevate pappkarpidega kitsede ainus toit. Tõesti esmakordne vaatepilt, kui kitsed söövad pappi. Seda kraami vedeles liivastel tänavatel väga ohtralt. Vabalt ringi jalutavate kaamelite privileeg oli aga süüa puude alumisi oksi.

Kuna riigil puudub valitsus, siis puuduvad ka linnadevahelised teed. Loodus on  tuule, liiva ja inimese abiga midagi tee sarnast keset kõrbe korraldanud. Kui Etioopias võib liikuda naine katmata peaga, siis siin olime ennast ettevalmistanud vastavalt uue kultuuri vajadustele. Tegu on 100% moslemiriigiga ja iga valge on siin veelgi haruldasem kui meie ajutises kodus Soddos, Eitoopias. Mis oli aga suurim üllatus, siis väga paljud, kellega vestlesime, teadsid Eestit ja isegi meie pealinna. Eks põhjuseks oli ikka sarnane ajalugu. Olime kõikjal väga teretulnud ja rõõmustasime kõige üle, mis oli teisiti kui Etioopias.

Söönud neli kuud Etioopias injerat, tundus kogu siinne toit eriliselt maitsev. Köök on segu Araabia, Türgi, Vahemere köögist. Igal tänavanurgal on suurtes pottides keemas kaameli kondid, pasta ja riis. Hommikuti õlis keenud lambaliha pirukad, õhtuti mais, läätsed koos kuuma keedetud kaamelipiimaga. Kas see kohalik menüü ka vahetub, on kahtlane. Kõike saime proovitud juba kolme päevaga. Paaril korral tuli keedupotile lähenedes kiire sammuga edasi liikuda, et söögiisu paariks päevaks ei kaoks.

Viisa käes, tervis korras ja täiesti uue kultuuri tundmise võrra rikkamad, alustasime rahulolevatena oma teekonda taas Etioopiasse.

MERLE