Etioopia koolis

Etioopia koolis

Detsembri keskpaigaks on Soddo linna ühte väikesesse kõrvaltänavasse kogunenud juba päris mitu eestlast. Kokku on meid siin nüüd juba 8. Kes kauem, kes vähem Aafrikas aega veetnud, üritame kõik siin kohaliku elukorraldusega harjuda ning panustada sellesse, milleks oleme siia tulnud – Etioopia hariduse edendamisse. Mina olen nüüd juba teist nädalat tegelenud koos Annika ning mõnede teiste eestlastega Oxnard Youth Axademy’s laste õpetamisega.

Laste koolipäev on ühelt poolt  peaaegu samasugune nagu siis, kui ma ise koolis käisin – tunnid algavad kell 8.30, lõpevad kell 15.10, 1 tund kestab 40 minutit ja päevas on lastel 7 tundi. Teistelt poolt aga ka erinevad sellest, millega harjunud olen – lapsed kogunevad 20 minutit enne tundide algust, et teha kooliõuel rivistus ning laulda riigi hümni, esimesed kolm tundi on järjest, ilma vaheajata, siis on lastel 20 minutiline vaheaeg, siis on järjest jälle kaks tundi ning siis tuleb söögivahetund, mis kestab 1h ja 40 minutit. Sööklat koolis ei ole. Enamus lapsi võtab söögi kodust kaasa või läheb vahetunniks koju sööma, kuid kõige vaesematel seda võimalust ei ole ning see on ka üks osa Damota tegevusest – pakkuda koolilõunat kõige vaesematele lastele. Peale söögivahetundi on veel kaks tundi ning siis on selleks päevaks kool läbi. Kogu õppetöö käib inglise keeles (v.a kohaliku keele tunnid). Klassid on võrreldes riigikoolidega väga väiksed umbes 20-30 last klassis, mõnes klassis isegi vähem. Omaette elamus on ka tunni alustamine – enne kui õpetaja jõuab klassi sisse, on kogu klass püsti ning nagu ühest suust kõlab: “Hello, teacher” . Kui õpetaja vastab, et tere ja istuge, siis jälle kõlab kui ühest suust: “Thank you, teacher”.

Annika annab tundi “Spoken English”, mis on üks tunniplaanis olev tund ning minu ülesandeks on Annikat nendes tundides aidata ning teda asendada kui vaja. Lisaks on kõikidel klassidel tunniplaanis mõned vabad tunnid, kus on siis võimalik vabatahtlikel lastega erinevaid tegevusi teha. Esimesele nädalal tutvustasime lastele pisut Eestit ning ennast ja lasime neil ennast tutvustada, samuti joonistasime nendega. Sellel nädalal oleme lastega koos laule õppinud ning pillide saatel laulnud. See on lastele eriti huvitav, sest niisuguseid pille nagu klarnet ja meloodika ei ole siinsed lapsed vist küll kunagi enne näinud. Need tunnid on kujunenud eriti meeleolukateks:).

Lapsed on meid hästi vastu võtnud ning kui hakkan koolile lähenema on juba kaugelt kuulda “Hello Lisanna, Welcome Lisanna”… Kodune tunne on:)

LISANNA

Uus koolinädal

Uus koolinädal

Tõusen kella  viiest kireva kukega.  Valgusega tõusmise harjumuse  võtsin Eestist kaasa.  Tihedate elektrikatkestuste tõttu on see eriti ökonoomne. Siin kahjuks keegi ökonoomse hoiakuga  silma ei paista.

Arutasime kokaga võimalusest menüüsse ka liha panna. Lapsed hakkasid vaikselt kogunema.  Ruumis  oli piinlikult vaikne. Iga õpilane pesi oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Keegi ei rüselenud, ei karjunud ega tõugelnud.  Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Võtab kuidagi kaua ega, et sellest külmaks jääda ja seda iseenesest mõistetavana  võtta.

Vaatasin tagasi tulles neid täielikult tühjaks söödud  taldrikuid ja mõtlesin järgijäänud hunnikutele  koolisööklates, poodides äravisatud toidule ja neile pakenditele, milles on meie mõistes söögikõlblik toit. Mõtlen  kodusele  roosale heeringale või tootele, mis on juustulaadne. Mul pole nende mõtete eest kuhugi põgeneda. Miks ma siin ei taha soola, suhkrut, jahu? Miks ma söön Eestis olles kõike seda, mis on mulle endale kahjuks? Miks selle meile näiva vaesuse keskel on inimestel hingerahu? Kas see rahu on päiksest või Jumalast, kelleta nad elada ei oska.  Seda rahu tahaks kaasa võtta ja jagada…

MERLE

Koolilõuna 19.oktoober 2012

Koolilõuna 19.oktoober 2012

Eelnevate kordadega võrreldes oli sihtpunkti jõudmine väga valutu. Paigutasin oma kotid hotelli ja uudishimu ajas mind koheselt uurima uut laste söögikohta. Laste uue söögikoha korraldus käis Eestist neti teel, läbi mitme kohaliku inimese. Proovisin oma lauseid mitmel korral järjest lihtsamaks muuta, aga arusaamatused läksid järjest hullemaks. Ma ei oska siiani mõista, kuidas nii väikest korraldust, nagu on 35 lapsele söögi valmistamist ja toidu ostmist, on võimalik erinevalt mõista.

Olin viimase kuu jooksul koos Tallinna Juudi kooli toitlustusfirmaga koostanud menüü. Soovisime, et eelmisel aastal lastele pakutud ühekülgne toit võiks võimaluste piires vaheldusrikkamaks muutuda. Kirjas rõhutasin puhtust mitmekordselt. Mõtlesin endamisi, kuidas töökorraldus köögis võiks toimida ja hind toidule oleks reguleeritud. Vedasin Aafrikasse igasugust endaarust köögis vajaminevat atribuutikat, et söögivalmistaja tööaeg oleks võimalikult lühike ja töö efektiivne.

Kui kohale jõudsin, oli mul oma mõtete pärast häbi. Arvasin, et ainult nii toimib kõik õigesti, nagu meil. Unustasin, et lihtsus võib luua parimad tingimused just selles olukorras ja siin, kus ma olin.

Helekollaste seintega söögiruum oli puhas. Lastele olid istumiseks lihtsad puupingid. Naine, kes sai oma elu esimese töökoha, andis endast kõik, et lastele teha parim toit. Laste nägudest võis lugeda sellist tänulikkust, mida ma pole kunagi kohanud. Tänasel söögikorral oli kapsahautis kohaliku leiva enjeraga. Veetsin tunnikese ka söögi valmistamise juures. Juurviljahautis, mis koosnes õlist, porgandist, kapsast, kartulist, sibulast, ingverist ja küüslaugust, valmis sütel hautades 2 tundi. Potid oli uued ja puhtad.

Oma kahtlustavate mõtete juures olin unustanud, kes tegelikult nende laste eest hoolitseb! Tunnen iga päevaga rohkem, kuidas ma nakatun nende inimeste tänulikkusest Jumalale!

MERLE