Meie teekond Soddosse ja esimesed päevad

Meie teekond Soddosse ja esimesed päevad

Tallinna sadamast

Alustasime oma suurte 30-kiloste reisikottidega teekonda Tallinna sadamast Rootsi poole. Kõik tundus väga naljakas, sest kohvrite väärtus ja raskus olid kuidagi vastuolus Euroopa nõuetega. Need kotid sisaldasid riided, mida on meil kõigil palju, ja hulga beebidele mähkimiseks mõeldud linu, pliiatseid ja meie endi tarbeks šokolaadi.

Käsipidur Adissi transpodil

Käsipidur Adissi transpordil

Jõudes aga Etioopiasse, oli hetkega sellel kõigel hoopis teine väärtus. Iga kotis olev T-särk või püksipaar on siinses kontekstis tohutu väärtusega, rääkimata vastsündinutele mõeldud abipakkidest. Söödavat šokolaadigi on alla viie euro rakse leida. Iga meie liikumine väärtusliku ja raske reisikohvriga tekitas ootamatuid takistusi ja omas ka teatud nimetamisväärset tasu. Väikebussid, millega tavaliselt Sodosse sõidame, ei mahutanud meie reisikohvreid.

Küll puudus bussi katusel raam või olid kohvrid liiga paksud ka istme alla paigutamiseks või oli tasu kohvrite eest suurem ühe inimese reisipiletist. Ootasime kaks päeva sellele lahendust. Puhkasime öisest lennust Karini, kes on Euroopa Liidu diplomaat Aafrika Liidus, juures. Tänu tema autojuhile oli võimalik kogu laadungiga mööda linna transporti otsida.

Ehitusbuum Adissis

Ehitusbuum Adissis

Lõpuks aga leidis Soddost keegi hoopis uue võimaluse – kiirabiauto. Itaalia turistid, kes olid teel lõunast Soddo poole, olid avariisse sattunud. Nad toimetati Addissi haiglasse. Algselt oli autol plaan tühjalt Soddosse tagasi sõita. Vinnates oma hiigelkohvrid autosse, sättisid kohalikud abilised meie kohvrid lahtiste poroloonmadratsite peale. Sõitu alustades tundus, et peakohal vedrutavate koormate kõrval me elusalt Sodosse ei jõua. Saime Hilleviga kahekesi madratsid kottide peale venitatud ja omale turvalisema istumise korraldatud, kui juht ja kaassõitja seda tahapoole vaadates avastasid. Meile arusaamatul põhjusel tundus neile, et nüüd on midagi väga nihkes ja peatasid auto, et meie turvalisust kontrollida. Nad küsisid mitmeid kordi, kas meil on kõik hästi. Nüüd, kui meie pea kohal kohvrid ei hõljunud, tundus kõik parem jällegi ainult meile. Alustasime sireeni saatel linnast väljasõitu, istudes näoga kanderaami vastas, mille otsas olid meie kohvrid ja madratsid. Kuna kiirus oli suur ja teedel palju eesleid, lambaid ja auke, oli suhtlemine omavahel rakse, sest kogu pingutus kulus hommikusöögi sees hoidmiseks. Ühisel kokkuleppel jäeti õnneks ka lõunasöök vahele, et kiiremini Soddosse jõuda. Kogu kannatus kestis vaid neli tundi, mis eelnevatest kogemustest on kahe-kolme tunni võrra kiirem.

kohvikulauast vasakul
Kohvikulauast vasakul
Hillevi Soddo transpordi ootel
Hillevi Soddo transpordi ootel
kohvikulauast paremal
Kohvikulauast paremal

 

 

 

 

 

 


  Jälle Soddos

Tihti jätab Aafrika valgete inimeste hinge vastandlikke tundeid: kurva noodi vaesusest, haigustest või tundub sealne elu hoopis siiras, rikkumata ja tõeline. Minnes euroopalikust elutempost kurnatuna Aafrikasse, viib sealne siirus meid tõesti teisele lainele. Tundub, et kõik, mis omab Euroopas mingit väärtust, on ühtäkki täiesti tähtsusetu. Need tunded on omased eriti siis, kui kogunevate asjade hunniku alt vaevu hingata suudame ja siis end järsku Aafrikas avastame. Kaks maailma, mis inimeste liikumise kaudu on teineteisega kohtunud ja rikastanud meie teadmisi, täiendavad meid seni, kuni oleme valmis mõistma seda kõike, mis on meist nii erinev. Siia jõudes teeb olemise lihtsamaks, kui näeme sedasama maailma hoopis teise nurga alt, olles valmis muutma ka tähendust sõnadel „aeg“, „lubadus“, „ausus“ ja „eetika“. Kõige sellega arvestades alustasime koolilõuna valmistamist, mis on kohaliku info järgi hoopis kallim, kui eelmisel aastal. Saime siiski natuke menüüd nihutades hernesousti keedetud. Nüüd juba 60 lapsele, sest me ei pea renti ruumi eest maksma. Lastele igatahes maitses ja meie ise sõime ka. Hinnad on kõik endised, muutudes vaid natuke vastavalt hooajale. Esimese päeva lõpuks olid õudusjutud Aafrika haigustest ja korruptsioonist jõudnud reaalselt ka meie koduõuele. Üks meie õpilastest tuli kooli ja seisis vaevu püsti. Olime haiguste puhul kasutanud eelnevalt erakliiniku teenust, mis ei asunud kaugel meie elamisest. Kuna olukord tundus väga kehv, otsustasin ka sel korral sama kliiniku kasuks. Seal oli hea ja kiire teenindus: 20 minuti jooksul oli alati selge, millega on tegu ja mida on sisse sööma vaja hakata. Sel korral selgus, et meile tuntud arst on oma kliinikuga kaugemale kolinud. Kuna õpilase seisund oli päris hull, otsustasin loomulikult hindu küsimata kohe analüüse teha. Ise jooksin panka raha vahetama. Tagasi tulles selgus, et tegu on malaaria, tüüfuse ja amööbidega. Ravimite hinnaks küsiti 300 birri, mis on 20-kordne tegelikust hinnast. Kui riigihaiglas on malaariaravi tasuta, siis erahaiglas mitte. Eelnevalt on meie ravi hinnad olnud poole väiksemad. Krabasin analüüsi vastused ja kihutasin tuttava farmatseudi jutule. Ta selgitas natuke olukorda, et ravimid on kallid, aga koheselt oli hind ja 10 korda väiksem. Kogu see kuubis haiguste lugu tundus mulle kahtlane. Kaks aastat tagasi tundsime eestlastest kõik, mis tähendab elada kõhus olevate amööbidega. Vaevu püsti seistes ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik viis kilomeetrit kooli marssida malaaria, tüüfuse ja amööbidega. See kahtlus sundis lapsele uusi analüüse tegema. Ega ma mööda ei pannudki. Õnneks oli tegu ainult tüüfusega ja erakliiniku arst oli ärimees, kes igaks juhuks veel kaks haigust lisas, et valge rahakotti kergendada. Õppida andestust – see oli meie päeva moto!

MERLE

Naiste ümberlõikamine

Naiste ümberlõikamine

Alustan oma päeva väikeses söögikohas, kus Emmabeth valmistab alati midagi ubadest, hernestest, munast, läätsedest, tomatitest, sibulast, kartulitest või avokaadost. Ta naudib söögi tegemist ja seda on tunda. Emmabeth tundub üks vahestest, kes peab imepäraselt koos oma abikaasaga äri. Teenindav mees ei ole siinses kultuuris tavaline nähtus. Ometi on nende söögikoht nõutud paik ja avaldab ka minule muljet just pereettevõttena.
Kell on 7.20. Väljas on jahe, umbes 17 kraadi ümber. Liikumine tänavatel ei ole veel alanud. Just viimase nädala jooksul enne lahkumist on alati midagi uut, mis üllatab nii, et mõtteid pole võimalik teistele teemadele suunata.
Käisin eile külastamas üht pisikest Aronit, kes seitse päeva tagasi sündis. Otsin sõnu, et jagada oma kogetut ja siinseid kombeid. Pajud olukorrad tunduvad väljakannatamatult rasked. Mulle tuttav naine, kes oma esimese lapse ilmale tõi, oli ümberlõigatud ja seetõttu armkude, mis kliitori lõikamisel oli tekkinud, tegi sünnitamise väga raskeks. Kuna intiimsetest asjadest pole siin kombeks rääkida, arvasin siiani, et naiste lõikamine on kadumas. Paljudel plakatitelgi on näha riigi võitlust selle traditsiooni vastu. Arvasin kindlameelselt, et protestantlikes kirikutes on see tava ammu unustatud.
Minu veendumus, et 30-aastased ja nooremad naised ei ole selle traditsiooni ohvrid, oli jällegi minu enda ettekujutus. Eile aga selgus vastupidine tõsiasi. Alles kaks-kolm aastat tagasi hakkas riik seda traditsiooni ebaseadusikuks pidama. Tundub, nagu oleksin nõidade põletamise aega sattunud. Just eile, kui olin seda pisikest beebit külastamas, oli ka pisikesel Aronil ümberlõikamise päev. Türdukutel aga tehakse seda protseduuri mingil seletamatul põhjusel seitsme aastaselt. Kuulsin veel ka kombest, mida kohalikud reesuskonfliktiga ette võtavad. Nii söödetakse emale tema vastsündinud lapse kõrvalestast pisike tükike. Seda, mida emale söödetakse, öeldakse talle alles siis, kui ta on tükikese alla neelanud. Kui ema lõpuks teada saab, mida ta on söönud, pidavat probleem lahenema. Kogu see lugu ei pannud mind ka uusi küsimusi esitama, sest tundus, et rohkema rahvameditsiini ja kommete vastuvõtmiseks pole ma hetkel valmis. Olen siis juba ööpäeva mööda saatnud teadmisega, et ainult mõned väikesed tüdrukud siin minu ümber Soddos on lõikamata. Võitlus selle vastu käib ja lõikamine sama hooga ka.

MERLE

Kätepesu

Kätepesu

Meie igapäevane söögikoht Emmabethi juures

Meie igapäevane söögikoht Emmabethi juures

20140304_071343

20140304_070959

Pühendusega Eesti riigile Etioopiast!

Pühendusega Eesti riigile Etioopiast!

Olen oma hommikukohvi ja maitsetu 0,07 euro sendise läätsepirukaga kanalisatsiooni kraavi äärses kohvikus. Siia kraavi tühjendab ennast ka kogu Soddo meessugu, vaevumata pead pöörata paremale või vasakule. Pealelõunaks on soe päike tänavatele jätnud spetsiifilise lõhna. Õnneks on öine vihm kraavid ära pesnud ja söön oma pirukat päris isuga. Seesama äravoolukraav, on koduks ka tänavalastele, kes möödaminejatelt igal võimlusel saia või mõnda birri küsivad. Teismeikka jõudes pakutakse osavalt pakivedamisteenust, kuid enamus neist on aga sirgunud osavateks taskuvarasteks.
Mõte läheb veel korraks neile lastele, kelle magamisasemeks oli eeldavasti täna öösel mingi alternatiivne koobas. Kraavid on umbes 20 meetri järel kaetud 60 sentimeetri laiuste paneelidega, et oleks kohati võimalik teed ületada.
Kohviku küljed on räbaldunud suhkrukotist või roostetanud katuseplekist. Väga terase pilguga vaadates ja hea fantaasia korral võib oletada, et see plekk oli kunagi katuseks. Lihtsalt kõik, mis vähegi on säilitanud füüsilist vormi, on kasutauses lõpuni. Hetkel ei sega see koledus mu mõtteid. Samuti ei arva ma kordagi siin istudes ja süües, et võin saada mingi haiguse või leida pirukast kärbse. Siin olles pole sellel mingit tähtsust, sest kogetu põhjal on kõhuhäda puhul arstiabi kiirem kui Eestis. Ka haiglasse sattudes pole kunagi olnud põhjust virisemiseks.
Kõik, mis tavaolukorras segaksid mõtteid, jätavad kõrvu mingi tuima, ähmase heli. Faranj, faranj ja kümned korduvad tered nagu „salamne, danane, salamne…“ ei sega omaette olemist.
Ehitiste kerkimise kiirusest ei arvaks iial, et tegemist on arengumaaga. Paari nädala jooksul pealinnast eemal olles võib tihti asukohaga eksida, sest märkamatult on kerkinud isegi kümnekorruselised majad. Viletsuses vaevlevate vigaste ja vaeste inimeste näod ja kodutud lapsed tänaval on aga märk, mis ei lase hetkeks unustada, et olen Aafrikas.
Mõte läheb kõigile oma sõpradele, kes siin olemisele on teinud erilise väärtuse. Jagades seda koledust ja samas olles rahul ilma virisemiseta. Meenutan just nädal tagasi nutmist, sõnuseletamatu tänutunde pärast.
Andmine on siin suur privileeg ja annab sulle ka staatuse. See staatus on valgetel pitseriga küljes, olenemata sellest, kui palju su tasku sisaldab.
Kahjuks pole see andmine vabatahtlik, nagu meie olema harjunud mõistma. See on kohustus ja vastutus. Vastupidiselt meie arusaamale, et andmine võib olla ainult vabatahtlik, on väljend „ vaba tahe“ siin olematu . Non-stop ümbritsevate tegelaste raha nõudmine saadab siin iga mööduvat hetke.
Ainult TÄNU sündimise eest Eestis võib meid korduvalt siia tagasi tuua!

MERLE

Hommikune kohvivesi sütel

Hommikune kohvivesi sütel

Kohvik siinpool teed

Kohvik siinpool teed

Koduta laste varjupaik

Koduta laste varjupaik

Lõbusaks teeb vaade tulevikku " faranj" ehk valge meie kraavi ääres!

Lõbusaks teeb vaade tulevikku ” faranj” ehk valge meie kraavi ääres!

Teekond Addissi läbi Jimma

Teekond Addissi läbi Jimma

Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Oxnardi teise kampuse 3. – 6. klassi õpilastele suulise inglise keele eksami, mille nad kõik läbisid. Rõõmustasin, sest suurem osa õpilastest oli end testiks tublisti ette valmistanud. Loomulikult leidus lapsi, kes olid nädalavahetusel õppimise asemel tööd teinud või kellel lihtsalt võtab materjali selgeks saamiseks rohkem aega. Ometi nägin, et nemadki pingutasid. Kolmapäevaks olid minu “Spokeni” tunnid läbi saanud ning siis sain võimaluse kolme Oxnardi esimese kampuse õpilase kodus käia. Olgugi, et ükski kolmest lapsest ei elanud oma ema või isaga, olid neil vähemalt magamiseks ja koduseks õppimiseks normaalsed tingimused.
Lastel algas koolivaheaeg ja mina pidin hakkama Eestisse tagasi liikuma. Otsustasime Merlega Addissi läbi Jimma minna. Pärast 15-minutilist vale võtmega logistamist meie magamistoa ukselukus, saime lõpuks Annelilt, kes oli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma läinud, õige võtme tagasi. Reisikotid lukustatud toast kätte saadud, jäi veel oodata tellitud bajajit, mis pidi juba kümme minutit tagasi kohal olema. Meile aga tundus, et hakkame bussile hiljaks jääma. Nii helistaski maja perenaine oma pojale, kes oli nõus meid bussijaama sõidutama. Kohe pärast seda, kui olime autosse istunud, saabus ka oodatud bajaj. Olime 40 minutit hilinenud taksojuhi peale veidi pahased ning ütlesime perepojale, et tahame ikkagi temaga bussijaama saada. Teel seletas Jossua, et see ongi Etioopia ning me ei tohiks siin eurooplastele omaseid plaane teha: niikuinii läheb siin kõik nii, nagu minema peab, mida kinnitas veelgi meie bussi peale jõudmine.
Siiani olin Etioopias sõitnud vaid asfaltteedel. Nüüd oli aga aeg klassikalise aafrikaliku kruusatee nautimiseks. Jõudsime ju bussi peaaegu et viimastena, mistõttu saime ka endale kohad viimasesse ja kõige “paremasse” ritta. Auklik kruusatee, amortideta ja avatud akendega buss ning viimase rea istmekoht andsid kokku unustamatu elamuse. Kui Jimma teekonna poole peale ehk Tarch’a jõudsime, valutas pea, sest see oli viis tundi vastu lage käinud, sisikond oli viimase soolikani läbi raputatud ja ninast, mis sai lõplikult alles täna puhtaks, õnnestus nokkida vaid süsimusti kolle.
Toredas ja tolmuses Tarch’as ööbisime Hildana ema õetütre majas. Meile eraldati elutoas diivanite ja uhke teleri vahel kaheinimese voodi, millel olid pestud ja lumivalged linad. Õhtu saabudes pandi voodi kohale ka värskelt ostetud baldahiin, mis oli sääski peletava mürgiga kokku määritud. Pärast raputavat bussisõitu ja ekskursiooni väikelinnas pugesimegi väsinuna linade ja võrgu alla. Arvan, et olin umbes kakskümmend minutit maganud, kui tundsin, et keegi jalutab minu etioopialike patsikeste vahel. Panin tule põlema ja asusingi hüsteeriliselt prussakaid valgete linade vahelt minema lööma. Merle püüdis mind rahustada öeldes, et sääsevõrgul olev mürk on see, mis tarakane voodisse meie kõrvale meelitab.
Närviline öö lõppes hommikul kell viis, kui hiilisime läbi 16-liikmelise lehmakarja väravast välja, et taas bussi peale jõuda. Senimaani olin aru saanud, et buss hakkab liikuma, kui kõik istekohad on hõivatud, kuid hommikuses Jimma bussis see nii ei olnud. Jimmasse hakkasime sõitma alles siis, kui ka vahekäigud olid abešasid täis. Vähemalt saime seekord endale istekohad eespoolt lugedes kolmandasse ritta. Kohver jalgade all ja seljakott süles, olin mõttes valmis eelmisel päeval pooleli jäänud teekonda Jimmasse jätkama. Kohe, kui Tarch’ast välja jõudsime, avastas bussijuht endas rallimehe oskused. Nii kihutasimegi rahvast pungil bussiga päikese tõusu ajal silma järgi 100-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kruusateed loodetava sihtkoha poole. Palavasse ja tolmusesse Jimmasse jõudes oli tunne, nagu oleksin ühe raskeima tuleproovi läbinud, sest rotid, kes saabuval ööl hotellitoa lae ja katuse vahel jooksid, ei tundunudki enam nii ebamugavad.

MARTIINA

Tarchas

Tarchas

Tarcha

Tarcha

Jimma

Jimma

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Kaastunne leinajale

Kaastunne leinajale

Terve viimase nädala koolipäevad mõjusid väga laastavalt. Meie kooli vastasmajast lahkus 29-aastane noormees, kes oli haigestunud malaariasse. Raske oli jääda ükskõikseks.

Kahe-kolme tunniga oli tänav ummistunud meestest, kelle nutt segunes häältega hoovist. Tegelikult polnud see nutt, vaid pigem ahastuse karjed. Midagi seesugust polnud ma varem kuskil kohanud. Vaatamata, et tegu oli mulle täiesti võõra inimesega, olid mu mõtted igapäevaselt leinal.

Mõtted elu ja surma üle olid juba igapäevased. Teades, et Jumal on siinsete inimeste elus olulised kohal, tekkis mul aina uusi küsimusi. Kas Jeesuse sõnum igavesest elust ei peaks meilt ära võtma ahastust? Enamik neist inimestest tänaval ja hoovis ei olnud sõbrad ega lähedased, vaid kogu selle linnaosa elanikud. Nad olid tulnud siia selleks, et seda leina jagada. Selles kultuuris ei sure keegi üksi ja lahkudes hoiab kätt alati kõige lähedasem inimene.

Mõtlesin valgetele ja meie kommetele. Toidukaussidele, mis on alati meie endi ees. Mõtlesin oma emale, kes oli lahkudes üksi haiglas, ja oma isale, kes 8 aastat peale oma naise surma asetas ikka veel surmakuupäeval küünalt aknalauale.

Kõige esimesed päevad ei suutnud ma mõista selle tseremoonia sügavust ja tähtsust. Teadsin teoorias leinaja kõrval olemise tähtsusest, aga polnud seda reaalsuses kogenud. Ka esimesed päevad ei mõstnud, miks peaks poole linna elanikud kogunema tänavale selleks, et võõra inimese lähedastele kaastunnet avaldada.

Nüüd, kui see on kestnud nädal, tunnen, et mu südameni on jõudnud mõistmine selle kultuuri leinast. Alati Aafrikasse saabudes rõõmustasin oma sõrmi nendega ühisesse kaussi pannes. See on mulle alati midagi kõige meeldivamat. Igatsen seda kodus olles ülekõige. Selles kultuuris on jagamises täielik siirus ja osadus. Hakkasin lõpuks mõistma seda pikaajalist nuttu tänaval.

Sama mõistmatu, kui mulle näis leinav rahvamass, on etiooplastele meie kultuuris levinud enesetapp ja depressioon.

Sain mõni tund peale seda nädalat tunda rahu ja mõista siinset leina, kuni olin uue ja suurema küsimuse ees, et otsida jällegi siinsele traditsioonile vastust, miks?

MERLE

Leinatelk viimasel päeval

Leinatelk viimasel päeval

Leinatelk viimasel päeval

Leinatelk viimasel päeval