Esimene hommik Soddos

Esimene hommik Soddos

Olen oma reisikaaslase Hilleviga neli ööd Etioopias veetnud. Saabudes pealinna Addis Ababasse, läks meie sõit nelja tunni pärast edasi Awasasse. Bussireis möödus öisest lennusõidust puhates ja jälgides aknast Aafrikale ainuomaseid maastikke. Sihtpunkti jõudsime pimeduses, peatudes juba tuttavas hotellis. Magamata öö lennukis tegi une eriti magusaks ja taastas meid täielikult järgnevateks katsumusteks. Nädalavahetus tuttavas pansionis osutust kõigeks muuks peale rahuliku magamispaiga, sest ööklubi muusika ei andnud võimalust magada tunnikestki. Seega oli esimene otsus hommikul otsida uus hotell, et puhata enne Soddosse liikumist.

Saabudes Soddo bussilt kahe hiigelkohvri (üks 26 kg) ja seljakottidega, kinnitas kohalik taksojuht, et kohalike suhtumine kohvritega valgesse pole muutunud. Meie sõidu eest küsiti kolmekordset hinda. Pidin endise kaitsepositsiooniga võitlusse asuma, et mitte paari päevaga oma kahenädalast vahetusraha kohalikele ära jagada.

Siin pole näha majanduslangust. Ehitised kerkivad igal tänaval ja linna piirides kaduvad eukalüpti salud muudavad ümbruse täielikult. Kolme aasta eest tundus kahe sõidutee ristmik üks uhkemaid muutusi. Täna aga on Soddos juba mitu lilledega kaunistatud ringteed.

Oma kohvritest vabanenud, läksime kooli, et näha ka sealseid muutusi. Oxnardist oli saanud kool, kus käivad ainult vähekindlustatud perede õpilased. Kooli territooriumil oli varem 2 omanikku, kellest üks lõpetas rendilepingu. Koolile on jäänud vaid pool endisest pindalast ja ruumidest.

Etioopia kalendri aastavahetus on septembri keskel. Õpilased on suveks linnast oma vanemate juurde saadetud ning tagasi linna jõutakse oktoobriks. Sattusime just ajal, mil rätsep oli laste vormide jaoks mõõte võtmas. Õpilased tervitatud, jäime kooliomanikult kuulama huviga muutusi kooli korralduses.

MERLE

Taaskohtumine Hildana Dawitiga

Taaskohtumine Hildana Dawitiga

Hillevi

Hillevi

Suhted annavad elule mõtte

Suhted annavad elule mõtte

Ühes Lõuna-Eesti maakoolis on õpetaja, kes vaatamata rahulikule ja stabiilsele elule, tahab rohkem teada saada lastest, kes elavad kaugel Aafrikas. Ta on koolis rääkinud õpilastele kahest väga erinevast maailmast, millest üks asub Eestis, teine aga kaugel Etioopias. Need maad erinevad üksteisest palju, kuid samas on hulgaliselt sarnasust. Lugedes õpetaja saadetud laste kirjeldusi oma päevadest Lõuna-Eestis Kambjas või kaugel Etioopias, võib märgata, et isegi söögikordade arv päevas ei ole nii oluline kui meie igapäevased suhted. Kui Eestis ei jagu kümnete viisi õdesid-vendi, et lõbusalt aega veeta, valime selleks sõbrad väljastpoolt pereringi. Sõbrad muutuvad meile tihti sama oluliseks kui pereliikmed, vahel isegi tähtsamaks kui oma õed ja vennad.
Ent igas erinevuses on alati põhjus. Vahel võib erinevus näida negatiivse varjundina. Kohal olles saavad aga erinevused selge vastuse. Eesti talv tundub kaugel soojas väljakannatamatu, nagu meile siin näib hale Etioopia laste ainus söögikord. Raske on Eesti igasse perekonda kujutada kuut last või sedagi, et kõiki väikseid lapsi võiks tõsine haigus tabada.
Mulle tundus, et laste kirjade lugemine aitab väljaspool enda mugavustsooni mõista paremini erinevusi, elu tasakaalu ja ilu.

MERLE

Koolis
20.jaanuar
Olin sisse maganud ja pidin hästi kiiresti tegutsema.Tegin kiiruga mõned võileivad ja hakkasin kooli poole astuma. Esimene tund oli muusikaõpetus. Õppisime plokkflöödil mängima „Poisid ritta!“ Mul läks see natuke sassi.Laulsime veel laulu „Taat, ära maga!“. See oli lõbus ja naljakas laul.

Suur vahetund
Peale kolmandat tundi on meil suur vahetund ja see kestab 45 minutit. Lasksime teistega koos liumäest alla. Mäel olid künkad ja ma sain natuke põrutada. Laura rikkus reegleid ning Olle ja Taavi viskasid Laurat seepärast lumekuulidega. Üks Olle kuul tabas ka mind. Kui kell helises, hakkasin klassituppa minema. Tuju oli natuke hea ja halb. Järgmise päeva suures vahetunnis sõitsime kelkudega mäest rongi. Minu kelk oli kõige viimane. Kukkusin kelgult mitu korda lumme, kuid haiget ei saanud. See oli väga lõbus. Naersime kõik. Olin väga kurb, kui koolikell helises ja vahetund läbi sai.

Inglise keele tunnis
Täna läks mul selles tunnis hästi. Töövihikus olid ainult mõned vead. Õpetaja Eha näitas meile erinevaid pilte ja me tegime nendest lauseid. Õppisin mõned uued sõnad. Kui tund lõppes, oli mul hea meel. Algas söögivahetund ja saime minna õue kelgutama.

Ühiskonnaõpetuse tunnis
Neljapäeviti on meil inimese- ja ühiskonnaõpetuse tund. Selles tunnis saime teada, et kõik lapsed maailmas ei saagi koolis käia. Nad peavad hoopis tööd tegema, poisid sõdima. See oli kurb. Vaatasime kaardilt, kus need riigid asuvad. Õppisime veel laste õiguseid ja seadusi. Siis veel ohutust ka. Väga õpetlik tund oli.

Pühapäev
23.jaanuar
Ärkasin kella üheksa paiku. Väljas oli juba suur valge. Sõitsime eile ema sõbranna poole ning jäime sinna ka ööseks. Kedagi polnud veel üleval. Alles siis, kui ema ärkas, tulin voodist välja. Hakkasime hommikusööki valmistama. Isa ja tema sõber magasid veel ja seega sõime hommikust nendeta. Kella kahe paiku hakkasime koju tagasi sõitma. Koju jõudes viisin kohe koerale süüa. Siis panime emaga porgandipiruka taigna kerkima. Seni, kuni see kerkis, õppisin ja tegin endale õpikute jaoks järjehoidjaid. Siis pistsime piruka ahju. See tuli hea välja. Vaatasin veel enne magaminekut telekast „Garfieldi“ ja lugesin raamatut. Väga lahe päev oli. Ma ei tülitsenud kellegagi. See oli hea tunne.

Kunstiõpetuse tunnis
24.jaanuar, esmaspäev
Alguses joonistasime harakat, mis meil oli pooleli jäänud. Panin talle palju sulgi juurde. Pärast hakkasime ämblikut kustukummi abil joonistama. Mina ämblikke ei karda. Mulle nad meeldivad. Pilti päris valmis veel ei saanud. Reedel teeme talle raami ümber. Mulle meeldis eriti jooni tugevamaks teha.

Sporditunnis
26.jaanuar, kolmapäev
Sõitsime täna valla bussiga võimlasse. Alguses võimlesime spordihoones. Igaüks tegi teistele ühe harjutuse ette. Mina tegin „küünalt“. Siis harjutasime pulgavahetusega teatejooksu. Mul ei kukkunud kordagi pulk maha. Pärast seda hüppasime hüppenööriga. See tuli mul hästi välja. Rahvastepall on minu lemmik-mäng. Mind löödi mängust välja alles päris lõpus. Läksin siis redelitele ronima. Kui riietusruumist välja tulin, oli mul natuke kurb meel. Tahtsin, et see tund edasi kestaks.

Loodusõpetuse tunnis
02,veebruar
Täna uurisime maavarasid. Õpetaja Lembit pani laua peale palju karbikesi, kus olid sees kriit, põlevkivi, lubjakivi, kivisüsi, rauamaak, mitut liiki marmorit, graniit, settekivimeid, vilgukivi. Nuusutasime ja katsusime neid. Süsi tegi käed mustaks, rauamaak punaseks. Mulle meeldis kõige rohkem vasemaak. See nägi välja nagu kuld. Vasemaagi tükis oli veel sinist ja lillat värvi. Taavi küsis õpetaja käest: “Kust said kivid omale nime? Ja milline oli kõige esimene kivi?“ Õpetaja Lembit arvas, et osa nimesid panid teadlased. Saime teada, et Eestis pole ei kulda ega hõbedat, naftat ega kivisüsi. Meie maavaradeks on põlevkivi, turvas, liiv, sai ja lubja- ning paekivi. Mulle meeldis väga see tund.

Peale tunde
19.aprill
Suur kevad on käes. Täna lähen peale tunde Karl-Eriku tallu ratsutama. Peale trenni lõppu tuleb mulle arvatavasti ema järele. Kui ta seda teha ei saa, lähen koju jalgsi. Minu koduni on ratsatalust umbes kaks kilomeetrit. Hea on kevadel jalgsi koju minna. Kuulda teel metsvintide „siit metsast, siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk“ laulu. Näha oma ümber kollaseid lapsuliblikaid ja tunda, kuidas päike soojendab selga. Minu koolitee viib kord mäest alla, kord üles. Hommikul kooli minnes näen seepärast juba kaugelt kooli katust ja tema rohelist seina. Kui mul midagi õppimata on jäänud, mõtlen koolimaja vaadates: “Teen selle vahetunnis ära.“ Ka Pangodi järv paistab hästi ära. Praegu on tal veel jää peal.
Koju jõudes hakkan õppima. Vahel aitan ka emal süüa teha. Pärast aga lähen männimetsa jalutama. Vaatan, mis metsa all uut on juhtunud. Kas näsiniin õitseb juba? Tahame terve kooliga seda siis vaatama tulla. Näsiniine õitsemine on üks kevade tunnuseid. Paljud meie kooli lapsed ei tunne seda väikest põõsast ning mina saan neile siis teejuhiks olla.

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kaamelikarjad ja kõrbetaimede külge haakunud sinised kilekotid ääristavad teekonda Etioopia piirist Somaalimaa pealinna Hargeisasse.  Etioopia viisat antakse uue seaduse järgi ainult kolmeks kuuks. Lihtsaim võimalus viisa pikendamiskes oli võtta ette sõit naaberriiki.

Pikk ja väsitav sõit viis lõpuks unustamatult kauni Aadeni laheni, linna nimega Berbera. 3, 5 miljoni elanikuga Somaalimaa, mille naabriteks on Etioopia, Somaalia ja Djibouti,  on pindalalt  kolm korda suurem kui Eesti. Kogu linna ulatuses on varemetesse pommitatud hooned, mis vahelduvad riideribalatest vooderdatud katusetaoliste varjualustega. Pommitatud majade esimesed korrused on käepärasemate võimalustega muudetud uuteks nn kodudeks. Raske on uskuda, et sellest õudusest, mis siin on toimunud, on möödas üle kahekümne aasta. Kui rusude vahel ei kostuks äärmiselt sõbralikke hüüdeid „Hello, where do you come from?“ ja kõikjal jalutavaid lambaid ja kitsi, oleks raske uskuda, et rahu on siin kestnud juba üle kahekümne aasta. Kodumaale tagasi pöördunud sõjapõgenikud Euroopast on endaga ühes toonud valgete mentaliteedi, et kerjamisega ei muutu kellegi elu paremaks. Seaduste puudumise tõttu on ka raha teenimise võimalused võrreldes Etioopiaga palju lihtsamad. Tänavatel on rahahunnikud valuutavahetuseks.

Vastupidiselt Etioopiale, kus valgelt inimeselt ainult raha oodatakse ja ühestki kokkuleppest kinni ei peeta, on nädala jooksul siin kogetud täiesti vastupidine.

Vaheldust, mida siia sõites ootasime, oli meile antud kolmekordselt. Kohvi selles riigis ei jooda. Igal sammul on kohvi asemel Somaalimaa tee kaamelipiimaga. Ka näritakse chat-i (värsked võrsed, mis sisaldavad ergutavat ainet) terve päev läbi,  vahepeal suud kaamelipiima teega loputades. Kõvemad chat-i varred visatakse loomulikult tänavale.  See on koos maas vedelevate pappkarpidega kitsede ainus toit. Tõesti esmakordne vaatepilt, kui kitsed söövad pappi. Seda kraami vedeles liivastel tänavatel väga ohtralt. Vabalt ringi jalutavate kaamelite privileeg oli aga süüa puude alumisi oksi.

Kuna riigil puudub valitsus, siis puuduvad ka linnadevahelised teed. Loodus on  tuule, liiva ja inimese abiga midagi tee sarnast keset kõrbe korraldanud. Kui Etioopias võib liikuda naine katmata peaga, siis siin olime ennast ettevalmistanud vastavalt uue kultuuri vajadustele. Tegu on 100% moslemiriigiga ja iga valge on siin veelgi haruldasem kui meie ajutises kodus Soddos, Eitoopias. Mis oli aga suurim üllatus, siis väga paljud, kellega vestlesime, teadsid Eestit ja isegi meie pealinna. Eks põhjuseks oli ikka sarnane ajalugu. Olime kõikjal väga teretulnud ja rõõmustasime kõige üle, mis oli teisiti kui Etioopias.

Söönud neli kuud Etioopias injerat, tundus kogu siinne toit eriliselt maitsev. Köök on segu Araabia, Türgi, Vahemere köögist. Igal tänavanurgal on suurtes pottides keemas kaameli kondid, pasta ja riis. Hommikuti õlis keenud lambaliha pirukad, õhtuti mais, läätsed koos kuuma keedetud kaamelipiimaga. Kas see kohalik menüü ka vahetub, on kahtlane. Kõike saime proovitud juba kolme päevaga. Paaril korral tuli keedupotile lähenedes kiire sammuga edasi liikuda, et söögiisu paariks päevaks ei kaoks.

Viisa käes, tervis korras ja täiesti uue kultuuri tundmise võrra rikkamad, alustasime rahulolevatena oma teekonda taas Etioopiasse.

MERLE