Tamiru lugu

Tamiru lugu

Olnud 2010. aasta kevadel kaks kuud koos Laura Kanguriga Etioopias, oli tagasi Eestisse tulles tunne, et eestlastel oleks Etioopias jagada nii palju, et ühest elust jääb väheks. Sain oma mõtetest rääkida ainult kahe inimesega. Arvasin, et mõistab ainult see, kes on ise Etioopias sama kogenud. Juba seal olles teadsin, et sõidan tagasi esimesel võimalusel. Olles nende häälekandja, kel endal häält pole… Usun, et see soov on kõigi inimeste südametes. Arutasin oma mõtteid ja plaane iga päev koos Jumalaga. Eestis olles möödus aeg projektide kirjutamisega, MTÜ Damota loomise ja uue reisi korraldusega. Peale suve olingi tagasi Soddos, samas linnas koos Annika Heimvelliga.

Kaks kuud Etioopias möödus täis tihedaid külastusi riigiasutustesse, et saada luba koolimaja ehituseks. Igast uksest sisenedes kohtasin mõnd riigiametnikku, kellel on vaja rahalist abi või hoopis paremad mõtted, kuhu raha võiks investeerida. Tänu nõukaaegsele kogemusele see mind rivist ei viinud ja tundus, et aeg, mis oli täis kauplemist ja õiguse nõudmist, oli selle ühiskonna paremaks tundmaõppimiseks, et õigel ajal nende kogemuste põhjal ehitusega alustada.

Olime seal, et valmistada ette 2011. jaanuarikuuks kaheksale vabatahtlikule Eestist elamist ja toitlustamist, ja selleks, et leida võimalus hariduse toetuseks lastele, kelle vanematel pole majanduslikult võimalik oma last kooli saata.

Nende laste hulgas oli ka Tamiru. Ta käis koolis karkudega ja see võttis päevast omajagu aega. Etioopias olles polnud meil aimu, kuidas teda oleks võimalik aidata. Omavahel arutades tundus ülekohtune aidata üht perekonda rohkem kui teist.

Detsembris, kui Eestis tagasi, sain teada, et Tamiru ei saa enam koolis käia, sest tema ainus jalalaba, millele ta toetus, oli vaja opereerida. Kaasasündinud rahhiidi tõttu polnud tal võimalik enam jalale toetuda ja käimisest tekkinud infektsiooni tõttu tuli jalalaba opereerida.

Oma lähedastele ja sõpradele rääkisime sealsete inimeste elust ja muredest. Just siit sai aga alguse Emilie, Jesperi, Aurora ja Frode korjandus Tamirule.

“ARMASTUS ON KÕIK, MIDA ME VAJAME – aita meil päästa lapsi!”

tamiru lugu

Selle lause kirjutasid Emilie (12), Jesper (12), Aurora (11) ja Frode (7) Norras inimestele, kelle abil nad soovisid aidata Tamirut, kes on sündinud riigis, kus haridus ei ole kõigile lastele kättesaadav ja ka arstiabi pole kellelegi tasuta.

Miks te tahtsite Tamirut aidata? 

Sest talle oli vaja jalgade proteese, et ta saaks koolis käia. Vanaema rääkis seda meile ja me tahtsime teha raha kogumise, sest on nii tore, kui saame aidata kedagi, kellel ei ole nii hästi kui meil.

Mida te temast teadsite?

Et ta on 10-aastane ja tal on vaja proteese.

Kuidas te teda aidata otsustasite?

Otsustasime korraldada müügi ja müüa seal käsitsi tehtud patju ja vaipu, mida vanaema heegeldab. Tahtsime ka loteriid müüa (mis on Norras väga tavaline). Tahtsime teha natuke kirbuturgu ka. Frode müüs maha oma suure tuletõrjeauto, mänguautosid ja traktoreid. Kellegi teise lapse vanaema ostis need asjad ära.

Aga miks sa need autod maha müüsid Frode?

Sest ma ei kasutanud neid enam. Emilie müüs loteriid ja kirjutas kaartidele. Frode idee oli teha ka kalatiigi mängu, kus inimesed püüdsid karbist välja ümbrikuid, kuhu Emilie oli midagi ilusat kirjutanud. Aurora ja Frode tegutsesid koos “kalatiigi” juures. Aurora pani purki šokolaadikomme ja inimesed pidid ära arvama, palju neid seal on ja kes õigesti arvas, võitis auhinna. Jesper korraldas viktoriini erinevatele vanustele. Ta õppis vastused pähe ja inimesed said oma teadmisi proovida. Jesper rääkis ka huvilistele täpsemalt, milleks raha kogutakse.

Mida te arvasite toetajatest?

Paljud olid sõbralikud ja huvitatud, aga oli ka mõni, kes küsis, et kes tahaks neegrit aidata. Ja mõni küsis, kas loteriivõiduks on neeger. Üks naine tahtis osta loteriid 10 krooni eest, aga andis 50 ja raha tagasi ei tahtnud. See oli väga tore.

Kuidas te tahate oma rahakorjamist jätkata?

Järgmine kord, kui tivoli meie linna tuleb, siis mõtlesime minna ja rääkida inimestega, et nad meid teaksid. Meie arust on väga lahe teha midagi sellist, aga kahju oli, et mõned inimesed juba kaugelt meie poole altkulmu pilguga vaatasid. Aga sellest pole midagi, me tahame ikkagi raha edasi korjata.

Mida te tahaksite Tamirule soovida?

Palju edu käimaõppimisel ja et ta saaks kunagi teoks teha oma unistuse arstiks saada. Ja ükskord, kui me suureks kasvame, siis tahaksime talle Etioopiasse külla minna.

Soddo 056 (600x800)

Pühendusega Eesti riigile Etioopiast!

Pühendusega Eesti riigile Etioopiast!

Olen oma hommikukohvi ja maitsetu 0,07 euro sendise läätsepirukaga kanalisatsiooni kraavi äärses kohvikus. Siia kraavi tühjendab ennast ka kogu Soddo meessugu, vaevumata pead pöörata paremale või vasakule. Pealelõunaks on soe päike tänavatele jätnud spetsiifilise lõhna. Õnneks on öine vihm kraavid ära pesnud ja söön oma pirukat päris isuga. Seesama äravoolukraav, on koduks ka tänavalastele, kes möödaminejatelt igal võimlusel saia või mõnda birri küsivad. Teismeikka jõudes pakutakse osavalt pakivedamisteenust, kuid enamus neist on aga sirgunud osavateks taskuvarasteks.
Mõte läheb veel korraks neile lastele, kelle magamisasemeks oli eeldavasti täna öösel mingi alternatiivne koobas. Kraavid on umbes 20 meetri järel kaetud 60 sentimeetri laiuste paneelidega, et oleks kohati võimalik teed ületada.
Kohviku küljed on räbaldunud suhkrukotist või roostetanud katuseplekist. Väga terase pilguga vaadates ja hea fantaasia korral võib oletada, et see plekk oli kunagi katuseks. Lihtsalt kõik, mis vähegi on säilitanud füüsilist vormi, on kasutauses lõpuni. Hetkel ei sega see koledus mu mõtteid. Samuti ei arva ma kordagi siin istudes ja süües, et võin saada mingi haiguse või leida pirukast kärbse. Siin olles pole sellel mingit tähtsust, sest kogetu põhjal on kõhuhäda puhul arstiabi kiirem kui Eestis. Ka haiglasse sattudes pole kunagi olnud põhjust virisemiseks.
Kõik, mis tavaolukorras segaksid mõtteid, jätavad kõrvu mingi tuima, ähmase heli. Faranj, faranj ja kümned korduvad tered nagu „salamne, danane, salamne…“ ei sega omaette olemist.
Ehitiste kerkimise kiirusest ei arvaks iial, et tegemist on arengumaaga. Paari nädala jooksul pealinnast eemal olles võib tihti asukohaga eksida, sest märkamatult on kerkinud isegi kümnekorruselised majad. Viletsuses vaevlevate vigaste ja vaeste inimeste näod ja kodutud lapsed tänaval on aga märk, mis ei lase hetkeks unustada, et olen Aafrikas.
Mõte läheb kõigile oma sõpradele, kes siin olemisele on teinud erilise väärtuse. Jagades seda koledust ja samas olles rahul ilma virisemiseta. Meenutan just nädal tagasi nutmist, sõnuseletamatu tänutunde pärast.
Andmine on siin suur privileeg ja annab sulle ka staatuse. See staatus on valgetel pitseriga küljes, olenemata sellest, kui palju su tasku sisaldab.
Kahjuks pole see andmine vabatahtlik, nagu meie olema harjunud mõistma. See on kohustus ja vastutus. Vastupidiselt meie arusaamale, et andmine võib olla ainult vabatahtlik, on väljend „ vaba tahe“ siin olematu . Non-stop ümbritsevate tegelaste raha nõudmine saadab siin iga mööduvat hetke.
Ainult TÄNU sündimise eest Eestis võib meid korduvalt siia tagasi tuua!

MERLE

Hommikune kohvivesi sütel

Hommikune kohvivesi sütel

Kohvik siinpool teed

Kohvik siinpool teed

Koduta laste varjupaik

Koduta laste varjupaik

Lõbusaks teeb vaade tulevikku " faranj" ehk valge meie kraavi ääres!

Lõbusaks teeb vaade tulevikku ” faranj” ehk valge meie kraavi ääres!

Kaks nädalat koolivaheaega.

Kaks nädalat koolivaheaega.

Kahenädalane koolivaheaeg sai läbi reede. Vaheaeg oli planeeritud laste kodusid külastades, et saada kinnitus perede majanduslikust olukorrast. Kodusid külastades on ainus võimalus välja selgitada, kes lastest peaks saama järgmisel aastal koolilõuna. Läksime igaüks erinevas suunas, kolme erineva pere lapsega, kuna tänavatel nimed puuduvad ja aadressi ei kasutata. Elukoha saab määrata sarnaselt, et postimaja kõrvalt vasakule mineval tänaval kolmas maja bussijaama vastas. Meil kodude leidmine ilma kohaliku lapseta ei õnnestuks. Seega jagasime plaanitavate perede lapsed kõigi kolme vahel.
Laste jagamine võttis aega vahel teinekord lausa tunni. Tundus mõistuspärane valida 3 last, kellel kodud ühes suunas. Ometi ka selle plaani puhul, oli selge et võime oma harjumuspäraseid plaane koostada vaid Eestis. Ma ei oska isegi sõnadesse panna, miks meie jaoks nii lihtsad asjad siin ei toimi. Vaatamata meie väga tublile tõlgile ei olnud lapsed kõik ühest suunast. Pikkadest vahemaadest kodude vahel, oli sageli jõud kolme lapse kodu külastades nii otsas, et üks meie kaasvõitleja õhtusöögil toolist mööda istus, sest põlved keskpäevasest mäkkeronimisest olin nii vedelaks läinud, et kummardamine tooli kohale ei õnnestunud. Kahjuks või õnneks, oli meil teise äparduse üle naeru mitmeks päevaks. Tore, et ka kukkujale endalegi, kes täie tervise juures külastamistega jätkas.
Reede esimene koolipäev.
Reede hommikul kooli usteni jõudes, kohtasime eest umbes 20 õpilast ja ühte õpetajat. Taas ja taas korduv hämming viis meid esimese kohaliku kohvikohani ja vaikuses seedisime korduvat kultuurierinevust. Olime suure reedese plaani koostanud, et saame õpetajatelt laste tulemused mis on juba õhtuks excel’i tabelis.
Meie kordusõppetund viis mõtte jällegi küsimustele, kas plaan õigel päeval kooli minna on kohane, kui meiegi mõistuse kell rääkis neljapäeval hoopis midagi muud. Olime endalegi märkamatult kooli söögitädil palunud esmaspäeval toidu tegemisest alustada, ise aga olime juba reede platsis.
Iga sellise kogemuse järel on kindel, et „aeg“ mis Euroopas tähendab raha, tähendab siin, et
aeg ei ole meie oma!

MERLE

Paremal järjel oleva õpialse magamisase. Ta elab oma tädi perega. Vanemad elavad maal.

Paremal järjel oleva õpialse magamisase. Ta elab oma tädi perega. Vanemad elavad maal.

 

3.3.14etioppia 029

Magamisruum enne

Magamisruum enne

Magamisruum pärast

Magamise ruum pärast

Ruum koolitöödeks

Ruum koolitöödeks

Lastel külas

Lastel külas

Ühe lapse kodukülastuseks kulus terve pärastlõuna. Alguses sõitsime taksoga, ent kui tee sai otsa, pidime veel veidi mäkke ronima. See, mis ees ootas oli küll ettearvatav, kuid siiski oma silmaga nähes ehmatav. Lapsed magasid tühja suhkrukoti peal nurgas ja neil ei olnud praktiliselt mitte midagi. Silma jäid vaid poolikus korvis olevad koolivihikud ja seina peal suur plakat amhaari- ja ingliskeelsete tähtedega ning ka mõned kergemad sõnad piltidega. Plakati abil õpetab vanem õde, kes on 4.klassi õpilane, oma 7-aastast venda, kes veel koolis ei käi. Nende vanemad on surnud ning seetõttu elavad nad tädi juures, kes aga ei jaksa neid üleval pidada ja koolitada.

Tädi nõusolekul otsustasime, et väikevend läheb järgmisel päeval õega kooli kaasa ning alustab oma õpinguid 1. klassis. Kooli jaoks poisil riideid muidugi ei olnud. Olid vaid katkine suur räbaldunud jakk, lühikesed püksid ja katkised plätud, millega ta järgmisel päeval kooli värava taha ilmus. Direktori kabinetis oli meil õnneks varasemalt kogutud mõningaid riided. Nii saimegi pisikese poisi riidesse ning vihikute ja koolikotikesega klassini juhatada. Ta oli väga õnnelik selle üle. Iga kord, kui teda 1. klassis esimeses reas istumas näen ja tema silmadesse vaatan, pean oma pisaraid väevõimul tagasi hoidma. Iga päev näen, kuidas ta õde tema eest kooliaias hoolitseb ja temaga mängib. Nad on küll alles lapsed, kuid vahel tundub, et nad on nagu väikesed vanainimesed, sest nad on oma lühikese elu jooksul palju kannatanud – see kannatus on neile näkku kirjutatud.

Järgmisel päeval külastasin teist perekonda. Seal olid ema ja neli last. Emal oli pisike putka maja küljes, kus ta müüs tomateid, kartuleid, tšillit ja veel paari asja. Kõige vanem vend on juba täiskasvanud ja töötab ülikooli juures juuksurina. Kaks keskmist last käivad koolis ja neljas on veel liiga pisike. Isa on neil surnud ja isegi matuste jaoks ei olnud neil raha. Nad elavad riigi antud pinnal ja neil on kaks pisikest uberikku tuba. Tagumine on magamistuba, kus on üks 1,5 inimese laiune voodi, millel nad kõik koos magavad. Eestoas on paar tooli. Selles toas oli nii pime, et külalise tulekuks keerati tugevam pirn sisse, sest siis oli neid vähemalt näha. Ka sealt leidsime ühe venna, kes oli räbalais ja kingadeta. Temagi läks oma vanema õega järgmisel päeval kooli, kus kordus täpselt sama protsess, nagu eelkirjeldatud poisiga.

Külastasin veel paari kodu ja olukord oli sarnane: lapsed magasid põrandal, mõned madratsil, mõned mitte. Võib-olla on nurgas kapp ja üks-kaks tooli, aga see on ka kõik. Mööbelgi ei pruugi tihti nende endi oma olla, vaid on juba eelnevalt elamises sees olnud.

Vahel tulevad inimesed kooli ja küsivad, kas me ei saaks nende lapsi aidata, sest nad ise lihtsalt ei jaksa neid koolitada. Siis aga võtangi kodukülastuse ette.

ANNIKA

Magamisase

Magamisase

Kööginurk

Kööginurk

Magamistuba

Magamistuba

Magamistuba/köök

Magamistuba/köök

Koos pere ja naabrilastega

Koos pere ja naabrilastega

Oxnard Youth Academy teine koolimaja

Oxnard Youth Academy teine koolimaja

Sellel kooliaastal kolis Oxnard Youth Academy teine kool esimesest koolist umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõlemad koolid on eraldi administreeritavad, mis tähendab seda, et esimeses koolis saab õppida 1. – 5. klassini, teises aga 1. – 6. Inglise keele tunde nimega „Spoken English“ annan mõlemas koolis: esimeses õpetan keelt kõikidele klassidele enne lõunat ning teises vanematele ehk 4. – 6. klassile peale lõunat.

Minu tunniplaan teises koolis

Minu tunniplaan teises koolis

Ühest koolimajast teise liigun kohaliku bajaj-ga, mis sarnaneb meie mõistes marsruuttaksoga. Et aga takso peale saada, on soovitatav sõita algusest lõppu ning seda ma õnneks teengi.

Enamus meie toetatavatest lastest õpivad esimeses koolis, mille kõrval asub ka laste lõunasöögikoht. Teises koolis käivad lapsed, kelle elukoht on sellele lähemal ning need on enamjaolt 6.klassi õpilased. Kuna kooliaasta algusega kaasneb alati ka laste kolimine, kaotasime sellel aastal elukoha vahetuse tõttu 13 last. Riigikoolist saime aga juurde uued tugeva õppeedukusega õpilased. Riigikoolides õpivad ainult majanduslikult vähekindlustatud lapsed.

Oxnardi teises koolis õpib umbes 70 last. Õpetamise seisukohalt on see muidugi suurepärane, sest jõuan kõik lapsed tunnis kord-kaks tahvli ette lugema kutsuda ning nende kirjalikke nii tunni- kui ka kodutöid kontrollida ja parandada. Koos direktoriga proovime jälgida õpilaste taset, kuid ka seda, keda ja kuidas aidata saaks.

Teise kooli direktor on noor mees ja esimese aga naine. Õpetajad on samuti kõik noored, v.a inglise keele õpetaja, kes on küll vana mees, kuid siiski südamega asja juures. Temaga arutan ka mina, mida siinsetele lastele kõige vajalikum õpetada oleks ja selle järgi sean ka oma tunnid.

ANNIKA

Pildid teisest koolimajast

IMGP1304

IMGP1286

IMGP1296

IMGP1295

IMGP1283