Suhted annavad elule mõtte

Suhted annavad elule mõtte

Ühes Lõuna-Eesti maakoolis on õpetaja, kes vaatamata rahulikule ja stabiilsele elule, tahab rohkem teada saada lastest, kes elavad kaugel Aafrikas. Ta on koolis rääkinud õpilastele kahest väga erinevast maailmast, millest üks asub Eestis, teine aga kaugel Etioopias. Need maad erinevad üksteisest palju, kuid samas on hulgaliselt sarnasust. Lugedes õpetaja saadetud laste kirjeldusi oma päevadest Lõuna-Eestis Kambjas või kaugel Etioopias, võib märgata, et isegi söögikordade arv päevas ei ole nii oluline kui meie igapäevased suhted. Kui Eestis ei jagu kümnete viisi õdesid-vendi, et lõbusalt aega veeta, valime selleks sõbrad väljastpoolt pereringi. Sõbrad muutuvad meile tihti sama oluliseks kui pereliikmed, vahel isegi tähtsamaks kui oma õed ja vennad.
Ent igas erinevuses on alati põhjus. Vahel võib erinevus näida negatiivse varjundina. Kohal olles saavad aga erinevused selge vastuse. Eesti talv tundub kaugel soojas väljakannatamatu, nagu meile siin näib hale Etioopia laste ainus söögikord. Raske on Eesti igasse perekonda kujutada kuut last või sedagi, et kõiki väikseid lapsi võiks tõsine haigus tabada.
Mulle tundus, et laste kirjade lugemine aitab väljaspool enda mugavustsooni mõista paremini erinevusi, elu tasakaalu ja ilu.

MERLE

Koolis
20.jaanuar
Olin sisse maganud ja pidin hästi kiiresti tegutsema.Tegin kiiruga mõned võileivad ja hakkasin kooli poole astuma. Esimene tund oli muusikaõpetus. Õppisime plokkflöödil mängima „Poisid ritta!“ Mul läks see natuke sassi.Laulsime veel laulu „Taat, ära maga!“. See oli lõbus ja naljakas laul.

Suur vahetund
Peale kolmandat tundi on meil suur vahetund ja see kestab 45 minutit. Lasksime teistega koos liumäest alla. Mäel olid künkad ja ma sain natuke põrutada. Laura rikkus reegleid ning Olle ja Taavi viskasid Laurat seepärast lumekuulidega. Üks Olle kuul tabas ka mind. Kui kell helises, hakkasin klassituppa minema. Tuju oli natuke hea ja halb. Järgmise päeva suures vahetunnis sõitsime kelkudega mäest rongi. Minu kelk oli kõige viimane. Kukkusin kelgult mitu korda lumme, kuid haiget ei saanud. See oli väga lõbus. Naersime kõik. Olin väga kurb, kui koolikell helises ja vahetund läbi sai.

Inglise keele tunnis
Täna läks mul selles tunnis hästi. Töövihikus olid ainult mõned vead. Õpetaja Eha näitas meile erinevaid pilte ja me tegime nendest lauseid. Õppisin mõned uued sõnad. Kui tund lõppes, oli mul hea meel. Algas söögivahetund ja saime minna õue kelgutama.

Ühiskonnaõpetuse tunnis
Neljapäeviti on meil inimese- ja ühiskonnaõpetuse tund. Selles tunnis saime teada, et kõik lapsed maailmas ei saagi koolis käia. Nad peavad hoopis tööd tegema, poisid sõdima. See oli kurb. Vaatasime kaardilt, kus need riigid asuvad. Õppisime veel laste õiguseid ja seadusi. Siis veel ohutust ka. Väga õpetlik tund oli.

Pühapäev
23.jaanuar
Ärkasin kella üheksa paiku. Väljas oli juba suur valge. Sõitsime eile ema sõbranna poole ning jäime sinna ka ööseks. Kedagi polnud veel üleval. Alles siis, kui ema ärkas, tulin voodist välja. Hakkasime hommikusööki valmistama. Isa ja tema sõber magasid veel ja seega sõime hommikust nendeta. Kella kahe paiku hakkasime koju tagasi sõitma. Koju jõudes viisin kohe koerale süüa. Siis panime emaga porgandipiruka taigna kerkima. Seni, kuni see kerkis, õppisin ja tegin endale õpikute jaoks järjehoidjaid. Siis pistsime piruka ahju. See tuli hea välja. Vaatasin veel enne magaminekut telekast „Garfieldi“ ja lugesin raamatut. Väga lahe päev oli. Ma ei tülitsenud kellegagi. See oli hea tunne.

Kunstiõpetuse tunnis
24.jaanuar, esmaspäev
Alguses joonistasime harakat, mis meil oli pooleli jäänud. Panin talle palju sulgi juurde. Pärast hakkasime ämblikut kustukummi abil joonistama. Mina ämblikke ei karda. Mulle nad meeldivad. Pilti päris valmis veel ei saanud. Reedel teeme talle raami ümber. Mulle meeldis eriti jooni tugevamaks teha.

Sporditunnis
26.jaanuar, kolmapäev
Sõitsime täna valla bussiga võimlasse. Alguses võimlesime spordihoones. Igaüks tegi teistele ühe harjutuse ette. Mina tegin „küünalt“. Siis harjutasime pulgavahetusega teatejooksu. Mul ei kukkunud kordagi pulk maha. Pärast seda hüppasime hüppenööriga. See tuli mul hästi välja. Rahvastepall on minu lemmik-mäng. Mind löödi mängust välja alles päris lõpus. Läksin siis redelitele ronima. Kui riietusruumist välja tulin, oli mul natuke kurb meel. Tahtsin, et see tund edasi kestaks.

Loodusõpetuse tunnis
02,veebruar
Täna uurisime maavarasid. Õpetaja Lembit pani laua peale palju karbikesi, kus olid sees kriit, põlevkivi, lubjakivi, kivisüsi, rauamaak, mitut liiki marmorit, graniit, settekivimeid, vilgukivi. Nuusutasime ja katsusime neid. Süsi tegi käed mustaks, rauamaak punaseks. Mulle meeldis kõige rohkem vasemaak. See nägi välja nagu kuld. Vasemaagi tükis oli veel sinist ja lillat värvi. Taavi küsis õpetaja käest: “Kust said kivid omale nime? Ja milline oli kõige esimene kivi?“ Õpetaja Lembit arvas, et osa nimesid panid teadlased. Saime teada, et Eestis pole ei kulda ega hõbedat, naftat ega kivisüsi. Meie maavaradeks on põlevkivi, turvas, liiv, sai ja lubja- ning paekivi. Mulle meeldis väga see tund.

Peale tunde
19.aprill
Suur kevad on käes. Täna lähen peale tunde Karl-Eriku tallu ratsutama. Peale trenni lõppu tuleb mulle arvatavasti ema järele. Kui ta seda teha ei saa, lähen koju jalgsi. Minu koduni on ratsatalust umbes kaks kilomeetrit. Hea on kevadel jalgsi koju minna. Kuulda teel metsvintide „siit metsast, siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk“ laulu. Näha oma ümber kollaseid lapsuliblikaid ja tunda, kuidas päike soojendab selga. Minu koolitee viib kord mäest alla, kord üles. Hommikul kooli minnes näen seepärast juba kaugelt kooli katust ja tema rohelist seina. Kui mul midagi õppimata on jäänud, mõtlen koolimaja vaadates: “Teen selle vahetunnis ära.“ Ka Pangodi järv paistab hästi ära. Praegu on tal veel jää peal.
Koju jõudes hakkan õppima. Vahel aitan ka emal süüa teha. Pärast aga lähen männimetsa jalutama. Vaatan, mis metsa all uut on juhtunud. Kas näsiniin õitseb juba? Tahame terve kooliga seda siis vaatama tulla. Näsiniine õitsemine on üks kevade tunnuseid. Paljud meie kooli lapsed ei tunne seda väikest põõsast ning mina saan neile siis teejuhiks olla.

Oxnard Soddos ja Eestis

Oxnard Soddos ja Eestis

Kell on alles kuus ja igapäevaselt kostub tuppa muusika kõrval olevatest kirikutest. See ei sega enam hommikust und nagu siia tulles, vaid pigem haudvaikus tekitaks tunde, et midagi on viltu. Ka ülenädalased kirikupühad on märk sellest, et usk siinsetele inimestel on elu olulisemaks osaks. Olen end sättinud hommikusöögi valmistamiseks kööki vett keetma ja samal ajal proovin paberile panna meie tänase päeva tegemisi. Teen seda, kuniks ilmub kööki esimene ärkaja Annika. Meie arv siin Soddos on kahanenud neljale. Koolis veedetud tunnid on jagatud juba paar nädalat Annika ja Valteri vahel. Kuigi näiliselt pole tundide arv väga suur, on pool sellest tööst koju kaasa võetud. Annika kööki ilmumise järel kuulen peale hommikuse tervituse ainult tundide ettevalmistuse teemalisi arutlusi. Nad on Valteriga täiesti omal lainel ja terve tuba on laste eksamitele tehtud materjalidest täiesti kaoses. Ühtki pakki puutuda ei tohi, sest kuulan pidevalt õpilaste erinevast tasemest ja sellest, kuidas oleks võimalik õppetööd selliselt lahendada, et õpilased ei kannataks. Põhiliseks probleemiks on see, et lapsed, kes on leidnud endale toetajad, on erinevatest kodudest, võrreldes lastega, kelle vanematel on võimalik maksta õppemaksu. Toetavatel lastel on tihti ainsad riided need, mis kooli poolt neile aasta alguses antakse. Need ainsad riided on neil seljas ja vihikud kaenlas. Kellel on eriti hästi läinud, on saanud koolist ka jalanõud. Oleme külastanud ka ligi 30 lapse kodu ja 26 neist pole ei lauda-tooli, vaid madrats magamiseks. Palusime õpetajatelt kodude külastusi põhjusel, et olla kindlad majanduslikust olukorrast. Enamus neist õpilastest elab ühe vanemaga või hooldajaga. Hooldaja on keegi, kes on võtnud oma koju orvu eesmargiga, et laps aitab kõigis majapidamistöödes. Tasu selle eest on söögikord (sai, tee, mango…) ja magamisase. Selline elukorraldus on siin väga levinud ja erti rikkamate perede puhul, kus oma pereringi on voetud kas suguvõsast või kirikuringist laps, kes on elu lõpuni tänulik selle võimaluse eest. Laps on valmis tegema kõige raskemat tööd ja sellise tänulikkusega, et seda on raske kirjeldada. Olen küsinud paaril korral, kas laps vahel ka oma vanemaid külastada tahab või igatseb, sest Eesti lastekodudes on lastel alati unistuseks oma vanemate külastus isegi juhul, kui vanemad on alkohoolikud ja üldse neist ei hooli. Siin aga on kõik teisiti. Kui koolis on hinded halvad, siis on lapsele hirmuks see, kui pereema ähvardab koju saatmisega.

“TÄNU” kõigile, kes neid lapsi toetavad. See on küll ainult trükitud, aga selles on midagi rohkemat, kui sõna kirjapanduna. Ma ei tea, kuidas seda teha teisiti. Palvetan ja loodan, et Jumal aitab!

Annika ja Valter on kööki saabunud ning juba lehitsevad ja arutavad laste eksamite üle. Annikal on nimeliselt kõik lapsed tuttavad ja ka Valter pole temast maha jäänud. Arutleme koos, mida teha. Koolis, kus õpib hetkel 248 õpilast, on 98 last toetajatega. Pooled lastest vajavad abi ka kooli väliselt, et olla teistega samal tasemel. Materiaalselt kindlustatud perede õpilased aga tunnevad ennast vaeste laste kõrval kehvasti. Jagaksime kõigi teie mõtted, kes juba on otsustanud neid lapsi toetada. Jagame neid mõtteid koolis õpetajatega. Näen siin, et see pole ainult hea tunne aitajale, vaid palju-palju rohkem!

MERLE

Etioopia koolis

Etioopia koolis

Detsembri keskpaigaks on Soddo linna ühte väikesesse kõrvaltänavasse kogunenud juba päris mitu eestlast. Kokku on meid siin nüüd juba 8. Kes kauem, kes vähem Aafrikas aega veetnud, üritame kõik siin kohaliku elukorraldusega harjuda ning panustada sellesse, milleks oleme siia tulnud – Etioopia hariduse edendamisse. Mina olen nüüd juba teist nädalat tegelenud koos Annika ning mõnede teiste eestlastega Oxnard Youth Axademy’s laste õpetamisega.

Laste koolipäev on ühelt poolt  peaaegu samasugune nagu siis, kui ma ise koolis käisin – tunnid algavad kell 8.30, lõpevad kell 15.10, 1 tund kestab 40 minutit ja päevas on lastel 7 tundi. Teistelt poolt aga ka erinevad sellest, millega harjunud olen – lapsed kogunevad 20 minutit enne tundide algust, et teha kooliõuel rivistus ning laulda riigi hümni, esimesed kolm tundi on järjest, ilma vaheajata, siis on lastel 20 minutiline vaheaeg, siis on järjest jälle kaks tundi ning siis tuleb söögivahetund, mis kestab 1h ja 40 minutit. Sööklat koolis ei ole. Enamus lapsi võtab söögi kodust kaasa või läheb vahetunniks koju sööma, kuid kõige vaesematel seda võimalust ei ole ning see on ka üks osa Damota tegevusest – pakkuda koolilõunat kõige vaesematele lastele. Peale söögivahetundi on veel kaks tundi ning siis on selleks päevaks kool läbi. Kogu õppetöö käib inglise keeles (v.a kohaliku keele tunnid). Klassid on võrreldes riigikoolidega väga väiksed umbes 20-30 last klassis, mõnes klassis isegi vähem. Omaette elamus on ka tunni alustamine – enne kui õpetaja jõuab klassi sisse, on kogu klass püsti ning nagu ühest suust kõlab: “Hello, teacher” . Kui õpetaja vastab, et tere ja istuge, siis jälle kõlab kui ühest suust: “Thank you, teacher”.

Annika annab tundi “Spoken English”, mis on üks tunniplaanis olev tund ning minu ülesandeks on Annikat nendes tundides aidata ning teda asendada kui vaja. Lisaks on kõikidel klassidel tunniplaanis mõned vabad tunnid, kus on siis võimalik vabatahtlikel lastega erinevaid tegevusi teha. Esimesele nädalal tutvustasime lastele pisut Eestit ning ennast ja lasime neil ennast tutvustada, samuti joonistasime nendega. Sellel nädalal oleme lastega koos laule õppinud ning pillide saatel laulnud. See on lastele eriti huvitav, sest niisuguseid pille nagu klarnet ja meloodika ei ole siinsed lapsed vist küll kunagi enne näinud. Need tunnid on kujunenud eriti meeleolukateks:).

Lapsed on meid hästi vastu võtnud ning kui hakkan koolile lähenema on juba kaugelt kuulda “Hello Lisanna, Welcome Lisanna”… Kodune tunne on:)

LISANNA

Uus koolinädal

Uus koolinädal

Tõusen kella  viiest kireva kukega.  Valgusega tõusmise harjumuse  võtsin Eestist kaasa.  Tihedate elektrikatkestuste tõttu on see eriti ökonoomne. Siin kahjuks keegi ökonoomse hoiakuga  silma ei paista.

Arutasime kokaga võimalusest menüüsse ka liha panna. Lapsed hakkasid vaikselt kogunema.  Ruumis  oli piinlikult vaikne. Iga õpilane pesi oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Keegi ei rüselenud, ei karjunud ega tõugelnud.  Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Võtab kuidagi kaua ega, et sellest külmaks jääda ja seda iseenesest mõistetavana  võtta.

Vaatasin tagasi tulles neid täielikult tühjaks söödud  taldrikuid ja mõtlesin järgijäänud hunnikutele  koolisööklates, poodides äravisatud toidule ja neile pakenditele, milles on meie mõistes söögikõlblik toit. Mõtlen  kodusele  roosale heeringale või tootele, mis on juustulaadne. Mul pole nende mõtete eest kuhugi põgeneda. Miks ma siin ei taha soola, suhkrut, jahu? Miks ma söön Eestis olles kõike seda, mis on mulle endale kahjuks? Miks selle meile näiva vaesuse keskel on inimestel hingerahu? Kas see rahu on päiksest või Jumalast, kelleta nad elada ei oska.  Seda rahu tahaks kaasa võtta ja jagada…

MERLE