Warning: file_put_contents(/home/etioopia/public_html/wp-content/uploads/wtfdivi/wp_head.css): failed to open stream: No such file or directory in /home3/etioopia/public_html/wp-content/plugins/divi-booster/core/wtfplugin_1_0.class.php on line 183

Warning: file_put_contents(/home/etioopia/public_html/wp-content/uploads/wtfdivi/wp_footer.js): failed to open stream: No such file or directory in /home3/etioopia/public_html/wp-content/plugins/divi-booster/core/wtfplugin_1_0.class.php on line 183

Warning: file_put_contents(/home/etioopia/public_html/wp-content/uploads/wtfdivi/wp_footer.txt): failed to open stream: No such file or directory in /home3/etioopia/public_html/wp-content/plugins/divi-booster/core/wtfplugin_1_0.class.php on line 183

Warning: file_put_contents(/home/etioopia/public_html/wp-content/uploads/wtfdivi/htaccess.txt): failed to open stream: No such file or directory in /home3/etioopia/public_html/wp-content/plugins/divi-booster/core/wtfplugin_1_0.class.php on line 183

Warning: file_get_contents(/home/etioopia/public_html/wp-content/uploads/wtfdivi/htaccess.txt): failed to open stream: No such file or directory in /home3/etioopia/public_html/wp-content/plugins/divi-booster/core/wtfplugin_1_0.class.php on line 191
reisimine | Etioopia
Meie teekond Soddosse ja esimesed päevad

Meie teekond Soddosse ja esimesed päevad

Tallinna sadamast

Alustasime oma suurte 30-kiloste reisikottidega teekonda Tallinna sadamast Rootsi poole. Kõik tundus väga naljakas, sest kohvrite väärtus ja raskus olid kuidagi vastuolus Euroopa nõuetega. Need kotid sisaldasid riided, mida on meil kõigil palju, ja hulga beebidele mähkimiseks mõeldud linu, pliiatseid ja meie endi tarbeks šokolaadi.

Käsipidur Adissi transpodil

Käsipidur Adissi transpordil

Jõudes aga Etioopiasse, oli hetkega sellel kõigel hoopis teine väärtus. Iga kotis olev T-särk või püksipaar on siinses kontekstis tohutu väärtusega, rääkimata vastsündinutele mõeldud abipakkidest. Söödavat šokolaadigi on alla viie euro rakse leida. Iga meie liikumine väärtusliku ja raske reisikohvriga tekitas ootamatuid takistusi ja omas ka teatud nimetamisväärset tasu. Väikebussid, millega tavaliselt Sodosse sõidame, ei mahutanud meie reisikohvreid.

Küll puudus bussi katusel raam või olid kohvrid liiga paksud ka istme alla paigutamiseks või oli tasu kohvrite eest suurem ühe inimese reisipiletist. Ootasime kaks päeva sellele lahendust. Puhkasime öisest lennust Karini, kes on Euroopa Liidu diplomaat Aafrika Liidus, juures. Tänu tema autojuhile oli võimalik kogu laadungiga mööda linna transporti otsida.

Ehitusbuum Adissis

Ehitusbuum Adissis

Lõpuks aga leidis Soddost keegi hoopis uue võimaluse – kiirabiauto. Itaalia turistid, kes olid teel lõunast Soddo poole, olid avariisse sattunud. Nad toimetati Addissi haiglasse. Algselt oli autol plaan tühjalt Soddosse tagasi sõita. Vinnates oma hiigelkohvrid autosse, sättisid kohalikud abilised meie kohvrid lahtiste poroloonmadratsite peale. Sõitu alustades tundus, et peakohal vedrutavate koormate kõrval me elusalt Sodosse ei jõua. Saime Hilleviga kahekesi madratsid kottide peale venitatud ja omale turvalisema istumise korraldatud, kui juht ja kaassõitja seda tahapoole vaadates avastasid. Meile arusaamatul põhjusel tundus neile, et nüüd on midagi väga nihkes ja peatasid auto, et meie turvalisust kontrollida. Nad küsisid mitmeid kordi, kas meil on kõik hästi. Nüüd, kui meie pea kohal kohvrid ei hõljunud, tundus kõik parem jällegi ainult meile. Alustasime sireeni saatel linnast väljasõitu, istudes näoga kanderaami vastas, mille otsas olid meie kohvrid ja madratsid. Kuna kiirus oli suur ja teedel palju eesleid, lambaid ja auke, oli suhtlemine omavahel rakse, sest kogu pingutus kulus hommikusöögi sees hoidmiseks. Ühisel kokkuleppel jäeti õnneks ka lõunasöök vahele, et kiiremini Soddosse jõuda. Kogu kannatus kestis vaid neli tundi, mis eelnevatest kogemustest on kahe-kolme tunni võrra kiirem.

kohvikulauast vasakul
Kohvikulauast vasakul
Hillevi Soddo transpordi ootel
Hillevi Soddo transpordi ootel
kohvikulauast paremal
Kohvikulauast paremal

 

 

 

 

 

 


  Jälle Soddos

Tihti jätab Aafrika valgete inimeste hinge vastandlikke tundeid: kurva noodi vaesusest, haigustest või tundub sealne elu hoopis siiras, rikkumata ja tõeline. Minnes euroopalikust elutempost kurnatuna Aafrikasse, viib sealne siirus meid tõesti teisele lainele. Tundub, et kõik, mis omab Euroopas mingit väärtust, on ühtäkki täiesti tähtsusetu. Need tunded on omased eriti siis, kui kogunevate asjade hunniku alt vaevu hingata suudame ja siis end järsku Aafrikas avastame. Kaks maailma, mis inimeste liikumise kaudu on teineteisega kohtunud ja rikastanud meie teadmisi, täiendavad meid seni, kuni oleme valmis mõistma seda kõike, mis on meist nii erinev. Siia jõudes teeb olemise lihtsamaks, kui näeme sedasama maailma hoopis teise nurga alt, olles valmis muutma ka tähendust sõnadel „aeg“, „lubadus“, „ausus“ ja „eetika“. Kõige sellega arvestades alustasime koolilõuna valmistamist, mis on kohaliku info järgi hoopis kallim, kui eelmisel aastal. Saime siiski natuke menüüd nihutades hernesousti keedetud. Nüüd juba 60 lapsele, sest me ei pea renti ruumi eest maksma. Lastele igatahes maitses ja meie ise sõime ka. Hinnad on kõik endised, muutudes vaid natuke vastavalt hooajale. Esimese päeva lõpuks olid õudusjutud Aafrika haigustest ja korruptsioonist jõudnud reaalselt ka meie koduõuele. Üks meie õpilastest tuli kooli ja seisis vaevu püsti. Olime haiguste puhul kasutanud eelnevalt erakliiniku teenust, mis ei asunud kaugel meie elamisest. Kuna olukord tundus väga kehv, otsustasin ka sel korral sama kliiniku kasuks. Seal oli hea ja kiire teenindus: 20 minuti jooksul oli alati selge, millega on tegu ja mida on sisse sööma vaja hakata. Sel korral selgus, et meile tuntud arst on oma kliinikuga kaugemale kolinud. Kuna õpilase seisund oli päris hull, otsustasin loomulikult hindu küsimata kohe analüüse teha. Ise jooksin panka raha vahetama. Tagasi tulles selgus, et tegu on malaaria, tüüfuse ja amööbidega. Ravimite hinnaks küsiti 300 birri, mis on 20-kordne tegelikust hinnast. Kui riigihaiglas on malaariaravi tasuta, siis erahaiglas mitte. Eelnevalt on meie ravi hinnad olnud poole väiksemad. Krabasin analüüsi vastused ja kihutasin tuttava farmatseudi jutule. Ta selgitas natuke olukorda, et ravimid on kallid, aga koheselt oli hind ja 10 korda väiksem. Kogu see kuubis haiguste lugu tundus mulle kahtlane. Kaks aastat tagasi tundsime eestlastest kõik, mis tähendab elada kõhus olevate amööbidega. Vaevu püsti seistes ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik viis kilomeetrit kooli marssida malaaria, tüüfuse ja amööbidega. See kahtlus sundis lapsele uusi analüüse tegema. Ega ma mööda ei pannudki. Õnneks oli tegu ainult tüüfusega ja erakliiniku arst oli ärimees, kes igaks juhuks veel kaks haigust lisas, et valge rahakotti kergendada. Õppida andestust – see oli meie päeva moto!

MERLE

Teekond Addissi läbi Jimma

Teekond Addissi läbi Jimma

Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Oxnardi teise kampuse 3. – 6. klassi õpilastele suulise inglise keele eksami, mille nad kõik läbisid. Rõõmustasin, sest suurem osa õpilastest oli end testiks tublisti ette valmistanud. Loomulikult leidus lapsi, kes olid nädalavahetusel õppimise asemel tööd teinud või kellel lihtsalt võtab materjali selgeks saamiseks rohkem aega. Ometi nägin, et nemadki pingutasid. Kolmapäevaks olid minu “Spokeni” tunnid läbi saanud ning siis sain võimaluse kolme Oxnardi esimese kampuse õpilase kodus käia. Olgugi, et ükski kolmest lapsest ei elanud oma ema või isaga, olid neil vähemalt magamiseks ja koduseks õppimiseks normaalsed tingimused.
Lastel algas koolivaheaeg ja mina pidin hakkama Eestisse tagasi liikuma. Otsustasime Merlega Addissi läbi Jimma minna. Pärast 15-minutilist vale võtmega logistamist meie magamistoa ukselukus, saime lõpuks Annelilt, kes oli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma läinud, õige võtme tagasi. Reisikotid lukustatud toast kätte saadud, jäi veel oodata tellitud bajajit, mis pidi juba kümme minutit tagasi kohal olema. Meile aga tundus, et hakkame bussile hiljaks jääma. Nii helistaski maja perenaine oma pojale, kes oli nõus meid bussijaama sõidutama. Kohe pärast seda, kui olime autosse istunud, saabus ka oodatud bajaj. Olime 40 minutit hilinenud taksojuhi peale veidi pahased ning ütlesime perepojale, et tahame ikkagi temaga bussijaama saada. Teel seletas Jossua, et see ongi Etioopia ning me ei tohiks siin eurooplastele omaseid plaane teha: niikuinii läheb siin kõik nii, nagu minema peab, mida kinnitas veelgi meie bussi peale jõudmine.
Siiani olin Etioopias sõitnud vaid asfaltteedel. Nüüd oli aga aeg klassikalise aafrikaliku kruusatee nautimiseks. Jõudsime ju bussi peaaegu et viimastena, mistõttu saime ka endale kohad viimasesse ja kõige “paremasse” ritta. Auklik kruusatee, amortideta ja avatud akendega buss ning viimase rea istmekoht andsid kokku unustamatu elamuse. Kui Jimma teekonna poole peale ehk Tarch’a jõudsime, valutas pea, sest see oli viis tundi vastu lage käinud, sisikond oli viimase soolikani läbi raputatud ja ninast, mis sai lõplikult alles täna puhtaks, õnnestus nokkida vaid süsimusti kolle.
Toredas ja tolmuses Tarch’as ööbisime Hildana ema õetütre majas. Meile eraldati elutoas diivanite ja uhke teleri vahel kaheinimese voodi, millel olid pestud ja lumivalged linad. Õhtu saabudes pandi voodi kohale ka värskelt ostetud baldahiin, mis oli sääski peletava mürgiga kokku määritud. Pärast raputavat bussisõitu ja ekskursiooni väikelinnas pugesimegi väsinuna linade ja võrgu alla. Arvan, et olin umbes kakskümmend minutit maganud, kui tundsin, et keegi jalutab minu etioopialike patsikeste vahel. Panin tule põlema ja asusingi hüsteeriliselt prussakaid valgete linade vahelt minema lööma. Merle püüdis mind rahustada öeldes, et sääsevõrgul olev mürk on see, mis tarakane voodisse meie kõrvale meelitab.
Närviline öö lõppes hommikul kell viis, kui hiilisime läbi 16-liikmelise lehmakarja väravast välja, et taas bussi peale jõuda. Senimaani olin aru saanud, et buss hakkab liikuma, kui kõik istekohad on hõivatud, kuid hommikuses Jimma bussis see nii ei olnud. Jimmasse hakkasime sõitma alles siis, kui ka vahekäigud olid abešasid täis. Vähemalt saime seekord endale istekohad eespoolt lugedes kolmandasse ritta. Kohver jalgade all ja seljakott süles, olin mõttes valmis eelmisel päeval pooleli jäänud teekonda Jimmasse jätkama. Kohe, kui Tarch’ast välja jõudsime, avastas bussijuht endas rallimehe oskused. Nii kihutasimegi rahvast pungil bussiga päikese tõusu ajal silma järgi 100-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kruusateed loodetava sihtkoha poole. Palavasse ja tolmusesse Jimmasse jõudes oli tunne, nagu oleksin ühe raskeima tuleproovi läbinud, sest rotid, kes saabuval ööl hotellitoa lae ja katuse vahel jooksid, ei tundunudki enam nii ebamugavad.

MARTIINA

Tarchas

Tarchas

Tarcha

Tarcha

Jimma

Jimma

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Vaade Jimma turisthotelli õuele

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kolmepäevane teekond Somaalimaale

Kaamelikarjad ja kõrbetaimede külge haakunud sinised kilekotid ääristavad teekonda Etioopia piirist Somaalimaa pealinna Hargeisasse.  Etioopia viisat antakse uue seaduse järgi ainult kolmeks kuuks. Lihtsaim võimalus viisa pikendamiskes oli võtta ette sõit naaberriiki.

Pikk ja väsitav sõit viis lõpuks unustamatult kauni Aadeni laheni, linna nimega Berbera. 3, 5 miljoni elanikuga Somaalimaa, mille naabriteks on Etioopia, Somaalia ja Djibouti,  on pindalalt  kolm korda suurem kui Eesti. Kogu linna ulatuses on varemetesse pommitatud hooned, mis vahelduvad riideribalatest vooderdatud katusetaoliste varjualustega. Pommitatud majade esimesed korrused on käepärasemate võimalustega muudetud uuteks nn kodudeks. Raske on uskuda, et sellest õudusest, mis siin on toimunud, on möödas üle kahekümne aasta. Kui rusude vahel ei kostuks äärmiselt sõbralikke hüüdeid „Hello, where do you come from?“ ja kõikjal jalutavaid lambaid ja kitsi, oleks raske uskuda, et rahu on siin kestnud juba üle kahekümne aasta. Kodumaale tagasi pöördunud sõjapõgenikud Euroopast on endaga ühes toonud valgete mentaliteedi, et kerjamisega ei muutu kellegi elu paremaks. Seaduste puudumise tõttu on ka raha teenimise võimalused võrreldes Etioopiaga palju lihtsamad. Tänavatel on rahahunnikud valuutavahetuseks.

Vastupidiselt Etioopiale, kus valgelt inimeselt ainult raha oodatakse ja ühestki kokkuleppest kinni ei peeta, on nädala jooksul siin kogetud täiesti vastupidine.

Vaheldust, mida siia sõites ootasime, oli meile antud kolmekordselt. Kohvi selles riigis ei jooda. Igal sammul on kohvi asemel Somaalimaa tee kaamelipiimaga. Ka näritakse chat-i (värsked võrsed, mis sisaldavad ergutavat ainet) terve päev läbi,  vahepeal suud kaamelipiima teega loputades. Kõvemad chat-i varred visatakse loomulikult tänavale.  See on koos maas vedelevate pappkarpidega kitsede ainus toit. Tõesti esmakordne vaatepilt, kui kitsed söövad pappi. Seda kraami vedeles liivastel tänavatel väga ohtralt. Vabalt ringi jalutavate kaamelite privileeg oli aga süüa puude alumisi oksi.

Kuna riigil puudub valitsus, siis puuduvad ka linnadevahelised teed. Loodus on  tuule, liiva ja inimese abiga midagi tee sarnast keset kõrbe korraldanud. Kui Etioopias võib liikuda naine katmata peaga, siis siin olime ennast ettevalmistanud vastavalt uue kultuuri vajadustele. Tegu on 100% moslemiriigiga ja iga valge on siin veelgi haruldasem kui meie ajutises kodus Soddos, Eitoopias. Mis oli aga suurim üllatus, siis väga paljud, kellega vestlesime, teadsid Eestit ja isegi meie pealinna. Eks põhjuseks oli ikka sarnane ajalugu. Olime kõikjal väga teretulnud ja rõõmustasime kõige üle, mis oli teisiti kui Etioopias.

Söönud neli kuud Etioopias injerat, tundus kogu siinne toit eriliselt maitsev. Köök on segu Araabia, Türgi, Vahemere köögist. Igal tänavanurgal on suurtes pottides keemas kaameli kondid, pasta ja riis. Hommikuti õlis keenud lambaliha pirukad, õhtuti mais, läätsed koos kuuma keedetud kaamelipiimaga. Kas see kohalik menüü ka vahetub, on kahtlane. Kõike saime proovitud juba kolme päevaga. Paaril korral tuli keedupotile lähenedes kiire sammuga edasi liikuda, et söögiisu paariks päevaks ei kaoks.

Viisa käes, tervis korras ja täiesti uue kultuuri tundmise võrra rikkamad, alustasime rahulolevatena oma teekonda taas Etioopiasse.

MERLE

Öö kahe aasta vahel

Öö kahe aasta vahel

Mööda saadetud juba kahed kodused Eesti ja Etioopia jõulud, otsustasime aastavahetuse veeta looduses. See oli autoga 15 minutit linnapiirist ja 3km pikkune matk koobaste suunas Damota mägedes. Tahtsime veeta „omaette aastavahetuse”.

Nagu alati siin, oli ka seekord plaani tegemine liiast. Jõudes peaaegu plaanitud sihtkohta, oli 2 nädalat tagasi koobaste sissepääs muudetud tasuliseks. See summa oli aga meie turvamehe poole kuu palk. Otsustasime üksmeelselt raha jätta targemate kulutuste jaoks ja marssisime edasi. Lähenev kiire pimedus tegi meie otsingud natuke närviliseks. Kogu loodus oli aga sõnuseletamatult ilus.  Meiega olid liitunud kogu ümbruskonna lapsed ja terve hulk väga tähtsate nägudega mäeelanikke. Mõni nendest oli vist ka koopapileti kontrolör.

Kuna ümbrus oli imeline, siis plõksutasin kaamerat, kuniks valgus kadus. Aeg ilusat kohta leida hakkas otsa saama.  Kaks meie seltskonnast olid ees kiire sammuga edasi liikunud.  Annika ja Hildana olid samuti läinud oma suunda, lootes leida mõni varjuline asukoht aasta möödasaatmiseks. Mõne aja möödudes kuulsime  hõiskeid. „Parem koht veel kui koopad!” Karjudes tundus nende asukoht orus. Ronisime järsust kallakust nende häälte suunas. Loomulikult ei jäänud soovimatu saatjaskond meist sammugi maha. Tundus, et meie plaan veeta aastavahetus omaette oli täielikult läbikukkunud. Lõpuks meenus siiski etiooplaste külalislahkus ja võtsin kotist peeneks jahvatatud  kohvi. Palusin sellest meile kohvi valmistada ja andsin allesjäänud koopapiletitest väikese veerandi selle valmistamise tasuks. Kohe olimegi Annika ja Hildana avastatud laagriplatsil. See paik oli nagu „õhtu ime!” Oja mis mäenõlvalt alla voolas, moodustus väikeseks tiigi taoliseks supluskohaks. Veesilma ümbrus oli lamedast kivist laud meie aastavahetuse toidu tarvis. Tegime omale mõnusad istumised ja hakkasime tundmatuid külalisi  üle lugema, kes istusid meist 20 m kaugusel. Neid oli oma 12 ja samapalju ka külalapsi. Väljas oli juba pime ja fotole jäädvustamiseks oli see keerukas. Naljatasime ja ootasime oma seltskonnast lahkunud Olavit ja Normanit. Olime neile ka taskulambid teejuhiks kaasa andnud aga meiega taaskohtumine enne päikesetõusu tundus väga kahtlane. Kiire pimeduse saabumine andis märku, et lõkkeks oleks vaja ka materjali. Ümberringi olev mets ei tähenda kaugeltki seda, et peale kuivanud lehtede oleks võimalik millestki tuld teha.

Meile tundmatute turvameeste seltskond aga hajus kuhugi. Ainult kaks valgetes pearätikutes olevat kuju jäid rumalaid valgeid metsalisi valvama. 10 minuti pärast oli äkki meie ees kuhi kuivanud lõkkematerjaliga ja 12-13 aastane neiu, kes hakkas kiirete liigutustega tuleaset tegema. Tõelise Etioopia kombe kohaselt sai sellest neiust terveks õhtuks meie tulehoidja. Mehed aga istusid eemal ja olid lõpuni meie „omaette aastavahetuse!” seltskonnaks.

Oli möödunud umbes tund kui saabus oodatud kohvi. Olin unustanud öelda kohvikeetjale kõige tähtsama. Mitte soolaga!!!!!!!! Kuna meie seltskonnast keegi suhkrut ei tarvita siis ununes see kõige olulisem märkimata. Mägedes tarvitatakse suhkru asemel soola, sest soola hind on 15 korda väiksem. Õnneks olime ka teed palunud ja seda soolaga ei jooda. Vähemalt said head kohvi juua meie kutsumata külalised ja Laur, kes soolaga kohvi joogikõlblikuks pidas. Kuna meie õhtuseltskond oi tunduvalt kasvanud, tekkis meil siiski mure. Kuidas oleks võimalik kogu valmistatud toit selliselt jagada, et ikka meie endi kõht ka tühjaks ei jääks. Meie kotid olid täis keedetud muna, liha, peeti ja küpsisetort. Selline äbarik aastavahetuse toiduvalik oli kella 21-ks juba meie meeltes nagu parim praad!!!

Laotasime oma toidu  enjeradele ja saatsime ühe kandiku oma külalistele. Siis aga kuulsime hääli, mis andsid märku, et kuskil läheduses olid Olavi ja Norman. Kogu taevas oli hetkel veel kottpime ja liikumine käis taskulambi ja hääle järgi. Olime jällegi koos oma suure eesti perega (lisaks 12 tundmatut külalist), et aasta viimased tunnid omaette metsas kaks paugutajat õhku lasta. Bisrat oli need kuskilt kaasa haaranud et saaksime harjumusepäraselt aastavahetuse lärmi teha.  Suur toru, palju sodi aga ilutulestikku ei kuskil. Tundus, et Aafrikas on paugutamise juures olulisem sealt välja tulev läikiv plastikust sodi, mitte ilutulestik ise. Kuna koju tagasi oli oma 8 km pikkune teekond siis otsustasime ka vaikselt liikuma hakata. Seni kuni lõke meie ümbrust valgustas olime näinud küll tohutul hulgas tähti, kuid märkamatuks oli jäänud kuu. Esmakordselt olime äkki ilma ühegi saatjata ja kogu meie teekond oli täielikult valgustatud. Valgusest jagus meile teejuhiks ja kodutee ilu salvestus meie mõttesse. Fotode jaoks jäi valgusest natuke väheks.

See oli meile kõigile üks meeldejäävaim öö kahe aasta vahel.

MERLE