Oma tegevuses lähtume vabaühenduste eetikakoodeksist.

2010. aasta sügiseks oli meil kõigil ühine igatsus – aidata Etioopia lastel kooliharidus kättesaadavamaks muuta. Seda soovi realiseerides kasvas huvi kiiresti paljude sõprade hulgas. Ühine huvi muutis teises kultuuris tegutsemise lihtsamaks. 2013. aastal toetas projekti esmakordselt ka Välisministeerium.

Täna käivad koolis Eesti, Itaalia, Norra ja Saksa sõprade abil 106 Soddo last, kelle perekond elab äärmises vaesuses. Toetame ka 55 lapse koolilõunat. Lisaks laste hariduse edendamisele saavad Wolaita piirkonna kliinikud regulaarselt vastssündinutele Eestist abipakke, mis aitab oluliselt kaasa emade haiglas sünnitamisele ning annab ka vastsündinud beebile esimesed riided ja peakatte.
Abipakkidesse panustavad need, kellel on soov kududa lõngajääkidest mütsikesi. Mähkimislinad valmistab Multi Marger AS.
Merle Voola

Sündinud: 1969
Haridus: 1996 Tallinna Kunstiakadeemia
2010 Tartu Kõrgem Usuteaduste Seminar
2011 Training Christians for Ministry Institute, Austria, magistriõpe

Lihtsalt Eestis, oma kodus, ainult endale elades, ei oska ma õnnelik olla. Ka aeg oli selleks küps, sest mu laps sai üleöö täiskasvanuks. Tema iseseisvumist kiirendas kindlasti ka minu igatsus vabatahtlikuna Aafrikasse sõita.

Esmakordselt Etioopiasse minnes, polnud mul aimu, et iga naise kohta on 6,2 last ja ühes klassis on lapsi 70. Ka ei teadnud seda, millise innukusega nad õppida soovivad ja et igas peres kõigile lastele haridust anda pole võimalik. Üllatusin selle maa ilust, inimeste sõbralikkusest. Seal olles selgus väga kiiresti, et eestlastel on etiooplastelt väga palju õppida. Veendusin esimesega kuuga, et parim viis pääseda oma olematutest muredest, on ANDA OMA KÜLLUSEST!

Tagasi tulles sain kiiresti aru, et igal eestlasel on palju oskusi mida võiks jagada. Väga kiiresti saime kokku hulga sõpru, kellel oli sama igatsus.

Märts, aprill 2010 www.etioopias.blogspot.com
Oktoober, november 2010 www.etioopia.blogspot.com

 

Laur Lilleoja
Sündinud: 1984
Haridus:    2008 Tallinna Ülikool, bakalaureusekraad sotsioloogia erialal
2010 Tallinna Ülikool, magistrikraad sotsioloogia erialal
alates 2010 T
allinna Ülikool, sotsioloogia eriala doktoriõpe

Olen 30-aastane, erialalt sotsioloog ja õnnelikus abielus. Elu on pakkunud mulle suhteliselt palju võimalusi kogeda erinevaid kultuure ja näha kaugeid maid ning ikka ja jälle olen tabanud ennast mõttelt, et inimesed on kõikjal, olgu siis Nepaalis, Keenias, Guatemalas, Ecuadoris, Kuubal või kus iganes, tegelikult ikka väga sarnased. Kuid nagu me kõik teame, ei kehti sama tingimuste kohta, mida elu inimestele pakub. Vaesus piirab miljardite väljavaateid helgemaks tulevikuks. Nii Kesk-Aafrika, kui ka näiteks Amazonase maapiirkondades reisides hakkas mulle eriti silma koolide keskne koht külades. Ilmnes, et kohalikud peavad haridust üheks väheseks võimaluseks, kuidas nende lapsed võiksid pääseda vaesuse-tsüklist. Kui nüüd Merle pakkus võimalust osaleda Damota tegemistes, siis nõustusin kohe, sest ühelt poolt olin ammu soovinud reaalselt mõnes abiprojektis osaleda ning teiselt poolt ühtis hariduse-edendamine minu arusaamaga tegevusest, millel on tõesti ka pikaajalisem mõju. Usun, et antud projekti raames on mul ka endal väga palju õppida, eriti nähes sealsete inimeste elurõõmu, mis on vaatamata välistele raskustele oluliselt tõelisem, kui see mida me oma lääneliku heaolu keskel oskame tunda.

Annemai Noorkõiv
Sündinud: 1986
Haridus:    2010 Tartu Ülikool arstiteaduskond

Olen 28-aastane, erialalt arst. Soov kuskile arengumaasse heategevust tegema minna oli vaikselt mul peas pikemat aega. Varasemalt olin seda mõelnud seoses meditsiiniga, kuid kui kuulsin Etioopia kooliehitusprojektist ja 2011 aasta jaanuarikuisest minekust sinna, tekkis kohe suur huvi ja soov kampa lüüa.  Koha peal nähtu ja kogetu jättis sügava jälje – ja seda ka meditsiinilise poole pealt. Ligipääs arstiabile on kehv, arste on vähe ja elanikonna üldised tervisealased teadmised kasinad. Kuid kõike seda saab just parandada hariduse edendamisega.
Üle poole rahvastikust elab allpool igasugust vaesuse piiri, kuid seal viibides on selgesti näha, et õnn ei peitu rahas. Seda ja positiivset ellusuhtumist on eurooplasena sealt palju õppida ja ilmselt just see ongi see, mis sinna tagasi kutsub:)

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga