Märtsi keskpaigas, kui maailma tabas Covid-19, lendasime Addis Abebasse. Siia saabudes ei olnud Etioopias veel ühtki märki epideemiast, aga lennujaamas kraaditakse kõigi saabujate kehatemperatuuri ja ka kätepesu on kohustuslik. Tundus üsna turvaline saabumine. Juba mõni päev hiljem ei soovitata reisida. Meist jäid maha kolm kaaslast, kelle lennupiletid olid 18. märtsiks. Oleme pisarateni tänulikud, et jõudsime kohale.

Etioopiale omasest rahulikust asjaajamisest on saanud paari päeva jooksul nagu ulmefilm. Oleme jäänud justkui pealtvaatajateks, osalt aga tundub, nagu oleksime küberruumi kaudu rebitud filmi. Kümned hirmutavad kõned Eestist ja hoiatused on muutunud päeva osaks. Soovitused Eestist vahetuvad korraldusteks iga paari tunni järel. Sotsiaalmeedia paanikahäired ja telefonikõned on täis enneolematut hirmu.

Plaanitud Metodisti Teoloogilise Seminari praktika saab natuke teise nime. Põhikooli õpilastele mõeldud toimetuleku koolituse korraldame Riina, Amanda ja Kaspariga. Madratsi õmblemisest võtavad osa poisid, kes vajavad oskusi oma pere toimetulekuks. Kolmepäevases välikäimla ehituses osaleb lisaks meie 9.–11. klassi õpilastele palju kohalikke külapoisse.

Amanda ja Kaspar on viis kuud oma aega veetnud kohalike Soddo lastega ning neljapäeviti sõitnud 1,5 tunni kaugusele Anjorasse, et jagada meditsiiniabi. See on piirkond, kus inimestel pole majanduslikult võimalik ka tõsisema haiguse korral oma elukohast 50 km kaugusele haiglasse sõita. Neljapäevase kohaliku välikliiniku korraldajad on kohalik Hollandist pärit kaheksakümnendates arst Mary ja tema abikaasa Gary. Juba viisteist aastat on Anjora inimesed end igal neljapäeva hommikul päevakuumuses üles rivistanud, et Mary saaks käsivarre jämeduse järgi määrata maksuvõimekuse. Tasuta arstiabi saavad need, kelle käsivarre ümber ulatuvad Mary pöial ja keskmine sõrm. Tõsisema haiglaravi saamiseks on päeva lõppedes Mary autos koht ainult kahele abivajajale. Ootajaid on sadu. Arstiabi saavad järjekorras ka need, kellel ei ole alatoitluse sümptomeid, aga ravimid on ainult raha eest. Alatoidetud emade beebid elavad sageli ainult mõne kuu.

Mary ja Gary kodu on Soddos. Neil on ainult üks soov: et Jumal saadaks kellegi nende asemele.

Iga päeva lõpuks on meie südames suurem rahu kui eelmisel päeval. See pole ükskõiksus ega hoolimatus. See pole vastutustundetult kodunt minek. Sõbrad ja lähedased toetasid meid. Meil on usaldus kõige vastu, mis on meie ümber. „Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste, sest Temalt tuleb, mida ma ootan.“ Ps 62..2,6