Eileõhtuse vihma tagajärjel oli hommik jahedam, kui tavaliselt ja Damota tipp oli pilvedesse peitunud. Tööpäev oli täna tõsine. Värvisime teist korda üle välisseinad ja mitu klassiruumi sai ka kaks korda värvitud. Üsna tööpäeva lõpus ilmus minu kõrvale 7-8 aastane poiss, kes võttis minult pintsli ja asus ise usinasti tööle. Tõin omale teise ja nii me seal kahekesi pintseldasime. Muidugi seisis ta pärast meie värava kõrval ja tahtis 2 birri, mille ta ka sai.
Nagu siin varem ka on kirjutatud, näeb see kool päris kole välja. Aknad on väikesed, kohati paksust klaasist ja akende ette on riputatud mingi riie (et mitte ütelda kalts), et varjata sisselangevat erksat päikesevalgust. Vaatasin ka neid pidustusi, mida Joosep eespool kirjeldas. Rahvast oli meeletult palju. Silma hakkasid paarikümnemehelised jooksvad meeste salgad. Aeg-ajalt nad peatusid, tantsisid ja laulsid ja siis jooksid, edasi või muutsid suunda. Üpris kole olnuks nende teele jääda. Peaaegu kõik naised kandsid rahvuslikku valget salli, mille otstes on muster. Seda kantakse päris palju ka igapäevaselt. Tavaliselt on naiste riietuseks pikk seelik, kuigi mõnikord on näha ka lühemaid seelikud ja pükse. Meeste riietus on palju igavam – euroopalik. Ka päris väikesed poisid kannavad pikki pükse.
Inimesed on rõõmsameelsed. Sõbralikud ja väga abivalmis. Kohati liigagi. Paljud tahavda kätt suruda. Lisaks käesurumisele pannakse tihti ka paremad õlad vastamisi. See on üks väga sümpaatne komme. Lõuna paiku sai jälle vesi otsa, aga sellesse suhtume juba stoilise rahuga. Homme ootab meid Damota.
RITA
