Ärkasime Merle koputusest uksele, esmakordselt selle reisi jooksul, oli ta ärganud varem. Aasafi hosteli sisehoovis tervitas meid Eesti moodi jahe suvehommik, pakkisime kiirelt asjad, et 9.00 väljuvale bussile jõuda vältimaks nii loksumist lõunaleitsakus.

Kui välja arvata seik, et läksin juba kolmandat korda dussi all saamata tilkagi vett, möödus hommik vahejuhtumiteta ja plaanipäraselt, kui Etioopia puhul üldse mingist plaanipärasusest saab rääkida.

Jõudnud bussijaama kogesime taas, et abistajaid on rohkem kui rubla eest ning muidugi soovib igaüks, kes näpuotsagagi kohvrit puudutab või siis seda tõsta aitab oma osa – raha. Võiks öelda, et nad on märkajad – nad tabavad ülikiirelt hetke, kuidas meie vajadusest endale raha tekitada. Kuna Etioopia on korrupeerunud ja korralik sotsiaalsüsteem puudub, siis annetavad rikkad etiooplased heldelt oma vaesematele suguvendadele. Meie vaesete eurooplastena nii lahked pidevalt olla ei saa. Merle sõnutsi aga rikkusid etiooplased rahaga juba esimesed kristlased, kes tulid siia kirikuid rajama, kuna pakkusid teenistusetel osalemise eest raha, no ja küllap siis sealt kõik alguse saigi. Eks see ole ikka nii, et mida külvad, seda lõikad. Igatahes saime oma peamiselt lastele toodavaid särke ja muud tavaari täis kotid bussi piirkondadesse, kus neil oht pole teele pudeneda, paigutatud. Merle teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi olid bussis sees puupingid ja kanad kaagutasid nende all. Tänaseks sisaldas valge buss, millele oli kirjutatud, esimene tase vanadele nõukaaegsetele bussidele iseloomulikke toole, konditsioneeri asemel olid laes propellerid, mida küll ei käivitatud ja õhuvahetus toimus siiski vaid akende kaudu. Sõit oli lõbus, sest millest iganes nad oma teid ei ehita, siis tundub et nende alla peidetakse massiliselt lamavaid politseinikke, mida buss hooga ületab ja reisijatel on mõnus hüpelda nagu hernestel purgis. Oli Jumala juhtimine, et jõudsime bussile just siis, kui oli alles just meie grupile vajalik arv istekohti. Kui oleksime jõudnud situatsioonis, kus buss on pooltäitunud, oleksime pidanud ootama, kuni buss on täis ja alles siis väljuda saanud. Aeg on Etioopias suhteline mõiste ja võiks arvata, et Einstein oli just Etioopias kui relatiivsusteooria välja mõtles, paraku see siiski nii ei olnud.

Arhidektuur muutus Hawassa Soddo suunal sõites kaunimaks. Kui eelnevalt olid valdavaks ringikujulisi heinasaade meenutavad muldonnid, siis nüüd ilmusid nähtavale lihtsakoelised kahekorruselised savimajad, mille ees laiuvat murulappi ääristasid piimakaktuste hekid, üle millede banaanitaimed väärikalt päid kummardasid. Majade ümber näksisid lontkõrvalised lambad lustakalt muru.

Bussisõidu muutsid meitmekesiseks ka teel söövad hobused võis siis karjatavad veised, muulad, kitsed ja lambad. Ikka ja jälle leidis mõni loomadest end bussiga tõtt vaatamas ja buss sõitis kui slaalomit. Alla ajada loomi ei tohi, sest sel juhul tuleb looma omanikule kinni maksta ja kogu see asjatamine juhtumi ümber võib võtta tunde.

Soddo on mõnus rohelise Damota nõlvadel paiknev väikelinnake. Hotellis ootasime bambusmadratseid ja spartalikke tingimusi, kuid saime täiesti kena ja puhta dusiruumiga toa, kus muidugi vesi ja elekter tulevad ja lähevad nagu Mary Poppins idatuulega, aga nad on siiski olemas. Lähedal asuv minarett ei seisa stoilise ja aukartust äratavana nagu enamus euroopa katedraale, vaid hüüab pidevalt valjuhäälselt inimesi palvusele. Peab tunnistama, et kell neli öösel tuppa kanduv kisa paneb tõesti palvetama, kui mitte millegi muu, siis selle pärast, et see ruupor võiks ometi puruneda, sest tava eurooplasena on öösel 2h vaid sealseid palvusi kuulata liig mis liig.

Kotid kohvrid hotelli paigatatud asusime vallutama mäenõlva, sest sammud tuli seada ühe vaesema õpilase, Ammanueli, kodu poole. Punase saviliivaga parkunud tänavad meenutavad mudas püherdanud jõehobu nahka. Savionnidest välja piiluvad katkistes riietes särasilmsed lapsed mõjuvad lutsutatud shokolaadikommidena, kes võõraid nähes tänavatele veerevad, et tere öelda, ja emmata, raha õnneks nii intensiivselt ei küsita kui Hawassas. Osad lastest jäävad meid saatma ja Ammanueli maja lähedal on meid järgimas juba 15 liikmeline lastesalk. Tahes tahtmata liiguvad kõige selle keskel mõtted Jeesusele, kes liikus ringi rahvasumm paelja lingina taga, üle ja ümber. Tekkib ka parem ettekujutus, kui väsitav see kõik võis olla.

Viimaks jõuame mäenõlval veidi eraldi seisva vildaka savionni juurde, mille ees laiub jalgpalliväljak, millel sööb 4 kollast veekanistrit kandev pildiraamatu eesel. Kuna loom peaks kuuluma pildile, haaran telefoni järele, kuid millegipärast, tunneb keegi lastest kas armukadedust looma suhtes või on lihtsalt kiuslik, igatahes ajab ta looma jooksule, kuigi näeb, et tahan pildistada. Mingi kaadri ma siiski saan.

Savionni ees on lööbakil puust uks. Määrdunud riiete ja särava naeratusega pisike naine meenutab muinasjutust tuntud väikest nõida, kes lustakana kõigile head tegi. Ruumi tagaosast tuuakse meile püsti pandud pink, mis asetatakse muldpõradale kesk segaduses ruumi. Peame uurima poisi käekäiku, kui lihtne ülesanne osutub suhteliselt keeruliseks, kui selgub, et poiss jääb ka lihtsamatele küsimustele vastamisega hätta, vanemad muidugi inglise keelt üldse ei oska. Õnneks on onni libistanud end ka mõned kohalikud suuremad lapsed, kes abistavad tõlkimisega ja saame endale vajalikud vastused. Olles jaganud ka riideabi näitab perenaine tagatoas voodil oleva nutsaka sees veel aastast magavat last. Maja ainuke mööbliese ongi kaheinimese voodi, mille ees paikneb lõkkease, kus süüa tehakse. Hillevi räägib, et vanemad magavad väiksema lapsega voodis, samas kui kõik teised lapsed panevad suhkrukotid põrandale või vihmaperioodil, kui põrand on väga mudane, bambuskepid suhkrukottide alla ja magavad nii. Pole siis ime, et väikelaste suremus on nii suur. Kummaline on ka et Merle sõnutsi on ca 80 prossa elanikkonnast kuni kahekümnendates aastates inimesteni. Keskmine eluiga on 40 aasta ringis.

Edasi suundume rikkamasse perre, kes on aasta tagasi pereisa kaotanud. Etioopias on komme, et sellise sündmuse puhul annetavad kõik pere tuttavad perele raha. Antud juhul võimaldas see perel lõpetada pereisa alustatud külalistetubade väljaehitamise. Seega kõik tuleb kasuks nendele, kes Jumalat armastavad. Pöördume sinna perre vaid korraks, et tere öelda, kuid märkamatult saab korraks minekust 2 h, sest lahke perenaine pakub firfiri ja vestlus jätkub kohvi ja popcorni rituaali taustal.

Tagasiteel hotelli uurin, miks inimesed ei paranda oma riideid, sest aukudega riiete kandjaid on igal pool, stjuardessidest kuni ringi jooksvate lasteni. Merle sõnul viivad nad niidi ja nõelakomplekte ja õpetavad inimesi riideid parandama, sellest hoolimata ei pea inimesed, seda vajalikuks ja käivad ringi augud uhkelt riietel ilutsemas.

Egle

[envira-gallery id=”3531″]