Esimene päev Etioopias on päikseline, kuid Aafrikale mitteomaselt tuuline. Tundub, nagu oleksin tagasi
suvises Eestis. Kuigi on hommik, pole päike veel päeva soojaks kütnud. Lennuki maandumise hetkest oli
möödunud üle tunni, kui olin läbinud passikontrolli ja pangas raha ära vahetanud. Stockholmist selga
jäänud mantel sobis hästi ka siinseks jahedaks hommikuks. Lennujaamast väljudes survestasid teed
mitmed taksojuhid, kelle hind oli tavapärasest summast kolmekordselt suurem. Liikudes lennujaama
uksest eemale, väheneb hind vaikselt. Ilma kauplemiseta võiks linna jõuda umbes kümne euro eest.
Kuna suurima koti kaal ületas 30 kg ja koti mõõdudki olid vastavad minu viie kuu reisile, siis välistasin kõik
teised soodsamad võimalused linna jõudmiseks.

Taksojuht, kellega hinna suhtes vestlusesse astusin, pidi hinda selgitades hoidma kinni minu käsivarrest,
et siis niimoodi esitleda enda soodsaimat pakkumist. Hetkeks tekkis tahtmine seda kätt kuidagi enda
küljest lahti raputada, aga olin tegelikult end ette valmistanud selleks, et tuleb leppida selle kultuuri
erinevustega. Tundsin, kuidas kaupleja taksojuht muutis mind sekundiga natuke sallivamaks.

Esmakordselt Etioopiasse jõudes ootas mind kohtumine eestlasega. See tekitas kuidagi erilise koduse
tunde. Timo Treit on Eesti noormees, kes töötas kolm kuud Addis Ababas vabatahtlikuna, aidates luua
turundusvõrgustikku ettevõtlikele Etioopia naistele.

Vahel võib esmakordne kohtumine olla selline, nagu oleks terve elu head tuttavad olnud. Ka päevast
ei piisaks, et neid seletamatuid kultuurierinevusi lahata. Arutasime pikalt, kuidas seda kogetut oleks
võimalik edastada ka neile, kes siia veel sattunud pole. Kahjuks kõige mõistmiseks ei aita ka mitmeid
kordi kohapeal käimine.

Meid ümbritsev Aafrika sotsiaalne keskkond tundus väga erinev. Tema pealinnas aitamas ettevõtlikke
naisi, mina aga 6,7 tunni kaugusel Soddos (300 000 ELANIKKU) inimeste keskel, kelle põhiliseks tööks
on toidu teenimine 10 kuni 15 liikmelisele perekonnale ja laste keskel, kellel on söögikordi päevas
üksainus. Seda ka koolis ja tänu Eesti inimeste abile.

Päeva möödudes olin kuskil, kus pole vaja taluda külma, mis halvab mõtlemist, pole valikuid, mis
tekitavad asjatut segadust, pole jooksmist, sest oma igapäevaelus etiooplane ei jookse kunagi. Etioopias
aeg ei lähe, vaid hoopis tuleb. Seega minu jooksmised ei annaks oodatavat tulemust. Kella ei vaata keegi,
sest tegemised kulgevad aega mõõtmata.

Minu Etioopia aeg algas, Timo oma aga lähenes lõpule. Kohtumine Timoga oli väga positiivne
sissejuhatus esimestele päevadele. See on kuidagi väga eriline tunne, kui keegi mõistab sind ja
ümbritsevat sama raskelt, kui sa ise.

MERLE

Addis Ababa

Addis Ababa

Addissi peaväljak Meskel Square

Addissi peaväljak Meskel Square