Esimesed viljad

Esimesed viljad

MTÜ Damota esimesed lapsed, kes alustasid oma kooliteed 12 aastat tagasi, on jõudnud keskkooli lõpusirgele. See pole ainus rõõm.

Õppides ilma laua, tooli, elektri ja tihti tühja kõhuga on tulemused kõigist ootustest parimad.

Tänu sinu järjepidevale toetusele ja laste endi arusaamisele, et teadmistest  ja tarkusest sõltub edasine elu nii isiklikul kui kogu ühiskonna tasandil, on see imeline protsess teoks saanud. Andja annab ja saaja võtab vastu kogu südamest, et saada parim tulemus. Just nii meie lastega ongi, parimad oma koolis.

Kõik 13 õpilast pääsesid ülikooli. Tänuks ja kinnituseks, mõned õpilaste videod tuleviku mõtetest.

Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

  1. aasta kevadel toimuma pidanud reis, mis jäi pandeemia tõttu ära, oli nüüd veebruaris 2021. Saabusin Etioopiasse 30. jaanuaril. Eestisse jäi maha külm talv, Addis Abebas aga astusin lennukist maha sooja pealinna. Tegelesime Sodo linna õpilastega kaks nädalat, millega saab elust-olust üldise pildi. Inimeste elu on lihtne, eesmärk tundub olevat elada korraga üks päev.

Tuleb pingutada, et mitte lasta hukkamõistul võitu saada, kuid paljut on raske mõista. Kõik need kaks nädalat järgnesid tänaval hüüded „ferenge-ferenge“ ja tuldi küsima raha, justkui valge oleks jalutav rahakott. Kõige kurvem on näha 2–5-aastaseid lapsi, keda emad lausa julgustavad püsti tõusma ja minema valgete juurde väljasirutatud käsivarrega. Raha andmine aga ei aita … Või kui talle on oluline ainult tänane päev, et täna saaks süüa, siis võibolla aitab ka? Probleemi see ei lahenda, sest laps ei peaks tänaval raha kerjama, ammugi mitte ema õhutusel.

Noored mehed kõlgutavad kõnniteeäärel istudes päise päeva ajal jalgu. Kuhu on kadunud tahe midagi saavutada, ennast teostada, kasutada seda, mida sulle on antud? Kas jälle olen lääneliku maailmavaatega nii harjunud, et on raske mõista sellist olekut?

Samas on Sodo väga ilus koht. Olime Damota mäe jalamil, ilusas Sodo linnas. Rõdult avanes vaade otse Damota mäele. Loodus on võrratult ilus, tänaval aga jäävad silma prügihunnikud ühel ja teisel pool teed. Ilm on eestlase jaoks paras, keskpäeval veidi soojem kui meie suvel, hommikul ja õhtul langeb temperatuur umbes 16 kraadi peale.  Esimesel nädalal Etioopias ei osanud ma veel täpselt kirjeldada, mis tunded mind valdasid. Ühelt poolt tundsin end turvaliselt, justkui oleks juba mitmes kord Etioopias, kuigi see oli mu esimene. Õpilased, keda MTÜ Damota toetab, tegid sealse viibimise meeldivaks, nad võitsid lausa mu südame! Nende armsus ja innukus õppida ei saa külmaks jätta.

 

Hommikuti andsin ühele 10. klassi õpilasele inglise keele tunde, et teda järele aidata. Ta tegi ära kõik kodused tööd ja näitas vaikselt edusamme grammatikas. Tihedamalt suhtlesin 11. ja 12. klassi õpilastega. Kõik need poisid olid oma peres ainukesed, kes käivad erakoolis, ja nad pingutasid, et saada oma unistuste ametile. Kes tahab saada arstiks, kes IT-spetsialistiks, kes lektoriks ülikoolis.

Miks on meie kooliõpilased Eestis hariduse suhtes nii ükskõikselt meelestatud? Muidugi on ka neid, kes rõõmuga õpivad, kuid siiski näitavad uuringud uuesti ja uuesti, et Eesti õpilane ei lähe rõõmuga kooli. Kas meil on kõik liiga kergesti kättesaadav? Etioopias peab võitlema, et ellu jääda. Et muuta oma pere olukorda, on hariduse omandamine ja seejärel ameti õppimine möödapääsmatu.

Koroonakevade tõttu toimusid 8. klassi eksamid hiljem, mistõttu saabusid hiljem ka tulemused, mis tähendas, et pool 9. klassi läks lihtsalt kaduma, sest ilma nendeta ei saanud jätkata. Tulemused saabusid meie sealoleku ajal. Kogusime oma õpilased kokku, et arutada võimalikust variandist 9. klassi alustada hoopis sügisel: kuna paljudel õpilastel olid üsna halvad punktid, tundus parem neile tagada võimalus õppida kogu 9. klassi materjal. See oleks aga tähendanud, et nad ei tule kooli ka sel kevadel. Tüdrukute näoilme seda kuuldes rääkis enda eest: nad hakkasid peaaegu nutma, et ei saa kooli minna. Nad lubasid olla sel kevadel väga innukad õppijad, et ikkagi 9. klass ära lõpetada ja minna sügisel edasi 10. klassi.

  1. klassi õpilane Abenezer võttis selle kokku nii: „Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!“

 

Surnud eeslid ei karda hüääne (vol. 1)

Surnud eeslid ei karda hüääne (vol. 1)

Just täna, päeval, mil tähistame Eesti sünnipäeva, on südames tohutu tänu. Tänu, et olen Eestis sündinud.

Jõudsime Etioopiasse 28. detsembril 2020, varahommikul. Karge jahe õhk lennujaamast väljudes lõi suviselt koduse olemise. Maandusime 2300 meetri kõrgusel merepinnast, temperatuur hommikul kella kuue ja seitsme vahel oli +15 kraadi. Etioopiasse saabuvatelt turistidelt nõutakse negatiivset COVID-19 testi ja maski kandmist lennujaamas.

Meile on järjekordselt avatud äärmise külalislahkusega Kairi kodu, lennujaamast 15 minuti jalgsitee kaugusel. Saame siin mõne päeva reisist puhata. Vaatame Kairi soovitusel filmi „Surnud eeslid ei karda hüääne“, mille sisu tahan väga jagada.

Faktid aitavad selle rahva murekohti lihtsamini mõista. Kindlasti annab film ka vastuseid küsimustele, kas vaesus ükskord lõppeb, miks kohalikud muutuste tarbeks ise midagi ei tee ning kas meil on vastutus.

Kuhu iganes Addis Abebas pilk peatub, näeb kõikjal aktiivset ehitust, kõrvuti nälga, haigusi ja vaesust. Kohv, tee, jahu, mais ja puuviljad lähevad ekspordiks. 15–20 aastat tagasi ei tundnud Aafrika põllumajandusinvesteeringute vastu huvi mitte keegi, aga nüüd on need saanud lausa nimetuse – roheline kuld.

Juba kümme aastat tagasi nägi Etioopia valitsus, et majanduslikku olukorda saaks muuta välisinvestorite kaudu. 2011. aastal otsustas peaminister Meles Zenawi jagada neli miljonit hektarit põllumaad välisinvestoritele, nii et juba samal aastal kontrollisid nad ligi 55 miljonit hektarit põllumaad – see on pindalalt suurem kui Saksamaa.

Ehkki järgnevad andmed on tõenäoliselt väiksemad kui tegelik tehingute maht, on hetkeinfo põhjal juba tehtud investeeringuid hinnanguliselt 51,7 miljoni hektari suurusele maa-alale,  planeeritud on investeeringuid veel 18,7 miljonit hektarile ja 11,3 miljoni hektari ulatuses on ebaônnestunud algatusi. Laiema pildi saamiseks kônealustest mastaapidest (sõlmitud lepingud, planeeringud, läbikukkunud plaanid),  me räägime maa-alast, mis on suurem kui Hispaania, Portugali, Hollandi, Belgia, Sveitsi ja Iirimaa kokku.

Etioopia on üks vaesematest riikidest maailmas. Campella rahvuspargi (pindalaga 5000 km2) ümbruses elava rahva anuakide elatusallikas on jahtimine, kalastamine ja põlluharimine. Nad on elanud selles piirkonnas üle 100 aasta, saanud alati toiduks vajaliku ega ole seniajani kunagi nälga kannatanud. Nüüd töötavad need samad kohalikud farmerid investorite juures päevatöölistena, palgaks 15–20 eurot kuus. Elatakse põgenikelaagrites. Aastal 2017 oli ainuüksi selles piirkonnas 1,5 miljonit põllumajandusarengu ohvrit. Riik nimetab seda linnastumiseks ning lubab jagada vett, süüa ja kooliharidust, aga need jäävad ainult lubaduseks. Tegelikult sõltuvad laagrielanikud ainult välisabist. 2015. aastal vajas Etioopias toiduabi 3 miljonit inimest (vt http://www.etioopia.ee/blog/2016/05/13/kaks-aastat-pouda-naljahada/).

Looduspargi territooriumil alustatud Saudi Stari investeeringud tundusid seaduslikult korrektsed. Välisinvestori väitel tuleks küsimused investeeringute kohta esitada valitsusele. Kõigi nende olukordade mõistmiseks ja lahendamiseks on ainus võimalus õppida lugema ja kirjutama, aga kirjaoskamatus Etioopias on igapäevareaalsus. Maapiirkonnas ei ole enamik naisi võimelised kirjutama isegi oma nime. Me ei mõtle iga päev kirjaoskamatuse globaalsele mastaabile, sest statistiline number, mis näitab, et 75 miljonit kooliealist last on õppimisvõimalusest ilma jäetud, ei puudutaks justkui otseselt maailma, kus on üüratud rikkused ning kus haridus ja teadmised on pilet näiliselt õnnelikumasse ellu.

Isegi kui me ei saa väita, et kirjaoskus loob õnnelikuma elu, siis on see võimas vahend inimeste elatustaseme parandamiseks ja terviseohtudega võitlemiseks. Kirjaoskamatus muudab pimedaks. Lugemine ja kirjutamine on tähtsad, et märgata elu õiget suunda ning et valikuid ei teeks sinu eest keegi teine.

 

2020 märts Soddos

2020 märts Soddos

Märtsi keskpaigas, kui maailma tabas Covid-19, lendasime Addis Abebasse. Siia saabudes ei olnud Etioopias veel ühtki märki epideemiast, aga lennujaamas kraaditakse kõigi saabujate kehatemperatuuri ja ka kätepesu on kohustuslik. Tundus üsna turvaline saabumine. Juba mõni päev hiljem ei soovitata reisida. Meist jäid maha kolm kaaslast, kelle lennupiletid olid 18. märtsiks. Oleme pisarateni tänulikud, et jõudsime kohale.

Etioopiale omasest rahulikust asjaajamisest on saanud paari päeva jooksul nagu ulmefilm. Oleme jäänud justkui pealtvaatajateks, osalt aga tundub, nagu oleksime küberruumi kaudu rebitud filmi. Kümned hirmutavad kõned Eestist ja hoiatused on muutunud päeva osaks. Soovitused Eestist vahetuvad korraldusteks iga paari tunni järel. Sotsiaalmeedia paanikahäired ja telefonikõned on täis enneolematut hirmu.

Plaanitud Metodisti Teoloogilise Seminari praktika saab natuke teise nime. Põhikooli õpilastele mõeldud toimetuleku koolituse korraldame Riina, Amanda ja Kaspariga. Madratsi õmblemisest võtavad osa poisid, kes vajavad oskusi oma pere toimetulekuks. Kolmepäevases välikäimla ehituses osaleb lisaks meie 9.–11. klassi õpilastele palju kohalikke külapoisse.

 

 

 

Amanda ja Kaspar on viis kuud oma aega veetnud kohalike Soddo lastega ning neljapäeviti sõitnud 1,5 tunni kaugusele Anjorasse, et jagada meditsiiniabi. See on piirkond, kus inimestel pole majanduslikult võimalik ka tõsisema haiguse korral oma elukohast 50 km kaugusele haiglasse sõita. Neljapäevase kohaliku välikliiniku korraldajad on kohalik Hollandist pärit kaheksakümnendates arst Mary ja tema abikaasa Gary. Juba viisteist aastat on Anjora inimesed end igal neljapäeva hommikul päevakuumuses üles rivistanud, et Mary saaks käsivarre jämeduse järgi määrata maksuvõimekuse. Tasuta arstiabi saavad need, kelle käsivarre ümber ulatuvad Mary pöial ja keskmine sõrm. Tõsisema haiglaravi saamiseks on päeva lõppedes Mary autos koht ainult kahele abivajajale. Ootajaid on sadu. Arstiabi saavad järjekorras ka need, kellel ei ole alatoitluse sümptomeid, aga ravimid on ainult raha eest. Alatoidetud emade beebid elavad sageli ainult mõne kuu.

Mary ja Gary kodu on Soddos. Neil on ainult üks soov: et Jumal saadaks kellegi nende asemele.

Iga päeva lõpuks on meie südames suurem rahu kui eelmisel päeval. See pole ükskõiksus ega hoolimatus. See pole vastutustundetult kodunt minek. Sõbrad ja lähedased toetasid meid. Meil on usaldus kõige vastu, mis on meie ümber. „Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste, sest Temalt tuleb, mida ma ootan.“ Ps 62..2,6

 

Terapeza

Terapeza

Elame ühel suurel kirikule kuuluval territooriumil, mis kannab nime Terapeza. Kunagi kuulus see ala kohalikule suurele orjapidajale. Orjapidaja sai kristlaseks tänu valgele misjonärile, mille järel kinkis ta oma maavaldused kohalikule kirikule. Ta tahtis, et see ala oleks koduks välismaalt tulevatele misjonäridele ning et siin treenitaks kohalikke, kes kuulutaks Jumala sõna Etioopias.

Territooriumi ääres on 25 aastat tagasi siia kolinud USA misjonäride ehitatud kivimajad. Kõik misjonärid, kes siia kolisid, olid oma kodumaal pensionile jäänud arstid. Meie naabrid on praegu abielupaar dr Mary ja dr Gary, kes on ainukesed senimaani elus olevad ja siin elavad majaehitajad-misjonärid. Nad on üle 80 aasta vanad, Mary liigub vaevaliselt. Ometi on tal oma kool vaestele lastele, kes vajavad n-ö eluoskuste ja inglise keele lisaõpet. Mary ja Gary töötavad aktiivselt arstidena ja peavad maapiirkonnas kord nädalas esmaabikliinikut. Sellel territooriumil elas ka Adamsite perekond: nad olid samuti misjonärid, vabatahtlikud arstid ja õppisid ära kohalikule 2,5-miljonilisele hõimule kuuluva wolayta kirjakeele ning tõlkisid sellesse keelde Piibli.

Kirik proovib endiselt täita oma lubadust koolitada kohalikke. Praegune programm on mõeldud noortele naistele, kes peale väljaõpet on täiskohaga misjonärid Etioopia maapiirkondades. Programm kestab ühe õppeaasta, mille jooksul õpetatakse selgeks Piibel, selle lugemismeetodid, amhaari kirjakeel, inglise keel, arvuti kasutamine, n-ö eluoskused, tikkimine ja õmblemine.

Arvutiklassis ilutsevad kineskoopmonitoridega seitse umbes 20-aastast arvutit. Kuna pooled arvutitest ei lähe tööle, tuleb arvutioskuseid õppida teoreetiliselt. Neis arvutites, mis lähevad tööle, on nii vanad programmid, et seal ei saa teha midagi kasulikku. Õmblemisklassis on reas 20 Singeri õmblusmasinat pedaalidega. Mul tuli klassi astudes silme ette Nõmme sõõrikukohvik. Sellised õmblusmasinad on aga vastupidi vanadele arvutitele väga praktilised: vända ja pedaaliga masinad toimivad ääretult kõikuva elektrivarustuse juures alati, need on kasutusel kõikjal Etioopias. Minu poole pöörduti palvega korraldada naistele õmblemiskursus, kuid nähes varustust ja varasemaid juhendatud peeneid tikkimistöid, lõin põnnama. Lubasin õpetada ühe praktilise lihtsa lõikega seeliku õmblemist. Küsisin emalt, missugused on selle masina eripärad – tuli välja, et mu Kohila vanaemal oli samasugune masin.

Tänavuses programmis on 20 õpilast, ka inglise keelt paluti õpetada meil. Etioopialikult pakuti meile esialgu, et võiksime sellega tegeleda kaks kuud: iga tööpäeva hommikul ja mõni tund pealelõunal. Meie ostku õpikud, tehku programm ja toogu linnast paber paljundamiseks, nende poolt on koopiamasin (ja loomulikult mitte mingit kompenseerimist ega töötasu). Samuti öeldi, et peame saatma kirja oma riigi valitsusele, et nood saadaks klassitäie arvuteid ja tasuta õpetajaid. Pärast nädalaid kestvaid läbirääkimisi saime kokkuleppele, et õpetame kolm nädalat ja sel perioodil oma maja eest renti ei maksa. Rohkem aega ei tahtnud me oma MTÜ tegemiste kõrvalt neile loovutada. Panime sellele lepingule allkirja alla ega jaksanud enam paberi ja õpikute üle edasisi läbirääkimisi pidada. Ostsime endale paar kolmeeurost õpikut ja koostasime amhaari- ja ingliskeelsed materjalid, amhaari sõnadele kirjutasime ladina tähestikuga robustsed hääldused juurde. Eesmärgiks anti meile õpetada naistele kolme nädalaga inglise keelt nii palju, et nad saaksid välismaalastega suheldes hakkama.

Esimesel õpetamise päeval saime aru, et tase klassiruumis on kõikuv. Meil oli neli õpilast, kes oskasid nädalapäevi, tervitusi ja numbreid. Suur hulk oli neid, kes üritasid meie järgi hääldada numbreid. Umbes kolmandaks päevaks saime aru, et meie kätte on teiste seas usaldatud neli naist, kes ei mõista ka amhaari keelt, rääkimata põhioskustest inglise keeles. Samuti oskas pool klassi naisi amhaari keelt vaid suuliselt. Kokkuvõttes ei olnud paljudele õpilastele sellest tolku, et üritasime uute ingliskeelsete sõnade tähendusi püüdlikult hääldada amhaari keeles – paljud neist ei osanud isegi seda.

Võtsime ette lastele mõeldud töövihiku, kus saab tähestikku õppida lastelike piltidega – nii sai seostada pilti ja ingliskeelset sõna. A – apple (ingl õun) oli esimene. Õuna aga kasvatatakse Etioopias ainult ekspordiks, seega kohtab seda kohapeal ääretult harva, hinnaga 1–2 €/tk. Võrdluseks: 1,5 kohaga töötav valvur saab kuupalgaks 38 €, alustav magistrikraadiga õpetaja umbes 45 € ning pika karjääriredeli läbi teinud staažikas ülikooli õppejõud teenib 400 € kuus.

Vaestest maapiirkondadest pärit naised isegi ei teadnud, mida tähendab sõna, mille nad selgeks pidid õppima. Q – queen (ingl kuninganna), X – xylophone (ingl ksülofon) ja jojo mänguasi jäid neile samuti mõistatuseks.

Keeltest Etioopias

Etioopia on kireva ja rikka poliitilise ajalooga, mistõttu on seal praegu 86 kasutusel olevat keelt. Kõige suurema rääkijate arvuga keel on oromo keel, järgmine amhaari, siis somali, tigrinya, sidamo jne. Kokkuleppeliselt on ametlik riigikeel amhaari keel, mis tähendab, et selles keeles antakse välja seadused ning see on ametlik asjaajamiskeel. Siiski räägitakse igas piirkonnas emakeelena kohalikku keelt ning peamiselt õpetatakse koolides esimese võõrkeelena amhaari keelt. Kuid on ka piirkondi, kus amhaari keel on teine võõrkeel. Riigikoolides hakatakse riigikeelt õpetama kuuendas klassis: samal aastal tuleb õppekavasse ka inglise keel. Riigikool kestab õpilasele umbes neli tundi päevas ning ühes klassis võib olla kuni 100 õpilast. Enamik riigigümnaasiumi lõpetajatest üheski keeles lugeda ega kirjutada ei oska, rääkimata inglise keele oskusest. Erakoolides hakatakse alates eelkoolist õpetama kolme keelt: kohaliku piirkonna
keelt, inglise keelt ja amhaari keelt. Erakooli eelkool kestab kaks aastat ning selle lõpuks on lapsel olemas kolme keele baas.

Et suppi veel segasemaks keeta, ei piirdu etiooplased pelgalt n-ö maakonnakeeltega. Oma keeled on ka väiksematel piirkondadel (mitte nagu murded Eestis), mis mingil põhjusel on teistest veidi eraldatud. Nii on näiteks omaette keeled inimestel, kes elavad kõrgematel mägedel, selle jalamitel või kõrbelistel küladel, mis jäävad muust tsivilisatsioonist pikema jalutusteekonna kaugusele. Soddo linn asub Damota mäe külje all, mille tippu minnes tuleb linnast tõusta 1000 meetrit. Kuna Soddo asub Wolayta piirkonnas, on piirkonnakeel wolayta keel. Kui aga paluda Soddo linnast pärit sõber juhatama teed mäkke, võib kohalik teejuht mäe otsas elavate inimestega suheldes jääda samamoodi hätta nagu meie, välismaalased.