Head muutused Sodos

Head muutused Sodos

Alles 2017­ Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed. 

Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.

Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu. 

Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.  

Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem. 

Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.

Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud.  Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta. 

Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.

Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.

Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda. 

Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles. 

Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad. 

Ehitusjärgus algkooli hoone

Esimesel  kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama. 

Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates. 

Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist. 

Meestele on lubatud kõike kordades rohkem. 

Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.

Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine. 

Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House.  See asub kooli kõrval ja seal  toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud. 

Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.

Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises. 

Koolilõuna kolmele

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.   

Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem.  Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime. 

Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.

Miks Etioopia?

Miks Etioopia?

Miks Etioopia?

Väljunud heaoluühiskonnast, proovinud maha jätta kõik halvad mõtted, jõudsin järldusele, et tegelen poole oma ärkveloleku ajast mõttetustega. Lisaks söön sageli liiga palju, raiskan vett liiga tihti pestes, et seejärel ennast nahakuivuse tõttu kreemitada, oman liiga palju asju. Vaatamata sellele avastusele, ma kodusest mugavustsoonist kaugemale ei jõudnud, sest enamik inimesi ümberringi teeb ju sama ja see näib lausa normaalne. Tundub, et ka ühiskond on kaotanud enamjaolt kõige lihtsamad väärtused, mis inimese õnnetundele aluse panevad.

Eurooplasena ei ole kerge minna Aafrikasse ja elada lihtsalt niisama. Ikka lähen selleks, et lühikese aja jooksul ära teha suur hulk tegusid, mis enda sisemise heaolutunde nii kõrgele kruvivad, et see kipub nakatama sõpru ja kaasamõtlejaid kodumaal. Soovisin esialgu elada väheke koos sealsete inimestega, kelle vajadused on veidi väiksemad kui meil Eestis, ja osa saada etiooplaste rõõmust.

Aafrikas käinuna on keerukas vastata päris mitmele küsimustele. Miks me kiirustame? Miks me elame selleks, et korjata asju? Miks me toodame prügi? Miks meil on igatsus alati rohkema järele, kui nii vähe on vaja, et olla õnnelik?

Eestlaste abil kooli

Saabudes 2010. aasta kevadel Etioopiasse vabatahtlikuna külakooli ehitama polnud meil eelnevalt vähimatki ettekujutust kuhu me täpsemalt läheme. Meid oli kaks. Laura Kangur oli lõpetanud just keskkooli ja soovis enne õpingute jätkamist vabatahtlikuna kogemusi korjata. Mina läksin kaasa vahetult enne teoloogia õpingute lõputööd oma meeli värskendama.

Olime paar kuud kirjavahetust pidanud Ameerikas elava kooliomanikuga, kes juhuslikult oli samal ajal Etioopias. Lootus ja lubadus, et keegi meile pealinna Adis Ababasse vastu tuleb oli olemas. Läksime teadmatusse ja ilma eriliste ootusteta. Lennujaamas meid ka oodati.

Järgnes nagu halli värvi, kahenädalane sisseelamise tsükkel. Alustasime tundide andmisega paari nädala möödudes. Kasvatasime kannatlikkust, ootamise ja korduvate lubaduste suhtes. Andsime 90 õpilasele klassis kunstitunde, arvutiõpetust ja inglise keelt. Lisaks ka parimatele õpilastele värvidega maalimist.

Õigepea selgus, et sealse kooli hoonest pool on seetõttu kasutamata, et kohalike hulgas pole maalrieriala spetialiste. Meil aga tundus, et seinte värvimiseks on meil kvalifikatsioon piisav ja pahteldamisega olime ka enne kokku puutunud. Kuna enamus värvipurke oli kooli hoone ehituse algusaastatest kuuri roostetama jäänud, siis oli ka materjal olemas. Nädalavahetusel sõitsime 150 km kaugusele värvirulli ostma. Seda oli Awassa suurlinnas täpselt üks. Laura värvis laia pintsliga poste ja nurki, mina rulliga suuri pindu. Kahe päeva möödudes vaadati meid kui tõelisi spetsialiste ja isegi paar kooli valvurit tulid eriala omandama. Loomulikult oli neist ka palju abi ja kooli 300 m2 kastutamata pinda võeti kasutusse juba enne meie lahkumist.

Esmakordelt Etioopiasse minnes, polnud mul ka aimu, et iga naise kohta on keskmiselt kuus last ja ühes klassis on õpilasi kuni 90. Ka ei teadnud seda, millise innukusega nad õppida soovivad ja, et ühes peres kõigile lastele haridust anda pole võimalik. Üllatusin selle maa ilust, inimeste sõbralikkusest. Seal olles selgus väga kiiresti, et ka eestlastel on etiooplastelt väga palju õppida. Veendusin esimese kuuga, et parim viis pääseda oma olematutest muredest, on anda oma küllusest. Paari kuuga sai selgeks, et esimesel võimalusel tulen tagasi.

Võimalus saabus juba sama aasta oktoobris. Sellest käigust sai alguse suure hulga eesti sõprade aktiivne Etioopia laste hariduse edendamise projekt.

Kolmas kord saabusime Etioopiasse 2011. aasta jaanuaris, siis juba kaheksakesi.

Tegime suusõnaliselt mõned kokkulepped, et üksikisikutele meist keegi mingit abi ei anna, sest abi vajaksid kõik. Meie mõte oli anda ainult õng(haridust), et edaspidi elus hakkama saada. Ka oli selge, et täiskasvanutele juurutada uusi kombeid, mis meie kultuuris väga selgelt võiks toimetulekul abiks olla-seal aga ei kehti.

Juba järgmisel päeval selgus, et plaanide järgi Etioopias tegutseda on keerukas. Järgmisel päeval leidsime koolist poisi, kel põlvest saati jalgu polnud ja ühe jala otsas oli savist lillevaasi meenutav topsik, mis kaitses könti kahekilomeerisel kooliteel. Sellised olukorrad on sealses kultuuris väga tavalised. Aasta jooksul lahenes see olukord taganjärgi mõeldes nagu ime. Täna on Tamirul juba teised proteesid, millega ta suurepäraselt liigub. Aastatega on saanud ka Tamiru vanemad kogemused, kuidas last Etioopa oludes aidata.

Samalajal renoveerisime savist väikese 350 õpilasega algkooli. Selle kooli omanik oli saanud Soddo linnavalitsuselt parima noore haridusse investeeria tunnusmärgi. See oli aluseks koolivalikul. Meie 5 aastane koostöö oli väga sisukas, mis õpetas eestlastele kui ka etiooplastele väga palju kultuuri erinevusi ja üldist suhtumist kööstöösse.

Eestlaste hulgas oli erinevatest valdkondadest inimesi. Oskused midagi sealse hariduse parendamiseks teha olid meil kõigil olemas. See käib kõigi eestlaste kohta: tahe on see, mis olukorrad suurepäraselt lahendab. Seda kogeb Aafrikas igal sammul. Meie jaoks enesestmõistetavad, lihtsad oskused aitavad seal ellu jääda. Uppujale käe sirutamise tunnet võib kogeda igal päeval.

2011. aasta jaanuaris saime kohalikust sotsiaalosakonnast 65 lapse andmed, kellel kooliskäimine ilma toetuseta oleks võimatu. Enamikul neist oli ainult üks vanem. Kui nad kooli ilmusid, selgus, et neil pole ei riideid ega jalanõusid. Rääkimata sellest, et vähemalt üks päevane söögikord on vajalik selleks, et koolist nelja kuni kuue kilomeetri kauguselt koju jõuda. Kui laps on saanud võimaluse kooli minna, siis keegi kodus pudrukausiga teda pealelõunal ei oota. Põhjused on väga lihtsad: pole kaussi, pole midagi, millest putru keeta, ega tihti ka puid, et tuld teha. Kui on, siis süüakse, ja see, kes koolis on, peab ise hakkama saama.

Ka vahemaad koolini on pikad. Jalanõud puuduvad ja ka vihiku jaoks ei jagu raha emal, kes üksi lapsi kasvatab. Ilma pliiatsi ja vihikuta on isegi tasuta riigikoolis käimine võimatu. Ühes vihikus on tihti kõigi ainete materjalid. See teebki hariduse omandamise raskeks.

Laste koolilõuna

Tallinna Juudi Kooli toitlustusfirma Fremest OÜ koostas meie toitlustatavatele lastele koolilõuna menüü, arvestades sealseid tingimusi. Septembris, õppeaasta alguses, käis uue söögikoha korraldus Eestist neti teel. Oktoobris vedasime Aafrikasse enda arust köögis vajaminevat atribuutikat, et söögivalmistaja tööaeg oleks võimalikult lühike ja töö tõhus. Esimesel aastal valmis toit sütel ja kohale tassitud töövahendid jäid ootama paremaid aegu. Juurviljahautis, mis koosneb õlist, porgandist, kapsast, kartulist, sibulast, ingverist ja küüslaugust, valmib nüüd juba kolmandat aastat gaasipliidil. Siiani on ilma Eesti nõu ja jõuta keerukam tegevus gaasiballooni täitmine ja siis selle taas ühendamine.

Lõunale saabuvad lapsed ei rüsele ega tunne hirmu, et keegi toidust ilma jääb. Iga õpilane peseb oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Tihti pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Laste nägudest võib lugeda sellist tänulikkust, mida ma pole kunagi kohanud.

Toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on enamik neist osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsivõimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele või väga headele hinnetele, mis kinnitab, et toetused on läinud õigesse kohta.

 

Eestlased Etioopias

Mingil arusaamatul põhjusel kohtun alati Eestis inimestega, kes on saanud mingi erilise impulsi sealsetest tegemistest. Tundub, nagu tegemist oleks “Abessiinia pisiku” maaletoomisega. Olles valmis kogema selliseid pettumusi, mida meie kultuuris enam aastasadu ei ilmne, on siiski mingi sõnuseletamatu rahu selle lihtsuse keskel elades. Ilustamata sealset tegevust väga erineva kultuuri keskel, kus selleks, et ellu jääda, tuleb kohalikke tavasid ja käitumisi igal sammul arvesse võtta, on eestlastel huvi, et minna ja aidata. Nii saab alguse jällegi uus minemine ja uus soov ning sellelt ringilt mahaastumine on pea võimatu. Sealse tegevusega ja nende 110 õpilase kooliskäimisega kaasneb ka kohustus, mis lõpeb alles siis, kui õpilased teevad samme oma elu suuremate valikute suunas.

Väga kiiresti saab selgeks, et Aafrika reaalsus polegi väga imelik. Kuigi tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad teineteisest lõpuks ikkagi eristuma, ja tundub, et koledus polegi enam koledus. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma – kõigest neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Ei sega enam uksest sisse vaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita.

Kõik sealsed tegemised, mis meie kulgemise käigus teele jäävad, on ühtäkki kellegi võõra jaoks tohutu suure väärtusega ja muudavad nende inimeste elu täiesti. Oleksin nagu andnud soojuse vastu lõivuks kodust eemal olemise, pettumused, loobudes kõigest mulle väga tähtsast, kuid see lihtsus ja rikkumatus täidavad igal sammul ja loobumine ei tundugi loobumine. Kõik need hetked Aafrikas, mis igapäevaselt muudavad meid tänulikumaks on väärtus, mis tundub, et sunnib sinna jälle minema ja sealt kaasa tooma just seda, mis aitab meil õnnelik olla.

Merle Voola