
Head muutused Sodos
Alles 2017 Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed.
Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.
Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu.
Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.
Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem.
Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.
Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud. Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta.
Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.
Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.
Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda.
Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles.
Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad.

Esimesel kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama.
Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates.
Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist.
Meestele on lubatud kõike kordades rohkem.
Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.
Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine.
Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House. See asub kooli kõrval ja seal toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.

Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud.
Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.
Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises.

Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.
Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem. Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime.
Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.