Kultuurilised eripärad
Mõned asjad lihtsalt jäävad silma. Mitte et need mind nii väga häiriksid või muul moel morjendaks, aga lihtsalt jäävad silma. Näiteks nii lihtne asi nagu kohvi valamine. Mina ei tea ole veel aru saanud, kas see on mingi eriline rituaal või on kohalikud „ettekandjad“ lihtsalt väga hooletud, kuid mina ei ole siinmaal veel kohvi niimoodi saanud, et alustass, laud või halvemal juhul mõlemad ei ujuks kohvist.
Variant A: kui kohvi tuuakse sulle tassi valatuna, siis suudab ettekandja sellest omajagu transportimise käigus üle tassiserva läigatada. Alustassi kuivatama või tassiservu puhastama nad muidugi ei vaevu.
Variant B: kui kohvi valatakse sulle kohaliku kombe kohaselt ümarapõhjalisest pika tilaga savikannust tassi otse laual, siis suudab valaja 95% tõenäosusega osa tassist mööda lauale valada. Ps. Tõenäosus suureneb, kui laual on rohkem kui üks tass. Laud jääb loomulikult peale operatsiooni lõppu nii nagu on – kuivaks pühitakse see heal juhul alles enne järgmise kliendi saabumist.
Variant C: kui eelnevad kaks varianti läksid õnneks ja sinu ees seisab tass kohvi puhtal laual, siis rakendub Murphy seadus ja sa suudad ise põlvega kipaka hiina plastiklaua vastu minna ning ikkagi on lõpptulemuseks mustast tökatkohvist lainetav laud. Kuna see näikse aga kohaliku kultuuri osa olevat, siis kehitad aga vaikselt õlgu, pühid näpud püksisäärtesse puhtaks ja naudid südamerahuga tõelist etioopia kohvi, ise samal ajal akrobaatikat tehes, et sõõmu võttes tassipõhjalt kohvi pükstele ei tilguks.
Samuti on silma jäänud kohalik lesimiskultuur. Kusjuures ma ei peagi siinkohal nii väga silmas tänavatel magavaid kerjuseid, kes ei viitsi isegi korralikult kätt välja sirutada ja paluda, vaid tõmbavad lihtsalt keset kõnniteed ennast kerra, lina üle pea ja magavad õndsat und kuni möödujate raha nende peale langeb (ja kusjuures täiesti kummalisel kombel neile raha ka visatakse ja eelkõige just kohalike, mitte turistide poolt). Pigem näiteks seda, et kui tänavakoristajal on lõuna siis viskab ta südame rahus tänavaserva pikali ja magab korraliku peatäie. Või siis maapiirkondadest läbi sõites on näha noortekampasid Viru keskuse asemel kobaras üksikute savannipuude all lesimas. Minu isiklikud lemmikud on aga üksikud mehepojad, kes täiesti suvalistes kohtades maanteekraavis keskpäevast und magavad, kui kummaski suunas pole kilomeetrite kaupa ühtegi hoonet ega asustust. Kas nad tõesti kõndisid lihtsalt 5 kilomeetrit linnast välja, et puu all magada?
Omaette ooper on kohalik poodlemine. Kes müüb küpsetuspulbrit, see ei müü jahu. Kes müüb jahu, see ei müü suhkrut. Kohas kus müüakse saiu … müüaksegi ainult saiu ja eelnevatest toodetest võid ainult und näha. Mune tuleb niikuinii minna turule otsime ja potte saab osta ainult viie kaupa korraga (serviis ikkagi). Teatud päevadel pole aga teatud tooteid üldse saada – näiteks neljapäeval liha ei saa … sest pole lihapäev ja looma ei tapeta. Või siis vahel saab lihtsalt kogu linnast suhkur otsa. Äkki järgmisel nädalal tuleb, mine sa tea. Iseenesest aitab selline elukorraldus siin muidugi kenasti päevi õhtusse veeretada – kohaliku kultuuriga mitte tuttavale kahvanäole võib poodlemine mitu täispäeva nädalast ära sisustada.
Elekter tuleb ja läheb siin, nii nagu ise tahab. Mingit loogikat ei ole mina selles veel täheldanud. Teinekord on tormiga elekter olemas, teinekord kaob puha selge taevaga ära. Ainuke muster, mis tundub olemas olevat on see, et üldjuhul kaob vool kõige närviajavamal hetkel. Näiteks jõuad linnast videvikus koju, näed kaugelt, et majaesised tuled põlevad ja astud üle ükseläve – kõmm vool läinud. Tore ju alates kella poole seitsmest, kui päike loojub, pimedas toas normaalset magamaminekuaega oodata. Või siis jõuad teevee keema panna ja kui see nibin-nabin leigeks on läinud, otsustab vool ära minna jne. Kohalikud ärimehed on voolu kõikumisest teinud aga oma liitlase. Tellisime kolm nädalat tagasi lastele koolivormid, mis pidid nädalaga valmis saama. Tänaseni neid ei ole, sest kangrud kurdavad kogu aeg „no light“ pidades silmas elektri puudumist … KASUTADES ISE MEHAANILISI ÕMBLUSMASINAID. Geniaalne vabandus, kas pole.
Üks kerge šhokiallikas on siinne liiklus. Jättes kõrvale asjaolu, et tugevamal on alati eesõigus ja et kunagi ei jäeta kasutamata võimalust seda demonstreerida, tahaksin ma korra peatuta siinsel „teekattemärgistusel“ (jutt siis hetkel suurematest asfalteeritud ja tiheda liiklusega teedest). Kui toimub tee ehitus või ehitatakse tee kõrval maja, siis ladustatakse liiv, killustik jms lihtsalt julmalt tee peale. Üldjuhul võtab ehitusmaterjali hunni ära ca 2/3 tee laiusest kuid nii ebaolulise asja jaoks ühtegi hoiatavat liiklusmärki välja ei panda – ilmselgelt on hunnikut ju niisamagi näha?! Kui teel on mingi muu takistus, mida ei pruugi kaugelt näha olla, siis selle „märgistamiseks“ veeretatakse tee peale sellised umbes jalgpalli suurused kivirahnud, mis tähistavad siis ümbersõitu. Tundub ju täitsa loogiline või mis? Kui teeservad üles freesitakse nt uue sõidusuuna ehitamisel, siis tähistatakse ohtliku teekatte serva kividega täidetud suhkrukottidega. Et kui sa äärest ala sõitmisega hakkama ei peaks saama, siis põrutad vähemalt vastu kivikotti. Lamava politseiniku „tähis“ on kummalgi pool künnise otsas teeserval madal mullakuhil (ilmselt jäänd künnise ehitamisest) ja umbes 5m enne künnist asfaldile maalitud valge kiri SLOW. Ja seda maanteel, kus võib sõita nii umbes 90-100km tunnis. Päris hea lennu saab siit. Linnades on aga ristmikel elusuuruses liikluspolitseiniku maketid, mis mõjuvad tegelikult päris distsiplineerivalt. Kitsedest, eeslitest, kanadest, lehmadest, lastest, naistest, vanuritest, kärudest ja kõigest muust mille vahel siin aga slaalomit sõita tuleb, võib kirjutada aga juba täitsa omaette loo.
Iga päev toob midagi uut ja paljud asjad, mis esmapilgul tundusid täiesti jaburad, on kolme nädalaga juba nii normaalseks muutunud, et hetkel ei tule meelde neid kirjagi panna. Erinevus rikastab 😛
Jürgen