Elame ühel suurel kirikule kuuluval territooriumil, mis kannab nime Terapeza. Kunagi kuulus see ala kohalikule suurele orjapidajale. Orjapidaja sai kristlaseks tänu valgele misjonärile, mille järel kinkis ta oma maavaldused kohalikule kirikule. Ta tahtis, et see ala oleks koduks välismaalt tulevatele misjonäridele ning et siin treenitaks kohalikke, kes kuulutaks Jumala sõna Etioopias.

Territooriumi ääres on 25 aastat tagasi siia kolinud USA misjonäride ehitatud kivimajad. Kõik misjonärid, kes siia kolisid, olid oma kodumaal pensionile jäänud arstid. Meie naabrid on praegu abielupaar dr Mary ja dr Gary, kes on ainukesed senimaani elus olevad ja siin elavad majaehitajad-misjonärid. Nad on üle 80 aasta vanad, Mary liigub vaevaliselt. Ometi on tal oma kool vaestele lastele, kes vajavad n-ö eluoskuste ja inglise keele lisaõpet. Mary ja Gary töötavad aktiivselt arstidena ja peavad maapiirkonnas kord nädalas esmaabikliinikut. Sellel territooriumil elas ka Adamsite perekond: nad olid samuti misjonärid, vabatahtlikud arstid ja õppisid ära kohalikule 2,5-miljonilisele hõimule kuuluva wolayta kirjakeele ning tõlkisid sellesse keelde Piibli.

Kirik proovib endiselt täita oma lubadust koolitada kohalikke. Praegune programm on mõeldud noortele naistele, kes peale väljaõpet on täiskohaga misjonärid Etioopia maapiirkondades. Programm kestab ühe õppeaasta, mille jooksul õpetatakse selgeks Piibel, selle lugemismeetodid, amhaari kirjakeel, inglise keel, arvuti kasutamine, n-ö eluoskused, tikkimine ja õmblemine.

Arvutiklassis ilutsevad kineskoopmonitoridega seitse umbes 20-aastast arvutit. Kuna pooled arvutitest ei lähe tööle, tuleb arvutioskuseid õppida teoreetiliselt. Neis arvutites, mis lähevad tööle, on nii vanad programmid, et seal ei saa teha midagi kasulikku. Õmblemisklassis on reas 20 Singeri õmblusmasinat pedaalidega. Mul tuli klassi astudes silme ette Nõmme sõõrikukohvik. Sellised õmblusmasinad on aga vastupidi vanadele arvutitele väga praktilised: vända ja pedaaliga masinad toimivad ääretult kõikuva elektrivarustuse juures alati, need on kasutusel kõikjal Etioopias. Minu poole pöörduti palvega korraldada naistele õmblemiskursus, kuid nähes varustust ja varasemaid juhendatud peeneid tikkimistöid, lõin põnnama. Lubasin õpetada ühe praktilise lihtsa lõikega seeliku õmblemist. Küsisin emalt, missugused on selle masina eripärad – tuli välja, et mu Kohila vanaemal oli samasugune masin.

Tänavuses programmis on 20 õpilast, ka inglise keelt paluti õpetada meil. Etioopialikult pakuti meile esialgu, et võiksime sellega tegeleda kaks kuud: iga tööpäeva hommikul ja mõni tund pealelõunal. Meie ostku õpikud, tehku programm ja toogu linnast paber paljundamiseks, nende poolt on koopiamasin (ja loomulikult mitte mingit kompenseerimist ega töötasu). Samuti öeldi, et peame saatma kirja oma riigi valitsusele, et nood saadaks klassitäie arvuteid ja tasuta õpetajaid. Pärast nädalaid kestvaid läbirääkimisi saime kokkuleppele, et õpetame kolm nädalat ja sel perioodil oma maja eest renti ei maksa. Rohkem aega ei tahtnud me oma MTÜ tegemiste kõrvalt neile loovutada. Panime sellele lepingule allkirja alla ega jaksanud enam paberi ja õpikute üle edasisi läbirääkimisi pidada. Ostsime endale paar kolmeeurost õpikut ja koostasime amhaari- ja ingliskeelsed materjalid, amhaari sõnadele kirjutasime ladina tähestikuga robustsed hääldused juurde. Eesmärgiks anti meile õpetada naistele kolme nädalaga inglise keelt nii palju, et nad saaksid välismaalastega suheldes hakkama.

Esimesel õpetamise päeval saime aru, et tase klassiruumis on kõikuv. Meil oli neli õpilast, kes oskasid nädalapäevi, tervitusi ja numbreid. Suur hulk oli neid, kes üritasid meie järgi hääldada numbreid. Umbes kolmandaks päevaks saime aru, et meie kätte on teiste seas usaldatud neli naist, kes ei mõista ka amhaari keelt, rääkimata põhioskustest inglise keeles. Samuti oskas pool klassi naisi amhaari keelt vaid suuliselt. Kokkuvõttes ei olnud paljudele õpilastele sellest tolku, et üritasime uute ingliskeelsete sõnade tähendusi püüdlikult hääldada amhaari keeles – paljud neist ei osanud isegi seda.

Võtsime ette lastele mõeldud töövihiku, kus saab tähestikku õppida lastelike piltidega – nii sai seostada pilti ja ingliskeelset sõna. A – apple (ingl õun) oli esimene. Õuna aga kasvatatakse Etioopias ainult ekspordiks, seega kohtab seda kohapeal ääretult harva, hinnaga 1–2 €/tk. Võrdluseks: 1,5 kohaga töötav valvur saab kuupalgaks 38 €, alustav magistrikraadiga õpetaja umbes 45 € ning pika karjääriredeli läbi teinud staažikas ülikooli õppejõud teenib 400 € kuus.

Vaestest maapiirkondadest pärit naised isegi ei teadnud, mida tähendab sõna, mille nad selgeks pidid õppima. Q – queen (ingl kuninganna), X – xylophone (ingl ksülofon) ja jojo mänguasi jäid neile samuti mõistatuseks.

Keeltest Etioopias

Etioopia on kireva ja rikka poliitilise ajalooga, mistõttu on seal praegu 86 kasutusel olevat keelt. Kõige suurema rääkijate arvuga keel on oromo keel, järgmine amhaari, siis somali, tigrinya, sidamo jne. Kokkuleppeliselt on ametlik riigikeel amhaari keel, mis tähendab, et selles keeles antakse välja seadused ning see on ametlik asjaajamiskeel. Siiski räägitakse igas piirkonnas emakeelena kohalikku keelt ning peamiselt õpetatakse koolides esimese võõrkeelena amhaari keelt. Kuid on ka piirkondi, kus amhaari keel on teine võõrkeel. Riigikoolides hakatakse riigikeelt õpetama kuuendas klassis: samal aastal tuleb õppekavasse ka inglise keel. Riigikool kestab õpilasele umbes neli tundi päevas ning ühes klassis võib olla kuni 100 õpilast. Enamik riigigümnaasiumi lõpetajatest üheski keeles lugeda ega kirjutada ei oska, rääkimata inglise keele oskusest. Erakoolides hakatakse alates eelkoolist õpetama kolme keelt: kohaliku piirkonna
keelt, inglise keelt ja amhaari keelt. Erakooli eelkool kestab kaks aastat ning selle lõpuks on lapsel olemas kolme keele baas.

Et suppi veel segasemaks keeta, ei piirdu etiooplased pelgalt n-ö maakonnakeeltega. Oma keeled on ka väiksematel piirkondadel (mitte nagu murded Eestis), mis mingil põhjusel on teistest veidi eraldatud. Nii on näiteks omaette keeled inimestel, kes elavad kõrgematel mägedel, selle jalamitel või kõrbelistel küladel, mis jäävad muust tsivilisatsioonist pikema jalutusteekonna kaugusele. Soddo linn asub Damota mäe külje all, mille tippu minnes tuleb linnast tõusta 1000 meetrit. Kuna Soddo asub Wolayta piirkonnas, on piirkonnakeel wolayta keel. Kui aga paluda Soddo linnast pärit sõber juhatama teed mäkke, võib kohalik teejuht mäe otsas elavate inimestega suheldes jääda samamoodi hätta nagu meie, välismaalased.