Miks ühiselamu?

Miks ühiselamu?

2021 aastal sattusid kaks Eesti noormeest Joonatan Lepik ja Martin Ruumet koos kohaliku pastori Dawit Gudunoga külastama Mana Ja Manša hõime. Pastor Dawit Gutuno oli külastanud seda piirkonda juba paar aastat. Mana ja Manša hõimu rahvad elavad täielikus islotasioonis. Nende hõimude tume minevikupärand, veel umbes 100 aastat tagasi esinenud kannibalism, on tekitanud olukorra, kus nende kodupiirkonnas on hariduse omandamine võimatu. Põhjuseks on põlgus ja tagakiusamine naaberhõimude poolt. Kuna kohalike hulgas pole ka reisimine ühest piirkonnast teise kombeks, jääb see pärand nendega seotuks. Hõimude tagakius oli ka üheks põhjuseks, miks pastor Dawit otsustas just sinna piirkonda suunata oma evengeelse töö.

Aafrikas on juurdnud traditsioonide murdmine äärmiselt keeruline ja aeganõudev. Etiooplased ise lausa jagavad traditsioonid kasulikeks ja kahjulikeks. Äärmuslik vihkamine on juurdunud ka kirikusiseselt. Näiteks ei kasuta keegi kirikupinki, kuhu on istunud Mana ja Manša hõimu inimesed. Vaen on nii tugev, et pink lihtsalt põletatakse pärast nende kasutamist. 2008 aastast on riiklikult käivitatud mitmeid projekte, et muuta iganenud harjumusi. Tänapäeval on Mana ja Manša hõimud põllupidajad ja saavad oma elu korraldamisega kenasti hakkama. Ometigi juurdepääs nende hõimude juurde sisuliselt puudub, lähim asula on 2-3-tunnise jalgsimatka kaugusel. Riigil puudub võimekus sinna piirkonda koolimaju ehitada, sest puudub igasugune infrastruktuur.

Ainuke võimalus anda ka nende hõimude lastele haridus, on tuua nad oma kodukohast eemale internaatkooli ehk ühiselamusse. Oleme 14 aastat tegutsenud Soddos, Lõuna-Etioopias. Soddo asukoht on piisavalt kaugel tagakiusatud hõimude asupaigast, et takistada üldist põlgust ja kiusamist. Ühiselamuprojekt saigi loodud eesmärgiga anda tagakiusatud Mana ja Manša hõimude lastele võimalus koolihariduseks.

Sinu kannatused võtan ma enda peale

Sinu kannatused võtan ma enda peale

Nii suure tähendusega tervitust pole ma kirjutanud kunagi ühelegi kirjale. See on Sidamo tervitus. Värvikirevast rahvustekooslusest Etioopias on eriline rikkus meie kultuuriruumi midagi uut kaasa võtta. Wolaitalaste naabrid on Sidamo rahvas, kes jääb umbes 100 km kaugusele Wolaita Soddost.

Sõitsime Awassasse, et kohtuda sõpradega, kelle abil saime pealinnast kätte oma mahajäänud kohvrid. Tugevate traditsioonidega kultuuris on iga päev eri üritused, mis on seotud kas pulmade, lapse sünni või matustega. Meid haarati kaasa ühele perekonnasisesele pulmadele järgnevale koosviibimisele.

Külastasime vastabiellunud pruudi onu kodu, kogunenud oli umbes 25 inimest. Lähisugulased kutsuvad peale pulmi kordamööda vastabiellunuid õhtusöögile, et tervitada pruudi abikaasat perekonda vastuvõtuks. Mis iganes peaks olema nende elus kunagi murekohaks, on nad sinna koju alati teretulnud. Olen ka enne osalenud paljudel traditsioonilistel koosviibimistel. Ühised laulud koos palvega ja õhtusöögiga on hoolimise ja armastuse märk, kinnitus perekonda kuulumisest. Selle koosviibimise ühine palve oli nii liigutav, et raske oli ükskõikseks jääda ja järgnevatel päevadel sellele mitte mõelda.

Wolaita kultuuris pole ma kuulnud tervitusest, mis tähendab tõlkes „Sinu kannatused tulgu minu peale!“. Proovin mõelda, keda oma sõpradest või kõige kallimatest inimestest olen alati valmis nii tervitama. Kas üldse? Tervitajale aga vastatakse samaga. Isegi kui need on lihtsalt väljaöeldud sõnad, siis nende mõjus ei peaks kahtlema. Selline tervitaja on igal juhul rahu tooja.

Kui palju ilu võib olla meile tundmatus kultuuris ja kui rikastavad on erinevad ilusad kombeid, mida võiks kodus jagada …

Nende mõtetega lõppes meie nädalavahetus Awassas. Sõitsime lennult maha jäänud kohvritega tagasi Soddo poole. Minek nagu ikka: pool tundi kauplemist kohvrite tasu üle, siis tund bussis ootamist, et kohad täituksid. Bussi täitudes tuli hoopis bussivahetus teha, sest ega enne sõidu alustamist keegi bussi korrasolekut ei kontrolli.

Viimase intsidendina vaidlesime selle üle, et mitte maksta topelt kohvrite transpordi eest, sest eelmise bussi kohvrite korraldaja oli kadunud koos raha ja katkise bussiga. Kella kaheksaks olime Soddos.

Reisimisega seotud ebamugavuste juures on ka palju head, mis paneb halva unustama. Järgmise päeva hommikul oli koosolek ühiselamu ehituse plaanide teemal. Mingil enneolematul viisil sai arutelu nii kiire lahenduse, et hotelli tagasi jõudes tuli rõõmust nutt. Kiired lahendused ei ole siin üldse tavapärased. Siiski on ka selles kultuuris vaja jätkuvat usku, et head asjad ei ole Jumala plaani kohaselt keerukad ehk sünnivad kiiresti.

Näitus “Majanduse varjus”

Näitus “Majanduse varjus”

Etioopia on merepiirita riik Ida-Aafrikas, kus tänu autoritaarsele riigikorrale vohab vägev majanduskasv. Maailmapanga 2017. aasta juunikuu ülevaate järgi on Etioopia oma 8,3protsendilise kasvuga kiireim maailmas. Peamine kasv tuleb valitsuse taristuinvesteeringutest. Ent ka riigi võlakoorem on kõrge, mis võib omakorda Maailmapanga hinnangul kasvule saatuslikuks saada.

Etioopia suuremates linnades kerkivad küll hooned ning järjest enam pannakse rõhku teedevõrgustikule, kuid edukus ei jõua siiski igale poole. Võimsa statistilise näitaja kõrval valitseb maapiirkondades vee- ja toidupuudus ning jätkuvalt ei jagu haridust ja arstiabi kõigile.

Kristjan Juusu on jäädvustanud ühe Lõuna-Etioopia väikelinna Soddo inimeste igapäevaelu hetki. Fotodel on näha, et trotsides puudust, särab inimeste silmis päike ja teotahe.

Näitus “Majanduse varjus” on üleval Viru Keskuse neljandal korrusel 9.10-10.12  

“Kingad” tagasiteel koju

“Kingad” tagasiteel koju

Poolteist kuud on möödunud sellest hetkest, mil meie kalendri järgi algas 2016. aasta ja maandusime Etioopia pealinna. Saabusime aastasse 2008 ja käimas oli neljas kalendrikuu Etioopia ajaarvamise järgi.

Pääsemine uusaastatrallist koos erilise kaaslasega, keset talvekülma, ei teinud lahkumist raskeks. Soojus ja päike näisid erilisena!

DSC_1840

Pealegi on sellest lahkumisest kujunenud igaaastane rutiin. Alati lahkumise hetkel tundub tagasi jõudmine väga kauge ja teadmatus külvab ka väikest hirmu. Tegelikult polegi see hirm väga väike.

Olles viimaseid päevi kodust eemal, tunnen sootuks teist tunnet.

Etioopiasse jõudsime kottidega, mida vaevu liigutada suutsime, et vabaneda kõigest, mis kodus on üle jäänud. Siin saab see aga paljudele elu pöördepunktiks. Ma ei mõtle igapäevaselt Eestis sellele, mis on kingade sümboolne tähendus. Et paljad jalad viitavad sageli vaesusele ja vahel isegi orjusele. Kingad on rikastele ja vägevatele. Kingad kaitsevad madude eest, nad pakuvad turvatunnet ja tugevust. Kingade sümboolikat loen nende paljude uute kingaomanike silmist hetkel, kui need kingad uuele omanikule ulatan. Nüüd kui sellest on möödas paar nädalat, ajab see vesistama.

kalossid

DSC_9250

Kahjuks see päris tunne jõuab minuni alles siin, kui saan ennast igal sobival hetkel sooja veega pesta või ahjus küpsetada musta leiba. Kui elektri kadumisel lülitub sisse generaator ja kõik mu vajadused on sadades kordades täidetud.

Istun nagu kodus, kuigi vahemaa Eestist on veel kümne lennutunni tee. Peatun juba teist aastat keset Adis Ababat erilises kodus. See on Karini, Aare ja Richardi kodu. Meid ühendas alguses ainult eestlus. Küllus külalislahkuses ja kõige selle osas, mida Eestis enesestmõistetavaks peame, on siin olemas. Turvalisus, aed, lilled, vesi, ja kõik, mis meie elamise muudab inimväärseks.

See on nagu mõtlemise aeg, enne lennukile astumist.

Vaatan kirjutades voolikule, kust voolab hooga lilledele vett. Viimane kuu ootasime tihti enda pesemiseks sedasama vett kolm päeva. Vett mis enamusele Soddo elanikele on kättesaadav 4-5 ootetunni hinnaga ja lisaks kollaste kanistritega seljas kojutassimise vaev.

IMG_5339-Edit

IMG_7504(2)

IMG_5209-Edit

 

Kui kuus aastat tagasi esmakordselt Etioopiasse sattusin, ei teadnud ma ligilähedaselt detaile siinsest kultuurist ega ka loodusest. Ometi teadsin kahe kuu möödumise järel, et tulen kiirelt tagasi. Tagasitulemise plaan oli selge kohe lahkudes. Vaatamata tohutule raskusele neid inimesi päriselt mõista, ei ole ma Etioopiast lahkudes kunagi mõelnud, et see kord on viimane.

Kohalike mõtteviis pidurab mu isekuse, uhkuse, tänamatuse ja aitab lihvida kõiki inimlikke halbu omadusi. Siia tasub tulla!

Merle Voola

Teekond pealinna

Teekond pealinna

Nagu Aafrikas ikka, on igas päevas mingi selline olukord, mida ei suuda parema tahtmise juures ka ette näha. Kui on planeeritud viietunnine sõit ühest linnast teise, siis on hea alati arvestada, et varuks peab olema üks päev, vähemalt kui tegemist on koju lendamisega.

Jõudnud 70 km kaugusele pealinnast, jäi buss seisma ja meie, viis eestlast, seisime keset keskpäevast kõrbekuumust tee ääres. Korraldusi ega ka täpsemat selgitust olukorrast bussijuhilt ei tulnud. võis ainult oletada, et see buss enam ei liigu. Väga põgusa selgituse saime kohalike kaasreisijate käest, kes tavaliselt ei tee kiireid liigutusi, aga nüüd mingil sõnuseletamatul põhjusel võidu bussist välja jooksid.

Saime ise ka päris ruttu aru, et seekordne peatus polnud tehtud eesmärgil, mil meesterahvad ennast tühjendama asuvad. Sisutihedad kaks aastat Euroopas ei pruugi emotsioonidega ligilähedalegi jõuda sellele hetkele, kui jääd 2 tundi Aafrikas tee äärde ja bussil näiteks on otsa saanud õli või on mingi jupp lakanud töötamast. Palju kordi on juhtunud, et bussile on ette jäänud koduloom. Olukord on siis sootuks teine. Keegi ei haara oma kompse istmetelt vaid bussitäis rahvast jookseb lihtsalt uudistama. Seda õiglast kohtuotsust jälgivad 60 inimest ja igaüks võib sõna sekka öelda.

Hetkel, mil buss peatus, kiskusid reisijad oma nodi nii istmete alt kui ülalt ja lahkusid bussist.

Kiirustasid need, kes teadsid, mida edasi teha.

Piletid olid meil kõigil ju ostetud pealinna Adis Abebani. Õigepea ilmus ka piletimüüja rahapakiga, et jagada 1 euro väärtuses kohalikke rahatähti, millega ilmselgelt edasiliikumine on võimatu.

Kui etiooplased igas olukorrras tavaliselt protestivad ja oma nõudmisi esitavad, siis selles olukorras ei kaubelnud keegi. Ainsateks kauplejateks olime meie, arvates naiivselt, et siin kehtivad inimõigused. Kottide eest sissekasseeritud 10 eurot saime suure kauplemise peale osaliselt tagasi. Keegi töötaja selgitas närviliselt, et kas me ei suuda teha matemaatilisi arvutusi. Kõik oli kui halvas unenäos, kus käib põgenemine keset lahinguvälja. Meie kompsud, mis varahommikul olid katusele vinnatud, lasti alla Ahtile. Üle jäi vaid loota Jumala armule, et kogu selle kohvrihunnikuga on järgmise päeva ööks võimlus linna jõuda.

Sellesse riiki jõudes hakkab vaikselt igasugune mure homse pärast kaduma.

Ma isegi ei mõista, kas seda põhjustab üldine muretus või hoopis päike. Olime sattunud juhuslikult etendusele, kus näitlejad olid elust enesest, igaüks oli oma rolli nagu loodud. See sarnanes ka spordivõistlusega, kus kiirem jõuab sihtpunkti. Meenusid nõukaagsed järjekorrad, kus saaja oli see, kel küünarnukid kõige valusamad ümberolevaid tegelasi eemale tõukama.

Väikebussid, mis tee ääres peatusid, täitusid hetkega. Bussi liikumine algas juba siis, kui mõned jalad ja käed veel bussist välja rippusid, ja seni, kui silmad seletasid, need rippuma ka jäid. 12-kohalised bussid täitus umbes 23 inimesega. Lisaks veel kompsud, mis olid enamikul reisijatel.

Ei olnud vaja kaua oodata kui väikebuss peatus. Istusime viiekesi kolmesel kohal 100 km pikkuse teekonna. Ettenägelikult enne bussi istumist leppisin ka hinnas kokku. Teades eelnevate kogemuste põhjal, et moslemid ei küsi abi pakkumise eest raha. Olin veendunud, et kokkulepitu jääb jõusse. Nad aitavad ja ei soovi selle eest midagi. See tehing oli ennekuulmatu ja seeläbi sai paaril korral ka üle küsitud.

Abistamise eest kümnekordse hinna küsimine on siin riigis tavaline.

Moslemitega eelnevad kogemused rääkisid sootuks vastupidist. Kuna pealinna jõudes oli vaja ka hotelli liikuda siis olime jällegi oma tohutute kottidega äärelinnas teeserval. Kokkulepitud abi aga enam ei kehtinud. Väljudes väikebussist, nägi meie pakihunnikut terve tänava rahvas. Kõik voolasid bussi ümber valgetelt õiglase tasu suurust määrama. 100 km pikkuse teelõigu eest tasu, muutus selliseks, et hea tahtmise korral oleks sellega ka Keeniasse jõudnud.

Hea õppetund oli seljatatud ja sõit sai tasutud õiglase summaga.

 

teekond adissi 4(1)

Esimesed rabelejad

teekond adissi 5

Allan ja Ahti bussisaatjate rollis

teekond adissi 1

Kohalik matemaatik ja bussijuhi abi

teekond adissi 3

Ilmastikuolud muutusid kuumaks

teekond adissi

Tegevus bussi all  

Kolmas nädal Etioopias

Kolmas nädal Etioopias

Sisseelamiseks kulunud kaks nädalat on möödas. See on tavaliselt aeg, kui esmakordselt Etioopiat külastades hakkab vaikselt tulema oskus ennast tänaval kaitsta ja saavad selgeks siinsete tänavate suunad ja majade asukohad Soddo suuremate ehitiste suhtes.

Näib, et polegi väga imelik, kui tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad eristuma, ja lõpuks tundub, et koledus polegi koledus. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma –  kõigest neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Üheski numbritoas ei toimi juba ammu wc-potil veenupp. 20 l kanister ja 20 l ämber on samuti suurepärased vahendid, et vesi liiguks ja elektri puudumisel (mida siin ikka mitu korda nädalas juhtub) oleks ka veevaru käepärast võtta.

Ei sega enam uksest sissevaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita. Inimene teadupärast harjub kõigega.

Igal aastal saab linn juurde uue ja uhke hotelli, mis muudab endised uhked hotellid kahvatumaks ja vähem nõutavaks. Aafrika kasvab omas rütmis. Kiirusega levivad kõik lääne pahed ja kindlasti ka hüved. Kahjuks varjutab see halvem aga Aafrikale igiomase parema poole, valju ilmalik muusika tänavatel, kahvliga taldrikust söövad etiooplased. Kadumas on naiste kaunid alandlikud pilgud, kõige jagamine ja jumalakartlikkus  – kõik selle Aafrikale omase matab enda alla Läänest tulev “kultuur”.

Merle Voola