Linoollõige Etioopiast
Välisministeeriumi toetusel Soddos viibinud Tallinna Kunstigümnaasiumi kunstiõpetaja Liane Rohtmäe juhendamisel valminud tööd Etioopias.
Sorry, nothing found.
Leiva küpsetamine
Koolilastele leiva (enjera) valmistamine.
Leiba valmistatakse tefijahust. Teff on hirsi ja kinoa sugulane, aga väiksema teraga ja sisaldab rauda, kaltsiumi, valku, kiudaineid, amonohappeid ja C-vitamiini. Leiva valmistamise protsess on sama, mis meie hapendatud leival.
Leiba küpsetatakse tavaliselt 2 korda nädalas. Perekonnad, kes leiba küpsetavad, on juba üle keskmise rikkad. Leiba küpsetab koduabiline, sest perenaisel ei jää selleks muude majapidamistööde kõrvalt aega.
Õpilaste jaoks ostame leiba naabermajast, kus rikkama perekonna teenistuses töötab 16-aastane tütarlaps. Selles peres valmistatakse leiba nii perele endale kui ka müümiseks Soddo elanikele ja koolile. Leib maksab keskmiselt kümme eurosenti ning on ca 70 cm diameetriga ringikujuline pannkook, mis on juuretisega kergitatud hapust taignast ja üleni täis õhumullikesi.
Küpsetamisel ei lisata ka mingit rasvainet. See ongi leiva valmistamise põhilisi nippe, et taigen savipannilt küpsedes lahti tuleks. Värvuselt sarnaneb leib veidi nõudepesulapiga, aga lõhnab ja maitseb nagu Toolse leib, kuid ilma soolata.
Daniel
2015. aasta jaanuaris kohtusin juhuslikult Awassas ühes pulmas noormehega, kelle nimi on Daniel.
Ta on juba aastaid vabatahtlikuna Soddos viibinud. Daniel on ameeriklane, kes elab Soddo linnas tavapärase etiooplase elu, rentides seejuures väikest tuba. Ta tassib oma seljakotis olevat varandust alati endaga kaasas. Kotis on arvuti ja veepudel. Pesemiseks tal erilisi võimalusi pole ja seda tundus, et ta väga ei igatse.
Esmakordsel jutuajamisel tundus tema tegevus väga eriline.
Tagasi Soddosse jõudes kohtusime kohe järgmisel päeval. Esmalt just seetõttu, et kogu viie aasta jooksul polnud võimalust teha kellegiga koostööd, sest teistest riikidest vabatahtlikud olid oma projektidega hõivatud ja need ei haakunud kuidagi meie tegevusega.
Daniel aga polnud vaatamata oma kasinatele tingimustele kaotanud kirge tööd teha. Nimelt oli tema tööks suhtlemine kohalike prostituutidega, varustades neid preservatiividega. Ka hotelle varustas ta kord nädalas. Vesteldes ja kuulates prostituutide muresid ning ostides neile võimaluse korral lahendusi, selgus, et paljud neist olid emad, kes teenisid laste ülalpidamiseks raha.
Daniel käis ka koolides lastele hügieeni õpetamas ning seda, kuidas veega ökonoomselt ümber käia ja käsi pesta. Ta tegi seda väga tähelepanuväärsete ja huvitavate nippidega. Näiteks määris punase tšillipulbri kätele ja seejärel tervitas nende määrdunud kätega igat meie last, kes sööma tulid. Nii oli kohe näha, millise suure ringi tegid parasiidid tervitamisel. Selleks, et neist vabaneda, pidi kasutama seepi.
Daniel õpetamas külarahvast
Meie koostöö oli väga eriline, sest kodukülastustele tuli Daniel kaasa ja kui kätepesu lavastus algas, oli peaaegu terve küla koos. Nüüd on Daniel veetnud juba üle kahe aasta Soddos ja jällegi aitas lastele meenutada, kuidas päriselt kätepesemine käib.
Vesi
Harilikult on Etioopias hommikusele ärkamisele taustaks ortodoksi muusika. Ent kui hommik algab vaikusega, on selge, et lisaks puuduvale muusikale, algab päev ka ilma elektrita. Elektri puudumisega kaasneb sageli vee puudumine, kuid on ka erandeid.
See annab vaikuses ärkamisele üllatusmomendi. Iga päev, mis algab koos muusika ja kraanist tuleva veega, annab põhjuse rõõmustamiseks. Ämbrid, mis duširuumis seisavad, tuleb alati täita veega, et selle puudumise korral oleks tualeti kasutamine võimalik.
Sageli on ka linna parimas hotellis vesi kolmeks päevaks kadunud. Kui aga ämbrid on tühjad, on mõistlik toa uks avada ja hõisata „Oha jallem!“ ehk „Vett ei ole!“ ning seejärel ulatada ämber ukse vahelt hotellitöötajale. Kuskil hotelli ümbruses asub konteiner, millest virk töötaja ämbreid hotelli erinevatele korrustele veab.
Argipäev, mis algab vaikuses, kuid mulksuva kraaniga, on luksus. Suuremale osale etiooplastele ongi pesemine luksus ja vähimagi näljatunde järel söömine samuti. Selline päriselu asub meie lihtsast hotellist umbes kilomeetri kaugusel, kus on tuhanded perekonnad ilma pesuveeta. Vihmaperioodist on möödas neli ja pool kuud. Selle ajaga on vesi langenud nii sügavale, et pumbad ei jõua maast regulaarselt vett pumbata. Kollaste veekanistrite järjekorrad on 200 meetri pikkused ja ooteaeg kestab kohati kuni kuus tundi. Viriseda pole millegi üle, sest iga ootaja saab lõpuks oma osa. Ehitised aga, mis valmistatakse savist ja põhust, seisavad ja ootavad vihmaperioodi. On selge, et kõigile ei jagu pesuvett. Jõedki on kuivanud. Nii käiakse sageli maha mitmeid tunde, et toiduks vajaliku veeni jõuda.
Selle puuduse käes on veega ümberkäimise oskus väga kasin. Seepärast kutsusimegi kooli Ameerikast pärit Danieli. Vabatahtlikuna kaheks aastaks Etioopiasse kolinud noormees peab siin iga kuu 80 euroga hakkama saama. Tema ülesandeks on esmaabikursuste läbiviimine ning veega kokkuhoidlikult ümberkäimise ja hügieeni õpetamine. Näitlikke kätepesukursuseid viiakse läbi vastavalt koolide nõudmistele koos loenguga nakkushaigustest ja vee kokkuhoidlikust kasutamisest.
Erilist initsiatiivi aga kohalikud haridusasutused selles ettevõtmises üles ei näita, sest tegevus ei too ju kellelegi raha sisse. Samuti küsitakse koolitusele saabumise eest raha. Seetõttu sobiski Danieli vabatahtlik tegevus just meie koolilastega. Koolitoidu ja hariduse kättesaadavus majanduslikult vähekindlustatud perekondadele on aidanud luua usaldava suhte ning meelitas kuulama palju õpilasi.
Kaheliitrise plastpudelitäie veega saab pesta käsi mitu päeva. Koolis on enne sööki kätepesu valvsa kontrolli all.
Käisime läbi ka kodud, kus vett napib isegi joogiks. See väike koolitus pere koduõuel kutsus kokku terve kogukonna. Danieli koolitus veega ümberkäimisest oli nagu mäejutlus, mis äratas ümbruses suurt tähelepanu.
MERLE
Soddo turul
Oli õhtupoolik, kui jalutasime turule. Kaubavaliku järgi on juba eemalt näha, et ainsaks eksportijaks on Hiina. Kõige odavamast plastikust kingad, kööginõud ja kasutatud riided on mattunud kohaliku savitolmu alla. Siinsele tarbijale on see ikkagi kallis kaup. Suurte plastikkoormate kõrval on väikesel piiratud territooriumil ka kohalikku keraamikat ja kangastelgedel kootud puuvillaseid salle.
Keraamika põletamine käib terve pika päeva 7 kilomeetrit eemal asuvas heinakuhjas. Pakkumises on umbes 4-7 erinevat vormi. Kõik need kasutusel olevad vormid on muutumatud ja näevad sarnased välja juba viimased 25 aastat, kui mitte kauem. Kohvikann, kohviubade küpsetamise pann, lihagrillimisalus, kohaliku leiva injera küpsetamise pann ja kohvitseremoonial kasutuses olev puuvaigus viiruki alus – kõigil esemetel on oma kindel kuju, mida ilmselt ei peeta vajalikuks muuta.
Keegi on hoopis viimase paari aasta jooksul otsustanud, et tavalise nitrovärviga võiks savi värvida. Just siin turul, nõud hunnikus, potti kuhugi tõstmata, saavad ilusad savivärvi potsikud uue näo –helesinise, hõbedase, kuldse või valge. Arusaamatul põhjusel saab keraamikast kohapeal nitrovärviga mingi täiesti uus asi, millele on raske nimetust anda.
Turuplatsil kauplejatele on ka tihedalt teineteise kõrval kohvitelgid. Päikese eest annab varju tühi suhkrukott, mis on toigaste otsa kinnitatud. Istume ühe sellise koti alla ja kohe hakkab rõõmsameelne proua meid hooga teenindama. Kui kohvi kallamiseks läheb, valgub kohv üle ääre.
Seepeale haarab kostitaja mu tassi ja tõmbab sõõmu kohvi, et mulle tassist sülle ei loksuks. Olen väga üllatunud, kuid joon siiski mulle mõeldud kohvi edasi. Selle naise naeratus ei lubanud mul isegi mõelda, et jätaksin kohvi järele.
“Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.” Õp 15:15
MERLE
Keraamika värvimine
Turukohvik
Kohvipotid
Vastas lauas
Puuvillased telgedel kootud sallid
Ellujäämise instinkt
Elades heaoluühiskonnas ei ole tihtilugu tajutav ellujäämisinstinkt.
Kõik eluks vajalik on käe-jala juures, supermarket on kaupa täis, kui midagi meelepärast just parasjagu poeriiulil pole, kipub nägu virilaks minema. Kui vähemalt toidu ja elukoha tarvis kuluv raha pangakontole laekub pole elul justkui viga midagi, sest ega kõik, mida ihaleme polegi ju vajalik.
Olles esimest korda mustal mandril, nimelt Etioopia Demokraatlikus Liitvabariigis, avanes järsku uus tasand inimeseks olemise valdkonnas. Jah, ma olen inimene siis, kui mul on enamvähem kõik eluks vajalik olemas, olen väärikas, ei tee ligimesele liiga, isegi aitan teda tehes telefoni teel mõned annetused jne. Olen valge inimene ja väärt kõike head, paremat – dušist tulevat sooja vett, elektrit ja stabiilset internetti ( kõik kolm on Etioopias väga kaootilised nähtused). Kui viimaseid pole trambin jalgu ja teen koledat kisa. Kaotan esimese ebamugavuse peale enesevalitsuse ja seega kogu õilsuse.
Etioopia lõunapiirkonna kodusid külastades olen avastanud ennast küsimuse ees seisvat, mida tähendab olla inimene. Teatavasti on Etioopia rahvas kannatanud aastaid näljahäda käes. Äärmuslikud tingimused on rahva alateadvusse jätnud ränga jälje, röövides nende väärikuse. Muidugi leidub siinse rahva seas väga väärikaid kodanikke – kenades elamistes, roosiliste diivanikatetega elutubades.
Samas elab väga suur osa elanikkonnast justkui tuhat või isegi rohkem aastat tagasi koopainimese kombel. Ei ole tema pilgust võimalik lugeda Schpenglerit ega Goethet, isegi mitte kirjaoskusest ei saa rääkida. Ta pole ehk kolm päeva söönud, seep ega vesi pole kaua tema ihu puutunud, istub urbses hurtsikus, tema ainsaks sooviks on midagi süüa. Lapsi on tal mitmeid ja tuleb aina juurde.
Sageli saadab oma lapsed tänavale hüüdma – üks birr, üks birr. Kõikjal kuhu lähed hüüab ikka keegi – hei valge, anna mulle raha! Ühtäkki selgines, ma ei saa teda hukka mõista, see on jõuline ellujäämisinstinkti esiletulek, mis on siinse rahva identiteedi üks lahutamatu osa. Isegi elujärje paranedes jääb viimane väga pikaks ajaks inimese alateadvusse, one birr, one birr – äkki näkkab.
LIANE ROHTMÄE
Kodu, mis sai korda 50 euroga. Seinad, madratsid, tekid ja söögitegemiseks vajalikud nõud. Allpool kodu seinad, vasakult ning paremalt pildistatud. Selle kodu lapsed ning kõige all Amanuel oma kodu ees.
