MTÜ Damota esimesed lapsed, kes alustasid oma kooliteed 12 aastat tagasi, on jõudnud keskkooli lõpusirgele. See pole ainus rõõm.
Õppides ilma laua, tooli, elektri ja tihti tühja kõhuga on tulemused kõigist ootustest parimad.
Tänu sinu järjepidevale toetusele ja laste endi arusaamisele, et teadmistest ja tarkusest sõltub edasine elu nii isiklikul kui kogu ühiskonna tasandil, on see imeline protsess teoks saanud. Andja annab ja saaja võtab vastu kogu südamest, et saada parim tulemus. Just nii meie lastega ongi, parimad oma koolis.
Kõik 13 õpilast pääsesid ülikooli. Tänuks ja kinnituseks, mõned õpilaste videod tuleviku mõtetest.
Alles 2017 Etioopias viibides oli Sodo tänavatel märgata hämmastavaid positiivseid muutusi. Kõige rõõmsamaks uudiseks oli, et tänavatelt ja kraavidest olid kadunud koduta lapsed.
Sõiduteedel olid värskelt värvitud “sebrad”, mille juures seisis politseinik, õpetades autojuhtidele uut head harjumust ülekäiguraja ees peatuda. Politseiniku kõrval seisis papist analoog, et autojuhile juba kaugelt märku anda: see on koht, kus peatumine on vajalik ning jalakäija on ka inimene.
Tavapärane on siiski mõtteviis, et autos on jõukas sõitja. Kel raha, sel võim – see on siin nii ilmne, et auto peatamine jalakäija tarvis oli lausa kohatu.
Aasta hiljem, 2019, olid head muutused kadunud sama kiirelt kui nad olid tulnud. Etiooplasi viis segadusse uue peaministri Hailemariami Tesalegni tagasiastumine. Vabatahtikult võimust loobumine on ajalooliselt terves Aafrikas esmakordne ja arusaamatu. Meeleavaldusi toimus üle riigi kogu aasta jooksul.
Taas on tänavalapsed kraavides, korralagedus liikluses, sebrad Sodo tänavatel tuhmunud, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Kõik on isegi kordades hullem kui varem.
Muutuste sisseviimiseks on uus peaminister kehtestanud uued reeglid, mis on aga endiste seadustega võrreldes palju leebemad.
Kui 9 aastat tagasi võis autot ja mootorratast omada vaid väga jõukas inimene, siis nüüd võivad 800-eurost ratast lubada endale paljud. Sõidulube sageli pole, aga selleks pole ka erilist vajadust. Kui rahakott võimaldab, saab load mõne tuhande pirri eest osta.
Levis kuuldus, et mõni kuu tagasi oli politsei tänavatel sõidulube kontrollinud. Kõigil rikkujatel konfiskeeriti ratas ja kihutajad pandi vangi. Paari päevaga ummistus liiklusrikkujatest kinnipidamisasutus. Politseijaoskonna esine parkla täitus konfiskeeritud ratastega nii kiirelt, et otsustati liiklusrikkumine legaliseerida.
Vaatamata sellele, et erilise hoolega tänavaid ületasin, olin juba teisel päeval rattaga kokkupõrkest sinine.
Juht ei suvatsenud isegi peatuda. Liikusin liibates lähimasse kohvikusse, et terve Sodo ei jookseks uudistma vigastatud valget. Sain oma vigastatud jalale kohviku külmikust kokku kraabitud jää ja istusin, nutt kurgus, kuni sain oma rahvuskaaslastele kõik südamelt ära kurta. Minul läks hästi. Möödus vaid nädal, kui meie 5. klassi õpilane sai rattalt sellise löögi, et esihammastest suurt midagi järele ei jäänud. Jällegi ei tea otsasõitjast keegi midagi ja elu läheb edasi nagu varem, ainult ettevaatlikkus asendub patoloogilise hirmuga ja tänaval korduvalt pead pöörates võid lihtsalt betoonist kraavi kukkuda.
Hästi seatud omadus inimestele, et halb kustub mälust ja head muutused on erksalt meeles.
Head muutused on algklassidele ehitatud uus hoone ja lapsed, kes hoogsasti oma parema elu eest võitlevad.
Ehitusjärgus algkooli hoone
Esimesel kohtumisel kõige väiksemate õpilastega paneb meie hotellitoa duširuumis pesemine nende silma sellise rõõmu, et kogu jama ja korralagedus tänavatel tundub tühisena. Pesemine käib avatud silmadega üles vett vaadates, isegi vahuse näo sees jäävad silmad jooksvat vett vaatama.
Polegi midagi märkimisväärset, aga see muudab meid. Igal korral uuesti, ka kodus veekraani keerates.
Poistel on lihtsam, sest nende pesemisvõimlus on jõe ääres. Tüdrukud kahjuks seda luksust lubada ei saa, sest palju on vägistamist.
Meestele on lubatud kõike kordades rohkem.
Ei ole vahet, kas linna kõige kesksemal murulapil pikutada, või uhkeima hotelli ees teeäärsesse kraavi ennast tühjendada. Seda tehakse tuima ükskõiksusega ja täpselt sel hetkel, kui vajadus tekib.
Igal aastal oleme pidanud ka koolilõuna asukohta vahetama. Põhjuseid selleks on erinevaid. Algusaastatel ei osanud kokk piisavalt arvutada, et toidukoguseid ja oma palga numbrit mõista. Juhtus sedagi, et kokk lahkus linnast või vahetusid kooliruumid. Viimasel aastal puudus toitlustajal inglisekeelne isikut tõendav dokument, mida Swedbank rahvusvahelise ülekande puhul nõuab. Kahjuks ka keskmist sorti kohviku omanikul pole võimalik omale soetada rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Põhjusi selleks on mitu. Pealinna sõit on liiga kulukas, aeganõudev, notar kallis ja motivatsioon puudulik. Investeerimine tulevikku on enamusele kohalikest sama arusaamatu, kui meile kogu sealne asjaajamine.
Nende takistustega jõudsime sel aastal Sodo kultuurikeskuse sööklasse, Wolaita Gutara House. See asub kooli kõrval ja seal toimuvad linnavalitsuse seminarid ja konverentsid. Gutara House on tuntud uhkete toolide ja maitsva odava kohaliku toiduvaliku poolest.
Koolivaheajal esmakordselt Sodo kultuurimajas. Väike käitumise harjutus.
Õiged lahendused sünnivad lihtsalt, nii ka sel korral. Paari nädala möödudes saime lepingu allkirjastatud.
Kultuurimajja sööma ei lasta pesemata riietega.
Võimalus seal lõunatada toob kaasa silmnähtavaid muutusi meie laste käitumises ja õppimises.
Koolilõuna kolmele
Sodosse saabumisel saab uudishimu väsimusest võitu ja kauaks hotellituppa jääda ei lase. Kaasavõetud riietest vabanemine on suur kergendus. Eriliseks teeb sellest kraamist vabanemine just see, et meie ülejääk on seal suure väärtusega. Perekonnad, kelle olukord on kehvemast natuke veel kehvem, saavad esimesel päeval oma riidekotid. Koolis neid kotte jagada pole mõistlik, sest ikka veel on kõigil kõike vaja ja tühjast tuleks tüli.
Damota jalamil asuv Abera perekonna viltuvajunud hütt oli muutunud uueks – see oli sirgete seintega ja suurem. Aastal 2015 sai selle pere kodu heade Eesti inimeste abiga omale uue seina. Kodu sein seisis tugede najal püsti, kui eelmisel korral Sodost lahkusime.
Saime kinnitust, et aja möödudes muutuvad olukorrad ja muutuvad ka inimesed.
Soddost lahkumisest on möödas kaheksa päeva. Selleks korraks oli aeg Eglel, Hillevil ja Taanielil tagasi Eestisse sõita. Tiheda asustusega Soddost on hea vahelduseks sõita eemale, et kuulata enda mõtteid või lihtsalt omaette olla. Eestis oleme harjunud vaikusega ja oskame seda hinnata. Siinses kultuuris seda keegi ei mõista.
Meie tegemised Soddos on kõigepealt seotud õpilastega koolis. See ei välista, et ühel päeval võime sattuda olukorda, kus “meie endi tehtud head plaanid” tunduvad väga tühised ning sel hetkel on esmalt hoopis midagi uut, mis ootab lahendust. Nii sattus olema ka 4aastase Mesnanatiga, kes oma emaga igal päeval tööl kaasas oli, oodates aega, mil tal peanahk terveks saab ja haleda südamega valged nende perele riided ja kingad jagavad. Polnud lihtsalt võimlik sellest perekonnast mööda minna.
Tohutu hunnik näljaseid ja kaltsudes lapsi Soddo kraavides ei tekita muud tunnet, kui soovi lastele saia osta. Teha polegi midagi: ühiskond peab ootama aega, mil nähakse ligimese vajadusi. Sinnani tundub hetkel pikk tee.
Hommikul läksin kohe oma tavapärasesse kohvikohta. Mesnanet oli juba tänaval ootamas. Näis, et ta oli oodanud sellest päevast alates, mil me lahkusime. Jooksujalu tuli ta mu kõrvale istuma, kus harjumuspäraselt oma kohvi jõin. Kuna olime Soddost lahkudes emale jätnud koti meie kasutatud riietega, tuli ka ema meid tervitama.
Olin sel korral koos 10. klassi õpilase Johhannesega, kes aitas meid tüdruku emaga teineteisele arusaadavaks teha. Johhannes on keskkoolis üks parimatest õpialastest. Temagi oli isata ja teab seepärast olukorra tõsidust.
Tahtsin tüdruku majanduslikku olukorda oma silmaga näha ja seepärast palusin luba kodukülastuseks. Leppisime kohtumise kokku töö-ja koolipäeva lõpuks. Sõita tuli üsna kaugele, mistõttu läks Johhannes taksot kauplema. Valge inimese sõiduvahendi lähedusse jõudmisel kaob juhil tihti reaalsustaju ja tundub, et isegi küsitava tasu suurusest pole mõnel juhil aimu.
Sõiduks kulus umbes 15–20 minutit. Peatusime hetkeks poolel teel kooli läheduses, kus õpivad Mesnaneti kaks õde. Ema käib neil pärast tööd alati järel. Õed liitusid meie sõidukiga (bajaj on kolme rattaga Indias toodetud veok, kuhu mahub umbes viis inimest). Pikema otsa hind on 2 birri (8 eurosenti) ühele inimesele. Ema ei kasuta loomulikult kunagi sõiduvahendit ning jõuab oma hütini vahetult enne pimedat.
Selles peres on neli last. Väike 7aastane vend oli kuskil mängimas, teda me ei kohanud. See, mida nägin, ei üllatanud mind. Vajalik oli vaid kinnitus, et tegemist on perekonnaga, kes on kaotanud ühe vanematest ja elavad kehvades tingimustes.
Puidu karkassi ümbert oli vihmaperiood uhtunud ära savi. Ühel küljel olid seinast järel ainult toikad. Katuse all oli toigastest ja okstest ehitatud ase. Voodiks laotatud okstele oli kohati peale laotatud natuke pappi. Sellel magas kogu pere, sest katuse all oli ainult üks ruum ja rohkem polnud ka oksahunnikuid. Mul polnud isegi küsimusi, mida küsida.
Palusin emal järgmisel päeval tüdrukute koolist paberid tuua, et nad saaksid uuel veerandil alustada Chora koolis. Kooli vahetus annab lastele võimaluse edaspidi vähemalt töö saada. Juhul, kui senine õppimine on õppevahendite puudumisel olnud keerukas, oli üks mure perel nüüd vähem.
Olukord oli rõõmuks nii emale kui ka mulle, sest võrreldes eelmiste aastatega, oli sel õppeaastal väljakukkunuid rohkem. Meie kohtumine väikese Mesnaneti kaudu, muudab selle pere elu täielikult, sest kõik need jalanõud, kasutatud riided, koolivormid, kotid, vihikud, rääkimata õppemaksust, ületaksid mitmekordselt pere terve aasta eelarve.
Etioopia naiste haridus piirdub heal juhul viie-kuue klassiga. Riigikoolis omandatud algharidusega on naistel tööd leida väga keeruline. 20 aastat tagasi oli lugu aga veelgi komplitseeritum: enamik tüdrukuid ei jõudnudki kooli. Üksikemade olukorda on väga raske kirjeldada. Mehe surma järgsel jääb naine üsna tihti tänavale, sest ta ei oska oma pere toitmiseks midagi teha.
Õpilastel, kes elavad asendusperedes, tuleb magamisase tööga välja teenida. Keegi ei taha tegemata koolitöödest midagi kuulda. Heade tulemustega kuuendasse klassi jõudes on õpilasi, kes jagavad kahekesi 4-5 ruutmeetri suurust toakest, makstes 10 eurot kuus renti. Selleks aga on vaja pesta pesu või teha muud lihtsamat tööd. Koolis käimine jääb vahel siiski teisejärguliseks, sest tühja kõhuga pole ka õppimine võimalik.
Seitsme aasta tagused mured on asendunud uutega. Suuremates klassides jäävad sõelale vaid need, kel on vähemalt üks hooldaja, kellel on kodu, toitu ja küünla ostmiseks raha. Heade tulemusteni jõudmiseks ja nende hoidmiseks ei jagu ainult valgel ajal õppimisest. Mitmete õpilaste põlenud ripsmed küünlavalgel õppimisest on sellest kõige ehedam näide. Kohalikud teavad, et raskest olukorrast on võimalik välja tulla ainult läbi hariduse.
Istun igal hommikul meie hotelli kõrval. Kohas, kus pole lauda, vaid Hiina sinised taburetid ja laua asemel betoonile peale tõmmatud triibuline vakstu. Olnud kahe nädala jooksul siin-seal erinevat kohvi proovinud, leidsin siinse parima olevat.
Minust eemal, posti najal, seisis imearmas tüdruk, T-särk peas.Ta oli umbes 3-4 aastane. Tundus, et ta proovib oma mahaaetud juukseid varjata. Murdsin oma saia pooleks, et temaga seda jagada.
Üllatavalt sain vastuseks eitava näpuviibutuse ja amhaari keeles “Söö!” See on esmakordne, mil tänaval hulganisti kerjavate laste vahel, keeldub üks laps täiskasvanu pakutavast saiast.
Lapse teravas pilgus oli hoolimist ja kasvatuse viisakust.
Kutsusin ta enda kõrvale istuma. Küsisin, kas ta tahab teed ja lõpuks saingi oma kehvemat sorti hommikueinet jagada.
Kogu välimus rääkis väga vaesest lapsest, kuid aplust selles söömises polnud. Lisaks ei suutnud ma mõista, kuidas või kes oli teda õpetanud selliselt käituma.
Järgmisel hommikul võtsin kaasa kootud mütsi, et saaksin tüdruku peas oleva särgi mütsi vastu vahetada. Arvasin, et tal olid täid ja pea oli seetõttu paljaks aetud. Kutsusin ta enda kõrvale, et mütsi pähe aidata.
Ootamatud olukorrad on siin igapäevased. Selle lapse näost ei lugenud ma midagi, mis viitaks pildile, mida ma tolmust kolletunud särki eemaldades leidsin. Infektsioonist puretud nahka oli pealael vähe järgi ja puudu olid vaid tõugud, mis mäda ja lahtise haava, mustuse seest puudusid. Mütsi, mille ma hotellist olin kaasa võtnud, pähe panna polnud võimalik.
Kuigi see räpase särgi eemaldamine võttis korraks jalad nõrgaks, palusin siiski luba peast pilt teha. Selliseid olukordi on palju ja kindlasti polnud see elu-surma küsimus. Arsti juurde viia last ei saa, sest siis ilmub kliinikusse kogu Soddo tävanarahvas ja pole nõus sealt enne lahkuma kui tervis käes. Või blokeerivad minu liikumise tänaval. Igas ootamatus olukorras on vaja tõsiselt kaaluda sealse kultuuri keerdkäike, mis meile aga kohati nii jaburad tunduvad, et lihtsam oleks silmad kinni käia ja neid mitte näha.
Sain kohalikelt teada, et tüdruku ema töötab siinses söögikohas koristajana. Küsisin emalt, kas arsti juurde ei tahaks minna? Vastuseks sain – no power.
Vahepeal oli Hillevi haigestunud malaariasse. Olin seepärast mõned päevad oma kohvi joomise vahele jätnud. Etioopia kultuuris ei jäeta haiget kunagi üksi.
Istusin voodis tema kõrval ja vahtisin meie toa laual olevat 1,5 liitrist mahla. See mahl meenutas mulle seda tüdrukut.
Etioopiasse eksporditud mangomahl, mille hind on sama suur kui selle väikese tüdruku ema poole kuu palk. Mahla tõi kohalik arst, kes soovitas kohalikku mahla mitte juua. See mahl aga seisab laual, justkui mingi punane tuli, meenutamaks lugu sellest tüdrukust, kelle ema pole iial jõudnud osta oma lastele muna. Meile Hilleviga see mahl aga ei maitse 🙁
Järgmine päev oli Hillevi juba jalul. Küll mitte asjaajamiseks koolis, küll aga liikus. Kahe päevaga oli haigus ravitud ja taastumine ei kestnud üle kolme päeva.
Kõiges selles siin olemises on tohutu võlu just seeläbi, et olukorrad muutuvad ja seda pole vaja aastaid pikkisilmi oodata. Vestlusest tüdruku emaga sai lapse peanahk ka ilma suurema pingutuseta terveks. Tundus, et meie vestlus motiveeris lapse ema, erilise suure väljaminekuta sellega lihtsalt tegelema.
Ometi inimene harjub kõigega kiiresti ja on hämmastav, et olles pikalt selle puuduse ja haiguste keskel, ei märka me seda enam nii nagu algselt.
Valime nautida head sööki, kuigi tegelikult on see meile kahjuks. Kutsun koju oma armsaid sõpru, mitte neid, kellel puudus käes. Eestis elan ma just sellist elu. Unustades selle, kui vähe on vaja, et märgata. Unustame isegi paluda, et me saaksime olla muutusel väike sõrm, rääkimata käest.
Loen minagi ju iga päev Piiblist tarka õpetust. Soovin, et ma päriselt ei kaotaks nägemist ja lõpuni ei laseks paadutada oma südant, kuhu tegelikult mahuks tohutu kogus armastust, mida aina jagada.
Kuue aasta vältel on sadakond Soddo linna õpilast jõudnud tänu eestlaste toetusele algklassidest põhikooli ja mõni ka juba keskkooli. Sealse töö üheks osaks on välja selgitada perede vajadusi, et muuta lastele kooliskäimine võimalikuks. Fotod on tehtud Amanueli, ühe eestlaste toel koolis käiva poisi, kooliteest.
Näitus on üleval Viru Keskuse 4.korruse galeriis 20.juuni kuni 20.juulini
Fotode autor: Kristjan Juusu (Etioopias jaanuar – veebruar 2016)
Eestis oleme aasta läbi suve või kevade ootuses. Teame, et sügisele järgneb talv ja oleme valmis seda vastu võtma nii lumega kui ka lumeta. Igat moodi on hea. Kui talv on valge, on hästi ja kui lund ning miinuskraade pole, on ikka hästi, sest suur hulk kütteraha jääb millegi muu tarbeks.
Ometi on miljoneid inimesi, kes kogevad reaalselt olukorda, kus oodatud aastaaega ei tulegi, jäädes niimoodi ilma mitte ainult toidust, vaid ka joogiveest. See on olukord, millest väljapääsu ei paista olevat – Etioopias tähendab põud puudust ja nälga, mille tulemuseks on tihti surm või rasked surmaga lõppevad haigused.
Täna on Etioopia silmitsi aastakümnete ühe tõsisema põuaga, kus üle 10,2 miljoni inimese vajab toiduabi. Ilmastikutingimuste tõttu halveneb olukord ka järgnevatel kuudel. Ära on jäänud kaks vihmaperioodi juuni ja septembri vahel. See on laastanud toimetulekut ja suurendanud alatoitumust üle riigi. Hinnanguliselt vajab 435 000 last ägeda alatoitluse ravi. Enam kui 1,7 miljonit last, rasedat ja imetavat naist vajab täiendavat toiduabi. Rohkem kui 5,8 miljonit vajab erakorralist vett, kanalisatsiooni ja hügieeni võimalust. Veepuudus tõstab esile ka hügieeniküsimusi, mis puudutab rahva tervist, sealhulgas levivad sügelised. Põud mõjutab ka laste kooliskäimist. Rohkem kui kahte miljonit last ohustab koolist väljalangemine, 3000 kooli ohustab sulgemine. See on suurendanud laste kaitsetust ja haavatavust, vägivalda, ärakasutamist, varajast abielu ning inimkaubandust.
2014. aasta sügisel kuulsime esmakordselt ka meie Etioopias algavast põuast. Vahele oli jäänud üks vihmaperiood, aga järgnevatele kuudele see erilist mõju ei avaldanud. Olime vihma ootuses ja nägime kuuetunniseid veejärjekordi, mis rääkisid enda eest. Järjekordade kõrval keegi janusse ei surnud. Tundus, et see oli naistele raskest päevatööst ja teekonnast puhkuseks. Omavahel räägiti külauudiseid.
Aasta pärast oli olukord teine. 2015. aastal oli vahele jäänud ka teine talv ehk vihmaperiood.
Meilt, kes me oleme olnud viimased kuus aastat Aafrikas igal aastal uute, üllatavate olukordade keskel, küsitakse tihti plaanidest pikemas perspektiivis. Mida teete aasta pärast või järgmisel sügisel? Seal aga ei tundu mõistlik liigselt päevi planeerida. Lõpptulemus on sageli siis plaanitust parem.
Nii alustas 2014. a sügisel Tallinna Kunstigümnaasiumi õpetaja Liane Rohtmäe projektiga, mis kaasas õpilasi Etioopiast ja Eestist. Etioopia koolisüsteemis puuduvad loovust arendavad õppeained ja seda just vahendite puuduse tõttu. Lianel oli mõttes teha koos lastega särkidele linoollõike trükkimist. Kuna Etioopia lastel napib ka riideid, said need kaks eesmärki ühendatud. Tekkis mõte teha koostööd Etioopia ja Eesti õpilaste vahel. Oli huvitav näha kahe väga erineva keskkonna laste tööprotsessi ja selle tulemusi.
Tallinnas valmistasid õpilased linoollõikes trükiplaadid, millega kanti Aafrika lastele mõeldud T-särkidele tõmmised. Chora kooliõpilastele valmisid kingituseks kümned uhked T-särgid. Sellest sai omakorda alguse mõte Tallinna ja Soddo laste enda tööde abil sealses kriisiolukorras midagi teha.
Kogemus tõestas taas, et ei oma tähtsust, kus me oleme sündinud – andeid on meile kõigile jagatud võrdselt. Seda on laste töödelt selgelt näha. Samuti on kindel, et iga väiksemgi tegevus, suunav hoolimine ja tunnustus aitab sealsetel ja siinsetel lastel suurendada eneseusku ning muuta elu tulevikus paremaks.
30. maini on Viru keskuse 4. korruse koridorgaleriis avatud näitus Etioopia Chora kooli ning Tallinna Kunstigümnaaasiumi õpilaste graafiliste töödega. Neid töid on võimalik ka endale soetada. Nii toetad Etioopia koolilaste õpinguid, koolivormi, õpikute ning igapäevase kerge koolilõunaga.
