Mänguasjad

Mänguasjad

Mängud ja taaskasutus Etioopias

Kui Etioopia küla tänavatel valge nahavärviga võõras liigub, saadab teda alati hulk kilkavaid lapsi. Oma kodust liiga kaugele jõudnud lapsed vahetuvad sujuvalt uutega – seda muret ei ole, et valge saatjaskonnata jääks. Sealkandis juhtub ikkagi haruharva, et keegi valge kuskil äärelinnas longib, igapäevased tegemised jäetakse hetkeks pooleli ning kisa ja kilkamine näivad tekkivat suurest elevusest ning uudishimust.

Suure kilkava lastekamba kõrval leidub ka mõni tagasihoidlikum, kes lükkab oma niinimetatud traadist mootorsõidukit või mõnda muud isemeisterdatud mänguasja. Selle pulga otsas liikuva mänguasja juures on kasutatud kõike majapidamises ülejäävat: pudeli korke, roostes traati, katkiseid plastiktükke.

IMG_8506

 

IMG_8502

Mõni loobib hoopis palli, mis võrreldes meie pallidega on igikestvad. Pallid on meisterdatud vanadest kilekottidest, mis on nii kõvasti kokku surutud, et sellest üks kõva kera moodustub. Vastavalt võimalusele on kasutatud ka vanu riidekaltse. Olenevalt pallimeisterdaja loovusest, on seal kinldasti kasutatud veel nii mõndagi “peenemat” võtet. Pallid on meile harjumuspärasest jalgpallist väiksemad: vist materjali kokkuhoiu mõttes, sest ega külatänavatel eriti pakendeid ega prügi vedelemas ei näe.

Nendele “autodele” ja pallidele lisaks on rikkamate perede allakolmeaastastel näpu vahel tühjad deodorandipudelid. See on juba luksuse märk, sest ka teatavat sorti prügi on kallis kraam!

Näiteks on pea igas peres ümmarguse põhjaga kohvikann, millega sütel kohvi keedetakse. Kui aga vesi keenud ja kohvi valmis, asetatakse kann tühjadest metallkorkidest alusele. Tundub, et neid valmistavad teismeliseikka jõudnud noormehed. Korgi sees on auk, mida läbib traat. Alguses on kuuma-alus värviline, mõne kasutuskorra järel muutub aga tumehalliks. Kõikjal 100-miljonilise elanikkonnaga Etioopias on kuumaalus igas peres sama. Olen proovinud avastada selle metallaluse eelkäijat, aga kahjuks tundub minu küsimus väga vale, sest vastust pole ma seni saanud. Kuumaalus on alati just selline olnud!

Kui jõuda külatänavalt äärelinna, tekivad tänavatele mängud, mis meilegi tuttavad. Mõlemast küljest nuppudega liigutatavad jalkamehed. Häältest võib ainult oletada, et seal käib kõva matš.

Kindlasti on mängulaudu turu kõrval ja suurte tänavate ääres. Ajaviidet jagub kõigile, kel huvi, sest osalised on ka publik, kes oma kehadega nupukeerutajaid katavad.

Lapsed on sealses peres suurim õnnistus. Esimeste sammudeni on iga beebi oma ema küljes. Kasvades ei veeda nad oma päevi lasteaias, vaid vanemaid õdesi-vendi aidates ja koduümbruses lihtsate isevalmistatud mänguasjadega aega veetes.

kitarriga

kiik

Ühiskond aga muutub ja 6 aasta tagune statistika – 6 last naise kohta – on tänaseks langenud 4,4 le. Ei teagi, mida selle kahaneva laste arvu juures oleks mõistlik neile soovida?

Tamiru lugu

Tamiru lugu

Olnud 2010. aasta kevadel kaks kuud koos Laura Kanguriga Etioopias, oli tagasi Eestisse tulles tunne, et eestlastel oleks Etioopias jagada nii palju, et ühest elust jääb väheks. Sain oma mõtetest rääkida ainult kahe inimesega. Arvasin, et mõistab ainult see, kes on ise Etioopias sama kogenud. Juba seal olles teadsin, et sõidan tagasi esimesel võimalusel. Olles nende häälekandja, kel endal häält pole… Usun, et see soov on kõigi inimeste südametes. Arutasin oma mõtteid ja plaane iga päev koos Jumalaga. Eestis olles möödus aeg projektide kirjutamisega, MTÜ Damota loomise ja uue reisi korraldusega. Peale suve olingi tagasi Soddos, samas linnas koos Annika Heimvelliga.

Kaks kuud Etioopias möödus täis tihedaid külastusi riigiasutustesse, et saada luba koolimaja ehituseks. Igast uksest sisenedes kohtasin mõnd riigiametnikku, kellel on vaja rahalist abi või hoopis paremad mõtted, kuhu raha võiks investeerida. Tänu nõukaaegsele kogemusele see mind rivist ei viinud ja tundus, et aeg, mis oli täis kauplemist ja õiguse nõudmist, oli selle ühiskonna paremaks tundmaõppimiseks, et õigel ajal nende kogemuste põhjal ehitusega alustada.

Olime seal, et valmistada ette 2011. jaanuarikuuks kaheksale vabatahtlikule Eestist elamist ja toitlustamist, ja selleks, et leida võimalus hariduse toetuseks lastele, kelle vanematel pole majanduslikult võimalik oma last kooli saata.

Nende laste hulgas oli ka Tamiru. Ta käis koolis karkudega ja see võttis päevast omajagu aega. Etioopias olles polnud meil aimu, kuidas teda oleks võimalik aidata. Omavahel arutades tundus ülekohtune aidata üht perekonda rohkem kui teist.

Detsembris, kui Eestis tagasi, sain teada, et Tamiru ei saa enam koolis käia, sest tema ainus jalalaba, millele ta toetus, oli vaja opereerida. Kaasasündinud rahhiidi tõttu polnud tal võimalik enam jalale toetuda ja käimisest tekkinud infektsiooni tõttu tuli jalalaba opereerida.

Oma lähedastele ja sõpradele rääkisime sealsete inimeste elust ja muredest. Just siit sai aga alguse Emilie, Jesperi, Aurora ja Frode korjandus Tamirule.

“ARMASTUS ON KÕIK, MIDA ME VAJAME – aita meil päästa lapsi!”

tamiru lugu

Selle lause kirjutasid Emilie (12), Jesper (12), Aurora (11) ja Frode (7) Norras inimestele, kelle abil nad soovisid aidata Tamirut, kes on sündinud riigis, kus haridus ei ole kõigile lastele kättesaadav ja ka arstiabi pole kellelegi tasuta.

Miks te tahtsite Tamirut aidata? 

Sest talle oli vaja jalgade proteese, et ta saaks koolis käia. Vanaema rääkis seda meile ja me tahtsime teha raha kogumise, sest on nii tore, kui saame aidata kedagi, kellel ei ole nii hästi kui meil.

Mida te temast teadsite?

Et ta on 10-aastane ja tal on vaja proteese.

Kuidas te teda aidata otsustasite?

Otsustasime korraldada müügi ja müüa seal käsitsi tehtud patju ja vaipu, mida vanaema heegeldab. Tahtsime ka loteriid müüa (mis on Norras väga tavaline). Tahtsime teha natuke kirbuturgu ka. Frode müüs maha oma suure tuletõrjeauto, mänguautosid ja traktoreid. Kellegi teise lapse vanaema ostis need asjad ära.

Aga miks sa need autod maha müüsid Frode?

Sest ma ei kasutanud neid enam. Emilie müüs loteriid ja kirjutas kaartidele. Frode idee oli teha ka kalatiigi mängu, kus inimesed püüdsid karbist välja ümbrikuid, kuhu Emilie oli midagi ilusat kirjutanud. Aurora ja Frode tegutsesid koos “kalatiigi” juures. Aurora pani purki šokolaadikomme ja inimesed pidid ära arvama, palju neid seal on ja kes õigesti arvas, võitis auhinna. Jesper korraldas viktoriini erinevatele vanustele. Ta õppis vastused pähe ja inimesed said oma teadmisi proovida. Jesper rääkis ka huvilistele täpsemalt, milleks raha kogutakse.

Mida te arvasite toetajatest?

Paljud olid sõbralikud ja huvitatud, aga oli ka mõni, kes küsis, et kes tahaks neegrit aidata. Ja mõni küsis, kas loteriivõiduks on neeger. Üks naine tahtis osta loteriid 10 krooni eest, aga andis 50 ja raha tagasi ei tahtnud. See oli väga tore.

Kuidas te tahate oma rahakorjamist jätkata?

Järgmine kord, kui tivoli meie linna tuleb, siis mõtlesime minna ja rääkida inimestega, et nad meid teaksid. Meie arust on väga lahe teha midagi sellist, aga kahju oli, et mõned inimesed juba kaugelt meie poole altkulmu pilguga vaatasid. Aga sellest pole midagi, me tahame ikkagi raha edasi korjata.

Mida te tahaksite Tamirule soovida?

Palju edu käimaõppimisel ja et ta saaks kunagi teoks teha oma unistuse arstiks saada. Ja ükskord, kui me suureks kasvame, siis tahaksime talle Etioopiasse külla minna.

Soddo 056 (600x800)

Kaks nädalat koolivaheaega.

Kaks nädalat koolivaheaega.

Kahenädalane koolivaheaeg sai läbi reede. Vaheaeg oli planeeritud laste kodusid külastades, et saada kinnitus perede majanduslikust olukorrast. Kodusid külastades on ainus võimalus välja selgitada, kes lastest peaks saama järgmisel aastal koolilõuna. Läksime igaüks erinevas suunas, kolme erineva pere lapsega, kuna tänavatel nimed puuduvad ja aadressi ei kasutata. Elukoha saab määrata sarnaselt, et postimaja kõrvalt vasakule mineval tänaval kolmas maja bussijaama vastas. Meil kodude leidmine ilma kohaliku lapseta ei õnnestuks. Seega jagasime plaanitavate perede lapsed kõigi kolme vahel.
Laste jagamine võttis aega vahel teinekord lausa tunni. Tundus mõistuspärane valida 3 last, kellel kodud ühes suunas. Ometi ka selle plaani puhul, oli selge et võime oma harjumuspäraseid plaane koostada vaid Eestis. Ma ei oska isegi sõnadesse panna, miks meie jaoks nii lihtsad asjad siin ei toimi. Vaatamata meie väga tublile tõlgile ei olnud lapsed kõik ühest suunast. Pikkadest vahemaadest kodude vahel, oli sageli jõud kolme lapse kodu külastades nii otsas, et üks meie kaasvõitleja õhtusöögil toolist mööda istus, sest põlved keskpäevasest mäkkeronimisest olin nii vedelaks läinud, et kummardamine tooli kohale ei õnnestunud. Kahjuks või õnneks, oli meil teise äparduse üle naeru mitmeks päevaks. Tore, et ka kukkujale endalegi, kes täie tervise juures külastamistega jätkas.
Reede esimene koolipäev.
Reede hommikul kooli usteni jõudes, kohtasime eest umbes 20 õpilast ja ühte õpetajat. Taas ja taas korduv hämming viis meid esimese kohaliku kohvikohani ja vaikuses seedisime korduvat kultuurierinevust. Olime suure reedese plaani koostanud, et saame õpetajatelt laste tulemused mis on juba õhtuks excel’i tabelis.
Meie kordusõppetund viis mõtte jällegi küsimustele, kas plaan õigel päeval kooli minna on kohane, kui meiegi mõistuse kell rääkis neljapäeval hoopis midagi muud. Olime endalegi märkamatult kooli söögitädil palunud esmaspäeval toidu tegemisest alustada, ise aga olime juba reede platsis.
Iga sellise kogemuse järel on kindel, et „aeg“ mis Euroopas tähendab raha, tähendab siin, et
aeg ei ole meie oma!

MERLE

Paremal järjel oleva õpialse magamisase. Ta elab oma tädi perega. Vanemad elavad maal.

Paremal järjel oleva õpialse magamisase. Ta elab oma tädi perega. Vanemad elavad maal.

 

3.3.14etioppia 029

Magamisruum enne

Magamisruum enne

Magamisruum pärast

Magamise ruum pärast

Ruum koolitöödeks

Ruum koolitöödeks

Lastel külas

Lastel külas

Ühe lapse kodukülastuseks kulus terve pärastlõuna. Alguses sõitsime taksoga, ent kui tee sai otsa, pidime veel veidi mäkke ronima. See, mis ees ootas oli küll ettearvatav, kuid siiski oma silmaga nähes ehmatav. Lapsed magasid tühja suhkrukoti peal nurgas ja neil ei olnud praktiliselt mitte midagi. Silma jäid vaid poolikus korvis olevad koolivihikud ja seina peal suur plakat amhaari- ja ingliskeelsete tähtedega ning ka mõned kergemad sõnad piltidega. Plakati abil õpetab vanem õde, kes on 4.klassi õpilane, oma 7-aastast venda, kes veel koolis ei käi. Nende vanemad on surnud ning seetõttu elavad nad tädi juures, kes aga ei jaksa neid üleval pidada ja koolitada.

Tädi nõusolekul otsustasime, et väikevend läheb järgmisel päeval õega kooli kaasa ning alustab oma õpinguid 1. klassis. Kooli jaoks poisil riideid muidugi ei olnud. Olid vaid katkine suur räbaldunud jakk, lühikesed püksid ja katkised plätud, millega ta järgmisel päeval kooli värava taha ilmus. Direktori kabinetis oli meil õnneks varasemalt kogutud mõningaid riided. Nii saimegi pisikese poisi riidesse ning vihikute ja koolikotikesega klassini juhatada. Ta oli väga õnnelik selle üle. Iga kord, kui teda 1. klassis esimeses reas istumas näen ja tema silmadesse vaatan, pean oma pisaraid väevõimul tagasi hoidma. Iga päev näen, kuidas ta õde tema eest kooliaias hoolitseb ja temaga mängib. Nad on küll alles lapsed, kuid vahel tundub, et nad on nagu väikesed vanainimesed, sest nad on oma lühikese elu jooksul palju kannatanud – see kannatus on neile näkku kirjutatud.

Järgmisel päeval külastasin teist perekonda. Seal olid ema ja neli last. Emal oli pisike putka maja küljes, kus ta müüs tomateid, kartuleid, tšillit ja veel paari asja. Kõige vanem vend on juba täiskasvanud ja töötab ülikooli juures juuksurina. Kaks keskmist last käivad koolis ja neljas on veel liiga pisike. Isa on neil surnud ja isegi matuste jaoks ei olnud neil raha. Nad elavad riigi antud pinnal ja neil on kaks pisikest uberikku tuba. Tagumine on magamistuba, kus on üks 1,5 inimese laiune voodi, millel nad kõik koos magavad. Eestoas on paar tooli. Selles toas oli nii pime, et külalise tulekuks keerati tugevam pirn sisse, sest siis oli neid vähemalt näha. Ka sealt leidsime ühe venna, kes oli räbalais ja kingadeta. Temagi läks oma vanema õega järgmisel päeval kooli, kus kordus täpselt sama protsess, nagu eelkirjeldatud poisiga.

Külastasin veel paari kodu ja olukord oli sarnane: lapsed magasid põrandal, mõned madratsil, mõned mitte. Võib-olla on nurgas kapp ja üks-kaks tooli, aga see on ka kõik. Mööbelgi ei pruugi tihti nende endi oma olla, vaid on juba eelnevalt elamises sees olnud.

Vahel tulevad inimesed kooli ja küsivad, kas me ei saaks nende lapsi aidata, sest nad ise lihtsalt ei jaksa neid koolitada. Siis aga võtangi kodukülastuse ette.

ANNIKA

Magamisase

Magamisase

Kööginurk

Kööginurk

Magamistuba

Magamistuba

Magamistuba/köök

Magamistuba/köök

Koos pere ja naabrilastega

Koos pere ja naabrilastega

Oxnard Youth Academy teine koolimaja

Oxnard Youth Academy teine koolimaja

Sellel kooliaastal kolis Oxnard Youth Academy teine kool esimesest koolist umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõlemad koolid on eraldi administreeritavad, mis tähendab seda, et esimeses koolis saab õppida 1. – 5. klassini, teises aga 1. – 6. Inglise keele tunde nimega „Spoken English“ annan mõlemas koolis: esimeses õpetan keelt kõikidele klassidele enne lõunat ning teises vanematele ehk 4. – 6. klassile peale lõunat.

Minu tunniplaan teises koolis

Minu tunniplaan teises koolis

Ühest koolimajast teise liigun kohaliku bajaj-ga, mis sarnaneb meie mõistes marsruuttaksoga. Et aga takso peale saada, on soovitatav sõita algusest lõppu ning seda ma õnneks teengi.

Enamus meie toetatavatest lastest õpivad esimeses koolis, mille kõrval asub ka laste lõunasöögikoht. Teises koolis käivad lapsed, kelle elukoht on sellele lähemal ning need on enamjaolt 6.klassi õpilased. Kuna kooliaasta algusega kaasneb alati ka laste kolimine, kaotasime sellel aastal elukoha vahetuse tõttu 13 last. Riigikoolist saime aga juurde uued tugeva õppeedukusega õpilased. Riigikoolides õpivad ainult majanduslikult vähekindlustatud lapsed.

Oxnardi teises koolis õpib umbes 70 last. Õpetamise seisukohalt on see muidugi suurepärane, sest jõuan kõik lapsed tunnis kord-kaks tahvli ette lugema kutsuda ning nende kirjalikke nii tunni- kui ka kodutöid kontrollida ja parandada. Koos direktoriga proovime jälgida õpilaste taset, kuid ka seda, keda ja kuidas aidata saaks.

Teise kooli direktor on noor mees ja esimese aga naine. Õpetajad on samuti kõik noored, v.a inglise keele õpetaja, kes on küll vana mees, kuid siiski südamega asja juures. Temaga arutan ka mina, mida siinsetele lastele kõige vajalikum õpetada oleks ja selle järgi sean ka oma tunnid.

ANNIKA

Pildid teisest koolimajast

IMGP1304

IMGP1286

IMGP1296

IMGP1295

IMGP1283

Suhted annavad elule mõtte

Suhted annavad elule mõtte

Ühes Lõuna-Eesti maakoolis on õpetaja, kes vaatamata rahulikule ja stabiilsele elule, tahab rohkem teada saada lastest, kes elavad kaugel Aafrikas. Ta on koolis rääkinud õpilastele kahest väga erinevast maailmast, millest üks asub Eestis, teine aga kaugel Etioopias. Need maad erinevad üksteisest palju, kuid samas on hulgaliselt sarnasust. Lugedes õpetaja saadetud laste kirjeldusi oma päevadest Lõuna-Eestis Kambjas või kaugel Etioopias, võib märgata, et isegi söögikordade arv päevas ei ole nii oluline kui meie igapäevased suhted. Kui Eestis ei jagu kümnete viisi õdesid-vendi, et lõbusalt aega veeta, valime selleks sõbrad väljastpoolt pereringi. Sõbrad muutuvad meile tihti sama oluliseks kui pereliikmed, vahel isegi tähtsamaks kui oma õed ja vennad.
Ent igas erinevuses on alati põhjus. Vahel võib erinevus näida negatiivse varjundina. Kohal olles saavad aga erinevused selge vastuse. Eesti talv tundub kaugel soojas väljakannatamatu, nagu meile siin näib hale Etioopia laste ainus söögikord. Raske on Eesti igasse perekonda kujutada kuut last või sedagi, et kõiki väikseid lapsi võiks tõsine haigus tabada.
Mulle tundus, et laste kirjade lugemine aitab väljaspool enda mugavustsooni mõista paremini erinevusi, elu tasakaalu ja ilu.

MERLE

Koolis
20.jaanuar
Olin sisse maganud ja pidin hästi kiiresti tegutsema.Tegin kiiruga mõned võileivad ja hakkasin kooli poole astuma. Esimene tund oli muusikaõpetus. Õppisime plokkflöödil mängima „Poisid ritta!“ Mul läks see natuke sassi.Laulsime veel laulu „Taat, ära maga!“. See oli lõbus ja naljakas laul.

Suur vahetund
Peale kolmandat tundi on meil suur vahetund ja see kestab 45 minutit. Lasksime teistega koos liumäest alla. Mäel olid künkad ja ma sain natuke põrutada. Laura rikkus reegleid ning Olle ja Taavi viskasid Laurat seepärast lumekuulidega. Üks Olle kuul tabas ka mind. Kui kell helises, hakkasin klassituppa minema. Tuju oli natuke hea ja halb. Järgmise päeva suures vahetunnis sõitsime kelkudega mäest rongi. Minu kelk oli kõige viimane. Kukkusin kelgult mitu korda lumme, kuid haiget ei saanud. See oli väga lõbus. Naersime kõik. Olin väga kurb, kui koolikell helises ja vahetund läbi sai.

Inglise keele tunnis
Täna läks mul selles tunnis hästi. Töövihikus olid ainult mõned vead. Õpetaja Eha näitas meile erinevaid pilte ja me tegime nendest lauseid. Õppisin mõned uued sõnad. Kui tund lõppes, oli mul hea meel. Algas söögivahetund ja saime minna õue kelgutama.

Ühiskonnaõpetuse tunnis
Neljapäeviti on meil inimese- ja ühiskonnaõpetuse tund. Selles tunnis saime teada, et kõik lapsed maailmas ei saagi koolis käia. Nad peavad hoopis tööd tegema, poisid sõdima. See oli kurb. Vaatasime kaardilt, kus need riigid asuvad. Õppisime veel laste õiguseid ja seadusi. Siis veel ohutust ka. Väga õpetlik tund oli.

Pühapäev
23.jaanuar
Ärkasin kella üheksa paiku. Väljas oli juba suur valge. Sõitsime eile ema sõbranna poole ning jäime sinna ka ööseks. Kedagi polnud veel üleval. Alles siis, kui ema ärkas, tulin voodist välja. Hakkasime hommikusööki valmistama. Isa ja tema sõber magasid veel ja seega sõime hommikust nendeta. Kella kahe paiku hakkasime koju tagasi sõitma. Koju jõudes viisin kohe koerale süüa. Siis panime emaga porgandipiruka taigna kerkima. Seni, kuni see kerkis, õppisin ja tegin endale õpikute jaoks järjehoidjaid. Siis pistsime piruka ahju. See tuli hea välja. Vaatasin veel enne magaminekut telekast „Garfieldi“ ja lugesin raamatut. Väga lahe päev oli. Ma ei tülitsenud kellegagi. See oli hea tunne.

Kunstiõpetuse tunnis
24.jaanuar, esmaspäev
Alguses joonistasime harakat, mis meil oli pooleli jäänud. Panin talle palju sulgi juurde. Pärast hakkasime ämblikut kustukummi abil joonistama. Mina ämblikke ei karda. Mulle nad meeldivad. Pilti päris valmis veel ei saanud. Reedel teeme talle raami ümber. Mulle meeldis eriti jooni tugevamaks teha.

Sporditunnis
26.jaanuar, kolmapäev
Sõitsime täna valla bussiga võimlasse. Alguses võimlesime spordihoones. Igaüks tegi teistele ühe harjutuse ette. Mina tegin „küünalt“. Siis harjutasime pulgavahetusega teatejooksu. Mul ei kukkunud kordagi pulk maha. Pärast seda hüppasime hüppenööriga. See tuli mul hästi välja. Rahvastepall on minu lemmik-mäng. Mind löödi mängust välja alles päris lõpus. Läksin siis redelitele ronima. Kui riietusruumist välja tulin, oli mul natuke kurb meel. Tahtsin, et see tund edasi kestaks.

Loodusõpetuse tunnis
02,veebruar
Täna uurisime maavarasid. Õpetaja Lembit pani laua peale palju karbikesi, kus olid sees kriit, põlevkivi, lubjakivi, kivisüsi, rauamaak, mitut liiki marmorit, graniit, settekivimeid, vilgukivi. Nuusutasime ja katsusime neid. Süsi tegi käed mustaks, rauamaak punaseks. Mulle meeldis kõige rohkem vasemaak. See nägi välja nagu kuld. Vasemaagi tükis oli veel sinist ja lillat värvi. Taavi küsis õpetaja käest: “Kust said kivid omale nime? Ja milline oli kõige esimene kivi?“ Õpetaja Lembit arvas, et osa nimesid panid teadlased. Saime teada, et Eestis pole ei kulda ega hõbedat, naftat ega kivisüsi. Meie maavaradeks on põlevkivi, turvas, liiv, sai ja lubja- ning paekivi. Mulle meeldis väga see tund.

Peale tunde
19.aprill
Suur kevad on käes. Täna lähen peale tunde Karl-Eriku tallu ratsutama. Peale trenni lõppu tuleb mulle arvatavasti ema järele. Kui ta seda teha ei saa, lähen koju jalgsi. Minu koduni on ratsatalust umbes kaks kilomeetrit. Hea on kevadel jalgsi koju minna. Kuulda teel metsvintide „siit metsast, siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk“ laulu. Näha oma ümber kollaseid lapsuliblikaid ja tunda, kuidas päike soojendab selga. Minu koolitee viib kord mäest alla, kord üles. Hommikul kooli minnes näen seepärast juba kaugelt kooli katust ja tema rohelist seina. Kui mul midagi õppimata on jäänud, mõtlen koolimaja vaadates: “Teen selle vahetunnis ära.“ Ka Pangodi järv paistab hästi ära. Praegu on tal veel jää peal.
Koju jõudes hakkan õppima. Vahel aitan ka emal süüa teha. Pärast aga lähen männimetsa jalutama. Vaatan, mis metsa all uut on juhtunud. Kas näsiniin õitseb juba? Tahame terve kooliga seda siis vaatama tulla. Näsiniine õitsemine on üks kevade tunnuseid. Paljud meie kooli lapsed ei tunne seda väikest põõsast ning mina saan neile siis teejuhiks olla.