Häälega Lõuna-Aafrikast Soddoni

Häälega Lõuna-Aafrikast Soddoni

Rännanud umbes kaks ja pool kuud oma kamraadi Lauri Lehtsaarega mööda Aafrikat, saabusime 9. detsembril 2012 (ehk vist 30.03.2005 kohaliku aja järgi?) räsitute ja rokastena oma reisi sihtpunkti: Soddo, Wolaita, Etioopia. See on paik, millega usin lugeja on arvatavasti juba hästi tuttav. Esimesed muljed: nagu koju oleks jõudnud. Bussi pealt maha astudes ümbritses meid otsekohe kari uudishimulikke lapsi. Ja juba oligi kosta mootorratta mürinat: Laur ja Bisrat tulid meid tervitama.

Ja nii algaski meie kommuunielu Etioopias. Tulime suure hurraaga kooli ehitama, aga ehitusplats oli alles metsa all. Polnud hullu, sest leidsime kiiresti ka muud rakendust. Ja eestlasi lendas siia maakera nurka sisse uksest ja aknast: kohe esimesel päeval püüdsime Soddo tänavatelt kinni Eesti Aafrika ekspeditsiooni, kes maasturitel mööda Musta Mandrit kimasid. Õige pea liitus meiega võttemeeskond, kes asus järgmise sügise teletäht Vaba Tahte Valterit videolindile jäädvustama. Ei saanudki enam hästi aru, kas tegu on suveräänse riigi või Maarjamaa kolooniaga…

Mis siis toimus nende paari nädala jooksul? Aitasime koolis kaasa, kus oskasime: tegime lastele tunde, arendasime nende inglise keele oskust ja püüdsime kaasa aidata uue konkurentsivõimelise põlvkonna harimisele. Tegevusi oli seinast seina: laulsime, voltisime, vestlesime ja tegime teadust. (Siinkohal oleks üks omaalgatuslik üleskutse: pidades oluliseks loodusteadusi, jäi mind häirima kohalike õppevahendite vähesus. Neile oleks vaja hankida mikroskoope, kolbe, igasuguseid muid katseseadmeid – lastele kuluks ära küll. Peab mainima, et õpilased on siin väga teadmishimulised, asjaolu, mida raisku lasta oleks kurjast.) J

Minule vast kõige südamelähedasemad olid ikkagi järeltunnid. Nimelt, kuna meid, eestlasi, nii-öelda õpetajaid, oli palju, jaotasime nõrgemad õpilased väikesteks mõneliikmelisteks rühmadeks ja nii saigi igaüks keskenduda paari-kolme lapse inglise keele arendamisele. Mitte olles väga suur laste sõber, võin siiski öelda, et veetsin minu kätte usaldatud paari tüdrukutirtsu ja värviraamatu hulgas ühed reisi südamlikumad hetked.

Nojah, ja nüüd ongi aeg edasi liikuda: Lauri sõidab varsti koju ja mina vaatan, mida see manner mulle veel pakkuda suudab. Kool jäi küll ehitamata, aga võib-olla siis ongi põhjust teinekord tagasi tulla. Meelde jäävad ühised õhtud, mis on täis naeru ja nalja, tänaval kätt pihku suruvad marakratid ja unustamatu Etioopia köök.

MARTIN KUUSK

Füüsikatunnis

Hawassas

Hawassas

Kuu on möödunud hetkest, mil lennuk koos minuga sellele teisele maale, mida kutsutakse Etioopiaks, maandus. Merle kirjutas ühes oma blogis, et Etioopias aeg mitte ei lähe, vaid tuleb. Lugesin seda siis, kui olin veel Eestis ja ei mõistnud, mida see täpselt tähendab. Nüüd siin olles saan ma tema mõttest aru.  Meie mõistes ei ole siin nagu suurt midagi teha, kuid niisama vahtida ei ole samuti aega. Meil ei ole küll kuhugile kiire, ent päevad jõuavad ikkagi märkamatult üksteise järel õhtusse: toimub selline vaba kulgemine, mida meie ei dikteeri.

Samal ajal, kui Merle pealinna uutele võitlejate vastu sõitis, otsutasime mina ja Annika samuti end veidi tuulutada ja reisida natuke suuremasse linna, Hawassasse. Hawassa on võrreldes Soddoga elanike arvu poolest peaaegu võrdne, kuid välimuselt tundub justkui suurlinn. Kõik on kuidagi arenenum, kaasa arvatud  inimesed, kes tunduvad tsiviliseeritumad.

Linnas saime kokku oma advokaadist sõbra Noaga ja kohvifarmerist sõbra Assafiga. Vaatamata sellele, et mõlemad mehed on kõrgel positsioonil, ei tunneta neis mingtki ülbust või kõrkust. Rääkisin advokaadihärrale oma suurest murest, et ei ole juba pikka aega söönud midagi, mis tervisele kahjulik, kuid maitsemeeltele meelepärane. Mees oli kohe väga abivalmis ja ütles, et teab, kust võiksin oma probleemile abi saada. Teinegi kohalik sõber Assaf tuli appi ja sõidutas meid Etioopia mõistes väga peenesse paika, Lewi hotelli restorani. Otsustasime, et tahame pizzat süüa. Olin pisut skeptiline selle pizza suhtes, sest kogemused on juba õpetanud, et kui tellid elevandi, saad kaelkirjaku või vastupidi. Aafrikas lihtsalt käib asi nõnda. Teenindus oli hea ja kliendid tundusid samuti teistsuguse olemisega kui mõnes väikses Soddo putkas, sest keegi ei karju sulle: „Farenz-farenz! (e.k valge-valge)“. Pizza toodi lauda. Vaatasin, nägi välja nagu pizza, nuusutasin ja ka mu nina ütles, et tegemist on pizzaga. Jäänud oli veel suu ja keel ning, oh üllatust, ka need ei pidanud pettuma. Kõik mu meeled olid tuvastanud, et tegemist oli õige asjaga. Minuga olid päri ka Annika ja teised tumedama nahaga sõbrad. Mida rohkem sai nauditud seda itaallaste välja mõeldud ning etiooplaste valmistatud rooga, seda paremaks läks tuju ja valjemaks hääled. Räägiti läbisegi nii eesti, inglise kui kohalikus amhaari keeles. Söödi  isukalt kahte suurt pizzat  ja telliti veel juurdegi. Vahelduseks söömisele vaieldi, kuidas ikka oleks õige hääldus sellele pirukale, kuid see ei tähenda midagi halba, sest siin lihtsalt vaieldakse palju ja kõikjal. Tegeliku ei loe, milline on õige hääldus, mis värvi on nahk su seljas, ega see, mis keel sul suus on… Hoolimata sellest, et toit on Itaaliast, jook (coca-cola) Ameerikast, inimesed Eestist ja Aafrikast, on meie vahel mõistmine ja üksmeel, tõeline rahvaste sõprus.

Kered täis ja meel hea, hakkasime liikuma tagasi paika, kus ootavad meid voodid ja padi – ainukesed asjad, mis olid veel puudu täielikust õnnest. Sõitsime mööda kohalikku avenüüd hotelli poole. Kohvifarmeri autoraadiost kõlas laul, mille iga teine sõna on Jeesus ja viis ning rütm kui eestimaisel jõululaulul. See suur sööming ja muusika tekitasid minus imeliku tunde. Meenus, et Eestis on aeg, mil pannakse Raekoja platsile kuuske üles, poodides toimub võistlemine kaupmeeste vahel, kes müüb enam ning võistlus klientide vahel, kes jõuab ikka suuremad ja säravamad kingid osta. Minus oli tekkinud tunne, mida vist nimetatakse jõulumeeleoluks. Kõik oli justkui päris: kere oli jõuludele kohaselt täis pugitud, muusika meenutas samuti jõule, ent autoaknast välja vaadates olid kuuskede kohal palmid ning tuul keerutas lume asemel tolmu üles.

Oma voodisse jõudes valdas mind rahulolu, hoolimata prussakatest, kes kohati on suured kui stepikilpkonnad. Viskasin voodile pikali ja meenutasin möödunud päeva. Mõtlesin, kui vähe on inimesele ikka õnneks vaja: sööda ainult kere täis ja kohe lööb nurru. Samas võib ninaesine olla koguaeg hea, aga õnne pole kusagil. Jõuan oma mõttemõlgutustega sinna, et meie õnn ei seisne niivõrd selles, mis meil on, vaid selles, kui palju me oskame hinnata seda. Arvan, et võidumees ei ole see, kellel on surres rohkem asju ,vaid see, kes on osanud paremini kasutada seda, mida talle on kingitud.

NORMAN

Addisist Soddosse 18.oktoober 2012

Addisist Soddosse 18.oktoober 2012

Kaasmaalane Timo oli kursis ka parimate transpordivõimalustega ühest linnast teise. Skybussi viietunnise sõidu eest küsiti 5,60 eurot, mis sisaldas pakendis mahla, keeksi ja vett. Isegi koti eest ei küsinud sel korral keegi lisa birre(23 birri on üks euro). Reis meenutas suvist Tartusse sõitu, kuid kõrvulukustava muusika saatel, mis vaheldus rõkkava naeruga. Televiisorist jooksis aegajalt komöödia, mida jälgisid eranditult kõik. Jälgisin aknast rohelist liikuvat Aafrika maastikku ja mõtisklesin. Kas sellist naeru võib tekitada päike? Põhjas ei kohta kunagi nii südamest naervaid inimesi. See naer oli nakkav!
Awasasse jõudes peatusin oma tavapärases hotellis, bussijaama lähedal, et hommikul esimese bussiga Soddosse sõita.

MERLE

Addissis Soddosse (2)

Addissis Soddosse (3)

Addissis Soddosse (4)

Addissis Soddosse (1)