Miks ühiselamu?

Miks ühiselamu?

2021 aastal sattusid kaks Eesti noormeest Joonatan Lepik ja Martin Ruumet koos kohaliku pastori Dawit Gudunoga külastama Mana Ja Manša hõime. Pastor Dawit Gutuno oli külastanud seda piirkonda juba paar aastat. Mana ja Manša hõimu rahvad elavad täielikus islotasioonis. Nende hõimude tume minevikupärand, veel umbes 100 aastat tagasi esinenud kannibalism, on tekitanud olukorra, kus nende kodupiirkonnas on hariduse omandamine võimatu. Põhjuseks on põlgus ja tagakiusamine naaberhõimude poolt. Kuna kohalike hulgas pole ka reisimine ühest piirkonnast teise kombeks, jääb see pärand nendega seotuks. Hõimude tagakius oli ka üheks põhjuseks, miks pastor Dawit otsustas just sinna piirkonda suunata oma evengeelse töö.

Aafrikas on juurdnud traditsioonide murdmine äärmiselt keeruline ja aeganõudev. Etiooplased ise lausa jagavad traditsioonid kasulikeks ja kahjulikeks. Äärmuslik vihkamine on juurdunud ka kirikusiseselt. Näiteks ei kasuta keegi kirikupinki, kuhu on istunud Mana ja Manša hõimu inimesed. Vaen on nii tugev, et pink lihtsalt põletatakse pärast nende kasutamist. 2008 aastast on riiklikult käivitatud mitmeid projekte, et muuta iganenud harjumusi. Tänapäeval on Mana ja Manša hõimud põllupidajad ja saavad oma elu korraldamisega kenasti hakkama. Ometigi juurdepääs nende hõimude juurde sisuliselt puudub, lähim asula on 2-3-tunnise jalgsimatka kaugusel. Riigil puudub võimekus sinna piirkonda koolimaju ehitada, sest puudub igasugune infrastruktuur.

Ainuke võimalus anda ka nende hõimude lastele haridus, on tuua nad oma kodukohast eemale internaatkooli ehk ühiselamusse. Oleme 14 aastat tegutsenud Soddos, Lõuna-Etioopias. Soddo asukoht on piisavalt kaugel tagakiusatud hõimude asupaigast, et takistada üldist põlgust ja kiusamist. Ühiselamuprojekt saigi loodud eesmärgiga anda tagakiusatud Mana ja Manša hõimude lastele võimalus koolihariduseks.

Ühiselamu ehituse protsess

Ühiselamu ehituse protsess

Mana ja Manša hõimude tütarlaste ühiselamu ehitus on hoogsalt alanud. Valminud on territooriumi aed, vundament, veeühendused, kanalisatsioon. Ehituse protsessis on tunda Jumala juhatavat kätt. Oleme vaimustunud, et protsess on alanud üllatusliku sujumisega.

Projekti ülevaataja koha peal on meie koostööpartner pastor Dawit Guduno.  

Varsti alustab Sodos kooliteed 20 esimest noort neiut nendest hõimudest. Kooliaasta algab septembri keskel ja koju esimesi tunnistusi näitama minnakse siis veebruaris, kuu kodudes ja tagasi kooli teiseks poolaastaks, mis kestab juuni lõpuni.

Dawit Guduno on Lõuna-Etioopia evangelist, kes on pühendanud oma elu hõimurahvaste evangeliseerimisele. Tema südamesoov on parandada haridusele juurdepääsu neis piirkondades, kus pole vajalikku infrastruktuuri ega elektrit ning  kaugemalasuvasse kooli pääseb ainult jala, võttes aega mitu tundi. Sattusime temaga koos 2019. aastal Mana ja Manša hõimude juurde. Olukord puudutas kõiki, kes seda piirkonda külastasid.
Oleme MTÜ Damotas südamest tänulikud iga kaasamõtleja ja toetaja eest. Uued algused on meid kõiki ees ootamas, nii armsal kodumaal Eestis, kui ka kaugel Etioopias.
Ühiselamu aasta ligikaudne kogukulu on lapse kohta 215.- eurot, selles sisaldub kahe kasvataja/õpetaja töötasu, laste kolm sooja toidukorda, muu majapidamiskulu. Lastel on samas majapidamises võimalus pesta pesu ja ennast. Ühiselamusse tuleb söögiruum/elutuba kahekümnele õpilasele söögilauaga  ning õhtuses  osaduses viibimiseks. Eraldi on kaks magamisruumi.
Mõelgem koos neile kaugetele ja sügavatele vajadustele ja võimalusel toetagem südame järgi toe vajajaid, jätkame ka nendele lastele isiklike toetajate otsimist.
Vaata videoklippi ehituse senisest protsessist

Koolihariduse vajadusest täpsemalt saime teada pastor Dawitiga läbi viidud intervjuust.

Pikakasvuline ja siledanahkne rahvas, rahvas, keda kardetakse ligidal ja kaugel, rahvas, kes on vägev ja vallutaja, kelle maad jõed uhuvad. Jesaja 18 

Kas etiooplased usuvad Jumalat? 

Jah.

Miks etiooplased Jumalalt abi ei küsi? 

Etiooplased on uhke rahvas, nad ei ole kunagi olnud koloniseeritud, pole alandlikud Jumala ees, nende usk pole korrektne. Jumal ei tööta nendega. Eesmärk – inimesed peavad pöörduma nägudega Jumala poole, me peame muutma mõtlemist piibli järgi. Töötame palju, õpetame neid, et anda kvaliteetne haridus. Nad peavad õppima Jumalat paremini tundma.

Kas sa tead midagi Eestist? 

Tean – kunagi oli üks sõber Eestist. 

Kui käid Sodos ringi, näed, et vaesust on igal pool, paljud inimesed vajavad abi. Miks sa otsustasid toetada just Mana ja Manša hõime? 

Minu süda kuulub nendele hõimudele. Neil pole mitte mingisuguseid õiguseid. Tauro piirkonna rahvas on nad välja tõrjunud, sest piirkonnas, kus hõimud elavad, olid inimesed põlvkondi tagasi inimsööjad. Olen sinna saatnud evangeliste, et Tauro inimesed oma suhtumist muudaksid. Tahan tuua hõimud rahva sekka kirikuõpetuse kaudu, et nad ei tunneks ennast tõrjutuna. 

Kuidas aitab Etioopia valitsus vaeseid, kuidas töötab sotsiaalministeerium?

Etioopias on rohkem kui 85 hõimu. Valitsus ei suuda kõike seda hallata – korruptsioon, sõda, nälg, põud, veepuudus. Valitsus teeb väiksed asju, mõnikord antakse 15 kilo maisi, mõnes kohas tuuakse veevõtukoht lähemale, mis on ka suur asi. Minu isa, kes on praegu 100-aastane, pidi vett tooma kümne kilomeetri kauguselt. 

Kuidas abistab Wolaita kohalik valitsus oma vaeseid?

Wolaita valitsusel pole õigusi, Etioopia valitsus ignoreerib neid, sest piirkond on vaene. Valitsus abistab rikkaid piirkondi, kust tuleb riigile raha. 

Miks valisid Mana, Manša hõime toetama just need inimesed, kes juba toetavad Sodo õpilasi?

Teist valikut polnud ja nad jäid mulle silma, seega pöördusin nende poole. 

Kuidas suhtub etiooplane valgesse välismaalasesse? Kas ta mõtleb, mis emotsioonide või tunnetega jagab välismaalane seda, mida siin koges?

Oleneb inimesest. Tänavainimesed mõtlevad ühtmoodi ja teised, haritud inimesed, mõtlevad teistmoodi. Abi vajab kogu maa!

 

Sinu kannatused võtan ma enda peale

Sinu kannatused võtan ma enda peale

Nii suure tähendusega tervitust pole ma kirjutanud kunagi ühelegi kirjale. See on Sidamo tervitus. Värvikirevast rahvustekooslusest Etioopias on eriline rikkus meie kultuuriruumi midagi uut kaasa võtta. Wolaitalaste naabrid on Sidamo rahvas, kes jääb umbes 100 km kaugusele Wolaita Soddost.

Sõitsime Awassasse, et kohtuda sõpradega, kelle abil saime pealinnast kätte oma mahajäänud kohvrid. Tugevate traditsioonidega kultuuris on iga päev eri üritused, mis on seotud kas pulmade, lapse sünni või matustega. Meid haarati kaasa ühele perekonnasisesele pulmadele järgnevale koosviibimisele.

Külastasime vastabiellunud pruudi onu kodu, kogunenud oli umbes 25 inimest. Lähisugulased kutsuvad peale pulmi kordamööda vastabiellunuid õhtusöögile, et tervitada pruudi abikaasat perekonda vastuvõtuks. Mis iganes peaks olema nende elus kunagi murekohaks, on nad sinna koju alati teretulnud. Olen ka enne osalenud paljudel traditsioonilistel koosviibimistel. Ühised laulud koos palvega ja õhtusöögiga on hoolimise ja armastuse märk, kinnitus perekonda kuulumisest. Selle koosviibimise ühine palve oli nii liigutav, et raske oli ükskõikseks jääda ja järgnevatel päevadel sellele mitte mõelda.

Wolaita kultuuris pole ma kuulnud tervitusest, mis tähendab tõlkes „Sinu kannatused tulgu minu peale!“. Proovin mõelda, keda oma sõpradest või kõige kallimatest inimestest olen alati valmis nii tervitama. Kas üldse? Tervitajale aga vastatakse samaga. Isegi kui need on lihtsalt väljaöeldud sõnad, siis nende mõjus ei peaks kahtlema. Selline tervitaja on igal juhul rahu tooja.

Kui palju ilu võib olla meile tundmatus kultuuris ja kui rikastavad on erinevad ilusad kombeid, mida võiks kodus jagada …

Nende mõtetega lõppes meie nädalavahetus Awassas. Sõitsime lennult maha jäänud kohvritega tagasi Soddo poole. Minek nagu ikka: pool tundi kauplemist kohvrite tasu üle, siis tund bussis ootamist, et kohad täituksid. Bussi täitudes tuli hoopis bussivahetus teha, sest ega enne sõidu alustamist keegi bussi korrasolekut ei kontrolli.

Viimase intsidendina vaidlesime selle üle, et mitte maksta topelt kohvrite transpordi eest, sest eelmise bussi kohvrite korraldaja oli kadunud koos raha ja katkise bussiga. Kella kaheksaks olime Soddos.

Reisimisega seotud ebamugavuste juures on ka palju head, mis paneb halva unustama. Järgmise päeva hommikul oli koosolek ühiselamu ehituse plaanide teemal. Mingil enneolematul viisil sai arutelu nii kiire lahenduse, et hotelli tagasi jõudes tuli rõõmust nutt. Kiired lahendused ei ole siin üldse tavapärased. Siiski on ka selles kultuuris vaja jätkuvat usku, et head asjad ei ole Jumala plaani kohaselt keerukad ehk sünnivad kiiresti.

Ühiselamu ehitamine

Ühiselamu ehitamine

Novembris pakime taas kohvreid, et lennata Etioopia pealinna Addis Abebasse ja sealt edasi Soddosse. Meid on sel korral viis.

Aastate möödudes ei õpi 120 õpilast enam põhikoolis: neist on sirgunud noored, kes vajavad toetuseks arutlevaid vestlusi ja julgustust. Nad õpivad ilma laua, tooli ja elektrita ning tihti tühja kõhuga, aga tulemused on kõigist ootustest paremad. Tänu järjepidevale toetusele ja laste endi arusaamisele, et teadmistest ja tarkusest sõltub edasine elu nii isiklikul kui ka kogu ühiskonna tasandil, on see imeline protsess teoks saanud.

Andja annab ja saaja võtab vastu kogu südamest, et saada parim tulemus. Nagu alati jagame lastele kogu aasta varu riideid, jalanõusid, õpikuid ja koolikotte. Tellime uued koolivormid ja vajaduse korral perele uued madratsid. Minemisel on alati ka värske fookus.

Etioopia on olnud viimased paar aastat keerukas poliitilises olukorras, räsitud kodusõjast ja rahutustest. Põhja-Etioopia ülikoolid on suletud ja tudengitel üle Etioopia on õppimine takistatud. Paljud õpilased on jõudnud stardipunkti, et alustada unistuste elu ülikoolis, leidmaks hiljem oma esimene töökoht. Töökoht garanteerib toidu kogu perele ja ka õppemaksu toetuse oma noorematele õdedele-vendadele.

Täiesti uus katsumus on sel aastalõpul ühiselamu ehitamine tüdrukutele, kelle elukoht on kolme tunni jalgsitee kaugusel lähimast koolimajast. Selle erilise ülesande saime tänavu kevadel, kui Joonatan Lepik ja Martin Ruumet külastasid Mana ja Manša hõime. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende perede silmis näha aga lootust ja sihikindlust, ainus igatsus on saada võimalus õppida koolis. Riigil ei ole vahendeid, et ehitada koole küladesse, kuhu pole ligipääsu, lastele aga jääb kolmetunnine matk liiga pikaks, et ühel päeval kooli ja tagasi koju jõuda. See ajendas leidma eestlaste abiga vahendeid, et ehitada ühiselamu.

Esimesed viljad

Esimesed viljad

MTÜ Damota esimesed lapsed, kes alustasid oma kooliteed 12 aastat tagasi, on jõudnud keskkooli lõpusirgele. See pole ainus rõõm.

Õppides ilma laua, tooli, elektri ja tihti tühja kõhuga on tulemused kõigist ootustest parimad.

Tänu sinu järjepidevale toetusele ja laste endi arusaamisele, et teadmistest  ja tarkusest sõltub edasine elu nii isiklikul kui kogu ühiskonna tasandil, on see imeline protsess teoks saanud. Andja annab ja saaja võtab vastu kogu südamest, et saada parim tulemus. Just nii meie lastega ongi, parimad oma koolis.

Kõik 13 õpilast pääsesid ülikooli. Tänuks ja kinnituseks, mõned õpilaste videod tuleviku mõtetest.

Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!

  1. aasta kevadel toimuma pidanud reis, mis jäi pandeemia tõttu ära, oli nüüd veebruaris 2021. Saabusin Etioopiasse 30. jaanuaril. Eestisse jäi maha külm talv, Addis Abebas aga astusin lennukist maha sooja pealinna. Tegelesime Sodo linna õpilastega kaks nädalat, millega saab elust-olust üldise pildi. Inimeste elu on lihtne, eesmärk tundub olevat elada korraga üks päev.

Tuleb pingutada, et mitte lasta hukkamõistul võitu saada, kuid paljut on raske mõista. Kõik need kaks nädalat järgnesid tänaval hüüded „ferenge-ferenge“ ja tuldi küsima raha, justkui valge oleks jalutav rahakott. Kõige kurvem on näha 2–5-aastaseid lapsi, keda emad lausa julgustavad püsti tõusma ja minema valgete juurde väljasirutatud käsivarrega. Raha andmine aga ei aita … Või kui talle on oluline ainult tänane päev, et täna saaks süüa, siis võibolla aitab ka? Probleemi see ei lahenda, sest laps ei peaks tänaval raha kerjama, ammugi mitte ema õhutusel.

Noored mehed kõlgutavad kõnniteeäärel istudes päise päeva ajal jalgu. Kuhu on kadunud tahe midagi saavutada, ennast teostada, kasutada seda, mida sulle on antud? Kas jälle olen lääneliku maailmavaatega nii harjunud, et on raske mõista sellist olekut?

Samas on Sodo väga ilus koht. Olime Damota mäe jalamil, ilusas Sodo linnas. Rõdult avanes vaade otse Damota mäele. Loodus on võrratult ilus, tänaval aga jäävad silma prügihunnikud ühel ja teisel pool teed. Ilm on eestlase jaoks paras, keskpäeval veidi soojem kui meie suvel, hommikul ja õhtul langeb temperatuur umbes 16 kraadi peale.  Esimesel nädalal Etioopias ei osanud ma veel täpselt kirjeldada, mis tunded mind valdasid. Ühelt poolt tundsin end turvaliselt, justkui oleks juba mitmes kord Etioopias, kuigi see oli mu esimene. Õpilased, keda MTÜ Damota toetab, tegid sealse viibimise meeldivaks, nad võitsid lausa mu südame! Nende armsus ja innukus õppida ei saa külmaks jätta.

 

Hommikuti andsin ühele 10. klassi õpilasele inglise keele tunde, et teda järele aidata. Ta tegi ära kõik kodused tööd ja näitas vaikselt edusamme grammatikas. Tihedamalt suhtlesin 11. ja 12. klassi õpilastega. Kõik need poisid olid oma peres ainukesed, kes käivad erakoolis, ja nad pingutasid, et saada oma unistuste ametile. Kes tahab saada arstiks, kes IT-spetsialistiks, kes lektoriks ülikoolis.

Miks on meie kooliõpilased Eestis hariduse suhtes nii ükskõikselt meelestatud? Muidugi on ka neid, kes rõõmuga õpivad, kuid siiski näitavad uuringud uuesti ja uuesti, et Eesti õpilane ei lähe rõõmuga kooli. Kas meil on kõik liiga kergesti kättesaadav? Etioopias peab võitlema, et ellu jääda. Et muuta oma pere olukorda, on hariduse omandamine ja seejärel ameti õppimine möödapääsmatu.

Koroonakevade tõttu toimusid 8. klassi eksamid hiljem, mistõttu saabusid hiljem ka tulemused, mis tähendas, et pool 9. klassi läks lihtsalt kaduma, sest ilma nendeta ei saanud jätkata. Tulemused saabusid meie sealoleku ajal. Kogusime oma õpilased kokku, et arutada võimalikust variandist 9. klassi alustada hoopis sügisel: kuna paljudel õpilastel olid üsna halvad punktid, tundus parem neile tagada võimalus õppida kogu 9. klassi materjal. See oleks aga tähendanud, et nad ei tule kooli ka sel kevadel. Tüdrukute näoilme seda kuuldes rääkis enda eest: nad hakkasid peaaegu nutma, et ei saa kooli minna. Nad lubasid olla sel kevadel väga innukad õppijad, et ikkagi 9. klass ära lõpetada ja minna sügisel edasi 10. klassi.

  1. klassi õpilane Abenezer võttis selle kokku nii: „Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!“