Kuu on möödunud hetkest, mil lennuk koos minuga sellele teisele maale, mida kutsutakse Etioopiaks, maandus. Merle kirjutas ühes oma blogis, et Etioopias aeg mitte ei lähe, vaid tuleb. Lugesin seda siis, kui olin veel Eestis ja ei mõistnud, mida see täpselt tähendab. Nüüd siin olles saan ma tema mõttest aru.  Meie mõistes ei ole siin nagu suurt midagi teha, kuid niisama vahtida ei ole samuti aega. Meil ei ole küll kuhugile kiire, ent päevad jõuavad ikkagi märkamatult üksteise järel õhtusse: toimub selline vaba kulgemine, mida meie ei dikteeri.

Samal ajal, kui Merle pealinna uutele võitlejate vastu sõitis, otsutasime mina ja Annika samuti end veidi tuulutada ja reisida natuke suuremasse linna, Hawassasse. Hawassa on võrreldes Soddoga elanike arvu poolest peaaegu võrdne, kuid välimuselt tundub justkui suurlinn. Kõik on kuidagi arenenum, kaasa arvatud  inimesed, kes tunduvad tsiviliseeritumad.

Linnas saime kokku oma advokaadist sõbra Noaga ja kohvifarmerist sõbra Assafiga. Vaatamata sellele, et mõlemad mehed on kõrgel positsioonil, ei tunneta neis mingtki ülbust või kõrkust. Rääkisin advokaadihärrale oma suurest murest, et ei ole juba pikka aega söönud midagi, mis tervisele kahjulik, kuid maitsemeeltele meelepärane. Mees oli kohe väga abivalmis ja ütles, et teab, kust võiksin oma probleemile abi saada. Teinegi kohalik sõber Assaf tuli appi ja sõidutas meid Etioopia mõistes väga peenesse paika, Lewi hotelli restorani. Otsustasime, et tahame pizzat süüa. Olin pisut skeptiline selle pizza suhtes, sest kogemused on juba õpetanud, et kui tellid elevandi, saad kaelkirjaku või vastupidi. Aafrikas lihtsalt käib asi nõnda. Teenindus oli hea ja kliendid tundusid samuti teistsuguse olemisega kui mõnes väikses Soddo putkas, sest keegi ei karju sulle: „Farenz-farenz! (e.k valge-valge)“. Pizza toodi lauda. Vaatasin, nägi välja nagu pizza, nuusutasin ja ka mu nina ütles, et tegemist on pizzaga. Jäänud oli veel suu ja keel ning, oh üllatust, ka need ei pidanud pettuma. Kõik mu meeled olid tuvastanud, et tegemist oli õige asjaga. Minuga olid päri ka Annika ja teised tumedama nahaga sõbrad. Mida rohkem sai nauditud seda itaallaste välja mõeldud ning etiooplaste valmistatud rooga, seda paremaks läks tuju ja valjemaks hääled. Räägiti läbisegi nii eesti, inglise kui kohalikus amhaari keeles. Söödi  isukalt kahte suurt pizzat  ja telliti veel juurdegi. Vahelduseks söömisele vaieldi, kuidas ikka oleks õige hääldus sellele pirukale, kuid see ei tähenda midagi halba, sest siin lihtsalt vaieldakse palju ja kõikjal. Tegeliku ei loe, milline on õige hääldus, mis värvi on nahk su seljas, ega see, mis keel sul suus on… Hoolimata sellest, et toit on Itaaliast, jook (coca-cola) Ameerikast, inimesed Eestist ja Aafrikast, on meie vahel mõistmine ja üksmeel, tõeline rahvaste sõprus.

Kered täis ja meel hea, hakkasime liikuma tagasi paika, kus ootavad meid voodid ja padi – ainukesed asjad, mis olid veel puudu täielikust õnnest. Sõitsime mööda kohalikku avenüüd hotelli poole. Kohvifarmeri autoraadiost kõlas laul, mille iga teine sõna on Jeesus ja viis ning rütm kui eestimaisel jõululaulul. See suur sööming ja muusika tekitasid minus imeliku tunde. Meenus, et Eestis on aeg, mil pannakse Raekoja platsile kuuske üles, poodides toimub võistlemine kaupmeeste vahel, kes müüb enam ning võistlus klientide vahel, kes jõuab ikka suuremad ja säravamad kingid osta. Minus oli tekkinud tunne, mida vist nimetatakse jõulumeeleoluks. Kõik oli justkui päris: kere oli jõuludele kohaselt täis pugitud, muusika meenutas samuti jõule, ent autoaknast välja vaadates olid kuuskede kohal palmid ning tuul keerutas lume asemel tolmu üles.

Oma voodisse jõudes valdas mind rahulolu, hoolimata prussakatest, kes kohati on suured kui stepikilpkonnad. Viskasin voodile pikali ja meenutasin möödunud päeva. Mõtlesin, kui vähe on inimesele ikka õnneks vaja: sööda ainult kere täis ja kohe lööb nurru. Samas võib ninaesine olla koguaeg hea, aga õnne pole kusagil. Jõuan oma mõttemõlgutustega sinna, et meie õnn ei seisne niivõrd selles, mis meil on, vaid selles, kui palju me oskame hinnata seda. Arvan, et võidumees ei ole see, kellel on surres rohkem asju ,vaid see, kes on osanud paremini kasutada seda, mida talle on kingitud.

NORMAN