Sisseelamiseks kulunud kaks nädalat on möödas. See on tavaliselt aeg, kui esmakordselt Etioopiat külastades hakkab vaikselt tulema oskus ennast tänaval kaitsta ja saavad selgeks siinsete tänavate suunad ja majade asukohad Soddo suuremate ehitiste suhtes.
Näib, et polegi väga imelik, kui tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad eristuma, ja lõpuks tundub, et koledus polegi koledus. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma – kõigest neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Üheski numbritoas ei toimi juba ammu wc-potil veenupp. 20 l kanister ja 20 l ämber on samuti suurepärased vahendid, et vesi liiguks ja elektri puudumisel (mida siin ikka mitu korda nädalas juhtub) oleks ka veevaru käepärast võtta.
Ei sega enam uksest sissevaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita. Inimene teadupärast harjub kõigega.
Igal aastal saab linn juurde uue ja uhke hotelli, mis muudab endised uhked hotellid kahvatumaks ja vähem nõutavaks. Aafrika kasvab omas rütmis. Kiirusega levivad kõik lääne pahed ja kindlasti ka hüved. Kahjuks varjutab see halvem aga Aafrikale igiomase parema poole, valju ilmalik muusika tänavatel, kahvliga taldrikust söövad etiooplased. Kadumas on naiste kaunid alandlikud pilgud, kõige jagamine ja jumalakartlikkus – kõik selle Aafrikale omase matab enda alla Läänest tulev “kultuur”.
Merle Voola
Sorry, nothing found.