Mängud ja taaskasutus Etioopias
Kui Etioopia küla tänavatel valge nahavärviga võõras liigub, saadab teda alati hulk kilkavaid lapsi. Oma kodust liiga kaugele jõudnud lapsed vahetuvad sujuvalt uutega – seda muret ei ole, et valge saatjaskonnata jääks. Sealkandis juhtub ikkagi haruharva, et keegi valge kuskil äärelinnas longib, igapäevased tegemised jäetakse hetkeks pooleli ning kisa ja kilkamine näivad tekkivat suurest elevusest ning uudishimust.
Suure kilkava lastekamba kõrval leidub ka mõni tagasihoidlikum, kes lükkab oma niinimetatud traadist mootorsõidukit või mõnda muud isemeisterdatud mänguasja. Selle pulga otsas liikuva mänguasja juures on kasutatud kõike majapidamises ülejäävat: pudeli korke, roostes traati, katkiseid plastiktükke.
Mõni loobib hoopis palli, mis võrreldes meie pallidega on igikestvad. Pallid on meisterdatud vanadest kilekottidest, mis on nii kõvasti kokku surutud, et sellest üks kõva kera moodustub. Vastavalt võimalusele on kasutatud ka vanu riidekaltse. Olenevalt pallimeisterdaja loovusest, on seal kinldasti kasutatud veel nii mõndagi “peenemat” võtet. Pallid on meile harjumuspärasest jalgpallist väiksemad: vist materjali kokkuhoiu mõttes, sest ega külatänavatel eriti pakendeid ega prügi vedelemas ei näe.
Nendele “autodele” ja pallidele lisaks on rikkamate perede allakolmeaastastel näpu vahel tühjad deodorandipudelid. See on juba luksuse märk, sest ka teatavat sorti prügi on kallis kraam!
Näiteks on pea igas peres ümmarguse põhjaga kohvikann, millega sütel kohvi keedetakse. Kui aga vesi keenud ja kohvi valmis, asetatakse kann tühjadest metallkorkidest alusele. Tundub, et neid valmistavad teismeliseikka jõudnud noormehed. Korgi sees on auk, mida läbib traat. Alguses on kuuma-alus värviline, mõne kasutuskorra järel muutub aga tumehalliks. Kõikjal 100-miljonilise elanikkonnaga Etioopias on kuumaalus igas peres sama. Olen proovinud avastada selle metallaluse eelkäijat, aga kahjuks tundub minu küsimus väga vale, sest vastust pole ma seni saanud. Kuumaalus on alati just selline olnud!
Kui jõuda külatänavalt äärelinna, tekivad tänavatele mängud, mis meilegi tuttavad. Mõlemast küljest nuppudega liigutatavad jalkamehed. Häältest võib ainult oletada, et seal käib kõva matš.
Kindlasti on mängulaudu turu kõrval ja suurte tänavate ääres. Ajaviidet jagub kõigile, kel huvi, sest osalised on ka publik, kes oma kehadega nupukeerutajaid katavad.
Lapsed on sealses peres suurim õnnistus. Esimeste sammudeni on iga beebi oma ema küljes. Kasvades ei veeda nad oma päevi lasteaias, vaid vanemaid õdesi-vendi aidates ja koduümbruses lihtsate isevalmistatud mänguasjadega aega veetes.
Ühiskond aga muutub ja 6 aasta tagune statistika – 6 last naise kohta – on tänaseks langenud 4,4 le. Ei teagi, mida selle kahaneva laste arvu juures oleks mõistlik neile soovida?