Miks Etioopia?

Väljunud heaoluühiskonnast, proovinud maha jätta kõik halvad mõtted, jõudsin järldusele, et tegelen poole oma ärkveloleku ajast mõttetustega. Lisaks söön sageli liiga palju, raiskan vett liiga tihti pestes, et seejärel ennast nahakuivuse tõttu kreemitada, oman liiga palju asju. Vaatamata sellele avastusele, ma kodusest mugavustsoonist kaugemale ei jõudnud, sest enamik inimesi ümberringi teeb ju sama ja see näib lausa normaalne. Tundub, et ka ühiskond on kaotanud enamjaolt kõige lihtsamad väärtused, mis inimese õnnetundele aluse panevad.

Eurooplasena ei ole kerge minna Aafrikasse ja elada lihtsalt niisama. Ikka lähen selleks, et lühikese aja jooksul ära teha suur hulk tegusid, mis enda sisemise heaolutunde nii kõrgele kruvivad, et see kipub nakatama sõpru ja kaasamõtlejaid kodumaal. Soovisin esialgu elada väheke koos sealsete inimestega, kelle vajadused on veidi väiksemad kui meil Eestis, ja osa saada etiooplaste rõõmust.

Aafrikas käinuna on keerukas vastata päris mitmele küsimustele. Miks me kiirustame? Miks me elame selleks, et korjata asju? Miks me toodame prügi? Miks meil on igatsus alati rohkema järele, kui nii vähe on vaja, et olla õnnelik?

Eestlaste abil kooli

Saabudes 2010. aasta kevadel Etioopiasse vabatahtlikuna külakooli ehitama polnud meil eelnevalt vähimatki ettekujutust kuhu me täpsemalt läheme. Meid oli kaks. Laura Kangur oli lõpetanud just keskkooli ja soovis enne õpingute jätkamist vabatahtlikuna kogemusi korjata. Mina läksin kaasa vahetult enne teoloogia õpingute lõputööd oma meeli värskendama.

Olime paar kuud kirjavahetust pidanud Ameerikas elava kooliomanikuga, kes juhuslikult oli samal ajal Etioopias. Lootus ja lubadus, et keegi meile pealinna Adis Ababasse vastu tuleb oli olemas. Läksime teadmatusse ja ilma eriliste ootusteta. Lennujaamas meid ka oodati.

Järgnes nagu halli värvi, kahenädalane sisseelamise tsükkel. Alustasime tundide andmisega paari nädala möödudes. Kasvatasime kannatlikkust, ootamise ja korduvate lubaduste suhtes. Andsime 90 õpilasele klassis kunstitunde, arvutiõpetust ja inglise keelt. Lisaks ka parimatele õpilastele värvidega maalimist.

Õigepea selgus, et sealse kooli hoonest pool on seetõttu kasutamata, et kohalike hulgas pole maalrieriala spetialiste. Meil aga tundus, et seinte värvimiseks on meil kvalifikatsioon piisav ja pahteldamisega olime ka enne kokku puutunud. Kuna enamus värvipurke oli kooli hoone ehituse algusaastatest kuuri roostetama jäänud, siis oli ka materjal olemas. Nädalavahetusel sõitsime 150 km kaugusele värvirulli ostma. Seda oli Awassa suurlinnas täpselt üks. Laura värvis laia pintsliga poste ja nurki, mina rulliga suuri pindu. Kahe päeva möödudes vaadati meid kui tõelisi spetsialiste ja isegi paar kooli valvurit tulid eriala omandama. Loomulikult oli neist ka palju abi ja kooli 300 m2 kastutamata pinda võeti kasutusse juba enne meie lahkumist.

Esmakordelt Etioopiasse minnes, polnud mul ka aimu, et iga naise kohta on keskmiselt kuus last ja ühes klassis on õpilasi kuni 90. Ka ei teadnud seda, millise innukusega nad õppida soovivad ja, et ühes peres kõigile lastele haridust anda pole võimalik. Üllatusin selle maa ilust, inimeste sõbralikkusest. Seal olles selgus väga kiiresti, et ka eestlastel on etiooplastelt väga palju õppida. Veendusin esimese kuuga, et parim viis pääseda oma olematutest muredest, on anda oma küllusest. Paari kuuga sai selgeks, et esimesel võimalusel tulen tagasi.

Võimalus saabus juba sama aasta oktoobris. Sellest käigust sai alguse suure hulga eesti sõprade aktiivne Etioopia laste hariduse edendamise projekt.

Kolmas kord saabusime Etioopiasse 2011. aasta jaanuaris, siis juba kaheksakesi.

Tegime suusõnaliselt mõned kokkulepped, et üksikisikutele meist keegi mingit abi ei anna, sest abi vajaksid kõik. Meie mõte oli anda ainult õng(haridust), et edaspidi elus hakkama saada. Ka oli selge, et täiskasvanutele juurutada uusi kombeid, mis meie kultuuris väga selgelt võiks toimetulekul abiks olla-seal aga ei kehti.

Juba järgmisel päeval selgus, et plaanide järgi Etioopias tegutseda on keerukas. Järgmisel päeval leidsime koolist poisi, kel põlvest saati jalgu polnud ja ühe jala otsas oli savist lillevaasi meenutav topsik, mis kaitses könti kahekilomeerisel kooliteel. Sellised olukorrad on sealses kultuuris väga tavalised. Aasta jooksul lahenes see olukord taganjärgi mõeldes nagu ime. Täna on Tamirul juba teised proteesid, millega ta suurepäraselt liigub. Aastatega on saanud ka Tamiru vanemad kogemused, kuidas last Etioopa oludes aidata.

Samalajal renoveerisime savist väikese 350 õpilasega algkooli. Selle kooli omanik oli saanud Soddo linnavalitsuselt parima noore haridusse investeeria tunnusmärgi. See oli aluseks koolivalikul. Meie 5 aastane koostöö oli väga sisukas, mis õpetas eestlastele kui ka etiooplastele väga palju kultuuri erinevusi ja üldist suhtumist kööstöösse.

Eestlaste hulgas oli erinevatest valdkondadest inimesi. Oskused midagi sealse hariduse parendamiseks teha olid meil kõigil olemas. See käib kõigi eestlaste kohta: tahe on see, mis olukorrad suurepäraselt lahendab. Seda kogeb Aafrikas igal sammul. Meie jaoks enesestmõistetavad, lihtsad oskused aitavad seal ellu jääda. Uppujale käe sirutamise tunnet võib kogeda igal päeval.

2011. aasta jaanuaris saime kohalikust sotsiaalosakonnast 65 lapse andmed, kellel kooliskäimine ilma toetuseta oleks võimatu. Enamikul neist oli ainult üks vanem. Kui nad kooli ilmusid, selgus, et neil pole ei riideid ega jalanõusid. Rääkimata sellest, et vähemalt üks päevane söögikord on vajalik selleks, et koolist nelja kuni kuue kilomeetri kauguselt koju jõuda. Kui laps on saanud võimaluse kooli minna, siis keegi kodus pudrukausiga teda pealelõunal ei oota. Põhjused on väga lihtsad: pole kaussi, pole midagi, millest putru keeta, ega tihti ka puid, et tuld teha. Kui on, siis süüakse, ja see, kes koolis on, peab ise hakkama saama.

Ka vahemaad koolini on pikad. Jalanõud puuduvad ja ka vihiku jaoks ei jagu raha emal, kes üksi lapsi kasvatab. Ilma pliiatsi ja vihikuta on isegi tasuta riigikoolis käimine võimatu. Ühes vihikus on tihti kõigi ainete materjalid. See teebki hariduse omandamise raskeks.

Laste koolilõuna

Tallinna Juudi Kooli toitlustusfirma Fremest OÜ koostas meie toitlustatavatele lastele koolilõuna menüü, arvestades sealseid tingimusi. Septembris, õppeaasta alguses, käis uue söögikoha korraldus Eestist neti teel. Oktoobris vedasime Aafrikasse enda arust köögis vajaminevat atribuutikat, et söögivalmistaja tööaeg oleks võimalikult lühike ja töö tõhus. Esimesel aastal valmis toit sütel ja kohale tassitud töövahendid jäid ootama paremaid aegu. Juurviljahautis, mis koosneb õlist, porgandist, kapsast, kartulist, sibulast, ingverist ja küüslaugust, valmib nüüd juba kolmandat aastat gaasipliidil. Siiani on ilma Eesti nõu ja jõuta keerukam tegevus gaasiballooni täitmine ja siis selle taas ühendamine.

Lõunale saabuvad lapsed ei rüsele ega tunne hirmu, et keegi toidust ilma jääb. Iga õpilane peseb oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Tihti pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Laste nägudest võib lugeda sellist tänulikkust, mida ma pole kunagi kohanud.

Toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on enamik neist osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsivõimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele või väga headele hinnetele, mis kinnitab, et toetused on läinud õigesse kohta.

 

Eestlased Etioopias

Mingil arusaamatul põhjusel kohtun alati Eestis inimestega, kes on saanud mingi erilise impulsi sealsetest tegemistest. Tundub, nagu tegemist oleks “Abessiinia pisiku” maaletoomisega. Olles valmis kogema selliseid pettumusi, mida meie kultuuris enam aastasadu ei ilmne, on siiski mingi sõnuseletamatu rahu selle lihtsuse keskel elades. Ilustamata sealset tegevust väga erineva kultuuri keskel, kus selleks, et ellu jääda, tuleb kohalikke tavasid ja käitumisi igal sammul arvesse võtta, on eestlastel huvi, et minna ja aidata. Nii saab alguse jällegi uus minemine ja uus soov ning sellelt ringilt mahaastumine on pea võimatu. Sealse tegevusega ja nende 110 õpilase kooliskäimisega kaasneb ka kohustus, mis lõpeb alles siis, kui õpilased teevad samme oma elu suuremate valikute suunas.

Väga kiiresti saab selgeks, et Aafrika reaalsus polegi väga imelik. Kuigi tänavatel pole nimesid, rääkimata majanumbritest. Sarad, mis siinses kontekstis on tegelikult poed, hakkavad teineteisest lõpuks ikkagi eristuma, ja tundub, et koledus polegi enam koledus. Ukselingid, mis iga numbritoa uksel pihku jäävad, ei tekita lõpuks enam mingit emotsiooni. Boiler, mis lühises, jääb meie lahkumisel lihtsalt seinale rippuma – kõigest neist meile olulistest asjadest ei muutu siinne elu kellegi jaoks ei halvemaks ega ka paremaks. Ei sega enam uksest sisse vaatav naeratav töötaja, kel pole aimugi, et kuskil kaugel eksisteerib kellelgi oma privaatruum, kuhu niisama sisse ei marsita.

Kõik sealsed tegemised, mis meie kulgemise käigus teele jäävad, on ühtäkki kellegi võõra jaoks tohutu suure väärtusega ja muudavad nende inimeste elu täiesti. Oleksin nagu andnud soojuse vastu lõivuks kodust eemal olemise, pettumused, loobudes kõigest mulle väga tähtsast, kuid see lihtsus ja rikkumatus täidavad igal sammul ja loobumine ei tundugi loobumine. Kõik need hetked Aafrikas, mis igapäevaselt muudavad meid tänulikumaks on väärtus, mis tundub, et sunnib sinna jälle minema ja sealt kaasa tooma just seda, mis aitab meil õnnelik olla.

Merle Voola