Plaan A oli selline, et maandume veidi enne südaööd, ootame lennujaamas mõned tunnid, et siis kella neljaks jõuda pealinna keskväljakult väljuvale bussile. Maandudes tervitab meid aga sõnum Merlelt: “Uudised on sellised, et Addissist väljuvad teed on kinni ja bussid ei liigu. Tere tulemast Etioopiasse!” Juba on meie lennusolemise ajal organiseeritud öömaja ja taksojuht kes teab kuhu meid viia. Naerame oma kolmeliikmelise seltskonnaga ja õpime ära väljendi TIA- this is Africa (“see on Aafrika” ing keeles). Mitmed kohalikud on mulle seda väljendit õpetanud.

Selle tähenduse sisu on põhimõtteliselt sama mis meil Eestis on “võimalik vaid Venemaal”. TIA on siis kui oled enda arvates hea plaani teinud ja valitsus hoopiski paneb pealinnast sinenevad – väljuvad teed kinni teadmata ajaks ja plaanid tuleb ümber teha. Või ka siis kui oled 50-kraadises kõrbekuumuses just saanud külarahvalt sõnumi, et lähedalasuvad hõimurahvad on hakanud omavahel madistama, veevarud on reisiseltskonnal kohe otsa lõppemas, kogu seltskonna mobiiltelefonide akud on mitmepäevasest kõrbesviibimisest tühjad ning järsku lõhkeb meid vedanud džiibil rehv. Või kui oled avalikus netipunktis, elekter läheb järjekordselt ära, ruumitäis inimesi tõusevad rahulikult, ilma emotsioonita toolidelt püsti ja hakkavad välja liikuma, üks lahke nägu vaatab valge poole ja ütleb naeratades “TIA!” – TIA, kohaneme ümber, mis siis sellest. Ei tule meil kellelgi pähe et pahane olla muudatuste peale, teadsime me kõik et muud me endale Etioopias oldud aja kohta ei luba kui vaid seda et tuleb ette ootamatusi.

Hetkel on minuga koos minu abikaasa Kaspar, meditsiinitehnika insener ja Enno, kes on pärit Valgast. Meid võttis pealinnas enda koju vastu diplomaat Kairi, kes elab ja töötab Addissis. Tal on ilus maja koos turvalise aiaga, naudime siin olemist väga. Esimesel päeval tagusid meie mehed kõvera majavõtme sirgeks ja õlitasid lukuaugud üle. Õhtuks märkasid nad, et mõned pirnid on läbi, välisukse hinged on pinge all. Pika pinnimise peale said nad veel perenaiselt teada et trenažöör ei lähe tööle ja kunagi peaks heki ära pügama.

Ärge valesti aru saage, maja on imeilus ja Kairi on teinud selle äärmiselt koduseks ja hubaseks. Mehed märkasid pisiasju, millega nad saaksid ennast kasulikuks teha. Hommikul teed jooma minnes nägin, et hekk oli Ennol juba pügatud. Kui ma seda postitust hetkel õhtuhämaruses kirjutan, oleme me linna peal umbes 25 lambipoes käinud ja saanud selgust, et vajaminevaid lambipirne siin ei müüda. Loomulikult on esiuks parandatud, trenažöörile otsitakse uusi juppe ja kuulen, et millegi jaoks kasutavad mehed asjaliku arutamise kõrval akutrelli.

Plaan A tähendas, et läheme ruttu Soddosse, vaatame Solomonide “maja” üle, et mehed saaksid näiteks parandada auke mudaonni seintes, või toimetada sellega milleks iganes seal vajadus on. Kui aga kohanemine tõi meeste teele ilusa villa pealinnas, ei ole neis endas midagi muutunud. Naudime oma olukorda, kõnnime päikselistel pealinna tänavatel kuid samaagselt ei jää meestel märkamata see, mida nemad saaksid enda ümber paremaks muuta.

Sellised eesti mehed võtavad ette teekonna mustale mandrile, Soddo linna, et märgata seda mida nemad paremaks muuta saavad. Täna ööseks on olemas uued bussipiletid pealinnast oma “kodulinna” poole. Kuna kuskilt ei ole infot selle kohta kas teed on juba avatud, oleme valmis uuteks seiklusteks.